Rotary vahetusõpilasena kutsuti mind igale poole, kõik tahtsid mulle Norrat tutvustada ja nii sai ilma liialdamata Norra risti ja põiki läbi reisitud, igasugu vahetusõpilaste kohtumised sinna veel lisaks, Lillehammeris kutsuti mind kogu aeg kuhugi külla, mul oli isegi võimaus käia Norra olümpiamuuseumi avamisel, mille avas kuningas Harald V isiklikult. Jah, vahetusõpilase aeg oli mind mingil määral ära hellitanud. Kui me Britt Idaga ühel vähestest pühapäevadest, kui ei sadanud vihma ning paistis ka päike, Maihaugeni poole jalutasime, meenutasin ma esimest külaskäiku sinna.
Mind ja Yukot kutsus sinna üks tore Anne-Karini nimeline Rotary liige. Meie tutvuse algus oli natukene konarlik. Viga ei olnud üldse mitte minus, ega ka Anne-Karinis. Viga oli puhtalt Norra toidu eripäras. Anne-Karin, kes oli üks neist toredatest inimestest, kes olid võtnud oma südameasjaks mulle ja Yukole võimalikult palju kohalikku eluolu, kultuuri ja ajalugu tutvustada, ootas järgmisel hommikul juba elutoas, kui ma alles vannitoast välja koperdasin. Ta oli äärmiselt täpne inimene.
„Vabandust, et mul natuke kauem läks,“ vabandasin ma. Anne-Karin naeratas vaid sõbralikult. „Pole hullu, noortel naistel läheb ikka vannitoas veidike kauem.“ Ta hakkas mulle kohe meeldima, temas oli midagi eriliselt sõbralikku, nii et ma isegi punastanud. Veel. „Ma loodan, et sa oled pikaks päevaks valmis, sest pärast muuseumi külastust kutsun ma teid Yukoga enda juurde lõunale, et teile norra rahvustoite tutvustada.“„Vahva,“ hõikasin ma sõbralikult, „nii kaua kuni sa meile lambaliha ja keedetud juurikaid ei paku on kõik tore.“ Minut hiljem sain ma teada, et norra rahvustoit, fårikål , on just keedetud lambaliha kapsaga! Kas saaks olla veel ebaõnnestunumat kommentaari ja kohmetumat tutvuse algust! Punastasin rohkem kui ealeski varem. Aga norra rahvustoit pidi ju kala olema? Vahemärkusena tuleb lisada, et ka kala kartsin ma kui tuld, sest ma olin terve oma teadliku elu vältinud kala söömist ühel lihtsal põhjusel – mu ema ei kannata kala(lõhnagi) silmaotsas ka mitte. Ma olin üles kasvanud teadmises, et kala on kurjast. Nüüd aga ähvardas see tore naisterahvas mind kala asemel hoopis keedulamba ja keedukapsaga! Lambaliha olin ma varem ka kogemata proovinud. See ei kõlvanud ju mitte kuhugi. Mõttega, et pean Norras kala sööma, olin ma end kodus juba harjutanud. Keedulammas tuli täieliku ebameeldiva üllatusena.
„Ah, ma tegin nalja,“ püüdsin ma end piinlikust olukorrast välja keerutada, „kui lambaliha on hästi tehtud, siis on see kindlasti maitsev. Ja kui see juba norra rahvustoit on, küllap see ka maitsev on.“ Britt ja Anne-Karin noogutasid heakskiitvalt. Mina tundsin samal ajal suus kasukamaitset.
Maihaugenisse jõudes sain ma aru, miks kohalikud muuseumi uhkust tundsid. Muuseum oli igati seda väärt, et selle üle uhkust tunda. Järgmise kahe tunni jooksul jalutasime me Karini selgituste saatel läbi Norra ajaloo. Vanade majade vahel jalutades püüdsin ma vaikselt ette kujutada, kuidas aastasadu tagasi elati – kuidas mehed jahiretkelt tulid, naised stabbur’ist paremad palad lauale tõid, lapsed rõõmsalt kilkasid.
„Vaata, päris loomad,“ hüüatas korraga Yuko ja näitas näpuga ühe majapidamise õuel jalutavatele lammastele ning hobustele. Esimese hooga ei mõistnud ma tema vaimustust – loomad nagu loomad ikka – siis aga tuli mulle meelde, et Yuko oli pärit Tokyost, kus ilmselgelt kariloomad ei olnud just igapäevane vaatepilt. Mitte et neid ka Tartu kesklinnas vabalt jalutamas oleks võinud näha, kuid maal vanaema juures siiski. Ma olin veendunud, et Yuko vanaema elas pilvelõhkujas. Ja kindlasti mitte ei olnud seal kitsi ja lambaid.
Ma püüdsin kogu Maihaugeni fotofilmile jäädvustada.Mul oli kahju, et olin fotokasse vaid 24-pildise filmi pannud, veider mõelda, et digifotokast ei osanud me tol ajal veel unistadagi, nutitelefonist rääkimata. „Kuidas on?“ küsis Anne-Karin, „kas olete üheks päevaks piisavalt kultuurielamusi saanud?“ Ma taipasin, kuhu ta oma küsimusega tüüris. Aeg oli küps keedetud lambaliha ja kapsa maitsmiseks. Võdistasin õlgu ja tundsin suus kasukamaitset, kuid viisaka vahetusõpilasena vastasin ma Anne-Karini järgmisele küsimusele lõuna kohta, et mina olen küll suurima hea meelega valmis Norra hõrgutisi proovima. Hoidsin pöidlad pihus, et ma selle lõunasöögi ilma suuremate traumadeta üle elaks. Sellest lõunasöögist sai mu teismelise elu suurim eneseületus. „Kas maitses?“ küsis Anne-Karin. Yuko noogutas. Mina vastumeelselt viisakusest ka. Ma olin oma taldriku liiga kiiresti tühjaks söönud. Kuna Yuko tõstis Anne-Karini õhutusel endale teise portsjoni fårikål’i, ei jäänud mulgi muud üle, kui endale lisa tõsta. Ikka selleks, et endast head muljet jätta ja hommikust rumalat kommentaari heastada. Lisaks sellele oli Anne-Karin meile kinkinud tõeliselt kena päeva, ma ei tahtnud tema külalislahkust kuidagi solvata.
Toiduüllatused ei olnud aga sellega sugugi lõppenud. Magustoiduks pakkus Anne-Karin meile värskelt küpsetatud vahvleid. „Vahvlid on Norra traditsiooniline magustoit,“ selgitas ta vahvleid lauda kandes. Ma noogutasin teadvalt. „Me teeme kodus ka päris tihti vahvleid.“ „Jah?“ oli Anne-Karin imestunud. „Kuidas te neid valmistate?“ Ma ei saanud aru, mida ta mõtles. „Samasuguse vahvlirauaga,“ vastasin ma. Tundus, et Anne-Karin oli ka vahvliraudade olemasolust Eestis imponeeritud. Ma ei osanud ta küsimuses peale naiivsuse midagi rohkemat näha. Selles ei olnud ju midagi eriskummalist, et ühes Eesti kodus vahvliraud olemas oli. Vähemalt minu jaoks. Norrakate jaoks tulin ma siiski endisest Nõukogude Liidu liiduvabariigist, raudse eesriide tagant, nende jaoks tuli paljude asjade olemasolu ühes tavalises Eesti keskklassi perekonnas üllatusena. Sellest sain ma hiljem aru.
Vahvlites endas ei olnud mitte midagi erilist, need olid täpselt samasugused nagu me koduski sõime, kummaline oli hoopis see, et vahvlitega koos tõi Anne-Karin lauda vaarikamoosi, hapukoore ja pruuni juustu. Hapukoore! Ja juustu? Selgus, et Norras süüakse vahvleid hapukoore või vaarikamoosi ja pruuni juustu viiluga. Esimese hooga tundus see nii veider ja ebaloomulik, kuid huvitaval kombel oli hapukoore, moosi ja vahvli kooslus täiesti nauditav. Testida jäi veel kooslus juust ja vahvel. Suure juustusõbrana ei osanud ma ettegi aimata, mis mind ees ootamas oli. Juba esimesest suutäiest sain ma aru, et olin teinud suure vea. Isegi viisakus läks meelest. „Mis asi see on?“ küsisin ma, samal ajal kui pruun magus ollus, mis oleks pidanud väidetavalt juust olema, mu hammaste külge kleepus.
„Pruun juust,“ vastas Karin rahulikult, just nagu peakski kõik juustud just seda moodi maitsema. „See võib küll juustu moodi välja näha, aga juust see küll ei ole,“ vaidlesin ma vastu ja püüdsin suutäit alla neelata. Sel hetkel oleksin ma palju parema meelega vabatahtlikult võtnud hoopis veel ühe taldrikutäie fårikål’i. „Tegelikult on sul isegi natuke õigus, ega see päris „õige“ juust ei olegi. Brunost valmistatakse vadaku, piima ja koore keetmisel. See võtab nii kaua aega, et lõpuks aurustub kogu vesi ja laktoos karamellistub. See annabki juustule iseloomuliku maitse. Me ise mõtleme ka, et brunost on pigem karamell kui juust. Paljud nimetavad seda ka kitsejuustuks, aga ka see pole tegelikult päris õige, sest juustu valmistamisel kasutatakse lisaks vadakule nii lehma-kui kitsepiima. Kõige õigem oleks seda vadakujuustuks kutsuda.“ „Miks te seda üldse juustuks kutsute, kui see ei maitse juustu moodi ja te ise ka arvate, et see päris juust ei ole,“ ei andnud pruuni „juustu“ olemasolu mulle rahu. Selle veidralt magus, aga samas soolane maitse oli mul ikka suus tunda. Anne-Karin hakkas naerma ja kehitas õlgu. „Ma ei oskagi sulle sellele küsimusele vastata, aga ma tean, et umbes 30% kogu juustust, mis Norras süüakse, on just nimelt pruun juust.
Anne-Karin oli taustaks televiisori käima pannud. Veel enne kui me jõudsime pikemalt rääkida oma toidueelistustest, kuulsime me televiisorist lauset, mis tundus, et ei saa tõsi olla. „Diana, Princess of Wales, has died after a car crash in Paris…” Tormasime teleka juurde, et saada selgust, kas me olime tõepoolest õigesti kuulnud. Et Printsess Diana on surnud? Järgmised tund aega olime me kõik kui teleka ette liimitud. Sellest külaskäigust on mul igaveseks meelde jäänud lambaliha lõhn, plastiliinist juust ja uudised Diana surma kohta. Kui ma õhtul koju jõudsin, olid ka Britt ja Arne teleka ette liimitud. Telekast käis printsess Diana kohta dokumentaalfilm. Tundsin, et ma ei jaksa seda enam rohkem vaadata. See uudis tegi mind kurvaks. Olin ühtäkki nii väsinud. Komberdasin ülesse oma elamisse ja viskasin end teleka ette pikali. Diana dokumentaali asemel panin mängima MTV.
Oli 31.august 1997.aastal. See kuupäev on mulle igaveseks meelde jäänud.
