#metoo

Kust läheb piir ja keda uskuda?

/ Eveliis / 17 Comments

Seoses Aivar Mäe teemaga tuli mulle meelde, et vaatasin hiljuti Jeffrey Epsteini dokumentaali ja mitte, et ma tahaks nende kahe inimese vahele võrdusmärki panna, vaid tabasin end mõttelt, et aga kust läheb piir ja keda uskuda. Kui vaadata Jeffrey Epsteini ja tema karjääri, siis mõistan, et raske on uskuda, et soliidse hallipäise välimuse taga on peidus inimene, kes noori tüdrukuid ahistab. Soliidne välimus ja seisus mängib olulist rolli, sest eelarvamused mängivad sellistes lugudes alati suurt rolli. Oleks väidetavaks ahistajaks “naisepeksja-maikat” kandev vanapoiss mõnest depressiivsest väikelinnast, oleks lugu teistsugune. Ilmselt ei kahtleks keegi tüdrukute sõnades. Küll aga hakkavad inimesed vaikimisi arvama, et väidetav ahistamine ei saa olla tõsi, kui mängu tuleb soliidne ja jõukas härrasmees. Raha räägib.  Aga võib olla need tüdrukud ise tahtsid, et neid ahistatakse? Lausa provotseerisid nagu on popp öelda? Kasutasid rikast vana meest ära ja siis korraga leidsid, et “siivutud naljad” läksid üle piiri ning esitasid ahistamissüüdistuse?

Tegelikult ma mõistan ka skeptikuid, sest tänasel päeval on jää üsna õhuke, selles suhtes, et mida ahistamiseks loetakse, aga samas on ilgelt rõve mõelda, et mõni mees oma positsiooni taha peitudes süüdimatult saab perverssustega tegeleda. Ja neid, kes julgevad lõpuks öelda, et kõik, mis Epsteini villas toimus, ei olnud süütu flirt, vaid kupeldamine, nimetatakse prosituudiks. Ise läksid, ise tegid, miks sa vastu ei hakanud, loll oled, suud pole peas, et “ei” ei oska öelda.  Teate ei ole ikka nii lihtne, et ütled, et kuule vana, ole normaalne, ma ei taha sinuga seksida ja mees tõstab käed üles ning ütleb, aa okei, ma sain sust valesti aru, kõik on lahe, unustame ära. Põhjuseid, miks vastu ei hakata, võib olla mitmeid. Näiteks hirm ja alandus. Selles suhtes on mul väga hea meel, et naised on hakanud enda eest seisma ja ahistamislood päevavalgele tuuakse.

Samas mõtlen ma, et aga tõepoolest, kus läheb piir. Ma toon ühe näite, mis on küll natuke primitiivne, kuid siiski mu meelest kohati olukorda täitsa hästi kirjeldav. Oletame, et firma suvepäevadel ütleb sulle “su kleit sobiks mu magamistoa põrandale nii hästi” meesterahvas, keda kogu ettevõtte naised peavad seksikuse maapealseks sümboliks, siis see on (meeldiv?) flirt, aga kui sama lause ütleb keskealine keskpärase välimusega meesterahvas, siis on tegu ahistamisega, sest iuuu, mida sa endast mõtled. Ärge lennake mulle peale kriitikaga, aga tegelikult suhteliselt tihti ei panda ühe inimese “ahistamist” tähelegi, lüüakse lihtsalt käega või öeldakse midagi vastu, teine aga tembeldatakse perverdiks. On küll nii, isegi kui me ei taha seda tunnistada endale. Tuletan meelde, et siinkohal räägin ma vaid sõnadest, sõnalisest “ahistamisest” ning ma julgen öelda, et kohati minnakse küll ahistamislugudega üle piiri. Kõik ei ole tõesti ahistamine, vaid inimeste arusaam huumorist ning ka kohatutest naljadest on erinev. See teeb neist halvimal juhul “sotsiaalse hälviku”, aga mitte tingimata ahistaja. On teine teema kui me räägime füüsilisest ahistamisest. Siinkohal ei näe ka mina õhukest jääd – vaid arvan üsna must-valgelt, et teise inimese tagumikust näpistamine (jätame pubekad välja eks? ), rindade katsumine või muul moel ligi tikkumine ei ole okei. See ei ole flirt, vaid kohatu, kui mitte öelda, et nilbe.

Ma vabandan juba ette, et ma Aivar Mäe teemat kommenteerin pinnapealselt, ma ausalt ei ole viitsinud sellesse teemasse süveneda, liiga palju muud on hetkel mõtteis, aga leidsin end seda uudist kuuldes jällegi mõtlemas sama asja peale, et mis siis ahistamine on. Kas siivutud ja kohatud naljad? Kas ühe või kaks korda on see niisama selline asi, mille peale kergitad vaid kulmu, pööritad silmi ja mõtled, et kuule, kes sinust jumaluse tegi ning lähed tööeluga edasi või on see juba ahistamine? Kas sellise ahistamise peaks õhest kõrvast sisse ja teisest välja laskma või suure kella külge kohe panema? Aga kui siivutud naljad käivad igapäevase tööelu juurde või et keegi sind pidevalt silmadega lahti riietab või sulle teada annab, et “sul on seljas nii ilus kleit, aga see oleks veel ilusam kui see ei oleks sul enam seljas”, siis see ju on ahistamine?  No aga ütle siis midagi vastu, miks sa lased endaga nii käituda – tulevad jälle tüüpilised kommentaarid kui inimene julgeb kurta, et teda päevast päeva ahistatakse. Ka siin on põhjuseid mitmeid. Töökoht. Karjäär. Kui mõelda, et õigus ongi neil, kes Mäe-lugu avalikuks saladuseks nimetavad, ja ongi nii “tahad töökohta-kannata ära”-suhtumine siis ütlen ma küll, et kohalik Epstein on lihtsalt üks vana nilbik.

“No aga mida see mees siis tänapäeval enam teha tohib?” küsiks nüüd onu Heino, “kõike peetakse ju ahistamiseks!”. Rusikareegel, millest ka kõige primitiivsem inimene võiks aru saada, on see, et esiteks üks tipptegija lihtsalt ei luba endale nalju (tegusid), mida saab kaheti mõista, sest varem või hiljem jõuavad sellised väljaütlused (teod) avalikkuse ette ning võta siis kinni, millises valguses neid näitatakse. Kui aga on soov kahtlaste kommentaaride (ja tegudega) avalikku häbiposti jõuda, siis jumala eest, kombake piire! Teine rusikareegel võiks olla, et kahetisi, “allapoolevööd”-nalju tehakse vaid nende inimestega, kellega jagatakse samasugust huumorisoont, kes peavadki seda naljakaks ja vastavad samaga. Andke tuld! Kolmas rusikareegel võiks olla, et võõrast naist (meest) ei kommenteeri seksistlikult, komplimente saab ka teisi teha (kuigi jah, asjad liiguvad ulmelises suunas, nii et võib olla mõne aja pärast ütlen ma üldse, et targem on mitte midagi öelda).  Tegelikult ju lihtne?

Ja siis ei peaks mõtlema, et kust läheb piir ja keda uskuda.

 

Võta töövestlusele bikiinid ka kaasa!

/ Eveliis / 9 Comments

Osa minust mõtleb, et kogu see #metoo on ülepaisutatud ja natuke on sellega ka üle piiri mindud. Selles mõttes, et kui keegi käperdas kedagi 68 aastat tagasi külmkapi taga, siis natuke tobe on süüdistustega alles nüüd välja tulla ja panna olukorda tänase päeva kontektsi. Mulle tundub, et vanasti natukene oli ka nii, et teatud ametikohad saadi läbi voodi ja ega tegelikult kellelgi selle vastu ka midagi ei olnud kui siht silme ees ja üks kõik, mis mooduseid kasutades eesmärk saavutada. Mingil määral arvan ma ka, et see teema on silmakirjalik, sest  nii nagu ma olen varem ka öelnud, siis mu meelest on kisa rohkem siis kui kole kolleeg Anatoli “kogemata” tagumikku katsub, aga  pole justkui midagi hullu kui nägus ja meeldiv Martin sama asja teeb. Must-valge ja üldistan, ajan teid vihale, ma tean.

Selle sissejuhatusega tahan ma jõuda aga selle osani, kus ma arvan, et võimukad mehed on siiski sitapead, kes noori ja naiivseid tüdrukuid ära tahavad kasutada. Ma alustan endast. Uskuge või mitte ka mina olen kunagi noor ja naiivne, võimalik et ka piisavalt atraktiivne, olnud. Sain Tallinnas kogemata tuttavaks ühe vanema Norra ärimehega, kes jättis endast äärmiselt sümpaatse ja viisaka mulje ja kuna ma tol ajal just otsisin tööd, siis lubas ta mind aidata. Järgmine kord kui ta Tallinnasse sattus, kutsus ta mind õhtusöögile. Ma elasin siis Tartus ja ei näinud selles midagi veidrat, et oma kott tema tuppa viia ja seal ka end õhtusöögiks riidesse panna. Mees käitus ikka äärmiselt süütult ja sümpaatselt. Sama tegi ta ka õhtusöögi ajal ja kasiinos, kuhu me hiljem läksime. Ma olin 20-aastane ja ei õhtusöök tol ajal ühes Tallinna kõige mainekamas restoranis ning šampanja ja kasiinoõhtu mõjusid mulle muljetavaldavalt. Imestasin küll, et me üldse tööasjadest ei räägi, aga mõtlesin, et küll jõuab. Ka siis veel ei suutnud ma midagi kahtlast mõelda kui tema tuppa korraks tagasi läksime, sest tal oli vaja end värskendada või midagi. Mul ei lähe siiani meelest kui ta ühel hetkel oma vanad käed ümber minu pani ja mu kaela suudles, hakkas rääkima, kuidas me homme võime minna poodi ja osta mulle, mida ma iganes tahan ning silitas oma vanade kätega mu keha. Ju ta arvas, et on mind piisavalt palju jootnud ning on aeg oma tegelikud soovid paljastada. Ma sain reaalselt sekundiga kaineks ja ei suutnud mõelda muule, kui sellele, et  sellest hotellitoast minema saada. Ma olin käsi südamel olnud nii naiivne ega osanud arvata, et ta tegelikult tahab minuga hoopis magada. Püha jumal, ta oli mu arvates muldvana. 30 aastat must vanem raudselt, ega ma täpselt ei teagi..mu jaoks ei olnud sel mingit tähtsust, sest mina olin enda arvates kohtumas inimesega, kes aitab mul tööd leida. Nojah, eks seda võib ka tööks nimetada, aga ma ei ole seda sorti tüdruk.

Kui ta korraks wc-sse läks (ilmselt end Viagrat täis toppima) ei kahelnud ma hetkegi, haarasin oma koti ja tormasin toast välja. Paljajalu, kontsakingad näpus jooksin ma nii kaugele kui jaksasin, kusagil põõsas vahetasin peokleidi tavaliste riiete vastu ning tormasin edasi bussijaama, et vaid tagasi koju Tartusse saada. Millegi pärast arvasin ma, et ta tuleb mulle järele ja viib mind tagasi. Mul oli päriselt hirm ja ma olin päriselt šokis. Miks see vanamees mind käperdama hakkas? Kuidas ta sai mõelda, et ma temaga magan? Mis selle inimese peas toimus? Ka Tartus ei julgenud ma tükk aega linnapeal käia, sest ma arvasin, et ta tuleb sinna mind otsima. Minu meelest ta isegi ähvardas, et tuleb. Saatis hiljem veel sõnumeid ja meile, kus kirjutas kui rumal ma olin, õhtu ära rikkusin ja kuidas ma oleksin saanud kõik, mida ma oleksin tahtnud. Mul läheb siiani sellele kõigele mõeldes süda pahaks. Aga mis oleks saanud siis kui ta poleks wc-sse läinud? Ma ei oleks julgenud talle “ei” öelda. Või mis oleks saanud kui ma oleks “ei” öelnud?

Ja mõelge kui palju on tegelikult samasuguseid naiivseid ja rumalaid tüdrukuid, keda sellised vanad pässid ära tahavad kasutada? Ongi kasutanud. Kui palju on neid, kes oskavad ja julgevad enda eest seista?

Miks ma sellest üldse täna kirjutan? Mul on siin üks noor imekaunis tuttav, kes tahab minna välismaale õppima ning otsib sponsorit (ei, mitte sugardaddyt, vaid ettevõtet/klubi vms, kes aitaks õppemaksu maksta). Ma olen püüdnud teda aidata, aga ega see pole nii lihtne olnud. Ühel päeval ta siis kirjutas mulle, et tead, mulle tundub, et olen sponsori leidnud, aga et ei ole päris kindel, et saab usaldada, sest no kuigi tundub sümpaatne ja tore, siis…Ted Bundy tundus ka tore. Mulle tuli kohe oma Norra vanamehepäss meelde, aga ma mõtlesin mitte esimese hooga skeptiline olla. Ei tohi ju inimestest kohe halba arvata. Mõnel ei olegi tagamõtet. Vaadake kasvõi Satut, kes meile niisama oma kodu elamiseks andis! Võib olla on ka see härrasmees ilma tagamõtteta ja soovib tüdrukut tõepoolest toetada.

Nojah. Me saime vastuse kiiremini kui oleksime osanud arvata. Kas teie olete sellise business meeting kutse kunagi saanud?

78415631_999700607077214_92961195572592640_n.jpg

Milleks kahelda, sest suht tavaline ju saata enne töövestlust endast paljaid pilte ning rääkida tööjuttu mullivannis šampanjat juues. Te ei tee muidu nii või? Või on see mingi uus norm. Ma ka hetkel otsin tööd, aga õnneks ma vist nii vana juba, et keegi minust booty pice ilmselt ei oota…

78219411_802403623534579_7284657708207177728_n.jpg

Mul on siiralt hea meel, et see noor naine ei ole nii loll ja naiivne nagu mina 20-aastasena olin, aga jällegi hakkan ma mõtlema selle peale, et kui paljud ikkagi võivad olla ja selliste ceo-de ohvriks langeda. Sest nende kavatused on ju siirad ja abistavad ning nad on valmis kõik andma.

79339922_572738636601530_1273544084862009344_n.jpg

Täpselt nagu minu Norra vanamehepäss. Ahistas samamoodi. Võiks arvata, et ongi tema, aga ta tänaseks on loodetavasti juba vanadusse surnud. Kurat see #metoo on ikka palju rõvedam kui minu must-valge sissejuhatus teemasse.  Ma ei arva, et mu blogi väga palju noori naisi loeks, aga ausalt lugege oma sõpradele-tuttavatele-tütardele sõnad peale, et nad selliseid pervareid kuulda ei võtaks ükskõik kui normaalsed nad pealtnäha tunduda võivad.

Kutsume labidat labidaks ehk kanakarjast//The overall bullying by a herd of cows has to be stopped

/ Eveliis / 18 Comments

Mina ei tunne Tiit Ojasood. Inimesena. Lavastajana küll. Mulle meeldib. Inimesena võib olla ei meeldiks, ma ei tea. Ma ei tea ka seda, kas tal on kombeks vabal ajal naisi peksta või miks ta tookord toda naist peksis, aga mul on tunne, et tema kallal on “meediapeks” juba liiga kaugele läinud. Vaatame enda sisse ja tunnistame ausalt, kas me kõik oleme ilmeksimatud inimesed? Mitte et me käiks ringi ja peksaks teisi inimesi ning ütleks, et kellel ei juhtuks, vaid kui me vaatame enda sisse, kas meil kellelgi pole ühtegi luukere kapis? Mitte ühtegi?

Meie ühiskond on varsti nii p…e keeratud, et keegi ei julgegi varsti enam midagi öelda, sest kunagi ei tea, kes sõnasabast kinni haarab ja/või end solvatuna tunneb. Vaadake, kas või blogimist. Varsti ei julge enam arvamust avaldadagi, sest kunagi ei tea, kes ridade vahelt end ära tunneb ja solvub. Ma ei poolda avalikus kohas avalikult imetamist  = ma ei tea, miks naistel rinnad on, kus see ema siis oma last peaks imetama, kas sa paned pea räti alla kui sööd, kui sa ei näe selles ilu, siis sa oled haige, pervert, kes arvab, et emad peaksid keldris pimedas imetama, et mitte minusuguseid oksele ajada. Mäletate?

Ma olen Urmas Reinsaluga sama meelt, et “On täiesti reaalne oht, et läheme ühiskonnana kollektiivselt lolliks. Ojasoo pole märter, ärge temast oma jaburate masspetitsioonidega seda tehke. Ta on lavastaja ja las ta siis lavastab. Keegi ei räägi talle ju ordeni andmisest. Vabariigi aastapäeva lavastus on lavastus. Praegune kiljumine meenutab Amadeuse filmist nähtud Austria keisri õukonda, kus parukates isandad halavad idiootselt käituva Mozarti üle. Meil on õigusriik, kus on keskne õiglus. Igaühel on õigus õiglusele. Kuid inimlikus ühiskonnas käib üle õigluse halastus. See mõiste on paljuski kaotanud oma kehtivuse, aga meie südames on ta ju alles. Kullakesed, leidke see endas kiiresti üles ja minge oma eluga edasi! Või tehke konstruktiivne ettepanek võtta Ojasoolt lavastaja load ära. Eluks ajaks.“

Mis  -kas ta julges naisi “kullakesteks” nimetada? Ahistaja, eksju? Alandab naisi! #metoo ja ahistamine ja feministid on mind ammu juba hulluks ajanud. See on läinud üle igasuguse piiri. Kes see alles hiljuti kirjutas, et pole ühtegi naist, kel ei oleks oma ahistamislugu rääkida? Manona Paris? Minul ei ole oma ahistamislugu rääkida. Karjas kaagutamine muudab päris probleemi minu arvates hoopiski meediatsirkuseks. Vägivald ja ahistamine on pärisprobleemid, nendega tuleb tegeleda ja hukka mõista, aga kogu see “aih, ta näpistas mind tagumikust, milline värdjas” on juba hoopis teine äärmus. #metoo on nagu sugudevaheline sõda,, mis võib kaasa tuua sõnavabaduse piiramise ja totalitarismi nagu ütles Kanada kirjanik Margaret Atwood. (Hollywoodi) naised on tihti ise provotseerijad – lugege Brigitte Bardot ja Catherine Deneuve arvamusi – ja mu meelest on hetkel väga raske olla mees. Kui ma oleks mees, siis ma ei julgeks naistega isegi rääkida, sest iga asi võib viia selleni, et sind sildistatakse ahistajaks.

Ja nüüd siis järgmine lollus. Kui rääkida EV kontserdi lavastusest, siis minu meelest pole küsimus üldse selles, KES lavastab, vaid KELLELE lavastab. Ma pean ausalt ütlema, et minule on suur osa nendest lavastustest meeldinud, on olnud sellised sürreaalsed, kohati sünged, aga mulle meeldivad. Samas olen ma kuulnud palju kriitikat, et kontserdid on liiga sügavad, et on ju kogu rahva pidu, olgu siis veidike “rahvalikum”, et ka tädi Maali ja onu Heino peost osa saaks.  Pigem kaagutagem siis selle kallal ja nõuame, et Tõnis Mägi laulaks “Koitu” ja Jarek Kasar “Minu inimesi”. Aga hakata allkirju koguma selle vastu, et president on lubanud “naisepeksjast” HEAL lavastajal kontserdi lavastada on kergelt öeldes naljakas.

Aga see pole veel kõik. Urmas Reinsalu toob Ojasoo kaitsmiseks näite kirjandusklassikast –  “Ken Kesey raamatus “Lendas üle käopesa” saab McMurphy’il õde Ratchedi juhendamisel toimuvast alandamisest villand ja ta käratab, et kanakarja kambakas ära lõpetataks. Just see tunne oli mul hommikul, kui lugesin massiüleskutset, et Ojasoo ei tohi aastapäevaetendust lavastada”  ja pole vaja kaua oodata kui feministid talle peale lendavad. Liisa Oviir on ehe näide kibestunud lumehelbekesest. Kes astus tema varba peale? Kes teda solvas? Kas keegi on heaks kiitnud naistevastast vägivalda? Või äkki julges keegi jälle vahelduseks öelda, kui absurdseks ühiskond muutumas on. Lähemegi kõik kollektiivselt lolliks! Pead maha kõigil, kes suu julgevad lahti teha. Ja jumal hoidku, ühe korra elus eksida!

I don’t know Tiit Ojasoo. As a person. I know him as a director. I like him. I might not like him as a person, I don’t know. I also don’t know if he has the habit of beating women on his spare time or why did he beat that particular woman at that time, but I have a feeling, that the media has been “beating” him a bit too much by now. Let’s look inside ourselves and admit, truthfully, have we not made any mistakes at all? I have hit my child, not beat her, but hit. I did feel like a bad mother. Should I “be marked” now for the rest of my life? Or do I have the right to move on and be a good mother to my child? As good as I can be. Or should I be taken away my motherly rights?

Our society will soon be so f***d up, that no one will dare to say anything, because you never know, who might misunderstand your words and feel insulted. Look at blogging for example. Soon you will not have the courage to express your opinion, because you will never know, who recognizes himself from between the lines and gets offended. I do not favor breastfeeding publicly = I don’t know, why women have breasts; where should mum feed her child then; do you hide your head under a scarf when you eat; if you can’t see the beauty of it, you are a pervert, a sick human being who thinks that breastfeeding should be only done in dark cellar so it wouldn’t make people like me sick. Remember?

I agree with one of our politicians, Urmas Reinsalu, that “It is quite possible that we as a society will soon loose our minds. Ojasoo is not a martin, don’t make him into one with your stupid mass petitions. He is a director and let him do his job. Nobody is talking about giving him an Order. The play for the anniversary of our republic is just a play. The squealing going on at the moment reminds more of the court in Austrian  emperor seen in the Amadeus film, where lords in wigs are moaning about Mozart, who is acting like an idiot. Our state is acting according to the law baring in mind justice. Everyone has the right for justice. But in humane society, mercy overrules justice. That concept has lost most of its meaning, but it still remains in our hearts. Dear all, find it quickly inside of you and move on with your life! Or put together a constructive proposal to forbid Ojasoo to direct anything again. Forever.”

What – did he actually dared to call women darlings? Harasser, right? Humiliating women. #metoo and harassing and feminism have driven me crazy for a long time. It has lost any sensible boundaries. Who was it that wrote not long time ago that there is not a single woman, who wouldn’t have her own harassment story to tell? Manona Paris? I don’t have one to tell. If you keep going on and on and on about one topic, it becomes media circus. Violence and harassment are real problems, we need to tackle and condemn them. But all this“oh dear, he pinched me from my butt, what an asshole” is going too far with it all. #metoo it is like a war between the genders, that can restrict the freedom of speech and cause totalitarianism, like one Canadian writer, Margaret Atwood, said. The women (in Hollywood) are too often the provokers – read for example the opinions of Bridgitte Bardo and Catherine Deneuve – and in my opinion, it is quite difficult to be a man. If I was a man, I wouldn’t dare to speak to women at all, because any simple and small thing can lead up to you being called an harasser.

And now next stupidity. When talking about the play for the anniversary of our republic, then I don’t think the question is about WHO directs it, but more TO WHOM it is directed. I have to admit that I have liked majority of the plays, they have been surreal, a bit grim, but I liked them. The same time I have heard a lot of criticism about the concerts being too deep; it is more a party to the whole nation so why couldn’t the plays be a bit more easy, so everyone can understand them. Why don’t people keep on going about that and insist national songs like “Koit” (“Dawn”) by Tõnis Mägi and “Minu inimesed” (“My people”) by Jarek Kasar to be sung. But start collecting signatures against a GOOD director, who beat a women, to produce a concert allowed by the president, is comic to tell you the least.

 But that’s not it. Urmas Reinsalu is bringing an example from literary classics to defend Ojasoo – in Ken Kesey’s book “One Flew Over the Cuckoo’s Nest”, McMurphy has enough of the humiliation led by nurse Ratched and he shouts that the overall bullying by a herd of cows has to be stopped. I had the exact same feeling when reading about Ojasoo should not be allowed to direct the play. … You don’t have to wait too long, until feminists attack him. Liisa Oviir is one good example of a bitter snowflake. Who stepped on her toe? Who insulted her? Has anybody approved the violence against women? Or maybe somebody actually dared to point out, how absurd the society is becoming? Let’s all turn collectively stupid! I bow to anyone, who dares to open their mouth. And god help you, if you have been wrong one time in your life!

Ära tee mulle auto ust lahti, see on ahistamine!

/ Eveliis / 18 Comments

Ma ei tea, kui suurte ja vilkuvate kirjadega peaksin ma siia postituse algusesse kirjutama, et ma ei alaväärista probleemi (seksuaalse) ahistamisega, et mind selles süüdistama ei hakataks, sest ma kindlasti arvan, et sellel teemal tuleb rääkida, nii et ahistamise ohvrid ei tunneks, et nad on ise süüdi või ise tahtnud või ise väljakutsuvad olnud ja julgeksid rääkida. Ometi on mul tunne, et kohati pingutavad naised nii üle, et kasvõi #metoo kampaania muutub juba natuke naeruväärseks. Ühtäkki on kõik ahistamine.

Veidike liialdatult tundub mulle, et ahistamine on ka see kui mees teeb naisele autoukse lahti, ulatab uksest väljudes käe, läheb trepist üles enne meest, tahab restoraniarvet maksta, aitab kotti kanda, saadab lilli. Nimekiri võiks jätkuda. Mehed peavad naissugu nõrgaks ja ahistavad. Eriti hulluks läheb asi siis kui tehakse kahemõttelisi nalju. See on täiesti ahistav. Jah, ma saan aru, et on igasugu nilbikuid, aga minu arvates ei ole kõik ahistamine, vaid mõni mees lihtsalt on nii loll ja kas 1) ei oska teisiti läheneda naistele või 2) peab end vastupandamatuks macho´ks. No toome näiteks firmapeo, kõik on natukene napsitanud ja kontori kaunismees (igas kontoris on keegi, kes end vastupandamatult kauniks peab või kauniks joob) ning ühel hetkel paneb ta naiskolleegile käe ümber ja ütleb, et issand, sa oled nii kaunis. On see ahistamine? #metoo kampaania raames olen ma näinud, et on. Ja kui ta teeb kahemõttelise või siivutu nalja, siis on ta koheselt pervert ja ahistaja. Minu meelest ei ole, minu meelest on ta lihtsalt (võib olla tolgusest) mees. Väga tihti on ka nii, et ahistamiseks ei peeta seda kui käe paneb ümber sümpaatne kolleeg, kui seda aga teeb ebasümpaatne kolleeg, on see vastik ja ahistamine.

Ja jumala eest, ma ei räägi sellest, et minnakse päriselt üle piiri ja hakatakse käsi seeliku alla ajama või külmkapi taha tirima, kõik naised on kindlasti ka sellistesse ebameeldivatesse olukordadesse sattunud, aga see on hoopis teine teema. Minu meelest suhtutakse sõnasse “ahistamine” natuke liiga kergekäeliselt, kõik on ahistamine ja see muutubki nii naeruväärseks, et fookus tõsiselt teemalt läheb kõrvale.

Näiteks lugesin ma paar päeva tagasi üht kommentaari, kus keegi naine räägib firmapeost ühes suures Eesti ettevõttes, kus ta kunagi töötas. Otsene ülemus tegi švipsis peaga talle siivutu ettepaneku või siis pigem viskas õhku lause, mis sisaldas siivutut ettepanekut. Sellele mehele pandi loomulikult kohe nimi külge, sest ei ole raske välja uurida, kes on “suure ettevõtte tegevjuht” ja temast tehti seksuaalahistaja. Naised kommenteerisid grupis kaasa, et issand kui õudne, et selline molkus ikka oma ametis on ja et milline kohutav ettevõte, kus omanikud probleemist teadlikud on, aga midagi ette ei võta. Minu meelest on see juba ka ahistamine. Internetiahistamine. Meie ei tea, mida see inimene oma lausega mõtles. Võib olla tegigi lolli nalja, flirtis enda arvates, aga välja kukkus nii, et aastaid hiljem on ta selle lause pärast internetis ahistaja. No ei ole ju maailm nii must ja valge!

Kas flirtimine on ka ahistamine? Ma olen küll flirtinud, nii vallalisena kui mingil määral ka abielus olles. Kunagi ei ole mulle pähe tulnud, et see võiks minna sõnadest kaugemale või kedagi ahistada. Kahemõttelisi nalju on teinud nii mehed kui mina ise. Kas te arvate, et ma Marekiga sain tuttavaks raamatukogus? Ei saanud. Me saime tuttavaks tööl. Lähemalt tuttavaks firmapeol, kus mina teda nö ahistama hakkasin. Aga see ei olnud ahistamine, vaid säde, säde, mis läks üle rohkemaks kui lihtsalt niisama meeldimine. Kui tema oleks tookord pipardanud või mina poleks piisavalt julge olnud, kes teab, kellega ja kus me elaksime. See oleks täielik kaotus.  Natuke ülbelt mõtlen ma, et kuidas need naised, kes kõiges ahistamist näevad, üldse mehe on leidnud ja lapsed saanud? Kus läheb piir ahistamise ja flirdi vahel?

*Päise pilt on ühest ettevõtte suvepäevast, kus me pidime erinevaid ülesandeid lavastama. Mina sattusin loosiga ühte tiimi viie mehega. Tegime pulli. Võib olla oleks ma pidanud ka seda ahistamiseks pidama, et ainus naine pundis ja et üks lavastus on selline, kus nemad mu pärast kaklevad. Miks niipidi eksju? Või ahistasin hoopis mina neid, pannes selga päris lühikese seeliku? Nalju tegime me igasuguseid. Igasuguseid. Mina tegin ka. Mitte vaid mehed. Aga need olid vaid naljad, sõnad, võib olla isegi flirt. Ja meie lavastused olid naljakad, kui ma ei eksi siis me isegi võitsime tolle mängu. Mõni asi on ka lihtsalt mäng.