Ma tean, et inimesed peavad mind napakaks, kui ma ütlen, et Stockholm ON ja jääb üheks minu lemmiklinnaks. Maailmas on ju nii palju huvitavamaid ja ägedamaid ja kaugemaid sihtkohti. On. Ma ei vaidle vastu. Aga Stockholm on minu jaoks eriline. Lapsest saati on just see olnud see linn, kus ma end ära unustan ja unistan. Umbes sama tunne nagu Pranglis, et aeg jääb seisma, lihtsalt tahaks kulgeda ja fika´da.

Minu enda jaoks on kõige kummalisem see, et ma olen ületanud oma hirmu laevasõidu vastu. 33 aastat olen ma laevaga sõita kartnud ja piinelnud, viimased kolm aastat on hoopis teine lugu olnud. Tormist, st kõigutavat merd ei armasta ma siiani, aga vanasti ma reaalselt kartsin kajutiski olla.

Kui juba jutt vanasti peale läks, siis vanasti  sai mööda ostukeskusi joostud, et leiaks vaid H&Mi, nüüd ma ei mäleta, kuna ma viimati mõnes suures keskuses käisin. Pigem jalutad mööda vanalinna, avastad poekesi, kohvikuid külastad muuseume ja no ofkoors Emmaus poodi. Stockholmis on mingi eriline vibe, mida mina sõnadesse panna ei oska. Seda saab vaid kogeda.

Seekord oli selles mõttes veidike erilisem, et me sõitsime Stockholmi ekstra selleks, et Stockholmi Eesti segakoori kontserti kuulama minna. Üliäge oli. Filmimuusika Eestist, Rootsist ja Hollywoodist. Väga meeleolukas ja kuidagi armas kontsert. Tahaks neid veel kuulda. Hoidke nende Facebooki lehel silm peal, võib olla juhtute nö õigel ajal õiges linnas olema.

Ilmaga vedas meil täiega, nii et me lihtsalt komberdasime pühapäeva linna peal maha, sõitsime paatidega siia-sinna ja kulgesimegi, lihtsalt niisama. Kui te ostate endale SL ühistranspordikaardi, siis saate sama kaardiga sõita ka Djurgårdenisse ja Slussenisse.

Lõbustusparki seekord ei jõudnud, aga selle asemel nägin ma ka lõpuks Stockholmi kõige kitsama tänava ära. On küll selles linnas 9076 korda käidud, aga näete, iga kord on avastamisrõõmu.  Saksa kiriku ja Eesti kooli juures polnud ma ka käinud.

Ööbimiskohtadest olen ma varem soovitanud Södermalmil asuvat Hotel Hellsten Malmgardi, seekord aga soovitan nende partnerhotelli Norrmalmil – Rex hotelli. Hea hind, kaugus kesklinnast kiviviske kaugusel, metroopeatus sealsamas lähedal, söögikohad samamoodi ning hommikusöök hinna sees.  Hubane ja mõnus hotell. Mitte niivõrd luksuslikult mõjuv ja põnev kui Hellsten, kuid absoluutselt olid hind ja kvaliteet hotellis paigas.

Me Idaga ei oska seda “travel-light”-asja väga hästi. Seekord mõtlesin ma, et ei võta peaaegu midagi kaasa, et mahutame kõik oma asjad Ida imepisikesse Frozen kohvrisse. Ma tean alati Rootsis käies, et selline otsus ON viga, kuid ei õpi oma vigadest. Nii ka seekord. Tagasi tulime me nagu kaamelid saja kotiga. Isegi Ida oli sunnitud päris raske seljakoti selga tõmbama.

Tema visadus reisimisel on täiesti hämmastav. Stockholmis sadamasse kõndides oli ta tegelikult juba unine, aga  pidas nii vapralt vastu, kandis oma kotti ja ei nurisenud absoluutselt, kuid järgmisel päeval kui me ühest sadamast teise jooksime oma kottidega, olin ma tegelikult lausa hämmingus. Kahe sadama vahe ei olnudtõesti rohkem kui kaks kilomeetrit, kuid kui seda vahemaad läbida pooljoostes, suure koti, kohvri ja lapsega, siis on see päris arvestusväärne maraton. Ida reaalselt jooksis minuga ilma igasuguse nurinata kaasa, sest tema ei tahtnud ka sellest paadist maha jääda. Mida me oleks oma kottidega seal Helsingis kolm tundi teinud, eks? Ja pealegi lubasin ma, et kogu laevasõidu veedame me siis mängutoas ja Idal oli nii suur soov sinna jõuda.

Kui Ida kodus on parasjagu printsess, siis reisides ta digimuutub äärmiselt vahvaks ja vastupidavaks reisiselliks. Mitmeid kilomeetreid mööda linna jalutada ei ole tema jaoks mingi probleem. Nii äge!