“Kas ma tohin seda lauset artiklis kasutada?” küsis minuga koos Sibulatee puhvetite päeva pirukavõistluse züriis koos olnud Tartu Postimehe ajakirjanik. “Muidugi,” vastasin ma. Siis saavad kõik huvilised lõpuks ometi ausa vastuse, miks ma paks olen. Ei pea spekuleerima. Tegelikult on tõde kusagil vahepeal. Ma pean ausalt ütlema, et kuigi mulle meeldivad pirukad, siis igapäevaselt ma neid siiski ei söö, salaja Marekit Narva kohvikusse neid ostma ei saada ja kui lõpuni aus olla, siis sibulapirukat ei olnud ma kuni eilseni üldse mitte kunagi söönud. Ometigi juhtus nii, et sattusin žüriisse, mis pidi hindama just sibulapirukaid. See oli nii huvitav kogemus. Me pidime ära hindama 18 piruka välimuse, lõhna, maitse ja tekstuuri. See ei olnud sugugi nii lihtne kui tunduda võiks, kuigi lõppkokkuvõttes selgus, et kõik züriiliikmed olid võitja suhtes ühel meelel ning ka teise ja kolmanda koha piruka suhtes olime me suhteliselt ühel meelel. Kas teie olete sibulapirukaid söönud? Ma ei osanud pirukatest midagi arvata rohkem kui, et need on sibulased, aga kui palju erinevaid nüansse nendes 18 pirukas oli. Kui ma oleks neid eraldi söönud, siis suurem osa nendest oleks mu käest kõrged punktid saanud ja ma ei oleks osanud millegi kallal nuriseda, aga kui oli võrdlusmoment, oli hoopis teine tera. Paar pirukat üllatasid ikka täielikult!
Foto: Ahto Sooaru
Sibulapirukate hindamisest saate rohkem lugeda Tartu Postimehest.
Foto: Laila Kaasik
Kuna ma osalesin Sibulatee puhvetite päeval esimest korda, siis oli mul plaanis läbi käia nii palju erinevaid puhveteid kui võimalik. Hommikul kell seitse startisime Idaga Ussipesast Peipsi poole, et hindamise ajaks kohal olla, igasugu väikeste peatustega venis meie reis 3,5 tunni pikkuseks ja loomulikult ei jäänud meile ette ühtegi sularahaautomaati, et ma saaksin sularaha ka varuda. Mul oli seekord plaan (esimest korda elus) minna kohale korralikult sularahaga varustatuna, et saaksin ära minna kohalike hõrgutiste laariga. Ah, pole hullu, mõtlesin ma, Kolkja poole kihutades, hindame pirukad ära ja siis lähme Alatskivilt võtame raha. Sularahaautomaati seal loomulikult enam ei olnud, oli vaid uus popp võimalus poest/tanklast 1eurose ostu + 0,69eurose teenusega raha väljavõtmise teenus. Ma proovisin nii tanklas kui poes, seisin pikad järjekorrad ära, aga see pagana süsteem ei töötanud. “Lähim ATM on Kallastel,” öeldi mulle. Eks ole. 25 kilomeetrit sõitu, selleks, et sularaha saada. Ma olin natuke pettunud ja jätsin seepärast osad puhvetid, mis plaanis olid, ka külastamata. Mida ma seal ilma sularahata ikka teen? Nii seadsime me (Ida nõudmisel, sest seal on nukumaja!) esimesena sammud vanasse lemmikusse. Jah, te arvasite õigesti. Ikka Voronja galeriisse.
Kui muidu on Kolkjas ja Voronjas ikka pigem vaikne, siis seekord õnnestus meil seal päris mitu korda ummikus istuda. Omaette huvitav kogemus. Muidugi eelistan ma iseenesest veidike rahulikumat olustikku, aga samas oli vahva tõdeda, et Sibulatee puhvetite päev nii menukas on. Ma muidugi saan sellest täiesti aru. Vat see on (Hiiumaa kõrval) üks selline üritus, mis tõesti tutvustab kohalikku kultuuri, toitu, piirkonda. Müts maha korraldajate ja osalejate ees!
Voronja võttis meid vastu vanas tuntud headuses. Rahvast oli murdu. Võib olla isegi liiga palju mõne jaoks, aga mulle see melu meeldis. Tomatisuppi, rabarberiveini ja köömneteed nautides, trips-traps-trulli mängides, ülemisel korrusel mõnuledes möödus 2,5 tundi nii, et me ei saanud arugi. Kui me uuesti nina välja pistsime, avastasime, et vahepeal oli vihma sadanud. Vat kui hea, et me sel ajal siis mõnusalt hubaselt Voronja teisel korrusel aega veetsime.
Ilmselt ei tule teile üllatusena, et järgmiseks peatuspaigaks sai Mesi Tare. See oli nüüd lõpuks koht, kus ma lisaks lõbusale meeleolule, sain lõpuks ka Mesi Tare perenaist sularahaautomaadina kasutada (ikka see sama moodne võimalus 1 eurone ost + teenustasu). Halleluuja! Taskud raha täis, saime me asuda Mesi Tare melu nautima. Olgugi, et ilm oli läinud tiba tuuliseks ja kiskus vihmale, ei jätnud Ida kasutamata võimalust süüa jäätist. Nostalgilisest nõukaaegsest pokaalist. Mäletate neid valge jalaga plekist pokaale? Issand, kus mulle tuli lapsepõlv meelde! Oh need pidupäevad, kui tädi Helju viis kohvikusse jäätist nautima. Kui te olete tunduvalt noorem kui mina, siis te ilmselt ei tea, et jäätist ei olnud teps mitte poeletist kogu aeg kui hing ihkas võtta.
Mesi tare ja Voronja Galerii fotod: Viktoria Arro. Rohkem saate vaadata Sibulatee puhvetite päeva galeriist Facebookis.
Kas te teate kui kiiresti läheb aeg kui heas seltskonnas, mõnusa melu sees olla? Me olime Idaga kolmes puhvetis veetnud ära suurema osa päevast ja oli ilmselge, et ega me palju enam ei jõua. “Issand, need pannkoogid seal Kolkjas, need paksud ja tillukesed,” hüüatas mu sugulane, kellega poolootamatult kokku saime Mesi Tares, kui kuulis, et me seal polnudki veel käinud. Ma nägin reklaami küll, aga suurem pannkoogisõber ma ei ole ja nii ma sellest mööda läksingi ilma igasugu suurema emotsioonita. Oi see oleks viga olnud kui ma ei oleks neid pannkooke söömata ära läinud. Mõnikord peitub lihtsuses võlu. Vanaema oma koduaia ees pannkooke küpsetamas ja rohkem pole vajagi, et tekiks järjekord nagu nõukaajal. “Ei tea kui suur ports on, ei tea, mis need maksavad,” arutlesid minu selja taga looklevas järjekorras seisvad inimesed. “Nagu nõukaajal,” naersimegi, “keegi ei tea, mida täpselt pakutakse, aga järjekord on ja tuleb ka seisma tulla.” No ja kui reklaam juba külade vahel levib, siis peavad head koogid olema. Nii head olid, et Ida palus pärast mul veel tagasi minna ja kaks portsjonit kaasa osta. Uskuge, Ida ei söö midagi ja kui tema ütleb, et asi on hea, siis peab see effing fenomenaalne olema.
Vaid mõnikümmend meetrit pannkookidest asus Aljonushka Puhvet. Reklaam käis jälle kaugele ette. “Kas sa seal oled käinud?” küsiti minult kui ma alles Voronjas aega veetsin. “Vaata, et sa sinna jõuad!” öeldi mulle. Jõudsime. See oli suur viga. Naljaga muidugi, sest kuigi mu kõht oli kõike head ja paremat juba ammmmmmmmu täis, ei saanud sealt ära minna ilma kondentspiimapähkleid, pirukaid, vahvleid maitsmata.
Aljonushka puhveti fotod: Julia Kurm
Kas te olete kusagil päris kohvikus selliseid lette näinud? Ja see koduaed ise. Nagu väike Peipsiääre muinasjutumaa. Lopsakad lillepõõsad, maitseainete peenrad, laste mänguväljak, loomingulised istumiskohad, romantilised kaunistused. Võrratu, võrratu, võrratu! Ida ei olnud sellest aiast nõus lahkuma.
Kui me lõpuks siiski lahkuda saime ja otsustasime veel läbi käia Latika puhveti, Kostja sibulatalu puhveti ja vaino dvori puhveti avastasime me, et kell on ootamatult kohe kuus saamas. Otsustasime, et sel korral ei hakka enam jooksma, eks me olime natuke väsinud ja 18 natuke näritud sibulapirukavõistluse pirukat ootas autos vanamale külakostiks viimist.
Kui küsida, kas tasus kell kuus ärgata ja kokku 482 kilomeetrit sõita, siis ma vastan teile, et absoluutselt ja rohkemgi veel. 23st kohvikust jäi meie saagiks seekord vaid viis, aga järgmisel aastal ma planeerin aega natuke paremini ja võtan sularaha kaasa juba Tallinnast, ehk siin ikka veel on selleks ajaks mõned automaadid alles jäänud. Näete, alles ma kirjutasin, et kodukohvikutest on kopp ees (siin), aga just Sibulatee puhvetid tooksin ma Hiiumaa kohvikute kõrval heaks näiteks selle kohta, milline see üritus peaks olema. Ma arvan, et ma ei eksi kui ma ütlen, et kodukohvikute algne idee oligi tutvustada kohalikku toitu, kultuuri ja piirkonda. Sibulatee teeb selles mõttes suurepärast tööd. Aitäh selle eest!
Hoidke
Sibulatee tegemistel silma peal, seal toimub nii palju põnevat.
Hommikusöök oli lossis väga maitsev, samuti ka teenindus. Peale meie ööbis lossis veel üks paar, aga nemad olid juba varem lahkunud, nii oli kogu suur söögisaal vaid meie päralt. Äärmiselt kuninglik tunne olla lossis üksinda ja kujutada ette, et see kõik on meie oma:)
Kui te arvate, et me läksime Alatskivilt Vasulasse vanaema juurde otse, lihtsalt niisama, siis te eksite. Otseloomulikult pidime me sõitma läbi Kolkja, Kasepää ja Varnja. Mida ma nägin esimesena? Üks maja oli müüa! Nüüd ma pean lotot päriselt hakkama mängima, sest ma tahan seda vana puulobudikku. See oleks täpselt selline koht, kus ma veedaks oma suved ja miks mitte ka talved. Selline “diipkunstiinimeselik” koht otse Peipsiääre külastuskeskusest ja Sigurimuuseumist üle tee. Ma täiega naudiks selle puulobudiku üles putitamist.
Muidugi ei ole ma nii naiivne, et mõtles päriselt, et oh kohe ostaks ja teeks, aru saamata KUI palju raha sellesse majasse vaja oleks investeerida, kuid unistada ju võib. Äge oleks!
Sigurimuuseumist ja 
“Kuhu me kohvikusse läheme?” küsis Ida kui me Varnja poole sõitsime. Ma jäin vastuse võlgu, sest no kus siin pühade ajal midagi avatud on, mõtlesin ma ja tegime esimese hooga väikese tiiru võõral hoovil. Mul oli ju Idale ja Marekile ka vaja Mesi tutvustada. Ja pehmete mänguasjade seina. Päris omamoodi pull asi ju tegelikult!
Eelmine kord jäid mul kahe silma vahele Voronja perenaise võrratud käsitöönukud. Nii rändaski üks Rudolf meiege Voronjast kaasa (ja Peipimaa külastuskeskusest head õnne toov rätinaine + kohanahast tehtud käevõru).
Postitus on niikuii jälle kilomeetri pikkune, läheb siis jaanipäev ka siia otsa. Pole just Peipsiääre eri, aga mis see 30-40 kilomeetrit siia-sinna ikka on. Vahva Vasula jaanituli oli pere keskel.
Postitus läks pikaks. Tuleb “Peipsi eri vol 4” ka ikka. Midagi pole teha. Mind ei oleks sinna tohtinud lasta.