Lugesin nädalavahetusel seda artiklit ja ausalt öeldes teevad sellised uudised mind kurvaks. Inimeste mõistmatus ja õelus, soov ikka ja alati iga asja vastu olla. Vahet ei ole mis see on. Okei, ma saan aru, et inimesed on Euroopa Liidu, suhkrumaksu ja muu sellise vastu. Aga invalifti vastu? Päriselt? Sest see rikub maja välisilmet? Kas te, kallid inimesed, olete oma maja üldse ise vaadanud. See on kõige tavalisem ilmetum korterelamu, mitte mingi arhitektuuriline pärl, mida saaks rikkuda. Kui midagi, siis mu meelest annab sellise lifti ehitamine maja juurde, majale hoopis lisaväärtust. Näitab, et majas elavad puudega lapsest hoolivad inimesed. Punkt.
Miks sellise asja vastu võidelda? Soovitada alternatiivina peita lift maja küljele, kus see silma ei riiva. Kas invaliidsus on ikka veel midagi sellist, mis tuleb ära peita. Ma arvasin, et nõukaaeg, kui ühtegi puudega inimest olemas ei olnud, on möödas ja aastal 2017 ei ole nad haavatud metspardid, kes tuleb pööningule ära peita.
#häbi
küsimus pole minu meelest, et sõdivad lifti vastu, vaid et ema tahab lifti sinna ja ainult sinna, kuhu tema selle otsustas. teised majaelanikud pakkusid ju kompromissi, aga see talle ei sobinud, sest teise akna juurde paigutatud lifti puhul ta peaks “pikalt läbi korteri sõitma” – mis põhjendus see üldse on?
päris nii ka ei saa, et üks inimene teeb, mis pähe tuleb, sest tal on puudega laps.
et selle loo ja selle info põhjal ma jään küll praegu sinuga eriarvamusele.
ta põhjendas seda sellega, et peab muidu korteris liiga palju ümber tegema ja kitsastest kohtadest mööduma. mina selle emana tahaks ka lifti välisukse juurde, eriti kuna see ei muuda maja kuidagi inetumaks. jah, lõpus oleks ma muidugi nõus ka kompromissiga, sest oluline lifti olemasolu, kuid minu jaoks on absurdne just majaelanike põhjedus, miks lift seal ei tohiks olla
iseenesest nagu loogiline, samas… kas see laps siis muidu on kogu aeg välisukse juures ja muidu mööda korterit ringi ei liigu? ühesõnaga ma veel jään oma arvamusele, näis, mis infot veel tuleb.
Seal oli muid teemasid vist ka. Samas mulle jäi mulje, et tegu oli üürikorteriga ja mul tekkis pigem see küsmus, et miks puudega lapse ema siis sobivamale pinnale ei koli või miks talle linnast sobivat pinda ei soovitata/pakuta jne.
Tegelt on vist alati nii, et tõde on kusagil vahepeal, aga mind ikka õudselt häirib mõte, et kedagi segab invalift maja välisseinas.
Mu ühel väga heal sõbranna emal on lastehalvatuse ja puusaliigese vahetuse tagajärjel liikumine valulik ja seepärast on sunnitud ratastooli kasutama. Nemad elavad samuti tavalises kortermaja I-korrusel ja kuigi vajadusel saab sõbranna ema end toe abil püsti ajada, kuid mitte eriti liikuda, siis soovisid trepikoja esimesele trepile metallreilingud paigaldada, no et oleks lihtsam ema ratastooliga üles korterini saada. No ja mis arvat, et ülejäänud trepikojas olevad korteriomanikud olid selle mõtte ja plaaniga päri – loomulikult mitte. Põhjuseks oli see sama – rikkuvat trepikoja ilusat ja steriilset üldmuljet.
Sellistel hetkedel tunnen mina küll kurbust ja mõtlen, et kuidas saavad inimesed olla nii enesekesksed! 🙁
ma igaks juhuks märgin, et ma ei ole absoluutselt abivajajate aitamise vastu. aga kui inimese suhtumine on sõnasõnalt, et “mingi naaber ei tule mulle seda ütlema, kuidas me peaksime liikuma”, siis… ükski inimene pole saar, ei saa käituda, nagu oleks. my way or no way-suhtumine ei ole päris omal kohal siin mu meelest.
Sellega ma olen natukene nagu nõus, aga võingi vaid oletada, et majarahvas oli vastu, teades-tundes eestlaste “sõbralikkust”, siis ei imesta ka kui midagi krõbedamat öeldi ja naisel tekkis ka trots, et vot ma näita teile. See on muidugi vaid oletus ja nagu ma ka kirjutasin, siis lõppkokkuvõttes ma paneks lifti kasvõi magamistuppa kui see mu elu lihtsamaks teeks, aga mu jaoks on lihtsalt faktina ikka kummaline, et sellise asja vastu üldse saab olla. Võib ju juhtuda, et ühel päeval vajab lifti ka mõni teise korruse vanainimene. Siis oleks see lisaväärtus. Inimesed aga ei kipu ette mõtlema mu meelest.
jah, paraku meie kui lugejate jaoks sõltub kõik sellest, kuidas asja serveeritakse, sest mis tegelikult oli, teavad vaid asjaosalised ise, ja sedagi ilmselt kahes erinevas verioonis. vastuolek iseeneses on muidugi kummaline, aga taas – me ei tea täpselt, mis ja kuidas seal oldi.
teise korruse osas – kas sa mõtlesid, et siis tuleb nagunii veel üks ehitada või sedasama pikendada? sest kui ma nüüd nende tööpõhimõtte osas rängalt ei eksi ja kui eksin, siis palun parandada – siis tuleks nagunii uus ehitada, olemasolevat nö pikendada minu meelest ei saa.
issand, ma peaksin vähem jaurama võõraste inimeste elude üle:P
ma mõtlesin jah, et olemasolevat saab ehk pikendada, aga ega mu teadmised selles valdkonnas ei ole teab mis suured. Igatahes jah, vastuseis on mu meelest kummaline, kuid kindlasti on olemas vähemalt kolm erinevat tõde kogu loost.
Naljakalt jaurame siin jah, nagu meie analüüsist midagi muutuks:D Aga huvitav on teinekord kaasa rääkida ja arutleda, teiste arvamusi kuulda, mõelda, mida ise teeks jne jne.
Kõnealune proua K nõuab iga natukese aja tagant midagi. Ja saab ka, reeglina. Kui muidu ei saa, paneb suure kella külge. Mõnes mõttes õige ka, kuidas muidu asjad liikuma hakkaksid, aga kurb on see, et ta ei taha kompromisse.
Ja tegelikult on meie linnas abivajajaid veel palju, kõik ei ela esimesel korrusel ka, aga nad ei nõua nii häälekalt ja pusivad ise või piirduvad ühe olulise asja kordaajamisega. Mõni ei küsi üldse abi, kuigi võiks ja peaks.
Majaelanikud on tõenäoliselt proua K vastu just tema ülemäära riiaka ja nõudliku oleku pärast. Võimalik, et kadedust on ka, sest proua K-le makstakse kõik kinni, aga naabrid peavad ise vaatama. See ei tule muidugi kohe meelde, et erinevalt proua K-st ei ole neil ka raske puudega last…
Selle loo puhul on minus vastakuti kaks tunnet. Tahaks, et kõikidel abivajajatel oleks võimalik abi saada, nii puudega inimestel kui ka nende hooldajatel, ka proua K-l, sest roosiline nende elu ei ole. Aga tundes natuke selle linnakese telgitaguseid, mõtlen, et vast seekord võiks see abi minna kellelegi, kes seda vajab natukene rohkem. Kellelegi, kes nii kategooriliselt rinnaga peale ei lenda.