seksuaalkasvatus

Täitsa p…ui, mida sa seljas kannad, peaasi, et sa 12-aastaselt ei seksi

/ / 2 Comments

Mul käib juba mõnda aega “Pere ja Kodu” ajakiri ja kui kunagi arvasin ka mina, et see on rohkem väikelaste ja beebide vanematele suunatud ajakiri ning mind ei kõneta, siis olen kenasti oma sõnu söönud.

Viimane ajakirja number oli/on teismelise eri ja kuigi ma olen jõudnud seda vaid sirvida, siis ühe teema lugesin sealt läbi küll. Ütlen ausalt, et emana oli ebameeldiv lugemine. See tähendab lugu ise oli avameelne ja aus ning mul on hästi hea meel, et noored oma lugusid on jaganud, see valmistab minusuguseid vati sees kasvavaid emasid ette selleks, mis mind ja teisi samavanuste laste vanemaid ees ootama on.

Appi, ta vaatas porri!

/ / 4 Comments

Kelle iganes Instakonto kaudu ma S3kspositiiv kontole jõudsin, aitäh sellele inimesele. Ei, tegu ei ole üldse Epp Kärsini sarnase tootega, tema ei kõneta mind absoluutselt, aga vot Kristina konto kõnetas ja jäin seda jälgima.

Eelkätt seksuaalhariduse poole pärast, sest teadagi, mis teemad meid lapsevanemana ees ootavad ja millele juba tuleb otsa vaadata. Kuid mulle meeldib ka temas suhtumine ehk sekspositiivsus.

#14poleokei

/ Eveliis / 11 Comments

Tegelikult on õõvastav, et sellel teemal peab üldse sõna võtma, sest ilma ühegi liialduseta oli mul rõve vaadata selle SL Õhtulehe artikli fotosid. Ma usun, et ma ei ole ainus, kel süda pahaks läks. Õnneks on antud lugu Eesti Seksuaaltervise Liidu poolt väljamõeldud, puhtalt selleks, et puust ja punaselt selgeks teha, millises ühiskonnas me elame. 14 on seksuaalse enesemääramise jaoks liiga noor vanus.

Ma võin hetkel 7-aastase tütre emana küll siin öelda, et kui mu tütar peaks tulema koju 54-aastase “peikaga”, siis ma oleksin valmis selle “peika” kruustangide vahele panema, aga fakt on see, et meie seadused lubavad 14-aastasel otsustada, kellega tema seksida tahab. Ja tänapäeva 14 ei ole sama, mis mina 14-aastasena. Kui ma mõtlen ajas tagasi enda peale, siis ma olin kõige lihtsamalt öeldes laps. Muidugi meeldisid meile poisid, muidugi kihistasime me poppide poiste ees naerda, muidugi jalutasid klassivennad meid kontserdilt koju ja jagatud said esimesed kohmetud suudlused, muidugi rääkisime me igasugu asjadest koos sõbrannadega, kuid see kõik oli vaid jutt ning teod olidki lapselikult süütud. Sellised, mis selles vanuses on loomulikud, käivad suureks kasvamise juurde. Me kõik oleme selle faasi läbi elanud. Aga mina olin 14-aastane sada aastat tagasi! Kui mõni 54-aastane oleks meile lähenenud, olen ma kindel, et meie vanemad oleks vanatoidele lihtsalt ja ilustamata pasunasse andnud, sest andke andeks, et ma isegi ei püüa pareat väljendit leida. 54-aastane, kes vaatab 14-aastast kui seksobjekti, on pedofiil. Haige inimene. Punkt. Seda ei saa õigustada ega püüda mõista. Seda ei pea mõistma, vaid hukka mõistma. Mul on hea meel, et ma kasvasin üles ajal, kui laps olla oli okei, me ei kiirustanud täiskasvama.

Kui mu õde jõudis teismelise ikka, sattus ta seltskonda, kus 13-14-aastased tüdrukud nägid välja nagu 25-aastased naised. Ma nägin palju vaeva, et teda sellest seltskonnast eemal hoida, sest kuigi nende jaoks olin ma juba muldvana (üle 20ne), teadsin ma väga hästi, millest ma räägin ja mille eest oma õde hoida. Õnneks on mu õde intelligentne ja sai aru, et tema 14-aastased soovid ei kattu tema 14-aastaste sõbrannade ja sõprade soovidega. Ma olen olnud seltskonnas, kuhu tuligi kunagi hiljem üks neist 14-aastastest sõbrannadest, üks minu tuttavatest vedas ta magamistuppa. Võib olla ma liialdan, aga ma usun, et too poiss oli umbes 25. Minu jaoks piisavalt perversne. Kas te arvate, et too 14-aastane tüdruk ei läinud sinna magamistuppa vabatahtlikult? Muidugi läks, ta tahtis minna! Tema pidas end täiskasvanud naiseks. Muidugi läksin ma vahele. Saatsin koju tolle tüdruku ja sõimasin läbi poisi. Ilmselt ei oleks palju puudu jäänud, et ma oleks peksa saanud. Aga 14-aastast käperdada ei ole okei, isegi kui see oleks tähendanud, et ma saan peksa.

Võib olla on mul vedanud, et ma olin 14aastaselt naiivne ja /või poisilik plika, et ei ole sattunud ebameeldivatesse olukordadesse ega ka valedesse seltskondadesse. Me ise pidasime end küll lahedateks, kuid tegelikult suhtlesime me (heas mõttes) nohikutega. Vanemaks saades me küll jõime poistega salaja (vist) viina ja käisime peol ning tegime igasugu lollusi, kuid ikkagi jäi kõik “lapsepõlve süütute muretute mängude” piiridesse, mis ei tähenda, et ma ei teaks, mida poisid mõelda võivad/mõtlevad. Kas te olete näinud tänapäeva 14-aastast? Just nimelt. Nad näevad tunduvalt vanemad välja ja peavadki end täiskasvanuteks, kes kõike teavad. Mina pidasin end kõiketeadvaks täiskasvanuks 16-17-aastaselt. Praegu ütlen ka, et naerukoht, aga siis ma ju nii ei arvanud, ei arva ka need 14-aastased. Ja nüüd tulevad mängu pedofiilid. Vanus ei olegi oluline, sest 14-aastases seksuaalsust nägev inimene on haige! Isegi kui see 14-aastane kannab paljastavat pluusi, punast huulepulka ja kontsakingi. 14-aastane ON LAPS. LAPSEGA EI SEKSITA. PUNKT.

Kui seadus seda lubab, siis tuleb see seadus ümber muuta. KOHE. Ma ei saa aru, kas need, kes on sellise piirvanuse paika pannud, on lastetud või ise pedofiilid? Sest mitte ükski täie mõistuse juures olev täiskasvanu ja lapsevanem ei suudaks leida, et see on õige ja sobiv vanusepiir. “14-aastane laps ei ole aga veel psühholoogiliselt piisavalt arenenud, et mõista seksuaalse enesemääramisega seotud ohte. Kristo võib kogenud täiskasvanuna pahaaimamatut last kergesti manipuleerida ning panna ta uskuma, et nendevaheline suhe põhineb vastastikusel nõusolekul, kuigi ta tegelikult last seksuaalselt ära kasutab. Senikaua kui Piia usub, et suhe on võrdne ja ta on andnud sellele nõusoleku, ei saa me seda last aidata. Selleks ajaks, kui Piia mõistab, et tema suhe pole olnud päris selline, nagu oli arvanud, on ta kuid või isegi aastaid olnud süsteemse seksuaalvägivalla ohver.” (SL Õhtuleht/Eesti Seksuaaltervise Liit)

Et laps ei mõistaks maailma vääralt

/ Eveliis / 4 Comments

Kui ma mõtlen, et millised on teemad, millel ma väga hea meelega ei räägi, ei blogis ega ka sõpradega, siis on selleks mitte raha, poliitika, usk, vaid üllatus-üllatus seks. Mitte et ma seda häbeneks, aga mind ennast ei huvita absoluutselt (teiste) seksuaalsusega seotud teemad ja vaevalt kedagi minugi seksuaalsus huvitaks. Probleeme pole, mille pärast kusagilt, kelleltki nõu peaks küsima või uurima, et kuule, kuidas sul ja seepärast on see selline teema, mida ma eelistan hoida suletud uste taga. Privaatsena.

Küll aga paneb mind natuke naerma ja natuke nutma, kui inimesed seksist rääkides ja sellele teemale mõeldes nii tagurlikud on. Täna jäi mulle silma Arnold Rüütli arvamus. Ehk siis kohutav kohutav kooseluseadus. Olgu, ma olen nõus, et see on selline teema, kus ilmselt põhimõttelist üksmeelt ei olegi võimalik leida, konservatiivid jäävad tunnistama vaid mehe ja naise abielu, natuke laiemat pilti nägevad inimesed saavad aru, et armastus ei küsi sugu ja on puhtakujuline diskrimineerimine, et samasoolistel armastajapaaridel ei ole samasuguseid õigusi. Mis mind aga alati närvi ajab, on seesama suhtumine nagu Arnold Rüütlil. “Ei tohi lubada lapsendada, et laps ei mõistaks maailma vääralt. Aga kooseluseadus pole vaieldav küsimus,” lausus Rüütel. Alles paar päeva tagasi kuulsin ma perekonnast, kus ema ja isa seksisid toa ühes nurgas samal ajal kui kodus olid samas toas nende kõik viis last. Külaliste tulek ka ei seganud, sest “mehel tuli isu peale ja mis sa siis teed”. Kui see pole lapse maailma väära mõistmise seisukohalt kordi hullem kui kaks samasoolist inimest last kasvatamas, siis mis veel on? Mind ajab nii närvi suhtumine nagu oleksid samasoolised paarid loomad, kes ei vali ei kohta ega aega oma seksuaalse kire rahuldamiseks.  Seks ja seksuaalne orientatsioon ning soovid ei defineeri meid vanematena. Sellest arvamusest võiks ammu lahti lasta.

Teine teema, millest ma aru ei saa, on vastuseis seksuaalkasvatus lasteaias. Kuidas on täiskasvanud inimesed nii rumalad, et ei saa aru, et lasteaias ei hakka keegi rääkima seksist või kirest, vaid kehast, puudutustest ja piiridest. See on äärmiselt oluline ja inimesed, kes kukuvad ohkima, et appi-appi, lastele lauldakse tussudest ja nokudest, peavad peast olema lihtsalt rumalad. Kust ja kuna ja kuidas lapsed peaksid kehalistest erinevustest teada saama? Mõnda aega tagasi tuli Ida lasteaiast koju ja luiskas meile üsna ehmatava loo. Ida on lennuka fantaasiaga ja ütleb tihti asju, mida ta oma lapse peas ei mõtle nii nagu selle registreerime meie oma  täiskasvanute teadmistega, aga lapsevanemana pidin ma seda lugu tõsiselt võtma. Kas ma tahtsin või mitte, pidin ma õpetajatelt abi küsima, et nad vaataks ega lapsed kusagil salaja arsti ei mängi nii nagu ei peaks. Selle loo valguses sain ma veel rohkem aru, kui oluline on nö seksuaalkasvatus lapsest saati. Lapsed peavad teadma, mis on lubatud ja mis mitte ning nad peavad julgema täiskasvanutega rääkida. Nii et jumala eest, mille eest me oma lapsi kaitseme, kui me ei luba neile õpetada asju, mille eest nad ennast peavadki kaitsma. Nad peavad ju teadma, mis on lubatud ja mis mitte ning millised on poiste ja tüdrukute erinevused. Kas seda tehakse tussust ja nokust lauldes või kuidagi teisiti polegi oluline.

Mu meelest on aastal 2019. selliseid piiratud mõtlemisega arvamusavaldusi piinlik lugeda. Muidu tahame olla nii salliv ja innovaatline ja ajaga kaasas käiv Eesti, aga vat teatud teemad oleks lihtsam hoida kirstus luku taga. Ja võti ära visata.  

Mida tohivad täiskasvanud laste suhu panna?

/ Eveliis / 8 Comments

Nägin täna hommikul uudistes multifilmi, mis õpetab lastele, mida tähendab seksuaalne ära kasutamine ja mis on täiskasvanute poolt lubatud ning mis mitte.  Mu esimene reaktsioon oli loomulikult, et appikene ma ei taha, et mu laps selliseid “multikaid” vaatab, aga korraks järele mõeldes – mida ma rohkem tahan? Kas seda, et lapsed oleksid teadlikud ja oskaks end igasugu perverssuste eest kaitsta või et nad elaksid vati sees, kuni üks kord tulebki keegi onu, kes neil end kammida palub?

4378306.jpg

Ma saan aru, et sellised teemad ei meeldi ehk ühelegi lapsevanemale ja leidub ka lapsevanemaid, kes saavad šoki kui nende laps näeb turul elavat kala (ma ei pea seda õigeks, et kala niimoodi piinatakse, aga me kõik teame, kuidas toit meie toidulauale tuleb), aga kahjuks ei ela me roosamannalises ja vikerkaarevärvilises maailmas. Aina rohkem ja rohkem tuleb välja teemasid, kus lapsi on seksuaalselt ahistatud. Mul läheb süda pahaks, aga sellest ei ole midagi kasu. Minul on süda paha, aga minu laps ei tea, millised on ohud, kui ma teda (kahjuks juba väga varajases eas) ei hakka õpetama. Jube rõve tegelikult, kas pole.

Mina nägin esimest korda 1997.aastal filmi, mis rääkis ka seksuaalsest ahistamisest perekonnaliikme poolt – Once We Were Warriors. Ma olin siis 16-aastane, ma ei olnud kunagi mõelnud, et selline teema võiks üldse olemas olla. Sellest ei räägitud. See film on üks mu lemmikutest, sest see avas justkui mu silmad. Muutis mind mingil määral täiskasvanuks. Pani aru saama, et pärismaailmas ei jookse meid “pahade” käest Arnold Schwarzenegger päästma. Minu ajal ei räägitud seksuaalsest ahistamisest. Võib olla kui oleks räägitud, siis me oleks ka vanaemale julgenud öelda, et “naabri-Vello” oli pervert, kes pidevalt meie ees liputada tahtis, me pidasime seda vaid naljakaks ja naersime ta üle salaja omaette. Samas ilmselt ikka natuke kartsime ka, sest üksinda ei tahtnud keegi temaga kunagi jääda ühte ruumi.  Tundus kuidagi kahtlane kuju.

Ma tahaks, et lapsed saaksid olla lapsed ja ronida puude otsas ega peaks mõtlema täiskasvanute maailma peale, kuid “naabri-Vellod” ei ole kuhugi kadunud. Selle pärast on sellised “rõvedad multikad” väga vajalikud ja asjalikud. Norra keelest ilmselt kõik aru ei saa, aga SIIN on viis episoodi “Minu keha on minu oma”-nimelisest seksuaalse väärkohtlemise õppefilmist, mis lapsi harima ja ohtude eest hoiatama peaks. Mida teie arvate, kuna ja kuidas peaks lastele seksuaalsusest, pedofiiliast, ahistamisest, väärkohtlemisest rääkima?