rahulolu

Leppimine olemasolevate vahenditega ja kaeblemise vältimine valmistab meid ette loomingulisteks positsioonideks!

/ Eveliis / Leave a comment

Oi, oi, oi kui palju õelust, inimeste tõelist palet, kahepalgelisust ja hirmu on koroona välja toonud. Ma ei saa pikemalt ja täpsemalt kirjutada, aga mõtlen, et see kägude kukkumine on ikka täitsa lapsemäng selle kõrval, mis pärismaailmas toimub ilusa ja eduka maski taga. Kui vana mina oleks selliste mägude peale liimist lahti läinud ja kohe kaklust alustanud, siis uus mina suhtub sellesse kõigesse hoopis teistmoodi, positiivselt, sain teada oma väärtusest (vapsee egolaks!) ja tegelen hoopis teiste asjadega. Ma ausalt imestan ka ise, kuidas ma selles paganama kriisis suudan nii zen olla. Vana mina oleks sisse söönud hunniku antidepressante ja loputanud selle alla vahukaga, praegune mina võtab välja oma massaažimati ja mõtleb hoopis selle peale, kuidas peenramaa kiiremini valmis saada. Leidsin (enda arvates) ideaalse lahenduse, nüüd pean mõtlema, kuidas ma Mareki ära moosin, et ta selle ette võtaks esimese tööna. Sest jobu või mitte, fakt on see, et ilma temata ma Herneterana ei jõuaks kaugemale kui vaid unistused.

Kui ma paar postitust tagasi kirjutasin oma Pranamat massaazimati kasutamisest, kirjutas mulle üks blogilugeja, et mulle natuke rohkem nõu anda, kuidas seda kõike teadlikumalt teha. See oli nii põnev lugemine, nüüd ma olen seda kõike püüdnud ka mõned päevad praktiseerida ja mõtlesin, et see võiks olla põnev lugemine ka teistele.

Mati kasutamisest:

Kasuta igapäevaselt, sellega sa ennetad energiahäirumisi. Jah, valu võib ikka tekkida, ennetamine ei tähenda seda, et täna hommikul kasutasin, aga valu tekkis ikka. Kui sa kasutad matti vaid (osaliselt) valu pärast, siis on seda vähevõitu. Tähtsus peaks asetuma sellele, et kasutada matti igapäevase abivahendina energia paremaks liikuma saamiseks. Sest kui kõik liigub paremini, siis liiguvad paremini ka olukorrad, millesse kipume kinni jääma. Seiskumine liigub lahenduse poole, kinnismõtted asenduvad helgemate mõtetega, valu liigub tervenemise poole.

Hommikul on hea teha harjutusi, mis äratavad, lükkavad käima, sest igal hommikul algab uus päev, s.t sina lood oma tegevuse ja valitud mõtetega uue päeva. Püüa päeva alustavaid harjutusi teha just istudes või seistes, sest sa oled just tulnud pikutavast asendist. Sirge seljaga istudes, seistes sirutad end välja, s.t energia läheb paremini liikuma.

Kasuta matti selleks, et selle peal istuda, kas niisama või rätsepas ning teha mõni minut hingamisharjutusi selleks, et aktiveerida kõik liikumised. Samuti seisa, astu, tammu, seisa ühel jalal ja teisel jalal, otsi tasakaalu (välised, kehale mõeldud tasakaaluharjutused toetavad väga hästi sisemist, vastupidi, sisemise tasakaaluga luua keha tasakaalu- see on juba järgmine tase enesega tegelemises), mõtle välja, mis iganes liikumisi.

Samal ajal kui matil seisad, tee koos hingamisega kaelale liikumisi igas suunas ja hästi aeglaselt, sest ainult siis saad aru, kust sa kinni oled, mis kange on ja märkad kuidas oma kaela hoiad ja kas energia läheb liikuma. Kasuta sõrmi, näpistades kaela tagantpoolt ühe käega ja siis teisega üles- alla (pigistades käelaba päka ja sõrmedega, justkui haarates kaela nende vahele).

Veel masseeri (pese) sõrmedega pead, st otsi valusaid kohti, punkte ja lihtsalt masseeri neid rahulikult mõttega, et läheks liikuma, sest valus punkt osutub sellel, et on seiskumine (jah, meil kõigil on neid valusaid kohti). Peavalud- tõsi see on, et igasugune häirumine kehas, tunnetes ja mõtetes võib viia selleni, et tekib peavalu. Samas on see peavalu „sõbrale kohaselt“ justkui ka päästepunkt, et peatu, vaata ümber, tee midagi teisiti, kasvõi lama (sest peavalu, ei saagi/ei tahagi midagi teha). Idamaade traditsioonilises meditsiinis on peavalusid vähemasti üheksat tüüpi, st, et saada enesetervendus paremaks, siis eelnevalt tuleks lähemalt määratleda, millist tüüpi sinu oma on. See nn pingepeavalu (see on kõigest nimetus) on seotud psüühilise enesetundega, kuid sellest infost on vähevõitu.

Kui oled istudes või seistes juba ühtteist teinud, siis miks mitte pikuta, aga lisaks nimmepiirkonna padjale asetamisele, rakenda sama asja ka kaela juures, st aseta rätikurull väiksema mati alla ja see omakorda kaela alla ning jällegi liiguta väga aeglaselt pead, et kael/ kukal saaks massaaži. Kui ütled, et mati peal on liigutusi pea võimatu teha, sest valus, siis pane aga julgelt rätik, pleed alla ehk otsi võimalusi, mis aitaks sul uusi ideid liikumisest ellu viia.

Tähtis on sinu kavatsus, miks sa teed, mitte ainult, et ma ju teen.

Massaažist:

Seljamassaaž, igasugune massaaž on alati väärt kogemus, veel parem kui seda teha teatud moel ehk sammu võrra kaugemale sellest, et lükkame vere südame suunas. Ida traditsiooni kohaselt paikneb seljal väga palju akupunktuuripunkte, mille kaudu saab tasakaalustada psüühikat.

„Armastuse/ armastajate massaaž“,

Kutsun seda nii, sest mis on veel paremat armastaja/ armastusega puudutusest.  Kõigepealt aktiveeri endas meenutus rahust, rahulolust, heaolutundest, mis sind vallanud erinevatel eluhetkedel (nt vaikuselaagris).  Massaaži saaja lamab kõhuli, sirgelt aga samas mugavalt, s.t kui ta soovib käed kõverda, siis tehku nagu tal parem on (jalgu pole hea ristatata ja võid jalgade ning alaselja toetuseks asetada väiksema padja hüppeliigeste alla). Pea on toetatud padjale, vaadates sinnapoole kuhu kael paremini paindub.  Massaaži tegija on sellel pool kus on mugavam teha, kui on lihtne põlvitada, siis võib põlvili või rätsepas olla. Tähtis, et andja ei väsiks selles asendis. Kui oled paremakäeline, siis on lihtne olla saaja vasakul küljel ja võimalikult lähedal saajale, sest siis ei pea väga kummardama (nt. põlvitada näoga saaja suunas, puudutades parema küljega saaja vasakut külge). Saajal võiks olla selg paljas ja ülejäänud keha mõnusalt kaetud, aga võib teha ka läbi õhukese särgi (nt kui sul tavapäraselt külmad käed).

Kasutad sõrmenukke, nimetissõrme ja keskmise sõrme nukke, ülejäänud sõrmed on ka kõverdatud ja liiguvad kaasa aga põhitöö teevad ära need kaks sõrme, pöial on sirutatud ehk vabas asendis. Tähelepanu! Hoia oma käsi kindlalt aga samas lõdvestunult, massaaž ei ole pingutus!

Joonis: http://www.norrishealth.co.uk/smt/

Kujuta nüüd ette sellist liikumist nagu sa teeksid siis, kui paned „rätipoisi“ kõndima, tead ju kuidas sõrmed „rätipoisi/ tüdruku“ jalgadena sammuvad, samasugust astumist hakkad tegema sõrmenukkidega. Jälgi, et su käsi toetub seljale nii, et on mõnus hoida, samas hoia rohkem ülevalt alla, ehk hoia selja suhtes peaaegu täisnurgas. Nahaga on kontaktis nii nukid kui sellele järgnevad kaks sõrmeliigest, pöial vabas, mugavas asendis.

Asetad oma sõrmed kahele poole lülisammast, üks sõrmenukk ühele poole ja teine teisele poole ja hakkad niimoodi sammuma, mõnusalt, vabalt, tekitades hõõrdumist/silitust kahel pool lülisammast alt ülespoole. Alustad alumistest nimmelülidest ja liigud sammudes üles kuni kaela alguseni (esimese rinnalülini). Ära jää kinni anatoomiasse, vaid kasuta head meelt ja mõnusalt kulgemist.

Järgmisena libistad lahti sirutatud sõrmedega ülevalt alla, kaugusel mis ulatub kahele poole lülisammast järgnevalt- mõõda silma järgi kolm pöidla laiust kahele poole lülisammast, selleks võta massaaži saaja pöidla laius, st Marekil on see vahemaa tema kolme pöidla laiuse jagu ja Idal siis tema pöidla laius. Seda rada pidi silita väljasirutatud sõrmedega ülevalt alla. Idal ulatud sa kindlasti ühe käe sõrmedega sedasi tegema, aga Mareki puhul pead kasutama hoopis enda mõlema käe pöidlaid (teised sõrmed on siis kõverdatud peopessa), ehk libistad mõlema käega ülevalt alla.

Kordad aeglaselt massaažiliikumist no ikka mõne minuti, vahepeal uurid, kas puudutus mõnus või kas peaksid survet vähendama või suurendama või kas aeglasemalt (kiiremini tavaliselt mitte). Ida kindlasti annab märku, et kõdi või naljakas tunne, Marekiga läheb vast aega, sest ei oska ju lõdvestuda (hakkasin naerma, sest tõsi!) . Tähtis, et vastuvõtja kuulaks, hea kui tal silmad suletud, sest siis tekib kiiremini tunnetus. Idale võid samal ajal mingit luuletust lugeda või tasakesi mõnda ilusat lugu rääkida. Marekile ka.

See rada, mida mööda alla libistad tegeleb psüühika tasakaalus olemisega, üles minev, lülisamba kõrval olev rada tegeleb rohkem keha ühe peamise energia toetamise ja tugevdamisega. Kui inimese psüühika on tasakaalus, siis on ka tema immuunsüsteem heas valmisolekus. Kui inimene tunnistab endas tekkivaid tundeid, ilma neid maha surumata, neisse kinni jäämata, vaid aktsepteerides ning kogedes ning leides endas järjepidevust tegeleda nii hingamisharjutuste, meditatsiooni, liikumisega, siis need üha ilmnevad tunded muutuvad (mitte drastiliselt teiseks), aga nad muutuvad, sest sa oled juba eelnevate tegemistega näidanud, et sa hoolid endast, sa panustad endale ja sa usaldad ennast. See tähendab, et vastused, mis sinu seest ilmuvad mõtte, tunde ja teo tasandil on tõesemad, siiramad ja head enesetunnet loovamad.

Kui soovid ka ise maksimumi sellest tegemisest, siis kaasa sellesse liikumisse oma hingamine, just kõhuga hingamine. Ühesõnaga vaata, et hingamine oleks vaba ja jätkuv, et ei peataks hingamist.

Niisiis, kui sul vähegi valmisolekut, proovi, äkki saab harjumuseks, oht on, et saab. Ja nii koolitad sa lõpuks ka mehe välja, sest see lihtne. Põhineb helladel, soojadel kätel ja soovil väljendada armastust puudutuse kaudu.

Nii mediteerimine, seeläbi ka teadlikum hingamise kasutamine, enese liigutamine, massaaž, positiivsemate hetkede taasloomine (sest aju mäletab neid hetki ja seeläbi aktiveerib ka õnnehormoonid), kõik nimetatud viisid on kaasa aitamaks eneseavastusele: jah, sa oled hingeline – spirituaalne olend, jah, sa oled naine ja seeläbi ka tundlikum, jah, kõiges selles on ka potentsiaal avastada kõik need väärtused ja omadused, mis lasevad sul end hästi tunda.

Tõsi, et enese heaolu tundega peab järjepidevalt tegelema! Ja leidma selleks viisi, mis ei ole ekstra suur pingutus ja ei nõua koguaeg materiaalseid vahendeid.

Aitäh, Helle, et kirjutasid. Ma olen alati nii tänulik kui inimesed kaasa elavad, mõtlevad ja kirjutavad, see on nii armas:) 

Ma ei hooli üldse asjadest, ma hakkasin spirituaalseks. Note to self: vajan uut diivanit, pane juuksuriaeg kinni!

/ Eveliis / 17 Comments

 Ma olen aru saanud, et ükskõik, mida ma teen või ütlen, siis on mingi grupp inimesi, kes ei jõua postitust lõpunigi lugeda enne kui kusagil on jutt lahti. Jutu võib erinevates variatsioonides kokku võtta kolme võimaliku variandiga: ebasümpaatne ja loll, kibestunud ja kole, sellest ka tema kohutav välimus, et ta on kogu aeg eluga rahulolematu või vaimselt haige, sest sööb ikkagi ju antidepressante. Ma ei viitsi enam tuuleveskitega võidelda. Las sellele grupile inimestele jääb nende arvamus.

Kui ma kirjutaksin blogis, et teate, kallid sõbrad, ma olen tegelikult eluga rahul selles punktis, kus ma olen ja tänu nendele õppetundidele, mis ma olen saanud, siis kubiseks see blogi ja mõned foorumid kommentaaridest, et mida sa valetad, ära kujuta endale ette. Kui see grupp inimesi teaks minu kiindumust Ibsenisse, siis nad karjuks mulle “Eluvale, eluvale, eluvale!” Sest kuidas ometi saab olla eluga rahul, kui nii palju on läbikukkumisi, ebaõnnestumisi. Mis õppetunnid. Karma, puhas karma! Selle eest, et oled õel ja vastik inimene, kade, kibestunud ja elus pettunud. Lõpeta meile ja endale valetamine ning tunnista endale, et sa oled läbikukkuja. Kole pealekauba. Vana ja väsinud. Närtsinud. Karma, karma, karma. Mis sellest, et ma karmasse ei usu.

Ja sellepärast ma ei kirjutagi oma tegeliku mina leidmisest. Õppetundidest. Teekonnast. Muutumistest.  Sest minu suust kõlab see valena. Ebausutavana. Keegi ei usu, et mina, kes ma olen elu aastaid hinnanud läbi asjade, ennast defineerinud läbi edu (olgu see siis enda või tuttavate oma), olen elus õppinud üle kõige hindama asju, mis on tasuta. Muidugi ei usuks keegi ka seda, et mind huvitavad asjad, mida teaduslikult ei saa selgitada. Asjad, mida ma oma mõttejõuga suunata saan. Näiteks on mul paar nippi rahaga suhtlemiseks. Mu sõbranna õpetas mulle seda aastaid tagasi, aga ma ei räägi teile seda, sest mida tean mina, rott, rahaga suhtlemisest. Ma ei räägi sellest, et kui mul on raske, saan ma tuge oma vanatädiga rääkides. Ma olen veendunud, et ta on mu kaitseingel. Aga ma ei räägi sellest, sest minusugusel inimesel ei saa ju ometi kaitseingleid olla. Kaitseinglid on vaid headel inimestel.

Ma võiksin olla popp ja rääkida sellest, et olge õnnelikud sellisena nagu te olete ja sellena, kes te olete ning kus te olete. Aga ma ei saa. Miks? Sest ma ise ei usu sellesse. Kui inimene ei ole rahul oma tööga, tuleb midagi ette võtta. Kui inimene ei ole rahul oma abikaasaga, tuleb midagi ette võtta. Kui inimene ei ole rahul oma välimusega, tuleb midagi ette võtta. See kõik on normaalne. Seda ei pea varjama, et me oleme teatud asjadega rahulolematud. Me ei pea endale valetama, et oleme rahul sellisena nagu me oleme. Make peace with yourself and your body busslhit ja muu. Jajah.  Ma ei räägi sellest, ma ei veena ennast, ma ei taha end veenda, sest ma ei ole rahul ei ülekaalu ega kortsudega. See muide ei tähenda, et ma ennast vihkaksin. Sellel on suur vahe. Ma olen kõigele vaatamata väga enesekindel, sest mul on ka muid omadusi, aga ma ei hakka kunagi armastama ei oma kõhupekki ega oma raskeid laugusid. Miks ma pean neid armastama? Ja kuna ma sellisest sügavast armastusest ei räägi, siis olen ma kibe, kade, katki, kole. kohutavalt ebasümpaatne.

Ma saan aru, et inimesed koogutavad kaasa blogijatele, kes räägivad vaimsest ärkamisest ja endaga rahu tegemisest, ümbritsevast mitte end häirida laskmisest ja harmooniast. Nii on nii zen. Materiaalsed asjad neid ei huvita, vaid piirideta armastus, sisemine ärkamine ja sisemine ilu. Nad teavad täpselt, et iga inimene on ilus, kõik väärivad ühtemoodi armastust ja mõistmist. Nad teavad täpselt kui oluline on rahulolu ilma asjadeta. Nad teevad endast ilusaid pilte ja panevad ilusaid sõnu ritta. Nad on nii zen. Nende küüsi katab laitmatu geellakiga maniküür, nende juukseid kaunistavad kuldsed kunstjuuksed, nende nägu on laitmatu meigi all, nende kodus on vaid uuemad ja ilusamad asjad, sest vanad, paar kuud tagasi soetatud asjad, on nii mõttetud, saastavad liialt keskkonda. Nemad on need inimesed, kellele me vaatame alt üles, sest nad oskavad olla nii nemad ise. Nad on rahul sellega, mis elu nendele andnud on. Nad ei taha midagi rohkemat. Ma mõistan.

Mina tahan ka nii zen olla. Võib olla ma juba lähiajal muudan midagi enda juures. Võib olla võtan ma ära kunstripsmed, aga võib olla lasen ma midagi juurde panna. Kes teab. Aga siis ma saan ka hakata ennast armastama. Sellisena nagu ma olen. Ja teie kõik, kes te mind vihkate, ka teie hakkate mind armastama, sest ma olen nii ilus.

Puhata ja mängida

/ Eveliis / 2 Comments

See on nüüd selline naljakas postitus. Ei ole hala ega hädapostitus. Ei ole enda saba liputamise postitus. Mis ta siis on? Ilmselt kuiv olukorra kirjeldus.

Kui ma eelmisel aastal psühholoogi juures käisin, jõudsime me tulemuseni, et ma olen seda tüüpi inimene, kes tahab, et tal oleks kogu aeg palju teha. See aasta on pakkunud mulle täiesti uskumatuid tööpakkumisi, mõnikord pean ma end näpistama, et veenduda, et see kõik ei ole siiski vaid uni. Ei ole uni. Reaalsus on. Mulle sobib kui on sada rauda korraga tules ja tähtajad koputavad uksele.

Samas olen ma ka inimene, kes on alati öelnud, et töö pole jänes ja et tuleb osata puhata. Alati! Ja nii olen ma osaliselt just nagu terve suvi vaid lulli löönud. Käinud ürituselt üritusele, reisinud riigist riiki. Ja tegelikult olekski nii, et ma saaks hakkama kenasti, et töö ja vile koos käiks, aga on mõned agad, mis mus natukene stressi tekitavad.

Esiteks see, et Ida ei käi lasteaias. Ma keeldusin teda suveks valverühma panemast, sest see on mu meelest täiesti ajuvaba ja arulage ning lapsevaenulik variant. Ida on kodus küll 76% ajast VÄGA hea laps ja ütleb juba ise, et “emme kirjutab ära, siis mängime”, mis tähendab aga seda, et mul on süümepiinad, et ma kodus muudkui arvutis istun. Nii läheb osa (töö)päevast Ida peale.

Teiseks hõlmab töö reisimist. See tähendab autosõitu, kus ma ei saa vastata ei meilidele ega sõnumitele. Kui ma lõpuks oma meilboksid lahti teen on need umbes sõnumitest ja kirjadest, aga teinekord kipub nendel reisidel olema kehv internet. Nii püüan ma kõigile vastata, aga paratamatult ei jõua. Nii et KUI te (ma olen paari blogilugeja kirja küll näinud ja mõelnud, et homme vastan, kuid ilmselgelt ei ole ma seda teinud) olete jäänud vastuseta mõnele olulisele küsimusele, siis kirjutage uuesti. Küll ma lõpuks vastan.

Kolmandaks hakkavad tööde tähtajad jooksma kokku samasse auku. Oslo Fashion Week ja kohvikutepäevad. Mõlemad kaks üritust, kuhu ma tahaksin endast anda parima, et tulemus oleks maksimaalne, aga ma ei ole kummagi tööga varem kokku puutunud ning hirm midagi valesti teha/kõrged ootused tekitavad grammikese stressi.

Neljandaks elu. Elu segab vahele. Kui olla perega puhkusel, siis nagu natuke tahaks visata nii telefoni kui arvuti kuhugi kaugusesse ja lihtsalt nautida hommikusööki/jõuda Lottemaale/minna normaalsel ajal magama/mitte mõelda, mis tegemata on, aga suvi on sel aastal see aeg kui mul jääb ööpäeva tunde väheks. Muidugi oleks variant ka mitte üldse rohkem kui töö nõuab kodust liikuda ja nina vaid arvutis passida, aga see ei oleks minu arvates aus ei Ida ega ka mu enda suhtes. Ida pole süüdi, et ema-isa peavad töötama ja lasteaedade süsteem sakib. Ja mina ei suuda päris nii ka tööd teha, et olen terve suvi 24/7 tööga hõivatud. Ma tahan elada oma pettekujutelmas, et ma tegelikult puhkan ka.

 Näiteks nagu praegu. Meil on Mareki õe perega täiesti fantastiline suvereis. Ma lihtsalt tahaks natuke rohkem kohal olla. Aga vinguda ja rahulolematu ei saa ka olla. Paljudel meist on selline töö, et tee kuna ja kus tahad peaasi et tehtud on? Lisaks reisid ringi ja koged uusi asju iga päev? A samas jälle stressi ka. Mida ma Oslo Fashion Week´ile selga panen:D

5643

2

 

Mis siis kui mulle ei meeldi see, mida ma peeglist näen?

/ Eveliis / 5 Comments

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et jah, mul on kodus peegel ja kui ma end peeglist vaatan, siis ma tõesti ei näe seal Mama June´i või emavaala, kuid see pilt, mida ma näen ei meeldi mulle samuti. Samal ajal kui inimesed, kes on end väliselt to the max tuuninud, räägivad meile kui oluline on ennast armastada sellisena nagu me oleme, et ilu algab seest, mõtlen mina, et see on kõige kahepalgelisem jutt. Eriti inimeste suust, kes on endale kõikvõimalikku kunsti külge panna lasknud.

Minu ei ole oma kehaga hetkel rahul. Ma vaatan peeglisse ja ma näen vananeva kehaga lodevat naist. Või ei, see pole päris õige, ma näen kui õudne võiks see pilt olla siis, kui ma ka trennis ei käiks. Võdisev kõhupekk paneb mind piinlikkust tundma. Ma süüdistan antidepressante, mis mu kehakaalu suurendasid, mitte ennast. Isegi kui ma nägin, et kaal on tõusnud viis kilo, ei muutnud ma oma ebatervislikke toitumisharjumusi. Isegi kui kaal oli tõusnud seitse kilo ei teinud ma muud kui vaid ohkisin, et midagi ei lähe enam selga. Kaheksa lisakiloga olin ma ahastus ja vihkasin end oma uues kehas. Ma vihkan seda siiani. Ma vihkan, et ma pean garderoobis pead vaevama selle üle, mida selga panna, et see ei oleks kitsas, ei oleks liiga pingul, ei näitaks üleliigseid volte. Ma tahaks lihtsalt riidepuult haarata esimese ettejuhtuva riideeseme ja selle selga panna. Mu kapp ei ole täis ebarealistlikult xs-suuruses riideid. Täiesti tavalisi 38 suuruses riideid. Ja need ei lähe mulle selga!

Ma ei ole sellega rahul. Seepärast palusin ma oma treeneril nüüd mind aidata ka kaalu langetada. Lisaks trennile pean ma nüüd 2-3 nädalas 40 min jalutama (vähemalt 6km/h), samuti alustasime me minu toitumisharjumuste muutmisega. Ma võtan nüüd oma trenni kui projekti. Projekti, mille eesmärgiks on maikuuks mahtuda oma riietesse ja tunda end oma kehas hästi.

Kui trennist rääkida, siis ma olen viimasel ajal saanud päris palju küsimusi EMS-trenni kohta ja selle kohta, et kas see ikka liiga keeruline ja hull ei ole. Ma olen pidanud ausalt tunnistama, et ma ei mäleta enam oma esimest kokkupuudet ja tundeid  selle trenniga ning seepärast vedasin ma eile proovitrenni kaasa oma sõbranna. Sõbranna kartis ja nii tegi treener talle 50% võimsusega kava, et ta harjuks üldse elektriimpulssidega. Ma vaatasin seda trenni pealt ja võin nüüd ausalt öelda, et trenni koormus ja harjutused valitakse täpselt inimese järgi. Seega kui te kuulete näiteks mind karjumas “miks te mind piinate” või mõnd teist inimest puhkimas nii nagu oleks viimne päev ukse ees, siis ärge kartke. Trenn tehakse täpselt vastavaks teie võimetele. Mu sõbranna arvas pärast, et oleks suutnud ka rohkem teha, kuid ei suutnud keskenduda, sest teine inimene oli ka ruumis, kes pealt vaatas. Mul endal oli pärast sama tunne, ma ei keskendunud. Seepärast ongi see individuaaltrenn. 100% sinu ja treeneri aeg – mõlemal üks eesmärk, üks projekt. Sain eile teada, et mõnes klubis tehakse EMS-trenni kahele inimesele korraga. Ma ei soovita seda. Miks? Inimeste tasemed on erinevad. Te ei saa trennist maksimumi.

Minu sünnipäeva puhul on kõigile mu jälgijatel võimalik sel nädalal trenni aja pannes saada esmase proovitrenni koos konsultatsiooniga 29€-ga (tavahind 48€). Kui soovite peale seda ka klubiga liituda, saate seda teha liitumistasuta.

Lisainfot leiate SIIT