Nägin täna hommikul uudistes multifilmi, mis õpetab lastele, mida tähendab seksuaalne ära kasutamine ja mis on täiskasvanute poolt lubatud ning mis mitte. Mu esimene reaktsioon oli loomulikult, et appikene ma ei taha, et mu laps selliseid “multikaid” vaatab, aga korraks järele mõeldes – mida ma rohkem tahan? Kas seda, et lapsed oleksid teadlikud ja oskaks end igasugu perverssuste eest kaitsta või et nad elaksid vati sees, kuni üks kord tulebki keegi onu, kes neil end kammida palub?
Ma saan aru, et sellised teemad ei meeldi ehk ühelegi lapsevanemale ja leidub ka lapsevanemaid, kes saavad šoki kui nende laps näeb turul elavat kala (ma ei pea seda õigeks, et kala niimoodi piinatakse, aga me kõik teame, kuidas toit meie toidulauale tuleb), aga kahjuks ei ela me roosamannalises ja vikerkaarevärvilises maailmas. Aina rohkem ja rohkem tuleb välja teemasid, kus lapsi on seksuaalselt ahistatud. Mul läheb süda pahaks, aga sellest ei ole midagi kasu. Minul on süda paha, aga minu laps ei tea, millised on ohud, kui ma teda (kahjuks juba väga varajases eas) ei hakka õpetama. Jube rõve tegelikult, kas pole.
Mina nägin esimest korda 1997.aastal filmi, mis rääkis ka seksuaalsest ahistamisest perekonnaliikme poolt – Once We Were Warriors. Ma olin siis 16-aastane, ma ei olnud kunagi mõelnud, et selline teema võiks üldse olemas olla. Sellest ei räägitud. See film on üks mu lemmikutest, sest see avas justkui mu silmad. Muutis mind mingil määral täiskasvanuks. Pani aru saama, et pärismaailmas ei jookse meid “pahade” käest Arnold Schwarzenegger päästma. Minu ajal ei räägitud seksuaalsest ahistamisest. Võib olla kui oleks räägitud, siis me oleks ka vanaemale julgenud öelda, et “naabri-Vello” oli pervert, kes pidevalt meie ees liputada tahtis, me pidasime seda vaid naljakaks ja naersime ta üle salaja omaette. Samas ilmselt ikka natuke kartsime ka, sest üksinda ei tahtnud keegi temaga kunagi jääda ühte ruumi. Tundus kuidagi kahtlane kuju.
Ma tahaks, et lapsed saaksid olla lapsed ja ronida puude otsas ega peaks mõtlema täiskasvanute maailma peale, kuid “naabri-Vellod” ei ole kuhugi kadunud. Selle pärast on sellised “rõvedad multikad” väga vajalikud ja asjalikud. Norra keelest ilmselt kõik aru ei saa, aga SIIN on viis episoodi “Minu keha on minu oma”-nimelisest seksuaalse väärkohtlemise õppefilmist, mis lapsi harima ja ohtude eest hoiatama peaks. Mida teie arvate, kuna ja kuidas peaks lastele seksuaalsusest, pedofiiliast, ahistamisest, väärkohtlemisest rääkima?