Sattusin täna varahommikul vestlusesse, et asju asju võiks teha kirega, mitte lihtsalt niisama tegemise pärast, et ah tegin ära. Ma ei tea, kas see lause käis ka minu kohta, et jätan mulje, et lihtsalt teen ära. Ma ise loodan, et mitte, sest kirg on just nimelt see, mis mind liikuma paneb.

Kirg kirjutada. Ma olen terve elu ja kogu aeg kirjutanud. Juba kooliajal olid mu lemmiktunnid need kirjanduse tunnid, kui pidime kirjandeid kirjutama. Moodsa järjena tuli edasi kirg blogida. Ma olen siin ja seal öelnud, et minu blogi on võrreldes paljude teiste blogidega 89687 korda rohkem mainstream, kuid siiski olen ma lootnud, et aastate jooksul olen ma (lisaks kriitikale ja vingumisele ja negatiivsusele) inimestele pakkunud ka meelelahutust. See on omakorda ka põhjus, miks ma Delfis osaliselt töötan. Mulle meeldib kirjutada.

Kirg reisida. Oma võimaluste piires, aga nii palju kui võimalik. Sihtkohad ei pea isegi kauged olema, piisab kasvõi nädalavahetusest Haapsalus, Jurmalas või Oxelösundis. See aasta on mulle pakkunud palju reisimise võimalusi. Neid tuleb veelgi. Mulle on ikka etteheidetud, et ma olen nagu mustlane, kes paigal ei püsi. Ei püsi tõesti, ma muutunud kärsituks ja virilaks kui pean kaua ühe koha peal olema. Seepärast on ka mu tööd alati olnud seotud reisimisega. Isegi Hiiumaa kohvikupäevade korraldustiimis olemine tähendab reisimist. See mõnus siblimine siia sinna. Järgmisel nädalal läheme me Idaga korraks Hiiumaale, siis korraks Rootsi, siis korraks Norra, siis juba jälle Hiiumaale, Jurmalasse, Norra. Töö ja puhkus käsikäes. Kirg. Suure algustähega! Minu jaoks ei ole mingi probleem kasvõi lennujaamades aega veeta. Okei, kui seda korraga liiga paljuks läheb, siis tüütab tõesti ära, aga nii laias laastus.  Eile hilisõhtul uurisin ma, kuhu augustis üheks nädalavahetuseks Marekiga koos sõita. Meil on 10. pulma-aastapäev, pulmareisil me kusjuures ei käinudki, lükkasime muudkui aasta edasi. Mulle tundub, et üks selline hilinenud pulmareis/pulma-aastapäevareis kuluks ära. Kõige soodsamad olid hetkel reisid Pariisi, Rooma ja Pisasse. Milanost võiks samas auto võtta ja sõita Como äärde? Como on jumalikult kaunis ja ulmeromantiline, kas pole?

Kirg oma töö vastu. Ma teen oma tööd alati suure kirega ja seepärast võtan ma kõige enam südamesse tööga seotud apsakaid, kriitikat, läbikukkumist, eksimusi. Ma võtan neid isiklikult ja põen mõnda aega. Minu töö on müük, turundus ja kliendisuhtlus. Ma tean nii paljusid inimesi, kes suhtuvad müügitöösse põlastavalt või ütlevad, et see on liiga stressirohke, aga minule meeldib. Mulle meeldib see protsess, kuidas kliendini jõuda, mulle meeldivad läbirääkimised, mis viivad tulemusteni, mulle meeldib läbi mõelda, kuidas midagi kõige kavalamalt teha, nii et kõigil kasu oleks. Mulle meeldib müügitöö. Samas jällegi sõltub kõik ka sellest, mida müüa. Kõike ma müüa ei suudaks ega tahaks. On asju, mis minu silmi särama ei pane ja siis ma ei viitsi. Aga on asju, mis panevad särama. Ja ei, see ei pea olema luksuslik naistepesu või raamatud, see võib vabalt olla ka klaasist rõdupiire. Mul peab müüdava asjaga tekkima lihtsalt mingi suhe. Nii et ma julgen ja tahan seda müüa, usun, millesse ma räägin. Kui tahate mind kurvastada, siis kõige lihtsam on seda teha kui tõmbate mu tööalasele kirele pidurit.

Vot nii palju siis varahommikusest kirest:) On veel palju asju, mida ma kirega teen, aga point polegi selles, mida ma teen, vaid selles, et minu jaoks on kirg oluline. Ilmselt ei tule teile üllatusena, et ma olen väga emotsionaalne ja noh kirg käib asja juurde:D