Kiidulaul(ud)

Ma ei teagi, kelle kiitmisega alustada. Kõike tahaks kiita. Ennast, Marekit, Idat, Dexterit, kodu, juuksehooldusvahendeid… Jah, te mõtlete õigesti, see siin lõhnab reklaampostituse järgi, aga kui ma täna hommikul silmad lahti tegin ja mõtlesin, et vot täna tahan ma teile uusi Magrada tooteid kiita, siis korraga jäin mõtlema, et tegelikult ma tahaks veel nii paljut kiita, teha kaheksa erinevat kiidulaulupostitust iseendale ja siis toodetele ka. Ausalt ka. Ma ei tea, mis see on, aga ma olen nii rahul eluga. Aga kes see viitsiks kaheksat kiidulaulu kuulata. Ma panen kõik ühte patta. Lühidalt.

Ma tahaksin kiita ennast ja Marekit, et me käisime pereteraapias ja mõlemad näevad, et sellest oli kasu (mitte et meil mingi jõhker kriis oleks olnud, igaks juhuks mainin), me õppisime läbi erapooletu inimese üksteise nö veidrusi rohkem tundma. Oled küll kohe 14 aastat abielus, aga ikka on mingid asjad, mis häirivad ja ei saa täpselt aru, mis, kuniks keegi aitab silmad avada.

Ma kiidan Idat, kes ootamatult on saanud suureks tüdrukuks ja õppinud lugema. Ma ei tea, kas te mäletate, aga mingi periood ta üldse ei tahtnud lugeda, ütles, et ei oska ja ei taha. Nüüd on vastupidi – ma pean vahepeal ütlema, et kuule ära loe, ole lihtsalt tasa:) Ilmselt pean ma ka kiitma lasteaeda ja õpetajaid, sest nad ikka teevad võrratut tööd. Mäletate kui ma olin kurb, et Ida vana õpetaja ära läks. Ma olen siiani kurb, aga mul on nii hea meel, et tema asemel on nii äge noor õpetaja. Ida rühmas on võrratud õpetajad, ma ei saaks rohkem rahul olla. Ja Ida arukus. Ma ei tea, kellelt ta selle pärinud on. Loodetavasti minult. Tema arutelud ja arusaamad elust on nii huvitavad, nii põnevad. See seitsmeaastane “Ronja” õpetab meid rohkem kui ma kunagi oleks osanud arvata. Võrratu laps! (Kui ta just ei diivatse ja kodust ära ei koli:D)

Jätkame kiitustega. Dexter. No see Dexter on lihtsalt Dexter. Maailma kõige ägedam koer. Me käisime eelmisel pühapäeval jätkukoolitusel ja täiesti ulme, kuidas see koer kuuletub. Sai ülesannetega paremini hakkama kui mina:D Mis ei tähenda, et ta kodus kuuletuks. Ikka teeb lollusi. Aga teate…Meile meeldib.

Kodu. Kellel poleks nii, et vaatad teiste ilusaid instakodude pilte ja tunned, et tahaks ka, et kodu oleks picture-perfect? Okei, võib olla teil ei ole, aga mina ikka aegajalt kadestan teiste kodusid. Siis aga koristasin täna hommikul kodu ära ja vaatasin, et no ega sel meie omal ka viga ei ole. Ja lumise talveilmaga näeb Ussipesa maaliline välja. Sumpasin Dexteriga lumehangedes ja lihtsalt nautisin kohta, kus me elame. Tulge külla!

Oot, aga reklaampostitus? Ärge muretsege, nüüd tuleb. Tegelikult on muidugi nii, et reklaampostituseks on seda vale nimetada, sest kuigi tooted on saadud kingituseks, on see siin täiesti 100% siiras soovitus. Magrada uued rabarberi tooted on sõltuvusttekitavad! Aga milline nende toode poleks? Seega tegelikult ei tule see üllatusena, aga ma seletan natuke pikemalt miks.

Ma olen jätkuvalt tulihingeline pärnaõie šampooni ja palsami fänn, ma ei oska sõnadesse panna seda lõhna, millega vannituba täitub kui nendega juukseid pesta, aga uskuge mind, see on väärt järgiproovimist. Esimese hooga tundus mulle pärnaõie kõrval rabarber liiga magus ja ma ei saa öelda, et ma oleksin kohe sellesse armunud, AGA tänaseks päevaks julgen ma teile öelda, et kui te korra olete neid tooteid kasutanud, siis ilma enam ei oska olla. Lõhn on ka ikka hulluksajavalt hea, kuid mitte see ei ole põhiline. Minu jaoks on põhiline Ida pusavabadus. Ida ei taha väga juukseid pesta, sest need jäävad pusasse ja kuigi ma enda arvates käin harjaga väga leebelt läbi, siis Ida arvamus on teistsugune. Iga peapesu on konkreetne peavalu, sest me lähme alati kaklema. Mina tahan pusad välja kammida ja Ida ei taha, et ma ta juukseid puutuks. Tahame või mitte, juukseid on vaja pesta ja nii ma katsetasin Ida peal rabarberimaski. “O-H-M-Y-G-O-D!” hüüatasin ma nagu Janice “Sõpradest”, sest tänu sellele maskile pusad praktiliselt läksid ise lahti, ilma suurema kammimiseta. Ida juuksed ei ole kunagi nii siledad ja pusatud olnud. Esimest korda elus me ei kakelnud juuste pesu ja kammimise pärast. Ida kammib oma juukseid hea meelega! See mask on iga pikajuukselise tütre ema elu- ja suhtepäästja!

Mina kasutan vaheldumisi pärnaõie ja rabarberisarja ning nagu ma ka varasemalt olen Magrada toodete kohta öelnud – see pehmus, siledus, puhtus ja lõhn, mis juustele jääb on F-A-N-T-A-S-T-I-L-I-N-E! Kui te ei usu, siis on kaks varianti 1) tulge külla ja silitage mu juukseid või 2) ja loogilisem variant – proovige oma juuste peal järgi!

Oskar rumal kui lammas, puudub esihammas!

Rääkisin täna hommikul ühe sõbrannaga, kes rääkis, et ta talvel üldse ei taha toast välja minna, no et kole ja pime ja kõle ja külm, mina olen aga arvamusel, et iga ilmaga saab väljas olla, peaasi, et riided õiged seljas on ja seda kõike ka nautida. Mulle meeldib välja olla! Eriti kui midagi teha on. Kuhugi minna. Midagi vaadata.

Samal ajal kui mu sõbranna üritas mulle selgeks teha, et talv on nõme, pakkisin mina asju, et päevaks Pärnusse minna. Lottemaale. Suvel kui teised Lottemaal käisid jõudsin mina töö tõttu vaid parklasse ja seetõttu olin ma täna sama elevil kui Ida. Võib olla elevil ei ole õige sõna – ma olin pigem põnevil, sest kuigi ma olen Lottemaa kohta kuulnud vaid kiitvaid sõnu, olin ma Jõulu-Lottemaa kohta kuulnud kriitikat, et pole see miski jõulumaa, mudane ja külm on hoopis.

Lund ju tõesti ei olnud, kuid neile, kes pori pärast pahandavad, ütleksin ma, et palun ärge tulge kontsasaabaste ja peokingadega. Mul oli kurb vaadata mõndasid vanemaid, kes külma käes (kuigi ilm ei olnud isegi külm!) lõdisesid, sest nad olid valedes riietes. Kas inimesed ei tea, kuhu nad lähevad või ei näe nad kodust väljudes, et väljas on (Eestimaa) talv? Meid pori ei häirinud. Esiteks teist nagu polnudki, pigem oli liiv ja mõned porilombid ja teiseks olid meil seljas riided, mis olidki mõeldud looduses olemiseks.

IMG_4586.JPG

Aga siis Lottemaa.

Njaa, ma pean ka kiitjate kooriga ühinema ja ütlema, et tegu ON ühe ägeda teemapargiga, üks ägedamaid, kus mina käinud olen. Julgen isegi vist nii kaugele minna, et ütlen, et senine lemmik – Junibacken – sai troonilt lükatud. Me jõudsime kohale 12-30 ja kui ma mõtlesin küll, et no mida me ometi seal neli tundi teeme, siis ühtäkki oli kell täiesti ootamatult juba kolm saanud. Me olime kogu aeg tegevuses.

IMG_4572IMG_4577

Samas me ei jõudnud ei etendusele ega kontserdile, sest noh lihtsalt ei pannud tähele, et kell nii ruttu läks. Muidugi me nägime, et siin ja seal kogunes rahvast ja Lottemaa elanikud käisid ka ringi, et etendustest teada anda, aga meil oli ajataju kadunud. Kahetseda ilmselt võiks, aga milleks. Meil oli niisama ka lõbus. Ja väga lõbus.

IMG_4650.JPGIMG_4602.JPGIMG_4635.JPG

Kui välja arvata need paar korda kui Idas diiva välja lõi ja ma olin jonnimise pärast nõus temaga lihtsalt lahkuma. Haarasin tal teiste vanemate halvustavate pilkude all jopest kinni ja hakkasin temaga kindlal sammul parkla poole liikuma. Õnneks kadus diiva sellise ähvarduse peale kiiresti ja edasi oli kõik jälle tore.  Kui toitlustusest rääkida, siis meil Idaga läksid silmad särama kui nägime varianti lõkkel vorsti grillida. See on talviste õues olemiste juures tõeline maasikas koos kuuma tee või glögiga. Ma ei tea kui popp see vorsti grillimine teiste külastajate seas oli, aga mulle tundub, et seda tuleks ja võiks rohkem propageerida. Ma kujutasin ette kui suur oleks tunglemine lõkke ümber kui selles teemapargis oleksid olnud Norra lapsed.

IMG_4618.JPG

Ma olin natukene hämmingus kui tore see teemapark ka päriselt oli. Mul ikka oli ju natuke eelarvamus, et no kuidas saab seal täiskasvanul nii lõbus olla, et kõik kiidavad. Võtmesõna on ilmselt lapsemeelsuses. Oled lapsemeelne, on Lottemaa külastus suurepärane kogemus igas vanuses ja iga ilmaga. Oled tulnud peoriietega ja keskendud negatiivsele (noh et külm on:), siis ei saagi sulle meeldida.

IMG_4609IMG_4611

Lotte maja, mis ilmselgelt oli kõige populaarsem atraktsioon, oli ainus, mis minusse natuke negatiivse mulje jättis, aga põhjus ei olnud mitte Lottemaas ega Lotte majas, vaid inimestes, kes lihtsalt tunglesid ja üldse ei hoolinud, kuhu ja miks nad astuvad, peaasi, et näeks Lottet. Ma saan aru, et Lotte on popp ja kõik lapsed tahavad temaga pilti teha ja koos meisterdada, aga siin tuli mulle korraks meelde, miks mulle massiüritused ei meeldi. Inimesed ei oska käituda.

Etteruttavalt tahaksin ma natuke pahandada ka rongisõiduga. Seisime oma mudilastega kenasti järjekorras ja kui siis rong tuli, hakkasid inimesed lihtsalt tormi jooksma. Kasvõi (võõrastest) lastest üle. Peaasi, et ise rongi saaks. See oli nii sürreaalne kogemus. Palju kiiremini ja mugavamalt saaks kui inimesed oskaksid järjekorras seista. Me tahtsime rongisõidust loobuda, aga lapsed ei olnud nõus. Mõtlesime järgmist rongi oodata, aga rongijuht ütles, et kaks mudilast mahuvad tema kõrvale kabiini küll. Emadega on aga jama värk. Nii otsustasime me Mareki õega 800 m parklani joosta, et enne rongi kohale jõuda ja lapsed rongilt vastu võtta. 800 jalutamist parklast Lottemaani oli lapsemäng, aga jooks parklasse oli enesetapp. Poolel teel andsin mina alla. (Õnneks ma ka teadsin, et Mareki õemees oli juba parklas ja ilmselt lapsed päris omapäi ei jää). Aga tõesti, inimesed, ärge loomastuge!

IMG_4671.JPG

Taevani kiita, lisaks läbimõeldud teemapargile, tahaks ma töötajaid ja näitlejaid. Need näitlejad olid ju nii rollis sees, et mul endal jäi juba vahepeal tunne, et äkki see kõik ongi päris. Natuke nalja sai ka. Kõndisime staadionilt mööda, kus Adalbert ja kärbes Jaak jalkat mängisid. Adalbert hüüdis korra “Oskar rumal kui lammas, puudub esihammas!” Mulle kui lapsemeelselejäi see kohe kõlama ajju ja ma küsisin Idalt, et kas ta kuulis, mis Adalbert ütles. Et Oskar rumal kui lammas, puudub esihammas. Enne kui Ida midagi vastata jõudis, kuulsin ma oma selja tagant ohet “Eks ole” ja mulle vaatas otsa Oskar, kellest me seda lauset öeldes just möödunud olime. See nägu, millega ta mind vaatas, oleks olnud Oscarit väärt.

Jäneste maja meisterdamise toas olid näitlejad-juhendajad samamoodi nii rollis sees, et väga raske oli uskuda, et seal kostüümi all on peidus inimene, mitte päris Lotte multikast tuntud tegelane.

IMG_4663IMG_4662

Neli tundi lusti värskes õhus mõjus nii, et Ida jäi pool kaheksa magama. Puhas boonus! Kui ma ei peaks homme tööle minema, siis ma läheks vabalt homme tagasi. Mitte selle pärast, et Ida magama jäi normaalselt, vaid see tõesti oli kihvt kogemus. Peale jõulupidusööke kulus ka värske õhk ja liikumine täiega ära.  Kui te kahtlete, kas minna või mitte, et pole ehk õiget talveilma, siis unustage see vabandus. Pange kummikud jalga, kindad kätte, müts pähe ja laske lapsemeelsusel endas möllata.

Paar päeva veel jõuate (http://lottemaa.ee/tule-kulla/joulud-lottemaal/). Minge!

 

Küllus

Ma ei saa öelda, et ma oleksin maailma kõige suurem mahlade ja mooside sõber, aga on üks suuuur erand. Nimelt olen ma suur Rõngu mahlade ja mooside austaja. Näiteks nende murakamoos on midagi sellist, millest ei saa küllalt saada. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas inimesed niisama lusikaga saavad moosi süüa, aga murakamoosi puhul saan ma sellest aru. Eriti hea on see amps siis kui lusikal on ka natuke toorjuust või kreeka jogurtit. Luban käsi südamel, et paremat magustoitu on raske leida. Või lapi juustuga. Või lihtsalt juustuga. Või noh nagu ma juba ütlesin otse lusikaga suhu. Ida sünnipäevaks sain ma ühe suure purgi murakamoosi ja ega ei raatsinudki väga külalistega jagada. Sain siiski oma kadedusest üle ja jagasin, aga no tõepoolest kuldaväärt toode.

Kuna ma sain ka teada, et laste sünnipäeval ei ole kõige olulisem mitte söök, vaid piisavalt mahla või morssi, teadsin ma kohe, mis mahlad Ida sünnipäeva laual olema saavad. Muidugi Rõngu mahlad. Mitte vaid selle pärast, et tegu on Rõngu mahladega või et nad on säilitusainevabad ja sisaldavad vähe suhkrut, vaid sellepärast, et neid on võimali lauale panna ilusas ja mugavas pouch´is. Muidu on nii, et muudkui aga vala neile kannust morssi ja tundes näiteks Idat, siis ta tahab kõike ise teha, aga isetegemine selliste tegevuste juures tähendab päris palju lödistamist. Nii oli aga mugav. Kraaniga pouch lauale ja lapsed said ise hakkama.

Minu enda lemmik on ploomimahl, kuid lastele tundus multinektar kõige rohkem meeldivat.

2S8A9177.JPG2S8A9188.JPG

Mahladest tahaksin ma veel eraldi välja tuua uut ÖKO sarja ja eriti metsmustikanektarit. Te ei kujuta ette kui kiirelt see mahl laupäevasel järelepeol laualt kadus. Lapsed aina käisid juurde võtmas. Ma saan aru, miks. Nii mustikast mahla ei ole ma veel varem maitsnud.

Väike soovitus Hiiumaa külastajatele

 

Hiiumaa kohvikutepäevad on kohe kohe algamas ja ilmselt on paljud planeerimas nädalavahetust just sel saarel. Ma tean, et tegemist ja vaatamist ja maitsmist on niigi palju, sest no kõik kohvikud ON külastamist väärt, aga mul on siiski teile VEEL üks soovitus. Ärge unustage külastada Baabade kohvik-poodi Vabrikuväljakul.

Leidke see aeg ja te ütlete mulle pärast “aitäh”.

Miks?

1.See on üks armsamaid kohvikuid, kus ma eales käinud olen. Romantiline, pitsiline, lilleline… Selline hubane ja kodune, nii et tundubki, et oled vanaema õetütrel külas, mitte kohvikus. Suhtumine kõikidesse külastajatesse on sama soe kui kohviku atmosfäär.

20170615_10192820170615_101921

2. Sinna on lapsed väga oodatud ja neil on seal lõbus.  Lastenurgas on imeline nukumaja, millest Idat oli väga raske eemale saada.

20170615_102427

3. Käsitöö. Väga stiilne valik käsitööd. Eelmine kord soetasin ma sealt endale lavendlilõhnalise sojaküünla, paar juukseklambrit Idale ning šampusekorgist võtmehoidja. Nüüd tahaks nii väga neid hõbelusikatest kõrvarõngaid. Kiusatus on suur!

DSC_1520_520x779

5. Seal müüakse Pähkli talu leedriõie-rabarberi ning kadaka-ingveri limonaadi. Kõrvale pakutakse mõnusaid kooke ja pirukaid.

Lihtsalt üks võrratult armas koht!

20170615_102111

 

 

 

 

Elu on lill!

Ma sõitsin kolmapäeval autoga linnast koju ja klõpsisin raadiokanaleid, peatusin Kuku kanalil kuuldes sõna “ajurveeda”. Ma ei tea, miks. Lihtsalt automaatselt peatusin. Oma uut raamatut “Elu maitsed. Praktiline ajurveeda” tutvustas raamatu autor Kaja Keil.

Hästi armas intervjuu oli, kus autor selgitas, et ajurveeda ei ole midagi sellist, mis midagi lubab, vaid mis annab näpunäiteid selleks kui inimene peaks soovima ise midagi endas muuta või end paremini mõista. Rääkis sellest ja tollest ning lõpetuseks  maa ja vesi-tüüpi inimestest. Mina olen osaliselt vesi. Ma jäin kuulama, et vesi tüüpi inimene ei sobi töötama paigal istudes, st klassikaliseks kontoritööks, sest siis muutub ta raskeks ja tulevad ka terviseprobleemid. See olen täpselt mina ja just sellepärast mul ilmselt ongi nagu Hunt Kriimsilmal üheks ametit. Mulle meeldib ja sobib. Tundub, et ka teistele sobib. Ma võin täiesti käsi südamel öelda, et ma ei saaks oma eluga rohkem rahul olla. Alati on mingeid muresid, aga öelge mulle ausalt, kellel neid tegelikult ei oleks. Lihtsalt enda mured tunduvad alati kõige suuremad ja olulisemad, nii et teinekord on õnnelik olemise asemel lihtsam viriseda, vinguda ja hädaldada. Pole seda ja toda ja kolmandat, see ja too ja kolmas on valesti, alati on vaja midagi rohkem ja juurde, ikka et naabrile näidata või midagi kompenseerida. Pole siis ime, et inimesed on stressis ja depressioonis. Selleks, et olla rahulolev on vaja lihtsalt leida inspiratsiooni. Inspiratsioonist saab kõik alguse.

Inspiratsioon on ka Kaja Keili kirjutatud raamatu mõte. “Ometigi ei ole see õpik, vaid pigem huvi äratav inspiratsiooniseeme, millest suure tarkusepuu kasvatamine jääb sinu enda hooleks. Püüan sind innustada märkama lihtsaid seoseid looduse toimimise täiuslikus sümfoonias, mida sa ehk juba niigi tead, kuid ei ole kunagi tulnud selle peale, et mõnda neist praktikas järgi proovida. Ajurveeda on ühest küljest imelihtne, aga teisalt oma kohati hoomamatuses täiuses looduse kõrgema matemaatika keerulisim valem ja poeesia tippteos. Nii nagu elu.

Sellise sissejuhatusega algab raamat ise. Mul on tunne, et selle raamatu minuni jõudmine on mingi märk, sest nii umbes minuteid kümme peale seda kui olin intervjuu kuulamise lõpetanud, tuli mu telefoni sõnum, et Apollo raamatupoest ootab mind Smartpostis pakk. Selle sama raamatuga. Ma hakkasin raamatut samal õhtul lappama ja tahtmata kõlada nagu Pantalone “Armastuses kolme apelsini vastu” pean ma siiski ütlema, et see on nii hea raamat. Täpselt nii lihtsalt ja ilustamata ütlengi. Ma ei ole jõudnud kogu raamatut läbi lugeda, küll aga olen ma jõudnud seda kaks korda läbi sirvida, mõningaid asju järgi proovida (mul oli just algamas nohu ja raamatus oli nipp, kuidas nohu peletada) ja nüüd kui ma jälle raamatu kätte võtsin, et seda lugema hakata, tundsin ma, et pean seda teiega kohe jagama.  Nädalavahetus on tulemas, võib olla keegi just otsib, mida maal aias lugeda. Minu soovitus on just see raamat!

Raamat koosneb kuuest osast – ajurveeda ABC, seedimise alkeemia, elutantsu rütmid, saladustest praktikaks, köögikunst ja lisad.

Esimene osa tutvustab meile ajurveeda põhimõtteid. See on ka enese äratundmise teadus. Terve meie elu on suhe – iseenda, lähedaste, tuttavate ja kolleegidega ning looduse ja universumiga. Suhtes me pidevalt reageerime. Kõik, mis on väljaspool meid. õpetab peegelpildina reaalsuses aru saama sellest, kes me tegelikult oleme ja mil viisil kõige ülejäänuga suhestume. Mulle endale tundub, et mina olen enda tegeliku mina leidnud, kuid nüüd seda raamatut sirvides ja kaasa mõeldes, sain ma aru, et olen alles teekonna alguses. Raamatu järgi olen mina vist vata-pita tüüpi inimene. Liikuv aja loominguline, kes ei talu rutiini, aga oma kaootilise elustiili juures vajan tasakaalustamiseks kõige enam heas mõttes rutiini ja lõõgastust. Pole siis ime, et Marek, kes mind tasakaalustab, minu jaoks kõige õigem partner elus on. Mareki tüübi kohta lugedes muigasin ma mitu korda omaette, et “jaajah, just täpselt selline ta ongi”.

Teine osa keskendub seedimise ja söömise tarkustele. Näiteks olete te mõelnud sellele, et kui teile mõni söögikoht väga meeldib, siis me kirjeldame seda tihti kui “hubane ja kodune”. Ideaalis on kodus söömine alati toitvam tegevus kui mistahes avalikes ruumides einestamine. Seepärast me ilmselt ka otsime einestamiseks kohti, mis tekitaks meis sama tunde. Söömisesse tuleb suhtuda austusega ja mitte siduda sellega pingelisi kõnelusi, nagu näiteks ärikohtumised.

Kolmas osa – elutantsu rütmid – pani mind täiesti mõtlema. Elu on voolamine. Elukunst peitub teadlikult pärivoolu ujumises ning õigel ajal ja õiges kohas vooluga kaasa minemises. Näiteks Argentiina tangot võib teoreetiliselt tantsida ükskõik millise pala järgi, kuid selles puudub talle omane harmoonia. Harmoonia teeb elutantsust tõelise kunsti, luues kooskõla. Ebakõlad ei ole loodud looduses kaua kestma ja elu voolamist takistab sel juhul näiteks mõni haigus. Ma olen tihti mõelnud selle peale, et õnnetus suhtes, olgu see siis partner- või töösuhe, olevad inimesed on tihti haiged. Sellel on väga lihtne põhjus. Ebakõla!

Mida enam ma raamatut lugesin, seda enam hakkas mulle tunduma, et Marek elakski nagu alateadlikult ajurveeda põhimõtete järgi. Ilma naljata. Ta ärkab vara. Ideaalis on hea ärgata enne seda, kui maa ja elemendi raskus uniseks teeb. Tulised tööalased vestlused jätab ta alati pärastlõunaks kui ollakse valmis nägema suurt pilti. Magama läheb ta hiljemalt 22. Viimane “ingliekspress” kosutava une juurde lahkub umbes 22. Sellest maha jäädes tuleb leppida teiste sõiduvahenditega, mille tee ei vii otse, vaid läbi unehäirete väsitavat rada. Mina seevastu olen siiani elanud täpselt ristivastupidi.

Neljas osa andis praktilisi näpunäiteid hommikurituaaliks (sh ärka võimalikult vara), päevarituaaliks (püüa vältida liigset kiirustamist ja muretsemist) ja õhturituaaliks (lülita keha ja meel töörutiinist välja ning praktiseeri armastust ja lähedust, püüa vähendada ekraanide ees istumist, eriti enne magamaminekut). Magada soovitatakse nii, et pea oleks itta või lõunasse. Jällegi. Mareki pea on alati itta olnud, ükskõik, kus meie voodi ka olnud poleks, mina jään alati magama läände vaadates.

Mina tahan nüüd järgi proovida päikesetervitust. Suvised varahommikud maal tunduvad just olema õige aeg sellega algust teha.

Viies osa köögikunst pakub huvitavaid toiduretsepte vastavalt aastaaegadele. Nõgesesupp värske kartuli kroketitega, köögiviljakotletid ja basiilikukreem ning nii hummus kui pesto saavad sel suvel meie söögilaual kindlasti rohkem esindatud olema kui varem. Ma ei ole otseselt see, kes iga suvi räägib, et grill-lihast on kõrini, küll aga olen ma puudust tundnud huvitavatest lisanditest. Ma ei tea, miks ma olen oodanud, et need lisandid ise nagu võluväel sinna juurde tekivad. Ise tuleb teha kui midagi ei meeldi ja millestki puudus on!

Viimases on ära toodud sobimatud toidukooslused (äärmiselt huvitav ja täiesti uus info mulle), toidu mõju meelele, esmaabi köögiapteegist ja vastumürgid. Näiteks nohu esimeste tunnuste ilmnemisel uhmerda paar tera musta pipart, kuumuta kuival pannil, jahuta ja tõmba ettevaatlikult sisse hingates mõlemasse ninasõõrmesse; aevastamise tagajärjel kanalid avanevad.

Kuigi esmapilgul võib tänapäeval tunduda pea ilmvõimatu looduse rütmi ideaalselt sisse sulanduda ja kõigi tema kõrgema matemaatika valemite kohaselt toituda, ei ole see siiski mingi raketiteadus. Ajurveeda õpetabki laiemas tähenduses elu kõiki maitseid omal nahal praktiliselt läbi proovima. Arengu kontekstis on naljaga pooleks öeldes targem teha pigem uusi vigu. Selles suur osa elukunstist peitubki. 

Elu on ikkagi lill! Lilleõied sümboliseerivad veeda traditsioonis ruumi elementi, millest saab kõik alguse ja milles ka kõik aset leiab. Kõik.

Klienditeenindusest ja müügioskusest

Nagu te teate läks meil enne suurt külma katki õhksoojuspump, mille remont tundus nii kalliks minevat, et mõistlikum tundus uus osta. Meil on umbes kümne aasta vanune mudel, millele pole enam ka varuosasid saada. Kuna ma õhksoojuspumpadest midagi ei tea, siis ei öelnud mulle netis olevad hinnad ja mudelid midagi. Ma kirjutasin ÜHEKSALE õhksoojuspumpadega tegelevale ettevõttele kirja, kus teiseks lauseks oli “Sellega seoses oleme me ka olukorras, kus kohe on vaja leida uus abiline.” Minul kui müügiinimesel läheks sellise lause peale silmad särama, sest ma näeks võimalust müügiks. Ma teeks pakkumise ja ühesõnaga püüaks kliendile midagi “pähe määrida”.

Mu rahakott ei ole kõige suurema sisuga hetkel ja kuna ma tean, et blogireklaam on igal pool tõusev trend, siis otsustasin ma ka õnne proovida ja kirjutasin, et ehk saaksin mina veidike soodukat ja nemad reklaami ehk siis oleksime üksteisele kasulikud. Muidugi ma ei eeldanud, et keegi mulle esimese DPD kulleriga uue õhksoojuspumba niisama ägeda kirja eest saadab, kuid allahindlust lootsin ikka (mul on muide komme ka elektroonikapoodides allahindlust küsida ja üldjuhul 10% allahindlust ka tehakse, niisama, kui tavalisele kliendile). Mis te arvate MITU ettevõtet mulle vastas? NULL! Ma ei saanud ühtegi vastust.

Okei, ma saan aru, et on talv ja ehk müüvad õhksoojuspumbad nagu soojad saiad, aga no midagi oleks siiski võinud vastata. Kasvõi öelda, et kuule, kulla blond, meil on sinu blogist ja reklaamist suht poogen, aga siin on hinnapakkumine sellele ja sellele tootele. Kas ma eksin? Ootasin ilmvõimatut? ÜHEKSAST ETTEVÕTTEST KEEGI EI VASTANUD! Kuidas see on võimalik? Veelkord, ma kirjutasin selgelt, et mul on KOHE vaja soetada uus õhksoojuspump. Kas müügiinimese mõte ei peaks olema müümises? Klienditeenindaja töö kliendi teenindamises? Või kirjutab sellistele firmadele päevas 8430 blogijat, kes tasuta asju tahavad, et sõna “blogi” oli neile nagu punane rätik härjale ja mu kiri, mis sisaldas OSTUSOOVI, lendas prügikasti? Hea teenindus! Super hea teenindus.

Ainuke ettevõte, kes mind aitas oli BalticMaster OÜ. Ja see siin ei ole mingi kinnimakstud reklaam. See inimene, kes meile õhksoojuspumpa remontima tuli, on meid ka varem aidanud ja me lihtsalt otsisime tuttava tuttava tuttava kaudu selle ettevõtte ja inimese üles. Inimene käis meie juures metsas ka peale tööaega, reede hilisõhtul, sest ta ei saanud seda pumpa kahe esimese korraga tööle ja ta keeldus puhkusel minemast nii, et töö jääb poolikuks. Vähe sellest, et kusagilt maa alt “kaevas” ta välja ka meie uunikumile vajaliku varuosa. Vot see oli teenindus!  Kui ka tema prognoos oli esialgu, et remont läheb meil maksma ca 1000 eurot ja soovitas uue pumba osta, siis lõpuks läks tänu selle remondimehe viitsimisele ja soovile meid aidata kogu “nali” maksma 380 eurot. Üüratu summa siiski, aga võrreldes 1000+ euroga siiski hoopis teises kaalukategoorias. Ja me saime isegi villased sokid jalast ära võtta.