Ma sõitsin kolmapäeval autoga linnast koju ja klõpsisin raadiokanaleid, peatusin Kuku kanalil kuuldes sõna “ajurveeda”. Ma ei tea, miks. Lihtsalt automaatselt peatusin. Oma uut raamatut “Elu maitsed. Praktiline ajurveeda” tutvustas raamatu autor Kaja Keil.

Hästi armas intervjuu oli, kus autor selgitas, et ajurveeda ei ole midagi sellist, mis midagi lubab, vaid mis annab näpunäiteid selleks kui inimene peaks soovima ise midagi endas muuta või end paremini mõista. Rääkis sellest ja tollest ning lõpetuseks  maa ja vesi-tüüpi inimestest. Mina olen osaliselt vesi. Ma jäin kuulama, et vesi tüüpi inimene ei sobi töötama paigal istudes, st klassikaliseks kontoritööks, sest siis muutub ta raskeks ja tulevad ka terviseprobleemid. See olen täpselt mina ja just sellepärast mul ilmselt ongi nagu Hunt Kriimsilmal üheks ametit. Mulle meeldib ja sobib. Tundub, et ka teistele sobib. Ma võin täiesti käsi südamel öelda, et ma ei saaks oma eluga rohkem rahul olla. Alati on mingeid muresid, aga öelge mulle ausalt, kellel neid tegelikult ei oleks. Lihtsalt enda mured tunduvad alati kõige suuremad ja olulisemad, nii et teinekord on õnnelik olemise asemel lihtsam viriseda, vinguda ja hädaldada. Pole seda ja toda ja kolmandat, see ja too ja kolmas on valesti, alati on vaja midagi rohkem ja juurde, ikka et naabrile näidata või midagi kompenseerida. Pole siis ime, et inimesed on stressis ja depressioonis. Selleks, et olla rahulolev on vaja lihtsalt leida inspiratsiooni. Inspiratsioonist saab kõik alguse.

Inspiratsioon on ka Kaja Keili kirjutatud raamatu mõte. “Ometigi ei ole see õpik, vaid pigem huvi äratav inspiratsiooniseeme, millest suure tarkusepuu kasvatamine jääb sinu enda hooleks. Püüan sind innustada märkama lihtsaid seoseid looduse toimimise täiuslikus sümfoonias, mida sa ehk juba niigi tead, kuid ei ole kunagi tulnud selle peale, et mõnda neist praktikas järgi proovida. Ajurveeda on ühest küljest imelihtne, aga teisalt oma kohati hoomamatuses täiuses looduse kõrgema matemaatika keerulisim valem ja poeesia tippteos. Nii nagu elu.“

Sellise sissejuhatusega algab raamat ise. Mul on tunne, et selle raamatu minuni jõudmine on mingi märk, sest nii umbes minuteid kümme peale seda kui olin intervjuu kuulamise lõpetanud, tuli mu telefoni sõnum, et Apollo raamatupoest ootab mind Smartpostis pakk. Selle sama raamatuga. Ma hakkasin raamatut samal õhtul lappama ja tahtmata kõlada nagu Pantalone “Armastuses kolme apelsini vastu” pean ma siiski ütlema, et see on nii hea raamat. Täpselt nii lihtsalt ja ilustamata ütlengi. Ma ei ole jõudnud kogu raamatut läbi lugeda, küll aga olen ma jõudnud seda kaks korda läbi sirvida, mõningaid asju järgi proovida (mul oli just algamas nohu ja raamatus oli nipp, kuidas nohu peletada) ja nüüd kui ma jälle raamatu kätte võtsin, et seda lugema hakata, tundsin ma, et pean seda teiega kohe jagama.  Nädalavahetus on tulemas, võib olla keegi just otsib, mida maal aias lugeda. Minu soovitus on just see raamat!

Raamat koosneb kuuest osast – ajurveeda ABC, seedimise alkeemia, elutantsu rütmid, saladustest praktikaks, köögikunst ja lisad.

Esimene osa tutvustab meile ajurveeda põhimõtteid. See on ka enese äratundmise teadus. Terve meie elu on suhe – iseenda, lähedaste, tuttavate ja kolleegidega ning looduse ja universumiga. Suhtes me pidevalt reageerime. Kõik, mis on väljaspool meid. õpetab peegelpildina reaalsuses aru saama sellest, kes me tegelikult oleme ja mil viisil kõige ülejäänuga suhestume. Mulle endale tundub, et mina olen enda tegeliku mina leidnud, kuid nüüd seda raamatut sirvides ja kaasa mõeldes, sain ma aru, et olen alles teekonna alguses. Raamatu järgi olen mina vist vata-pita tüüpi inimene. Liikuv aja loominguline, kes ei talu rutiini, aga oma kaootilise elustiili juures vajan tasakaalustamiseks kõige enam heas mõttes rutiini ja lõõgastust. Pole siis ime, et Marek, kes mind tasakaalustab, minu jaoks kõige õigem partner elus on. Mareki tüübi kohta lugedes muigasin ma mitu korda omaette, et “jaajah, just täpselt selline ta ongi”.

Teine osa keskendub seedimise ja söömise tarkustele. Näiteks olete te mõelnud sellele, et kui teile mõni söögikoht väga meeldib, siis me kirjeldame seda tihti kui “hubane ja kodune”. Ideaalis on kodus söömine alati toitvam tegevus kui mistahes avalikes ruumides einestamine. Seepärast me ilmselt ka otsime einestamiseks kohti, mis tekitaks meis sama tunde. Söömisesse tuleb suhtuda austusega ja mitte siduda sellega pingelisi kõnelusi, nagu näiteks ärikohtumised.

Kolmas osa – elutantsu rütmid – pani mind täiesti mõtlema. Elu on voolamine. Elukunst peitub teadlikult pärivoolu ujumises ning õigel ajal ja õiges kohas vooluga kaasa minemises. Näiteks Argentiina tangot võib teoreetiliselt tantsida ükskõik millise pala järgi, kuid selles puudub talle omane harmoonia. Harmoonia teeb elutantsust tõelise kunsti, luues kooskõla. Ebakõlad ei ole loodud looduses kaua kestma ja elu voolamist takistab sel juhul näiteks mõni haigus. Ma olen tihti mõelnud selle peale, et õnnetus suhtes, olgu see siis partner- või töösuhe, olevad inimesed on tihti haiged. Sellel on väga lihtne põhjus. Ebakõla!

Mida enam ma raamatut lugesin, seda enam hakkas mulle tunduma, et Marek elakski nagu alateadlikult ajurveeda põhimõtete järgi. Ilma naljata. Ta ärkab vara. Ideaalis on hea ärgata enne seda, kui maa ja elemendi raskus uniseks teeb. Tulised tööalased vestlused jätab ta alati pärastlõunaks kui ollakse valmis nägema suurt pilti. Magama läheb ta hiljemalt 22. Viimane “ingliekspress” kosutava une juurde lahkub umbes 22. Sellest maha jäädes tuleb leppida teiste sõiduvahenditega, mille tee ei vii otse, vaid läbi unehäirete väsitavat rada. Mina seevastu olen siiani elanud täpselt ristivastupidi.

Neljas osa andis praktilisi näpunäiteid hommikurituaaliks (sh ärka võimalikult vara), päevarituaaliks (püüa vältida liigset kiirustamist ja muretsemist) ja õhturituaaliks (lülita keha ja meel töörutiinist välja ning praktiseeri armastust ja lähedust, püüa vähendada ekraanide ees istumist, eriti enne magamaminekut). Magada soovitatakse nii, et pea oleks itta või lõunasse. Jällegi. Mareki pea on alati itta olnud, ükskõik, kus meie voodi ka olnud poleks, mina jään alati magama läände vaadates.

Mina tahan nüüd järgi proovida päikesetervitust. Suvised varahommikud maal tunduvad just olema õige aeg sellega algust teha.

Viies osa köögikunst pakub huvitavaid toiduretsepte vastavalt aastaaegadele. Nõgesesupp värske kartuli kroketitega, köögiviljakotletid ja basiilikukreem ning nii hummus kui pesto saavad sel suvel meie söögilaual kindlasti rohkem esindatud olema kui varem. Ma ei ole otseselt see, kes iga suvi räägib, et grill-lihast on kõrini, küll aga olen ma puudust tundnud huvitavatest lisanditest. Ma ei tea, miks ma olen oodanud, et need lisandid ise nagu võluväel sinna juurde tekivad. Ise tuleb teha kui midagi ei meeldi ja millestki puudus on!

Viimases on ära toodud sobimatud toidukooslused (äärmiselt huvitav ja täiesti uus info mulle), toidu mõju meelele, esmaabi köögiapteegist ja vastumürgid. Näiteks nohu esimeste tunnuste ilmnemisel uhmerda paar tera musta pipart, kuumuta kuival pannil, jahuta ja tõmba ettevaatlikult sisse hingates mõlemasse ninasõõrmesse; aevastamise tagajärjel kanalid avanevad.

Kuigi esmapilgul võib tänapäeval tunduda pea ilmvõimatu looduse rütmi ideaalselt sisse sulanduda ja kõigi tema kõrgema matemaatika valemite kohaselt toituda, ei ole see siiski mingi raketiteadus. Ajurveeda õpetabki laiemas tähenduses elu kõiki maitseid omal nahal praktiliselt läbi proovima. Arengu kontekstis on naljaga pooleks öeldes targem teha pigem uusi vigu. Selles suur osa elukunstist peitubki. 

Elu on ikkagi lill! Lilleõied sümboliseerivad veeda traditsioonis ruumi elementi, millest saab kõik alguse ja milles ka kõik aset leiab. Kõik.