Mul on varsti puhkusest puhkust vaja

Ma usun, et lapsevanemana on kõik vanemad kunagi mõelnud, et aga mis saab siis kui minu last ei kutsuta kunagi sünnipäevadele ja siis järgmisel hetkel mõelnud, et appikene, palju neid sünnipäevi on. Mitte üldse kurtmisena, aga mõnikord on iga nädalavahetus 1-2 sünnipäeva ja siis on küll selline tunne, et appikene enam ei jaksa.

Mul on praegu selline tunne jõulupidudega. Teisipäevast alates on mul puhkus, kuid puhata ei ole ma küll hetkegi saanud. Okei, valetan. Eile õhtul ja täna hommikul olen paar jõulufilmi ära vaadanud, aga juba paari tunni pärast hakkame end kokku panema järgmiseks jõulupeoks. See on ka viimane selleks korraks. Homme kavatsen ma terve päev vaid jõulufilme vaadata.

Lugu sellest, kuidas ma meie elu justkui Ameerika seriaalina nägin

Ma olen oma elus vaadanud päris palju jõulufilme, ma olen fännanud “Meeleheitel koduperenaisi” ja täna kui me Ida kooli jõuluõhtule suundusime kangastus mulle silme ette üks neist sadadest kümnetest jõulufilmidest, kus stsenaarium kordub. “Suburban living” iga pere isiklike ja/või perekondlike draamade, murede ja raskustega, laste jõululaat ja jõuluetendus, naeratavad vanemad, lõbusad lapsed varjamas argipäeva tegelikke muresid ja väljakutseid ja siis jõuluime, totaalne plot twist. Või kas see ikka on ootamatu pööre? Igas seriaalis järgneb mõõnale tõus.

Meie elu oli täna õhtuks üks selline meeleheitelkoduperenaistelik hooaja viimane osa.

Miks te neid vanemaid piinate?

Mõned päevad tagasi sattusin ma ühel üritusel rääkima emaga, kes jagas minu arvamust lasteaedade jõululaatadest. Lühidalt öeldes, et me ei saa nendest aru ja et need on mõttetud. “Ma just tulin jõululaadalt lasteaias,” seletas see ema, “ma ei saa aru, miks nad neid vanemaid nii piinavad, et selliseid asju korraldavad, kõige pealt peab ema ISE midagi valmis meisterdama ja küpsetama ning siis peab selle ISE ka tagasi ostma.” Ma ei saaks rohkem nõus olla. Ma ei saa sellele pihta. Kui laps on liiga väike, et ise midagi teha, siis miks pagana pärast neid laatasid üldse korraldatakse? Et mul oleks kohustus osta midagi, mida ma ei taha või mis mulle ei meeldi? No ütleme näiteks, et mõni ema teeb pajakindad, mille muster mulle ei meeldi, või geelküünlad, mis mulle ei meeldi. või küpsetab koogi, mis mulle ei maitse, aga ma olen kohustatud “hea eesmärgi nimel” need ostma? Kuidas ma siis ei toeta mingit ühiskassat või jumal teab mida. Ütlen ausalt, ma parem lihtsalt annaks raha sinna ühiskassasse. Ilma kohustuseta.

“Ma siis käisin poest läbi, ostsin piparkoogid, mis nägid välja,et ma oleksin võinud need ise teha ja õhtul siis kiiruga kaunistasin glasuuriga ära,” rääkis see ema edasi lasteaiaõudustest. “Ja enne seda oli veel sügislaat, kuhu ma midagi tegema pidin, õnneks suunasime selle töö vanaemale, kes on kunstiõpetaja. Aga milleks see üldse? Ja lapsed vaid tormasid mööda laata, võtsid siit midagi ja sealt, vanemad pidid vaid asju kinni maksma. Mida lapsed sellest laadast siis õppisid või said?”. No just. Minu mõtted.

Mulle meeldib VÄGA vaadata laste ENDA tehtud joonistusi, meisterdusi ja ma oleksin nõus hea eesmärgi nimel laste tehtud asju ostma, aga osta kohustuslikus korras teise ema poolt poest ostetud piparkoogid… tumblr_m726858b4m1rsy50k.gif Ma tänan jumalat, et mind on lasteaed igasugu kohustuslikest laadaostudest ja isetegemisest  veel säästnud.

Põhjakõrbenud porgandi-julienne

Meile tulid eile külalised ja kuna meie FB “Meisterkoka” grupi selle nädalane väljakutse on pipiarkoogimaitseline toit, siis ma otsustasin kaks kärbest ühe hoobiga lüüa. Leidsin netist piparkoogivahu porgandi-julienne´iga ja otsustasin külalistele muuhulgas seda pakkuda. IMG_6026.JPGIMG_6027.JPG Ida oli ninapidi juures nagu ikka toidutegemise juures, seekord muidugi üsna omapärasel moel, ja kõik tundus minevat nii nagu peab. Allolev pilt on parim, mis toidust välja tuli, sest järgmisel hetkel oli köök täitunud kirbe kõrbelõhnaga ja kastrul täitunud süsimusta karamell-suhkruga. Kuidas see pott puhtaks saada, mina ei tea. Okei, julienne jäi tegemata, kuid ma mõtlesin, et vahu teen ikka ära, et teeme praesaiu ja saab ka vahva magustoidu. No, ka see ei õnnestunud, sest sekund peale seda kui ma olin kilganud, et oo saabki vahukoore vahtu ka ilma mikserita, oli mul potitäis piparkoogimaitselist võid. img_6033 IMG_6040.JPG Külalised jäid niisiis magustoiduta. Aga teate ju ütlust, et mis sitasti, see uuesti. Nii me proovisime täna uuesti. Kõigepealt tegime kõrvitsasuppi. Ma jumaldan igasugu püreesuppe. IMG_6054.JPGIMG_6060.JPG Ja siis läks jälle julienne´i katsetamiseks. Ma mõtlesin natuke loominguliselt läheneda roale ning lisasin ka liivataignapõhja. Vahele läks julienne ja peale piparkooguvaht valge šokolaadiga. Ütleme nii, et kook sai natukene liiga piprakoogine ja oleks vajanud natukene ehk sidrunit ja võib olla ka törts konjakit, kuid ma ausalt olin siiralt üllatunud, kui maitsev ja jõulune magustoit välja tuli. IMG_6052.JPGIMG_6067.JPGIMG_6071.JPG Retsept on lihtne:
Porgandi-julienne: • 2 porgandit • 7 sl suhkrut • veerand klaasi valget veini • 50 g võid • 2 sl mett • 2 tähtaniisi • 1 sl piparkoogimaitseainet
Lõika porgand peenteks ribadeks (julienne). Karamelli suhkur kastrulis. Lisa valge vein, või, mesi, porgandiribad, tähtaniisid ja piparkoogimaitseaine.
Vaht: • 5 dl vahukoort • 100 g valget šokolaadi • 1-2 sl piparkoogimaitseainet
Kuumuta šokolaad veevannil ja jahuta toatemperatuurini. Vahusta vahukoor ning sega hulka jahutatud valge šokolaad ja piparkoogimaitseaine.  
 

Maihaugeni jõululaat ja kuidas oma elu põnevaks teha

Me käisime eile Maihaugeni jõululaadal. Nagu te niikuinii teate, siis Maihaugen on minu üks lemmikpaiku ja alati kui seal midagi toimub püüan ma platsis olla. Sel aastal oli mul tegelikult plaan ka oma kaubaga laadale müüma minna, kuid ma jäin registreerimisega hiljaks, ma ei teadnud, et see niiiiiiiiiiii popp üritus on. Üks on aga kindel – järgmisel aastal olen ma platsis oma nodiga, sest te ei kujuta ette mitu korda mind peatati, et küsida, kust meie seljakotid pärit on ja Satu pääsudega Woolishi mantel. Ma sain päris hea ülevaate sellest, mis sellel laadal Eesti asjadest väga hästi müüks. New Rusticult tuleb vist koormatäis seljakotte tellida;) Aga laat oli äge. Ilm oli ka mõnus, mitte liiga krõbedalt külm, vaid ilus päikeseline talveilm. Lisaks laadale olid mõistagi külalistele avatud ka kõik majad, mis kenasti jõuludeks (vastavalt sellele, mis aastast maja pärit oli) kaunistatud olid ja justkui ellu olid ärganud, sest ka elanikud olid sisse kolinud. Mu meelest on nii huvitav vaadata, millised on olnud jõulukaunistused ja võimalused eri sajanditel ja erinevates ühiskonnaklassides. Samal ajal kui ühes peres magas kolm last ühes voodis, söödi teises peres apelsine, mis oli täiesti uus ja tundmatu asi. Ja ma pean ütlema, et mulle meeldivad vanaaegsed lihtsad jõuluehted. Ka need paberrõngastest ketid, mida ma isegi algkoolis meisterdanud olen. Võib-olla peaks sellel aastal oma kuuse ehtimisele nö uudselt lähenema? Mulle ammu juba ei meeldi need jõulumunad, millega me viimased vähemalt viis aastat oma kuuske kaunistame. Nii igavad. Ja üks maja meenutas nii metsikul kombel vana Britt Ida maja Haugenis. Mulle tulid sealsed jõulud nii elavalt silme ette. Sellised päris traditsioonilised (Norra) jõulud, kus me kõige pealt lõime maja läikima, vaatasime “Tre nøtter til Askepott” (Tsehhi Tuhkatriinu lugu), “Dinner for one” nägin ma seal esimest korda, me valmistasime seitset sorti erinevaid jõulukooke ning sõime traditsioonilisi jõulutoite. See on selline kogemus, mis ei lähe kunagi meelest ja iga aasta jõulude ajal tuleb mulle vana Britt Ida korraks meelde. Mul on nii kahju, et Britt Idad omavahel kohtuda ei saanud, kuid seda enam on mul hea meel, et Ida just selle ägeda naise järgi oma nime on saanud. Laadalt ostsime veel Idale “põrsa kotis” (norra keeles on küll põrsa asemel kass), kuid minu suureks rõõmuks ei olnud kotis ei põrsast ega kassi vaid Ida rõõmuks päkapikk.

IMG_5497.JPGIMG_5503.JPGIMG_5502.JPGIMG_5507.JPGIMG_5514.JPGIMG_5512.JPGIMG_5519.JPGIMG_5521.JPGIMG_5525.JPGIMG_5530.JPGIMG_5539.JPGIMG_5533.JPGIMG_5544.JPGimg_5549IMG_5552.JPGIMG_5560.JPGIMG_5562.JPGimg_5571IMG_5576.JPG

Peale laata otsustasime me minna Satu juurde lihasuppi sööma. Ja siis läks põnevaks. Lillehammer on selline linn, mis on laiali valgunud erinevate küngaste peale, Satu maja asub fantastilises kohas, kuid talvel on sinna sõitmine puhas piin. Eelmisel aastal pidi Marek kiilasjääga kaetud tupiktänavast üles tagasi tagurdama ja…No sel aastal hindasin mina oma võimeid üle. Mulle tundus, et järsust mäest alla sõita on ohtlikum ning otsustasin majale läheneda teiselt poolt, nii et järsust mäest tuli üles sõita. Poole mäeni läks kõik kenasti, kuid siis auto lihtsalt enam edasi ei liikunud. Päike tuli välja ja ma nägin, et me oleme täiesti klaasi meenutava tee peal. Loomulikult polnud lootustki sealt üles saada. Ma hakkasin alla tagurdama, kuid auto liikus täpselt nii nagu ta ise tahtis. Pidurist polnud mingit kasu. Auto veeres ja veeres kitsal teel, kus ühel pool oli kuristik ja seal kõrval maja ning teisel pool paksud lumehanged. Auto kippus vägisi sinna kuristiku poole. Kuigi ma teistele välja ei näidanud, oli mul korralik hirm naha vahel, sest olgem ausad, talvel ei sõida neid teid isegi kogenud autojuhid ja nüüd ukerdasin siin mina. Käsipiduriga sain ma auto natuke oma kontrolli alla allutada. Kuid korraks. Järgmisel hetkel oli auto teel peaaegu risti ja auto võttis suuna…   JÄTKUB