- Hea seltskond. Ma ei saaks minna reisile inimestega,
keda ma ei tunnekes minu eripärasid ei tunne ja kellega ma ei saaks olla mina ise. Kui reisile lähevad erinevad inimesed, kel on erinevad arusaamad, soovid ja huvid, kui võrrandisse lisada viieaastased lapsed, alfaisased ja kuumalaine, järjekorrad ning väsimus, siis on selge, et ette tuleb suuremaid ja väiksemaid plahvatusi, rohkem naeruväärsetest (moi loomulikult!) väiksemateni (mehed kaarti lugemas), aga oluline on see, et hoolimata kõigest sellest sobib seltskond kokku. Lepib ja arvestab teineteise kiiksude ja tujudega.
- Hea toit ja hea vein. Minu jaoks on väga oluline reisil olles süüa kohalikku toitu. Kasvõi Norras. Kuigi ma võiksin Norras iga kuu süüa vahvleid, jäätist ja jogurtit, oli see hoopis teise maitsega kui me sõime seda nüüd koos vahetusõpilastega, kes pole neid söönud 20 aastat. Hoopis teine maitse oli. Sama oli Prantsusmaal. Ma ei taha toituda burgeritest ja friikatest, ma tahan maitseid. See on ka põhjus, miks ma valisin Airbnb majutuse. Võimalus seda kõike tsiviliseeritud kombel nautida, ilma end vigaseks maksmata. Ostsime koju artišokke, sparglit, värskeid kartuleid, juustu, saussicon sec´i, croissante, hanemaksapasteeti, kalamarja ja muud, mida hing ihkas ning nautisime Eesti sugemetega Prantsuse kööki. Meie linnake ei hiilanud just toidukohtadega, kus oleks saanud nautida kohalikku toorainet, nii aga saime lihtsa vaevaga oma “gurmee” vajaduse kätte. Ja kuigi peale esimest nädalat Norras oleksin ma tahtnud öelda, et vein polegi üldse oluline, sest meil lihtsalt polnud selle joomiseks aega, siis Prantsusmaal oli vein osake puhkusest.
- Õigesti valitud garderoob. Kuumalaine, kaks nädalat kodust eemal olekut, erinevad sihtkohad, palju liikumist ja käsipagas paneb ehk natuke mõtlema, mis kaasa võtta, aga mina läksin lihtsama vastupanu teed – võtsin kaasa kindlad lemmikud. Pluss skoorisin emme käest maailma kõige mugavamad Sand´i lühikesed teksapüksid (second hand muidugi) ja soetasin Lindexist allahindlusega ülimugava pluusi, mis sobis nii seeliku, pükste, lühikeste pükste kui tenniste ja kingadega. Kaasa tulid veel Kriss Soonik x Toku ergonoomilised sandaalid (maitse maitseks, aga kümnete kilomeetrite kõndimiseks kui ei taha panna jalga tossusid, parim ja mugavaim valik!) Massimo Dutti t-särk (mille ma kinkisin Marekile, aga omistasin salaja, sest see on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mugav), üks Kivisaare särk nagu ikka, Studio August kleit ja Fjällräveni seljakott. Viimasest võiks lausa eraldi postituse teha, et välja tuua kõik selle seljakoti plussid, aga laiskusest ütlen ma, et isegi kui te arvate, et see on mingi (wannabe) hipsterite must have, siis see lihtsalt on maailma kõige mugavam seljakott ja sellest ka selle populaarsus. Simple. Aluspesu fännina pean ma rääkima ka aluspesust. Kuumalainega parim valik on BBL Nude Sunshine bralette. Kogu see kollektsioon võib tunduda vanamutilikult beez ja igav, aga käsi südamel üks mugavamaid rinnahoidjaid üldse. Lisaks tänasin ma jumalat, et haarasin kaasa selle komplekti, sest ujumisriided unustasin ma maha ja kuna teised arvasidki, et tegu on ujumisriietega, käisin ma (natuke siiski häbenedes) aluspesu väel ujumas. BTW, Glorious ON kõige seksikam pesukompekt viimasel ajal. Ahjaa, kui juba pesust rääkida, siis ma kahjuks pidin pettuma kahes pesukomplektis, mis pildilt tunduvad uskumatult kaunid (Freya pükste kumm läks kohe katki ja L. A Girls stringide äär tõmbas krussi) . Muidu poleks midagi, aga kui pükste eest käia välja 39 eurot ja olles harjunud BBL väga hea kvaliteediga, siis see oli lihtsalt pettumus. Võimalik, et mulle sattusid kogemata kehvad eksemplarid…
- Vesi. Kas ma juba ütlesin, et kuumalaine? Nii hea, et Euroopas, eriti Norras, on kraanivesi joodav ja igal pool sai oma pudelid külma kraaniveega täita. Ma ei kujutaks ette kümme+ kilomeetrit jalutamist 30-35kraadises kuumuses ilma külma veeta.
- Turbliss rabatoonik jm. Sama loomulik kui see, et reisil on kaasas hambahari ja hambapasta, on minu jaoks ka see, et kaasas on Turblissi rabatoonik (suvel). See oli täielik elupäästja. Lisaks sellele, et see värskendas nahka, sobis see ka väsinud lapse jonni elimineerimiseks;) Btw, kas te teate, et blogiauhindade arvamusblogide kategooria esimese koha auhinnaks oli kingikott just Turblissilt ja mul ei saaks rohkem hea meel selle üle olla. Nii õige asi, just täpselt mulle. Peale Turblissi tooniku avastasin ma, et täiesti asendamatu on Alexiselt saadud kortsude eemaldaja (eemaldab kortsud siiski VAID riietelt!). Kas keegi teab, kust Eestis samasugust toodet soetada saaks? See on täiesti asendamatu reisil ja toimib 100%. Ma ei oska enam elada kui mul see pudel otsa saab. Aidake mind palun! Kolmas asendamatu asi on loomulikult parfüüm. Minu üks lemmikutest on ikka veel Guerlaini musta kleidi lõhn, aga Fragonardi parfüümimuuseumi külastades armusin ma sellesse lõhna. Naistelõhn, aga sobib ka meestele. Kas te teadsite, et vanasti olidki kõik lõhnad unisex? Nii et kui teile meeldib mõni vastassoole mõeldud lõhn, siis kandke seda julgelt;)
-
Vaatamisväärsused. Mina ei oska nii, et olen mõnes suurlinnas ja ei tutvu linnaga. Loomulikult oli meie Prantsusmaa eesmärk number üks lapsed ja Disneyland, aga ma ei saaks olla nii, et ei liiguks ka linnaga tutvuma. Kuigi ühe päevaga ei näe tegelikult mitte midagi. Ahmid sisse natuke siit ja natuke sealt, aga tunned, et tahaks juba tagasi, sest nii palju jäi nägemata. Pariis on otsast lõpuni täis kultuuri, elamusi, arhitektuuripärle, ajalugu. Vapustav linn. Ega muidu poleks Honorè de Balzac kunagi öelnud, et see, kes ei külasta Pariisi regulaarselt ei saa kunagi tõeliselt elegantseks.
- Hea ööbimispaik. Ma olen oma elus nii palju hotellides olnud, et kui vähegi võimalik valin ma mõne veidike omamoodi ööbimiskoha. Vastavalt rahakotile. Loomulikult elaks ma suuuuuuurima hea meelega Dante Alighieri järglastele kuuluvas villas, luksuslikus mõisas või lossis, aga õnneks on Airbnb täis ka muid sobivaid alternatiive. Meie valisime seekord ööbimiskohaks kolme peale korteri Val d´Europes ja ei saaks rohkem rahule jääda. 130 eurot viis päeva inimese kohta (last sisse ei arvestanud). Ideaalne kaugus Disneylandist ja üüratult hea asukoht raudteejaamast, nö keskusest ja ostukeskusest, mis oli suurem kui elu. Plussideks pesumasina olemasolu, privaatsus ning võimalus süüa teha. Väga soovitan hotellide asemel ka airbnb valikuid vaadata.
- Kohvikud ja kirjandus. Ma jumaldan kohvikuid. Ei ole midagi toredamat kui juua kohvi ja lugeda raamatut mõnes väikese kohvikukeses. Kaugemal turistidest ja kõrgetest hindest. Jalutad paar tänavavahet eemale turiste ligi tõmbavast atraktsioonist ja juba saad 13 euro asemel salati 4 euroga. Lihtsalt peab viitsima natuke liikuda ning linna avastama. Btw, raamatusoovitus Raul Oreškini “Kui ma vananen” on üks kirjanduslik üllatus. Väga mõtlemapanev ja nauditav. Lühilood, eriti hea kaaslane kohvikus ja pikemal metroosõidul. “Nendes tekstides on globaalset ja lausa kosmilistki haaret, ent samas on nende keskmes teema, mis kultuuris eriti päevakajaline ning muutub üha aktuaalsemaks – kuidas jääda inimeseks, kuidas säilitada mälu, empaatia ja eluärksus suurte tehnoloogiliste muutuste ajastul, mille käigus paljugi praegu veel enesestmõistetavat on kadumisohus. Sestap on selle tekstikogumi ilmumine raamatuna väga vajalik lisandus meie kirjandusse – ning olen ka veendunud, et sel on omajagu tõlkepotentsiaali.” (Berk Vaher)
- Natuke taskuraha ja shoppingut. Ükskõik kui palju ma ostukeskusi ei vihkaks, siis reisil olles unustan ma selle ära. Ikka tahaks mõne suveniiri kaasa osta või paari uusi kingi. Eriti kui sa oled viieaastase tulevase moeblogija ema. Ma ei tea, mis kett on Primark, aga inimesed shoppasid selles poes odavaid asju nagu oleks viimne päev tulekul. Mina ostsin sealt endale allahindlusega kaasa kolme komplekti diffuser´eid (50 senti tükk), fashionista valis endale uue seeliku ja tennised.
-
Seiklus. Iga reisi juurde käib vähemal või rohkemal määral seiklust ja see ei tähenda otseselt mingeid ekstreemseid olukordi nagu vale pileti ostmist ja siis lennujaamas 7598247102 korda kallima pileti ostmist või turvakontrollidega nääklemist, vaid raamidest välja astumist ning silmaringi avardamist. Vooluga kaasa minemist. Iga kord kui ma olen reisil saan ma aru, et meil, eestlastel, on üks viga – me ei oska end kammitsatest lahti rebida ja elu nautida. Ma ei tea, kas te saate aru, mida ma mõtlen, aga ilmselt saate kui te võrdlete meie inimeste üldist hoiakut ja suhtimist elusse välimaalastega.
Lõpetuseks: Lastega reisimine on väsitav, aga ma iga kell reisiks (ja kakleks ja nääkleks ja tülitseks natuke) kui istuks vaid kodus. Teate ju küll – Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline! Lõpetuseks mina pärast puhkusereisi:
vaatamisväärsused
Peipsi-eri vol3: Ärge tehke sama viga, mis mina!
Ma ei tea, mis mul peas oli kui ma arvasin, et Peipsiäärse saab läbi uudistada ja külastada ühe päevaga. Isegi vähema kui terve päevaga. Me ei jõudnud pooligi kohti läbi külastada ja sellest on paganama kahju, sest noh…ma vist ei üllata teid enam sellega, et ma olen (ikka) täiesti Peipsiääre lummuses. Midagi me siiski läbi külastada jõudsime ja mõned emotsioonid pean ma ikka teiega ära jagama. Piltidega läks mul muidugi nii pahasti, et suures elevuses suutsin ma fotoka panna mingile täiesti suvalisele režiimile ja 80% mu piltidest on lihtsalt värisevad udukogud. Minu pähe jäid muidugi ka mälupildid, kuid ma loodan väga, et suudan ka teis oma lugudega tekitada kasvõi veidikene huvi Peipsiäärsete külade vastu. No mitte nii suures ulatuses nagu mul endal tekkis, et “I wish I win a lotto, like for real” nagu Tommy Cash laulab, et sinna endale maja soetada, aga nii palju, et te oleksite targemad kui mina ja läheksite sinna KOHE MITMEKS MITMEKS päevaks.
Kõige pealt külastasime me Kolkja sibula-ja kalarestorani. Ma olin sellest nii palju kuulnud ja alati mõelnud, et peaks seda “homme” külastama, aga enne kui “homme” kätte jõudis, läks ikka väga mitu aastat. Nüüd on käidud. Huvitav oli. Sõime Maikiga kalapelmeene. Ma ei saa kuidagi öelda, et need oleksid halvad olnud, kuid huvitav on just see sõna, mida ma siinkohal kasutaks. Mul on hea meel, et neid sõime, kuid mõlemad Maikiga julgesime öelda, et see jääb ilmselt esimeseks ja viimaseks korraks. Rohelise sibula salat seevastu viis keele alla. Järgmine kord võtan kas sibulasalati, kalasupi või juustukattega kala. Heily kiitis oma kala taevani.
Ma pean ütlema, et mulle meeldis selles restoranis, kuid midagi jäi siiski justkui puudu. Kõik oli nagu ehe, aga samas ei olnud ka. Mingi “vibe” nagu on moodne öelda, oli justkui puudu. Teenindaja oli vahva. Kui oli maksmise aeg, küsis ta, kuidas me arvega teeme. Ma vastasin, et mina ei tea, mul ei olegi raha. Ma pidasin silmas seda, et mul polnud sularaha ja kaardiga seal maksta ei saanud ning sõltusin sõbrannadest, kuid välja kukkus nii nagu ma oleks ülbelt öelnud, et “oot, maksma peab ka vää?”. Teenindaja naeris mu reaktsiooni peale nii, et pisarad silmis. Minul olid ka.
Edasi liikusime me Alatskivile, kust me lootsime tankla leida enne kui teele jääme. Leidsimegi. See oli selline tankla, kus enne tuli maksta ja siis tankida. Ma maksin ära ja istusin autosse, et telefon laadima panna, müüja ei näinud teisel pool autot askeldavat Maikit. Heily, kes veel tanklapoodi sisse jäi, rääkis pärast, et ma olin oma autosse istumisega vaesed müüjad poolsurnuks ehmatanud. Sest loomulikult arvasid nad, et ma olen voolik autos minemas sõitmas. Ma saan nende paanikast aru. Aga naljakas oli ikka.
Nüüd tuleb esimene koht, kus ma kahetsen. Ma olen pikalt tahtnud külastada Alatskivi lossi. Te ju teate minu losside-mõisate armastust. Me olime nii lähedal, aga samas jäi loss nii kaugele ja kell oli nii palju, et ma tahtsin kindlasti ka Voronjasse jõuda. Hiljem kuulsin ma Herlingilt, et Alatskivi lossi perenaine oleks meid IGA KELL oodanud ja siis oli mul veelgi rohkem kahju, aga midagi pole teha…PÄEV Peipsi ääres on liiga lühike aeg ja ma püüan Mareki pehmeks moosida, et me Vasulas olles teeksime ühe mõnusa kõrvalpõike sinnakanti. Nüüd ma tean KUI lähedal see tegelikult on.
Aga et siis Voronja. Vat kui Kolkja restoranis jäi “vaibist” natuke puudu, siis Voronja kunstigaleriis oli see täpselt olemas. Meil läks lausa nii hästi, et vähemalt üks kord sattusin ma kuhugi õigel ajal – Lillehammeri kirjandusfestivalile jõudsin ma täpselt üks päev liiga hilja, aga Varnjasse sattusime me kunstigalerii avamise ajaks. See on nüüd jälle üks selline koht, kuhu peab tagasi minema ja aega võtma ikka mitu-mitu tundi, kui mitte lausa eraldi päeva. Lühikese ajaga pole seal mitte midagi teha. See on nagu omaette väike maailm niigi juba omaette väikeses maailmas. Kuraator Pjotr Belõi ütles Voronja galerii õuel enne nüüdiskunstinäituse „Avatud piirid” avamist, et väljapanekut võib vaadata kui inimese ja looduse vastastikuse suhte kajastust. Inimene võib küll armastada loodust ihust ja hingest, aga loodus on meie vastu ükskõikne, nii et tegemist on vastamata, lootusetu armastusega. Ma ei ole selle peale kunagi nii mõelnud. Huvitav mõte. Ja huvitavad inimesed. Viie miljoni elanikuga Peterburist on seitse kunstnikku pannud oma tööd välja just selles paarisaja elanikuga kalurikülas.
Voronja galerii iseenesest on oma aiaga vaatamisväärsus omaette, kuid näitust, mis avatud suve lõpuni tasub vaatama tulla kohe kindlasti. Esimesel pildi on selle näituse minu lemmik töö. Kui meil oleks saun, siis see läheks saunaeesruumi aukohale.
Fotod: Jaak Kikas
Rohkem fotosid näitusest saate vaadata SIIT galeriist.
Foto: Merike Lill
Ma sattusin sellest galeriist, nende aiast, nende majast, nende õunapuu otsas asuvast majakesest nii vaimustusse, et tõesti raske oli nii kiiresti lahkuda. Ja millised mõnusad sõbralikud inimesed. Isver, ma saan aru, et ma olen ikka tõesti kade inimene. Ma tahaks, et mul oleks majake Peipsi ääres nagu neil seal, ma tahaks et mul oleks Mesi tare nagu neil seal, ma tahaks, et mul oleks selline aed nagu neil seal, ma tahaks, et mul oleks selline galerii nagu neil seal. Aga kuna mul ei ole, siis ma olen lihtsalt kade.
Lõbusat moegaleriid Peipsi äärest vaata siit.
Postitus läks pikaks. Tuleb “Peipsi eri vol 4” ka ikka. Midagi pole teha. Mind ei oleks sinna tohtinud lasta.
Stockholm, mu arm
Ma tean, et inimesed peavad mind napakaks, kui ma ütlen, et Stockholm ON ja jääb üheks minu lemmiklinnaks. Maailmas on ju nii palju huvitavamaid ja ägedamaid ja kaugemaid sihtkohti. On. Ma ei vaidle vastu. Aga Stockholm on minu jaoks eriline. Lapsest saati on just see olnud see linn, kus ma end ära unustan ja unistan. Umbes sama tunne nagu Pranglis, et aeg jääb seisma, lihtsalt tahaks kulgeda ja fika´da.
Minu enda jaoks on kõige kummalisem see, et ma olen ületanud oma hirmu laevasõidu vastu. 33 aastat olen ma laevaga sõita kartnud ja piinelnud, viimased kolm aastat on hoopis teine lugu olnud. Tormist, st kõigutavat merd ei armasta ma siiani, aga vanasti ma reaalselt kartsin kajutiski olla.
Kui juba jutt vanasti peale läks, siis vanasti sai mööda ostukeskusi joostud, et leiaks vaid H&Mi, nüüd ma ei mäleta, kuna ma viimati mõnes suures keskuses käisin. Pigem jalutad mööda vanalinna, avastad poekesi, kohvikuid külastad muuseume ja no ofkoors Emmaus poodi. Stockholmis on mingi eriline vibe, mida mina sõnadesse panna ei oska. Seda saab vaid kogeda.
Seekord oli selles mõttes veidike erilisem, et me sõitsime Stockholmi ekstra selleks, et Stockholmi Eesti segakoori kontserti kuulama minna. Üliäge oli. Filmimuusika Eestist, Rootsist ja Hollywoodist. Väga meeleolukas ja kuidagi armas kontsert. Tahaks neid veel kuulda. Hoidke nende Facebooki lehel silm peal, võib olla juhtute nö õigel ajal õiges linnas olema.
Ilmaga vedas meil täiega, nii et me lihtsalt komberdasime pühapäeva linna peal maha, sõitsime paatidega siia-sinna ja kulgesimegi, lihtsalt niisama. Kui te ostate endale SL ühistranspordikaardi, siis saate sama kaardiga sõita ka Djurgårdenisse ja Slussenisse.
Lõbustusparki seekord ei jõudnud, aga selle asemel nägin ma ka lõpuks Stockholmi kõige kitsama tänava ära. On küll selles linnas 9076 korda käidud, aga näete, iga kord on avastamisrõõmu. Saksa kiriku ja Eesti kooli juures polnud ma ka käinud.
Ööbimiskohtadest olen ma varem soovitanud Södermalmil asuvat Hotel Hellsten Malmgardi, seekord aga soovitan nende partnerhotelli Norrmalmil – Rex hotelli. Hea hind, kaugus kesklinnast kiviviske kaugusel, metroopeatus sealsamas lähedal, söögikohad samamoodi ning hommikusöök hinna sees. Hubane ja mõnus hotell. Mitte niivõrd luksuslikult mõjuv ja põnev kui Hellsten, kuid absoluutselt olid hind ja kvaliteet hotellis paigas.
Me Idaga ei oska seda “travel-light”-asja väga hästi. Seekord mõtlesin ma, et ei võta peaaegu midagi kaasa, et mahutame kõik oma asjad Ida imepisikesse Frozen kohvrisse. Ma tean alati Rootsis käies, et selline otsus ON viga, kuid ei õpi oma vigadest. Nii ka seekord. Tagasi tulime me nagu kaamelid saja kotiga. Isegi Ida oli sunnitud päris raske seljakoti selga tõmbama.
Tema visadus reisimisel on täiesti hämmastav. Stockholmis sadamasse kõndides oli ta tegelikult juba unine, aga pidas nii vapralt vastu, kandis oma kotti ja ei nurisenud absoluutselt, kuid järgmisel päeval kui me ühest sadamast teise jooksime oma kottidega, olin ma tegelikult lausa hämmingus. Kahe sadama vahe ei olnudtõesti rohkem kui kaks kilomeetrit, kuid kui seda vahemaad läbida pooljoostes, suure koti, kohvri ja lapsega, siis on see päris arvestusväärne maraton. Ida reaalselt jooksis minuga ilma igasuguse nurinata kaasa, sest tema ei tahtnud ka sellest paadist maha jääda. Mida me oleks oma kottidega seal Helsingis kolm tundi teinud, eks? Ja pealegi lubasin ma, et kogu laevasõidu veedame me siis mängutoas ja Idal oli nii suur soov sinna jõuda.
Kui Ida kodus on parasjagu printsess, siis reisides ta digimuutub äärmiselt vahvaks ja vastupidavaks reisiselliks. Mitmeid kilomeetreid mööda linna jalutada ei ole tema jaoks mingi probleem. Nii äge!
Kuidas Tartust Tallinna sõit huvitavamaks teha? //Manors on the road
Ussipesast Tartusse sõites sõidan ma harilikult läbi Kohila, Rapla ja Põltsamaa, mulle meeldib uusi teid ja kohti avastada ning nii pole ime, et mõnikord võtab mul Tartusse sõitmine ikka kordi rohkem aega kui peaks. Kui ma eelmine kord Tartusse sõitsin märkasin ma KUI PALJU on TEGELIKULT tee peale jäävaid mõisaid ja mul oli kuri plaan tagasiteel igaühe juures väike peatus teha. Ma olen nimelt TÄIESTI HULL vanade mõisade ja nende lugude järele.
Mõeldud-tehtud! Nii me täna Idaga mõisatiiru tegimegi. Mis te arvate mitu mõisa jääb sellele teele? KUUS. Kui losse ja kirikuid ja muid vaatamisväärsusi ka külastada, siis võiks ilmselt Tartust Tallinnasse terve päeva sõita. Järgmine kord kui Eestis oleme, teeme selle nalja ka ära.
When I drive from Tallinn to Tartu I usually take the road through Kohila and Rapla. I love to discover new places and roads, so it’s not unusual it can take me many more hours to get to Tartu than 2,5h. Last week when I drove to Tartu I noticed HOW MANY manors there are on the road and I am a HUGE FAN of manors, so I knew that when we now drive back from Tartu we will make a stop at every single manor. Do you know how many there were? SIX!
Next time we are in Estonia, I will also make a stop at every church and castle which is on the way. We will probably use the whole day to get to Tartu:D
Aga seekord siis mõisad. But this time the manors.
- KABALA. Kui ma õigesti aru sain, siis selles majas tegutseb kool. //If I understood correctly a school is located in the main building of the manor.
- KOLU. Kahjuks olid väravad kinni, aga nagu ma sildilt lugesin, on seda võimalik kokkuleppel (+372 53807946) ikkagi külastada. Järgmine kord teeme ära, sest tundub vägagi suursugune. //Unfortunately the gates were closed and we didn’t get closer, but when agreed it is possible to visit the manor. The phone number is on +372 53807946. Next time I will make the appointment.
- KÄRU mõis on vist erakätes ja sinna ei saanud ma kuidagi ligi. Igal pool olid telliskivimärgid ees. Kahju. Aga kui mul oleks mõis, siis ega ma ka kogu aeg mingeid pildistavaid turiste oma hoovi tahaks. //Käru manor is in private hands and was not easy to access to photograph. A shame, but I understand. If I would own a manor I would not like tourists in my garden either.
- KEHTNA. Hästi ilus mõisapark ja mõisahoone. Minu suureks üllatuseks leidsime me mõisa kõrvalt ka hotelli, ma tahan seda kindlasti lähiajal külastada. Tundus nii hubane ja mõnus, esmaguugeldusel ma sellist kohta muidugi üles ei suutnud leida, aga ma ei anna alla. //A beautiful park and manor. To my surprise we also found a little hotel (Eastern Outback) next to the manor. I had no idea it was there, I want to visit it in the near future. It seemed so cozy and nice.
- LOHU. See mõis tundus mulle endale kõige huvitavam, kuid seegi on erakätes ja ma ei suutnud aru saada, kas seda saab ka külastada või see ongi lihtsalt kellegi kodu. KUI see on kellegi kodu, siis ma olen kadedusest sinakas-roheline. Jummel, kus ma elaks sellises kohas! Mõisapargist paistsid veidra kontrastina ka paar (mahajäetud?) nõukaaegset maja, aga ka tolle maja elanike peale olen ma kade. Nemad on mõisale lähemal elanud kui ma ilmselt eales saan:D //This one for me looked the most interesting and beautiful, as much as I saw from behind the gates. It is in private hands and I didn’t understand if it is possible to visit it as well or if it’s just someone’s home. If it is someone’s home, I am dying of eny. I would LOVE to live in a manor like this. Or any manor for that matter.
- TOHISOO. Jällegi kena ja korras ning külastatav mõisapark. Ma arvan, et see mõis kuulub mu kaugetele esivanematele. Miks? Noh mul on koguaeg selline tunne olnud, et mu soontes on sinine veri ja kui ma olen näinud mitmete mõisate omanike nimeks Wrangel, siis ma olen lapsest saati veendunud olnud, et ma ei eksi. Mu vanaema nimi on Prangel;) (te ju saate aru, et ma tegin nalja? Aga selline inside joke on meil lapsepõlvest saati olnud küll) // Again a beautiful park and manor. I am pretty sure it belongs to my ancesters. Why? Well I have always felt I have royal blood in me and when I see that owners have been Wrangels, I am pretty sure I am not mistaken. My grandma’s name is Prangel and as we know that the German names were made more Estonian in 1930’s. ( I am kidding, but this is an inside joke we have had in our family for as long as I remember)
PS: Miks mul on tunne, et peaaegu tee peale jäi veel kaks mõisa? (Mitte Tallinn-Tartu põhimaantele) // I have a feeling I still managed to miss two manors?