Ma olen arvamusel, et klassikaline 9-5 kontoritöö on iganenud ja päris palju töid saab ära teha kas kodus teleka ees või teisel pool maakera, igatahes ei pea sellepärast istuma kindlalt kaheksa tundi kontorilaua taga. Mina ütlen enda näitelt, et ma olen palju produktiivsem ja nagu ma olen ka juba varem maininud saan ma palju vähema ajaga tehtud palju rohkem.

Üks põhjus on kindlasti see, et ma hoian kokku aega liiklemise pealt. See aeg, mis ma sõidaks kontorisse, olen ma juba mõned tööasjad jõudnud ära teha. Ja mul ei ole kindlat “tööpäeva algust”. Kui ma olin emme juures ja ta kell viis ärkas ning mind ka üles ajas, sest ta tegi kogemata (tegi ta jah kogemata) liiga palju kohvi ja muidu oleks see raisku läinud, alustasin ma oma tööd kell kuus. Kella üheksaks kui teised oma tööd alustasid, oli mul üks osa tööd juba tehtud ja mul oli “lõuna” – minu aeg, logelemise aeg, mida ma kasutasin blogimiseks, Facebookis aja surnuks löömiseks jms. Kui ma olen Idaga kodus, olen ma päeva jaotanud ülesannete ja Ida vahel – tunnike tööd ja siis Ida aeg, tunnike tööd ja Ida aeg. Tänu Mihkel Raua raamatule olen ma püüdnud ka tööd ära teha sel nn aju tipptunnil. Kella kolmest ma tunnen, et enam ei viitsi tööd teha. Kohe leian sada tuhat muud asja, millega tegeleda. Kontoris peaks ma veel kaks tundi teesklema töötegemist. Kodus ei pea. Oluline on, et asjad saaks tehtud. Ja olgugi, et ma olen võtnud eesmärgiks õhtuti mitte tööasjadega tegeleda, siis teinekord tuleb mul töötuhin peale kaheksa-üheksa paiku ja juba hommikused asjad saavad tehtud, mis annab mulle hommikul omakorda vaba aega, mida ma saan kasutada muudeks asjadeks. Ja minu tööd saab vabalt teha bussis, lennukis, rongis, laevas, hotellis – nii et ka reisimine pole takistus, samuti ka poepidamise kõrvalt.

Muidugi saan ma aru, et kõiki töid ei saa teha töökohast eemal, kuid ka siin usun ma, et võtmesõna, et töötaja oleks rahul, on paindlikkus kellaaegades, kuid samal ajal kui mina pooldan paindlikkust ja eemal töötamise võimalust, leidub ka palju neid, kes on 100% kontori usku.Eriti tööandjana. Sest muidu kaob distsipliin ja kontroll, ülevaade sellest, kas inimene teeb 40h nädalas tööd või mitte. Jah, kindlasti on neid, kes selliseid võimalusi ära kasutavad ja nende tööd on raske mõõta, näiteks mina ise olen väga kehv “andmesisestaja”, ma teen mingi töö ära, kuid unustan selle kuhugi süsteemi kirja panna, või mõtlen, et selle tüütu tegevusega tegelen pärast, nii kaua kuni nii palju on tegemata, et jääbki tegemata ja ma löön käega.

Mul on vedanud, et mul on koostööpartnerid, kes mind usaldavad ja samas usun ma, et töö räägib siiski ka enda eest hoolimata kehvast raporteerimisest. Enesedistsipliiniga mul probleeme pole. Kaheksa tundi päevas ma kindlasti tööd ei tee, ma ei ole oma “töötunde” kunagi isegi kokku lugenud, aga tahate ma ütlen teile midagi päris ausalt  – kontorilaua taga tegin ma palju vähem tööd. Esimene tunnike möödus kohvinurgas, siis oli vaja lugeda Delfis päevauudiseid, arutada tööasju kolleegiga, mis sujuvalt läks üle niisama lobaks, siis tuli lõuna, mis venis mõnikord pikemaks kui vaja, raamatupidaja juures läks oodatust kauem aega, sest teele jäi ette kardinapood, viimane tunnike tööajast läks teesklemise peale, sest mu aju enam ei toiminud. Igaks juhuks vastasin ma töömeilidele kodus hilistel kellaaegadel, et jätta muljet, et ma olen asendamatu ja teen oma tööd ka väljaspool tööaega, olen väärtuslik töötaja. Maailm on minusuguseid “asendamatuid” töötajaid täis. Ja ma julgen ausalt öelda, et suur osa kontoritöötajaid, eriti need, kes pidevalt kiitlevad oma ületundidega või sellega kui palju nad tööd teevad, ei tee kaheksa tundi päevas tööd. Sellega ei taha ma öelda, et pikki tööpäevi üldse ei või ette tulla, kui töö on vaja ära teha, siis tuleb teinekord kasvõi 24h tööl olla.

Töö peab inimesele lihtsalt meeldima. Siis ei ole probleeme kaugtöötamise ja enesedistsipliiniga ega ka vajadusel pikkade tööpäevadega.