Me käisime eile Maihaugeni jõululaadal. Nagu te niikuinii teate, siis Maihaugen on minu üks lemmikpaiku ja alati kui seal midagi toimub püüan ma platsis olla. Sel aastal oli mul tegelikult plaan ka oma kaubaga laadale müüma minna, kuid ma jäin registreerimisega hiljaks, ma ei teadnud, et see niiiiiiiiiiii popp üritus on. Üks on aga kindel – järgmisel aastal olen ma platsis oma nodiga, sest te ei kujuta ette mitu korda mind peatati, et küsida, kust meie seljakotid pärit on ja Satu pääsudega Woolishi mantel. Ma sain päris hea ülevaate sellest, mis sellel laadal Eesti asjadest väga hästi müüks. New Rusticult tuleb vist koormatäis seljakotte tellida;)

Aga laat oli äge. Ilm oli ka mõnus, mitte liiga krõbedalt külm, vaid ilus päikeseline talveilm. Lisaks laadale olid mõistagi külalistele avatud ka kõik majad, mis kenasti jõuludeks (vastavalt sellele, mis aastast maja pärit oli) kaunistatud olid ja justkui ellu olid ärganud, sest ka elanikud olid sisse kolinud. Mu meelest on nii huvitav vaadata, millised on olnud jõulukaunistused ja võimalused eri sajanditel ja erinevates ühiskonnaklassides. Samal ajal kui ühes peres magas kolm last ühes voodis, söödi teises peres apelsine, mis oli täiesti uus ja tundmatu asi. Ja ma pean ütlema, et mulle meeldivad vanaaegsed lihtsad jõuluehted. Ka need paberrõngastest ketid, mida ma isegi algkoolis meisterdanud olen. Võib-olla peaks sellel aastal oma kuuse ehtimisele nö uudselt lähenema? Mulle ammu juba ei meeldi need jõulumunad, millega me viimased vähemalt viis aastat oma kuuske kaunistame. Nii igavad.

Ja üks maja meenutas nii metsikul kombel vana Britt Ida maja Haugenis. Mulle tulid sealsed jõulud nii elavalt silme ette. Sellised päris traditsioonilised (Norra) jõulud, kus me kõige pealt lõime maja läikima, vaatasime “Tre nøtter til Askepott” (Tsehhi Tuhkatriinu lugu), “Dinner for one” nägin ma seal esimest korda, me valmistasime seitset sorti erinevaid jõulukooke ning sõime traditsioonilisi jõulutoite. See on selline kogemus, mis ei lähe kunagi meelest ja iga aasta jõulude ajal tuleb mulle vana Britt Ida korraks meelde. Mul on nii kahju, et Britt Idad omavahel kohtuda ei saanud, kuid seda enam on mul hea meel, et Ida just selle ägeda naise järgi oma nime on saanud.

Laadalt ostsime veel Idale “põrsa kotis” (norra keeles on küll põrsa asemel kass), kuid minu suureks rõõmuks ei olnud kotis ei põrsast ega kassi vaid Ida rõõmuks päkapikk.

Peale laata otsustasime me minna Satu juurde lihasuppi sööma. Ja siis läks põnevaks. Lillehammer on selline linn, mis on laiali valgunud erinevate küngaste peale, Satu maja asub fantastilises kohas, kuid talvel on sinna sõitmine puhas piin. Eelmisel aastal pidi Marek kiilasjääga kaetud tupiktänavast üles tagasi tagurdama ja…No sel aastal hindasin mina oma võimeid üle. Mulle tundus, et järsust mäest alla sõita on ohtlikum ning otsustasin majale läheneda teiselt poolt, nii et järsust mäest tuli üles sõita. Poole mäeni läks kõik kenasti, kuid siis auto lihtsalt enam edasi ei liikunud. Päike tuli välja ja ma nägin, et me oleme täiesti klaasi meenutava tee peal. Loomulikult polnud lootustki sealt üles saada. Ma hakkasin alla tagurdama, kuid auto liikus täpselt nii nagu ta ise tahtis. Pidurist polnud mingit kasu. Auto veeres ja veeres kitsal teel, kus ühel pool oli kuristik ja seal kõrval maja ning teisel pool paksud lumehanged. Auto kippus vägisi sinna kuristiku poole. Kuigi ma teistele välja ei näidanud, oli mul korralik hirm naha vahel, sest olgem ausad, talvel ei sõida neid teid isegi kogenud autojuhid ja nüüd ukerdasin siin mina. Käsipiduriga sain ma auto natuke oma kontrolli alla allutada. Kuid korraks. Järgmisel hetkel oli auto teel peaaegu risti ja auto võttis suuna…

JÄTKUB