Ma ei tea, kui suurte ja vilkuvate kirjadega peaksin ma siia postituse algusesse kirjutama, et ma ei alaväärista probleemi (seksuaalse) ahistamisega, et mind selles süüdistama ei hakataks, sest ma kindlasti arvan, et sellel teemal tuleb rääkida, nii et ahistamise ohvrid ei tunneks, et nad on ise süüdi või ise tahtnud või ise väljakutsuvad olnud ja julgeksid rääkida. Ometi on mul tunne, et kohati pingutavad naised nii üle, et kasvõi #metoo kampaania muutub juba natuke naeruväärseks. Ühtäkki on kõik ahistamine.
Veidike liialdatult tundub mulle, et ahistamine on ka see kui mees teeb naisele autoukse lahti, ulatab uksest väljudes käe, läheb trepist üles enne meest, tahab restoraniarvet maksta, aitab kotti kanda, saadab lilli. Nimekiri võiks jätkuda. Mehed peavad naissugu nõrgaks ja ahistavad. Eriti hulluks läheb asi siis kui tehakse kahemõttelisi nalju. See on täiesti ahistav. Jah, ma saan aru, et on igasugu nilbikuid, aga minu arvates ei ole kõik ahistamine, vaid mõni mees lihtsalt on nii loll ja kas 1) ei oska teisiti läheneda naistele või 2) peab end vastupandamatuks macho´ks. No toome näiteks firmapeo, kõik on natukene napsitanud ja kontori kaunismees (igas kontoris on keegi, kes end vastupandamatult kauniks peab või kauniks joob) ning ühel hetkel paneb ta naiskolleegile käe ümber ja ütleb, et issand, sa oled nii kaunis. On see ahistamine? #metoo kampaania raames olen ma näinud, et on. Ja kui ta teeb kahemõttelise või siivutu nalja, siis on ta koheselt pervert ja ahistaja. Minu meelest ei ole, minu meelest on ta lihtsalt (võib olla tolgusest) mees. Väga tihti on ka nii, et ahistamiseks ei peeta seda kui käe paneb ümber sümpaatne kolleeg, kui seda aga teeb ebasümpaatne kolleeg, on see vastik ja ahistamine.
Ja jumala eest, ma ei räägi sellest, et minnakse päriselt üle piiri ja hakatakse käsi seeliku alla ajama või külmkapi taha tirima, kõik naised on kindlasti ka sellistesse ebameeldivatesse olukordadesse sattunud, aga see on hoopis teine teema. Minu meelest suhtutakse sõnasse “ahistamine” natuke liiga kergekäeliselt, kõik on ahistamine ja see muutubki nii naeruväärseks, et fookus tõsiselt teemalt läheb kõrvale.
Näiteks lugesin ma paar päeva tagasi üht kommentaari, kus keegi naine räägib firmapeost ühes suures Eesti ettevõttes, kus ta kunagi töötas. Otsene ülemus tegi švipsis peaga talle siivutu ettepaneku või siis pigem viskas õhku lause, mis sisaldas siivutut ettepanekut. Sellele mehele pandi loomulikult kohe nimi külge, sest ei ole raske välja uurida, kes on “suure ettevõtte tegevjuht” ja temast tehti seksuaalahistaja. Naised kommenteerisid grupis kaasa, et issand kui õudne, et selline molkus ikka oma ametis on ja et milline kohutav ettevõte, kus omanikud probleemist teadlikud on, aga midagi ette ei võta. Minu meelest on see juba ka ahistamine. Internetiahistamine. Meie ei tea, mida see inimene oma lausega mõtles. Võib olla tegigi lolli nalja, flirtis enda arvates, aga välja kukkus nii, et aastaid hiljem on ta selle lause pärast internetis ahistaja. No ei ole ju maailm nii must ja valge!
Kas flirtimine on ka ahistamine? Ma olen küll flirtinud, nii vallalisena kui mingil määral ka abielus olles. Kunagi ei ole mulle pähe tulnud, et see võiks minna sõnadest kaugemale või kedagi ahistada. Kahemõttelisi nalju on teinud nii mehed kui mina ise. Kas te arvate, et ma Marekiga sain tuttavaks raamatukogus? Ei saanud. Me saime tuttavaks tööl. Lähemalt tuttavaks firmapeol, kus mina teda nö ahistama hakkasin. Aga see ei olnud ahistamine, vaid säde, säde, mis läks üle rohkemaks kui lihtsalt niisama meeldimine. Kui tema oleks tookord pipardanud või mina poleks piisavalt julge olnud, kes teab, kellega ja kus me elaksime. See oleks täielik kaotus. Natuke ülbelt mõtlen ma, et kuidas need naised, kes kõiges ahistamist näevad, üldse mehe on leidnud ja lapsed saanud? Kus läheb piir ahistamise ja flirdi vahel?
*Päise pilt on ühest ettevõtte suvepäevast, kus me pidime erinevaid ülesandeid lavastama. Mina sattusin loosiga ühte tiimi viie mehega. Tegime pulli. Võib olla oleks ma pidanud ka seda ahistamiseks pidama, et ainus naine pundis ja et üks lavastus on selline, kus nemad mu pärast kaklevad. Miks niipidi eksju? Või ahistasin hoopis mina neid, pannes selga päris lühikese seeliku? Nalju tegime me igasuguseid. Igasuguseid. Mina tegin ka. Mitte vaid mehed. Aga need olid vaid naljad, sõnad, võib olla isegi flirt. Ja meie lavastused olid naljakad, kui ma ei eksi siis me isegi võitsime tolle mängu. Mõni asi on ka lihtsalt mäng.
Haa! Loen siin ja mulle meenus oma elust seik umbes 15-20 aastat tagasi.Töötasin ühes firmas,mis ostis ära konkureeriva firma ja mõningaid töötajaid ootas ees koondamine.Ma tohutult armastasin seda tööd,aga kuna olin väljaspool tööd ca kuu varem ühe jamaga hakkama saanud,oli minu tulevik selles firmas kolimise järel küsimärgi all.Seniks oli mul töökoht veel alles.Tean,et olin hea töötaja.😀Vahetult enne vanast kontorist kolimist korraldati siis meie Tartu filiaali väikesele kollektiivile pidu,mis õhtu edenedes jõudis välja ühesse ööklubisse.Meie Tartu firma juhiks oli vägagi nägus ja enesekindel (abielus)mees,kellest otseselt sõltus minu edasine saatus.Mingil hetkel lähenes ta mulle ööklubis.Ma seisin sellel hetkel seljaga vastu seina.Ta pani käed kummalegi poole mind,tuli mulle hästi lähedale ja ütles mulle kõrva:” Kui sa tahad selles firmas ka edaspidi töötada,siis sa magad täna minuga.”.Mäletan seda situatsiooni selgelt,nagu eilne päev.Mäletan oma reaktsiooni,kui ma (mingil põhjusel)naerma pahvatasin ja talle “Tänan,ei” vastasin.Kolimiseni vanast uude kontorisse oli jäänud vaid pakkimise päevad.Kui asjad olid kolitud,kutsus see sama ülemus mu uude kontorisse vestlusele.Ka seda päeva mäletan hästi.Kabinetis oli ta üksi.Tagantjärele sellele vestlusele mõeldes,mis seal nelja seina vahel toimus sain aru,et ta ehk eeldas ta ikkagi,et töökoha säilitamise nimel olen meelt muutnud ja hakkan ta armukeseks.Tööst jäin ma ühesõnaga ilma.Mulle ei tulnud toona pähegi kellegile kaevata,et mind ahistati (sest ilmselgelt see seda ju oli või mis?).Mul oli ainult oma armastatud tööst kahju.Kui peagi uues töökohas töövestlusel käisin,andsin kuidagi enesekindlalt selle sama ülemuse kontakti soovitajana ja nagu selgus,talle helistati ka,et minu kohta järelpärimine teha.Kust ma seda tean? Sest see mees ise kontakteerus veel korra minuga telefonitsi ja ütles:“Sul jagub ikka palju julgust,aga minu poolt said sa vaid positiivse soovituse.”. Rohkem minu tee selle inimesega ristunud pole.
Vot see on NILBE. RÕVE. ALATU. VASTIK. See pole mitte vaid ahistamine, vaid…isver ma ei oska isegi sellele nime anda, aga just seda ma pidasingi silmas, et kuna iga pisiasja nimetatakse ahistamiseks, siis sellised päris ahistamisesituatsioonid jäävad tähelepanuta, sest kõigil on nö kopp ees.
Aga sellised ülemused on rõvedad. Väkk Punkt.
Ma pole selle loo peale väga ammu mõelnud.Praegu,seda kommentaari kirjutades tuli kõik teravalt meelde.Meenus,et sama firma töökaaslane,kellega ka hiljem edasi suhtlesime ja kellest sai peale ühinemist juhiabi,ütles mulle,et ma ei saanud seda tööd,kuna olin viimase vestluse ajal ülbe olnud.Olen kindel,et mingist ülbusest polnud seal haisugi.Olin üldse pigem just vaikne ja tagasihoidlik.Seisin selle inimese ees,kes oli mulle paar õhtut tagasi teinud ettepaneku seksiks ja kellest sõltus minu tulevik.Mina suutsin vaid mõelda,kui väga see töö mulle meeldib.Ega ma suurt muud ilmselt ei öelnudki talle,et olles koos väikese kollektiiviga Tartu filiaali avamise algusest saati koos tööd teinud,olen seda armastanud esimest päevast peale ja palun oma töökoha säilitada.Mäletan seda kerge muigega nägu teisel pool lauda.Terve selle vestluse aja seisin seal suures kabinetis püsti,kui tema teisel pool lauda ilmselgelt oma võimu nautides istus.Tundsin end nii pisikesena oma 1,78 pikkuse juures.See töökaaslane (juhiabi siis)ei teadnud ega saanudki teadma selle loo tagamaid,aga ma sisimas teadsin,et kõik oli hoopis teisiti.Seal kabinetis seistes silmitsi selle mehega valdasid mind nii segased emotsioonid.Kui ma poleks seda tööd nii väga armastanud,poleks ma ilmselt isegi sinna vestlusele kohale ilmunud,aga ma naiivselt uskusin,et kuna olin töötajana hea (usun,et sama arvas ka mu ülemus),siis see,mis juhtus ööklubis ja ka see,mis puudutas minu eksimust väljaspool tööd (mis üldse oligi ülemuse ettekäändeks või võimaluseks minuga niimoodi manipuleerida) – et seda saab seljataha jätta ja mind hinnatakse,kui töötajat.Olin ikka täiesti roheline sellel teemal ja naiivitar.Loomulikult saan vanema ja kogenenumana aru,et selle mehe jaoks polnudki peale “EI” kuulmist muud varianti kaalukausil.Ja veel! Isegi,kui ma oleksin avalikustan selle ööklubi seiga,siis oleks olnud minu sõna tema oma vastu ja siin oleks olnud kaotaja juba ette teda olnud.Peale esimese kommentaari kirjutamist vaatasin internetist järele – see mees on endiselt ühe suurfirma juht (küll mitte enam selle firma,kus mina töötasin).
“avalikustanud”
Tasub natuke horisonti laiendada ja mõelda läbi, kas kõik inimesed ikka on ühesuguse huumorimeelega. Ei saa eeldada, et kui sulle endale lollid seksinaljad vastumeelsed pole, siis ei saa need mitte mingil juhul vastumeelsed olla ka mitte kellelegi teisele.
Väga paljudele inimestele on seksinaljade kuulamine vastumeelne, kuna paneb kohmetuma ja ei teki mingit soovi selle huumoriga kaasa minna. Päris tõsiselt, sellised inimesed on olemas.
Ja neid inimesi ei maksa onuheinolikult alavääristada, et noh, lilleke, sulle ei kõlbagi vä? See on inetu. Nagu on ka lolli seksinalja ja autoukse avamise vahel paralleeli tõmbamine demagoogiline.
Meil Eestis arvatakse tõesti, et mis need seksinaljad kontoris siis ära pole, et kohe pröökama peaks pistma. Heaoluriikides suhtutakse sellesse aga väga tõsiselt. Austraalias tuli kontorisse tööle asudes vastava eeskirjaga tutvuda ja allkirjaga kinnitada, et on aru saadud. Sest kontoris on õigus igal töötajal end hästi tunda, isegi neil, kes on väga konservatiivsed.
Ma arvan, et mu horisont on päris lai, aga maailm on läinud kitsamaks. Huumorisoon ja huumorisoon on kaks eriasja, ka on erinevad seksistlikud naljad (osa on lõōpimine, osa võib olla ebamugav), lihtsalt KÕIGES ei pea tonti nägema. Kas sarkasm ja must huumor on ka ahistamine? Huumorisoon on erinev ja osa inimesi ei mõista musta huumorit, vaid solvuvad. Siis peaks selle ka ära keelama?
Aga see, mis ühe jaoks on niisama flirtiv lõõpimine, võibki teisele inimesele olla ebamugav. Kas sa pole sellega nõus?
Mul oli just hiljuti sellest ühe sõbrannaga juttu. Ta ütles, et üks tema töökaaslane pöörab iga asja seksuaalse alatooniga lõõbiks. Ise kõkutab hö-hö-hööö õudselt naljakas. Ja minu sõbrannal on väga ebamugav, see on tema jaoks tülgastav. Kas see olukord on sinu meelest õiglane, et ta peab vaikides kannatama teise inimese nilbeid nalju, mis siis, et ta seda kuidagi soovinud pole?
Minu arvates see ei ole õiglane. Ja seksuaalse alatooniga huumorit tuleks töösituatsioonis kindlasti piirata.
Mõne arust on neegrinaljad ka kohutavalt naljakad. Olen rassist, mis siis, minu meelest on naljakas! Aga mõne teise meelest EI OLE naljakas. Kas nüüd peaks huumori ära keelama või? Ei saa ju nii küsida.
To kristallkuul- su sõbranna võiks siis suu lahti teha ja mitte kannatajat mängida.
No kuidas võtta, kui vastaspool on sümpaatne, siis pole probleemi, kui tal säde tekib sinu suhtes. Aga kui ei ole sümpaatne? Kui on täiesti ebameeldiv, no näiteks haiseb alkoholi järgi ja on asotsiaalne, aga mingil põhjusel puutute igapäevaselt kokku ja seda ei saa nii kergelt vältida. Ja temal on muudkui säde iga kord kui sind näeb ja temal on muudkui mäng.
on ju erinevus?
Erinevus tulebki jah sealt sisse, et kui nt sympaatne kolleeg teeb nii, siis ei nähta probleemi. Aga kui ebasympaatne, siis tunned end halvasti j vastikult. Väkk. Siis peaks suu lahti tegema ja ytlema, et mulle ei sobi see.
Ja tegelikult….
ühe kommenteerija jutt neegrist pani mõtlema.
praegu on hästi “popp” igasugustel erinevustel endale teed nõuda massidesse.
kuidas oleks pedenaljad homode juuresolekul?
või neegrinaljad mustanahaliste juuresolekul?
pagulasnaljad pagulaste juuresolekul?
kui me kõiki nii kangesti sallime ja armastame, siis äkki alustaks oma ligimesest? seksuaalsus on ALATI väga õrn teema, see, et teismelised poisid teevad taha-maha-p-tsi–prsse jne eredat huumorit ei tähenda, et kui nad reaalselt naljaga pihta saavad, et nad ei tunneks end puudutatuna.
keegi tõi juba välja ka, aga ahistamise üks külg on lisaks teole tegija isik. selle esimene tase on lihtsalt, kas on nö oma mees või võõras. loogiline, eks. mis on lubatud marekile, ei ole lubatud igorile maksimast (sorry, igor).
edasiarendus on see, et naised hindavad viimasel ajal tihti ka võõraste meeste tegevust meeldivuse järgi – kui igor maksimast oleks ikka sitaks hot kutt, siis noh… las ta teeb siis seda nalja, eks, mis siis, et võõras. aga kui igor on ilge tegelane, siis on täpselt sama nali iu, ahistamine.
ja see on minu jaoks hea mõttekoht, ja kindlasti meestele ka: “kas ma TEMALE olen piisavalt meeldiv, et mu tegevus oleks pigem positiivne, või olen ma äka ja ahistaja? kas ma tohin temaga üldse rääkida, või on see ahistamine, sest ma ei meeldi talle?”
Mu meelest see ongi probleem, et sitaks hot kutt Igor ei ahista, vaid teeb pulli, mis on okei ja justkui aktsepteeritav, aga ilge Igor on kohe ahistaja. Millest selline vahe tegemine?
minu arust on küsimus piirides ja nende ületamises. kui intiimselt ma kellelgi endaga käituda luban, mis piirist ma kellelegi endaga üle astuda luban. ja see peaks olema siiski minu otsustada, et vat selle inimesega olen nõus seksima, sellega vahel sõbramehelikult kaisutama, sellega aeg-ajalt intelligentselt flirtima, sellega koos semulikult ropendama, sellega aga mitte midagi neist asjadest. nb, see kehtib vastupidi ka – mina võin ju nõus olla kena mehega flirtima ja kaelustama, aga kui tema ise sellega nõus ei ole, pole mul õigust seda talle peale suruda. kui ma vägisi flirdiks või talle kätt ümber ajaks, ise nähes, et teine ei tea, mida teha, ja tahab olukorrast pääseda, siis ma olekski ahistaja.
(rääkimata sellistest peensustest, et eri inimeste puudutamiskombed võivad ka objektiivselt väga erinevad olla, kuigi kõrvalt vaadates polegi erilist vahet – lihtsalt ühe käed ronivad pealtnäha neutraalsel kaisutusel kuidagi iseenesest _veidi_ valesse_ kohta – ja _veidiga_ piirdub selleks, et tal säiliks plausible deniability – ja teine saab normaalselt kaisutatud ega hakka mingit kuradi osavate käte ringi mängima.)
rõvetsemine on selles mõttes väga hea näide, et ma ei ole eriline puritaan ja võin rõõmsalt ise roppude anekdootide rääkimisel kampa lüüa, aga teatud meeste puhul ei tunneks ma end lihtsalt turvaliselt, kui nende jutud nabaaluseks lähevad: nende puhul võib see olla kas ettevalmistus millekski enamaks. või näiteks siis, kui nad teevad seda sihilikult piinlikkuse tekitamiseks – tähendab, võimu näitamiseks ja pahatahtlikult, tähendab, mul olekski alust end ebaturvaliselt tunda. ja ma pole ainuke selline, nabaalused jutud on päris paljude teistegi inimeste jaoks selline intiimsus, mida on kohane teha ainult teatud lähedusastmes.
ja eriti oluline on võimusuhe. kui inimene, kes on võimupositsioonil, ei taha kedagi ahistada, peaks ta teiste inimeste piiridel trampimisega ise ettevaatlikum olema kui vähemvõimukad. sest võim toob kaasa selle, et teistel on talle “ära tee” ütlemiseks halvemad võimalused. kui alluv peab juba kõhklema, kas riskida ülemuse pahameelega või kannatada ebameeldivat puudutust/juttu, siis on asjad halvasti. samamoodi nt õpilase ja õpetaja puhul. samamoodi siis, kui jõuvahekord on selline, et üks pool võib karta, et “kui ma talle midagi ütlen, annab peksa”.
Ma olen sinuga nõus. Mis puudutab seda metoo kampaaniat siis ma pean ütlema, et ma hakkasin selles valguses mõtlema kas mina saaksin seda panna enda seinale.Kas ma saaksin öelda, et mind on ahistatud? Ja tuleb välja, et ma tõepoolest ei ole tundnud ennast ahistatult. Ok kui nüüd ikka väga midagi tahaks leida siis jah, kunagi hästi hästi ammu kui ma olin ikka väike tüdruk siis vahepeal ühe samaealise poisiga kes oli mu sugulane, ja kui sai sugulaste juures oldud siis ta oli üsnagi pervo ja tegelikult mingeid nilbeid asju ta küll ütles ja tuli ja hoidis ikka vägisi kinni sedasi mänguhoos, aga otseselt ei mäletaks et ta oleks krabanud mingit intiimset kohta…iu iuuu. Ja siis lasteaias ühe korra kaks poissi kiusasid mind ja tahtsid mänguvaibal minu seeliku alla vaadata ja siis ma tõmbasin selle endale võimalikult palju jalgade alla aga nad ikka jätkasid selle nö “vaatamisega” mis siis et nad midagi ei näinud. Need on korrad kus ma olen ennast tundnud jah ebamugavalt. Kuid täiskasvanuea jooksul ja ka teismelisena ei ole ma küll enda jaoks mingit sorti ahistamist kogenud või midagi mida mina tõlgendaks sellena. Ja ka sinu välja toodud näide, et kedagi vägisi külmkapi taha tiritud ja seeliku alla käsi pandud, et seda kindlasti iga naisega juhtunud, no aga minuga ei ole noh 😀 Minu praegune ülemus on ligi 50 aastane mees kelle pool juttu ongi üks noorte naiste järgi ilastamine ja nilbeid nalju tehes, jah me kõik tema alluvuses olevad noored naised oleme oma pahameelt väljendanud selles osas ja keegi õnneks enam ei naera hihihi ja hahaha kaasa. Ta teab meie seisukohta asjast ja noh eks me lihtsalt laseme ühest kõrvast sisse ja teisest välja. No eks ma ise olen ka tegelikult üks paras meneater ja ma ikka väljendan ka oma arvamust tihti kenade meeste suhtes, panen nö tagasi, aga mitte selle eesmärgiga et ülemusele tagasi vaid ma olengi selline. Kuid ei ole ta füüsiliselt mitte midagi üritanud ja ei üritagi, me kõik teame seda, ta ei teeks seda elusees ja ta lihtsalt on selline teoreetiline nilbik. Ütleme nii, et ega igasuguseid lillekesed kes ennast igast asjast ahistatuna tunnevad meie firmas jah töötada ei saaks.
Ma olen ilus naine, meestelt saan tähelepanu palju ja ise flirdin ka palju, aga minu jaoks algabki ahistamine siis kui mulle tehakse midagi füüsiliselt vastu minu tahtmist ja ma olen oma pahameelt selles osas avaldanud ja mees ikka ei saa aru. Ja seda õnneks ei ole juhtunud. Ei tea siis miks mind pole ahistatud? Kui aga minu jaoks mitte sümpaatne mees hakkaks mulle komplimente tegema ja näitaks oma huvitatust välja siis oleks absurdne sedagi pidada ju ahistamiseks. Teine lugu oleks muidugi siis kui ma selgelt väljendaks enda suhtumist olukorra osas, et jaa ma nagu pole huvitatud ja see ikka jätkuks. Ma usun küll, et on naisi kes liialdavad ja nö tõmbavad selle ahistamise tähenduse alla ja siis jäävad ka need suuremad ja tegelikult ka ahistamised varju.
Jp, mu meelest ongi error juba selles, et kui mees hakkab tegema komplimente ja on huvitatud, siis see peaks uute ahistamisreeglite järgi kohe ahistamine olema. Aga ei ole ju!
http://menu.err.ee/639296/linnar-priimagi-taavi-roivas-on-motlemiselt-ja-kaitumiselt-alaealine
Ma soovitan vaadata järele Linnar Priimägi intervjuud “Hommik Anuga” saatest, kui kellelgi jäi nägemata. Eks Linnar paras ektsentrik on ja mitte kõigi tema vaadetega ei saa nõustuda, aga see intervjuu oli küll on point.
Mind pani see igatahes kaasa mõtlema. Kuidas me oleme oma ühiskonnaga jõudnud punkti, kus sa pead sada korda mõtlema enne, kui midagi ütled, kellele ütled, kuidas ütled jne. Sellises olukorras pole üldse imekspandav, et Euroopas paremäärmuslus möllab. Möllabki, sest see on kõik selle ookeani tagant tulnud kommete ülevõtmise tagajärg. See on selle suure silmakirjalikkuse ja sallivuse sildi all silmade kinni pigistamise tagajärg.
Huvitav on ka see, et igasugu Kölni massiahistamised-vägistamised jmt sündmusi üritatakse pehmendada, varjata asjaolusid. Aga mingi purjus peaga kellegi kabistamisest (ei pea silmas Rõivase keissi!, vaid muid nupukesi, mis meedias on viimasel ajal ilmunud) tehakse kohe kliki-uudis, kuidas kedagi ahistati ja ka 20-aastat hiljem on sellest tõsine trauma.
Imelik, et jube salliv ühiskond tahame olla, aga samas on kogu selle sallivuse sees nii suured vastuolud ja kahepalgelisus. Mis ühele lubatud, teisele pole.
Ahjaa, tahtsin veel lisada mõtte karjamentaliteedist. Ma usun, et see on selle suure infokülluse ja massimeedia ajastu tagajärg. Inimestel on nii palju infot, mida läbi hekseldada, et lihtsam on oma peaga mõtlemise asemel n-ö peavooluga, karjaga liituda. Et kui mõtlen nii nagu teised, siis on mul turvaline, olen kaitstud. Teisiti mõtlejad pillutakse niikuinii piltlikult öeldes kividega surnuks, tembeldatakse rassistideks, natsideks jne.
Eile näiteks märkasin reklaami, kus oli sõnum “ära karda rahvuslikku” ja kutsuti selle plakatiga eesti rahvariiete näitusele. Nagu jeesus, olemegi jõudnud sinna punkti, kus “rahvuslik” tähendab padu-EKREt ja seostub sõnadega “natsism” jmt? Sõna “rahvuslik” on järsku saanud halva varjundi külge? Miks muidu peaks seda näitust taoliselt reklaamima?
Nii edasi minnes on rukkilill ja suitsupääsuke ka varsti natsismi sümbolid ja keelatakse ära.