Ma nüüd otsustasin, et ma lähen tööle ära. Aitab küll niisama olemisest ja ringi lustimisest, ma tunnen, et ma enam ei taha kodus olla, vaid tunnen puudust tegutsemisest, organiseerimisest, planeerimisest. Muidugi olen ma seda kõike ka praegu teinud, aga midagi on puudu. See tööle minemise tunne. Mulle meeldib see tunne.
Aga kuhu ma siis tööle lähen?
Käisin just suvemajakest koristamas ja kuigi täna on kõigest (!) 24 kraadi sooja, siis oli majakeses nii palav, et higi hakkas voolama. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. See lihtsalt tuletas mulle meelde, et käisin ühel tuttaval külas, kelle abikaasa oli just kinga saanud.
Ja miks?
Mõnda aega tagasi kandideerisin ma üheaegselt kolmele töökohale. Nendest ühele ma tahtsin saada, teisele kandideerisin justkui niisama ilma igasugu ootusteta, sest ei tekitanud emotsiooni ja kolmandale kohale kandideerisin ma justkui poolkogemata. Vestlused käisid peaaegu üheaegselt ja kaardid pöörati pea peale. Koht, kuhu ma tahtsin saada, osutus selliseks, kus otsustusprotsess venis kaks, isegi kolm kuud. Ma käisin mitmes voorus, tutvusin inimeste ja töökohaga – kõik tundus nii soe ja sõbralik, ka teiste inimeste arvamus selle ettevõtte kohta oli äärmiselt positiivne, kuid minu sisetunne ütles, et see ei ole siiski päris see koht. Enne viimast vooru, olles kahe viimase seas, vastasin ma neile eitavalt. Koht, kuhu ma kandideerisin justkui poolkogemata, osutus positiivseks üllatajaks, mulle meeldis sealne vaib. Uurisin tuttavatelt tausta ja tagasiside ettevõtte kohta oli pigem negatiivne, ma ei lasknud sellest end häirida, sest tööle oleksin sinna läinud mina, mitte teised. Sinna kutsuti mind tööle,ma palusin mõtlemisaega, sest kolmas koht, kuhu ma olin kandideerinud muutus selliseks, kuhu ma tahtsin tööle saada. Jah, see tundus olevat see koht, kuhu ma pidin tööle saama. Mainekas, edukas. Selle töökoha pean ma saama, mõtlesin ma. Ma kandideerisin sinna samal päeval kui olin ühe töösuhte lõpetanud. Istusin kodus, telefon hääletu peal ja isegi mitte kaasas (vahel juhtub ka seda) ja kuna ma olin tänu Ida mängudele telefonis maha keeranud kõik teavitused – sh ka vastamata kõned ja sõnumid – nägin ma alles kaks päeva hiljem, et mind oli sinna vestlusele kutsutud. Sõnumis seisis, et “Teid on raske tabada, kuid kutsuksime Teid vestlusele”. Helistasin tagasi ja tänasin, kuid tajusin kohe, et suhtumine minusse oli tõrges, sest mis mõttes inimene ei vasta telefonile, kui ta on just kuhugi kandideerinud.
Ma läksin vestlusele. Olgu enda saba liputamiseks öeldud, et väidetavalt olin ma ainus kandidaat, kes kutsuti kohale hoolimata sellest, et ma ei osanud soovitud keeli (prantsuse ja saksa). Vestlus läks fantastiliselt. Mina olin enesekindel, teadsin, millest räägin ja teadsin, mida soovin. Neile avaldas see muljet. Mind kutsuti edasi järgmisse vooru. Selleks tuli teha ka kodutöö – uutele turgudele sisenemise strateegia. Ma suhtun muidu sellistesse kodutöödesse skeptiliselt ja ei panusta palju, sest ma ei taha, et keegi hiljem minu ideid ära kasutab, aga seekord ma panustasin, tegin ettevalmistusi, harjutasin. Ma olin valmis. Ma teadsin, et ma saan selle töökoha. Mu presentatsioon oli suurepärane. Päev enne vestlust läksin ma sõbrannaga kohvikusse, lihtsalt korraks istuma. Telefon oli mul hääletu peal, sest ma olin just tulnud ühelt koosolekult ja unustanud. Kui ma hiljem kella vaatasin, ei näinud ma muidugi ühtegi teavitust. Järgmisel hommikul hakkasin ma igaks juhuks kontrollima vestluse kellaaega ning avastasin oma õuduseks, et vestlus oli olnud eelmisel päeval. Sel ajal kui ma olin sõbrannaga kohvikus olnud, vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel vestluspaigast. Kui ma oleksin oma telefonis näinud vastamata kõnesid oleksin ma veel vestlusele jõudnud. Ma saatsin meeleheitliku meili, et tõesti olin päevad sassi ajanud ja sain teise võimaluse teha oma vestluse zoom´is. Mul õnnestus, nii nagu ma olin arvanud, neile muljet avaldada ja neid veenda, et ma ei ole tööalaselt selline udupea nagu olen mulje jätnud. Ma tegelikult ka ei ole – töö ja kodu Eveliis on täiesti erinevad – aga see ei ole antud hetkel oluline.
Jäänud oli viimane nö voor. Soovitused endistelt tööandjatelt. Ma mängisin ausat mängu ja andsin viimaste tööandjate kontaktid. Ühele neist veel helistasin, et kuule ole nüüd mees, ma tahan väga sinna tööle saada, et anna hea soovitus. Ta lubas. Tegelikult andiski, ütles, et klientidega olen suurepärane, et mul on head oskused asju lahendada ja mida kõike veel, aga lisas ka, et mul on distsipliiniga probleemid. Ma olin selle peale solvunud, aga kui hakkasin mõtlema, siis jah, teatud mõttes on tal õigus. Ma tahtsin töötada nendest raamidest väljas, milles tema oli harjunud 20 aastat toimetama, me vaidlesime ja kaklesime sel teemal päris palju, ma hakkasin talle palju vastu ja seega oli tal ju vaid õigus, aga seda tausta ei saanud teada uus potentsiaalne tööandja. Ühesõnaga ei jätnud see tagasiside minust kõige paremat muljet uuele potentsiaalsele tööandjale. Kuu aega hiljem kutsus too tööandja, kes mind oli nimetanud distsipliiniprobleemidega töötajaks, tagasi. “Sinusugusest inimesest on siin väga puudu,” ütles ta, “sinu oskustest ja müügist jääb puudu,” ja oli nõus mulle pakkuma pudrujõgesid ja piimamägesid. Veider eksju?
Teiselt endiselt tööandjalt sai uus potentsiaalne tööandja teada sama, et kliendid olid rahul, kõik sujus, aga ma ei tahtvat telefonile ja meilidele vastata. Ma solvusin. Aga kui mõtlema hakata, siis oli ka neil õigus. Ma ei tahtnud töövälisel ajal tööga tegeleda, ma tahtsin, et igaüks teeks ise oma tööd ja mina ei peaks olema sekretär. Ma tõepoolest ei vastanud teatud ajal meilidele ja kirjadele. Kas nad mainsid ära, et olen mitme nende tänase võtmekliendi olemasolu taga. Muidugi mitte, nende jaoks ei muuda see teadmine ega info edastamine midagi. Minu jaoks oleks tol hetkel muutnud palju. Ühesõnaga tausta teadmata ilmselgelt head muljet nende tagasiside minust ei jätnud.
Kas ma sain sinna tööle? Muidugi mitte. Ma jäin väidetavalt teiseks, olles väidetavalt kõige kõvem kandidaat, kelle esitlus oli kõige parem (“Me peaksime ise ka need asjad töösse võtma, mis sa välja tõid,” ütlesid nad mulle tagasisides. Tänks, et mu ideed endale võtsite), aga nad valisid kandidaadi, kes nende endi sõnul “tundus igavam, kuid kindlam, safe choice”. Ma lakkusin selle eitava vastuse pärast pikalt haavu. Kuniks ma sain aru, et nii pidigi minema ja ma ei oleks sinna sobinud, sest “safe choice” ma ju tõesti enda kohta öelda ei saa. Ma tean, et ma olen väga hea töötaja, kuid minu töömeetodid ei ole nö klassikalised, nende üle saab kas vaielda või neid usaldada (ja näha hiljem tulemusi).
Olles piisavalt palju kokku puutunud persoonibrändingu ja turundusega jäin ma peale neid kolme kandideerimist analüüsima, mis on minu persoonibränd. Mida räägitakse minust kui mind toas ei ole. Ma sain ju teada palju positiivset – enesekindel, loominguline, hea suhtleja, aga ka piisavalt palju sellist, mis mind heast küljest ei näidanud – distsipliini probleemidega ja ei vasta kõnedele (= ei tee tööd). Blogija ka. Mõnele blogijale võib tulla üllatusena, aga “blogijaks olemine” ei ole alati plussiks. Tollel viimasel kandideerimisel toodi ka see välja. Ma ei olnud otseselt oma persoonibrändi peale varem mõelnud, selles valguses, et kes ma olen teiste jaoks, millega ma seostunud, mida räägitakse minust siis kui mind ei ole toas. Mäletate ma küsisin teilt mõnda aega tagasi, mis on esimene sõna, mis teil minuga seostub IG story´s? Seal oli jällegi palju positiivset, palju sellist, mis mind ennast üllatas, et te nii positiivselt minust arvate, aga seal oli ka naljakaid arvamusi, mis panid mind muigama, sest ma tundsin end ära. Muuhulgas “unustaja”, “sekeldused”, “seiklused”, “lõbusad vahejuhtumid”, “juhtub vaid minuga”. Nii ju täpselt on. Neid ei saa võtta must-valgelt, need iseloomustavad vaid osakest minust, aga kui te oleksite öelnud need sõnad tollele potentsiaalsele tööandjale, siis tema ei oleks muianud, ta ei oleks ju teadnud tausta ning ilmselt poleks mind teise voorugi kutsutud. Seega minu persoonibränd on segu enesekindlusest, teadmistest ja blogis avaldatud juttudest.
Mis ma selle jutuga tahan öelda? Tegelikult mitte midagi olulist. Tahtsin lihtsalt jagada, kuidas osake minulikku unustamist, naiivsust, asjade kokkulangemist, konteksti muutusid tänaseks päevaks üheks lõbusaks kandideerimislooks. Kui siis vaid kaks soovitust. Üks kandideerijatele: olge enesekindlad, ärge unustage, mitte vaid teie ei pea avaldama muljet tööandjale, vaid nemad peavad samuti veenma teid, miks te peaksite tahtma seal töötada! Ja teine taustauuringu tegijatele: asjakohasus ning allikakriitilisus on olulised võtmesõnad. Mõelge enda peale – kas teie nö kodumina on sama mis töömina?
Kas ma siis kuhugi ka tööle läksin? Läksin. Hoopis neljandasse kohta. Nemad olid guugeldanud mind. Mina neid. Nemad olid enesekindlad. Mina olin enesekindel. Meie persoonibrändid klappisid.
Mõned päevad tagasi jäime me sõbrannaga tööst, motivatsioonist ja tööstressist rääkima. Ta rääkis, et ei kujutaks ette, et peaks ekspordis töötama, sest ta on hetkel sellises seisundis, et ei taha üldse inimestega suhelda, talle meeldib oma graafilise disaini kallal nokitseda. Mina jälle vastupidi ei kujutaks ette, et ma peaksin kusagil vaikselt nokitsema. See oleks mu jaoks kõige nürim töö üldse. Peale raamatupidamise, mis on maailma kõige hullem töö. Minu jaoks;) Aga mulle meeldib müük. Ma tean, et paljusid inimesi paneb see õlgu võdistama ja ma pean ka täpsustama, et mulle meeldib eksportmüük. Selles on nii palju nüansse, et see on lihtsalt põnev. Nii nagu müügis ikka, tuleb hästi palju kasuks inimeste tundmine, lisaks kultuurilised erinevused. Uued inimesed, uued ideed, uued kohad, uued kultuurid, uued keeled. See on ju põnev!
Ma käisin nädal tagasi Norras kahel kliendikohtumisel ja juba sisse astudes võisin ma ära öelda, millist tüüpi inimesed on ja mis neid motiveerib. Ma ei eksinud. Ma tunnen norrakaid. Ilmselt pole selles ka midagi imekspandavat, sest just neile olen ma alates aastast 2000 midagi müüa püüdnud. Ma ei ole selles mõttes klassikaline müügiinimene (halloo, oma hariduselt olen ma ju üldse filoloog ja iseloomult selline poolkunstiinimene), aga ma naudin kliendisuhete loomist, hoidmist ja läbi selle ka müümist. Ma müün läbi oma persooni. See võib tunduda praegu uhkeldamisena, et oh teate ma olen nii lahe inimene, et sellepärast müün, aga ma ei pea seda silmas. Ma pean silmas seda, et pooltel juhtudel ei osta inimesed toodet, vaid suhteid. See on tõsi. Päriselt. Ja minu tugevuseks ongi suhted. Päriselt. Nii kihvt on vaadata ja endale ise õlale patsutada kui näed, et kuuekuuline (või pikem) suhtlemine lõpuks vilja hakkab kandma ja klient sind usaldab, läbi sinu ka brändi, mida esindad.
Mis mind töö juures motiveerib?Ma olen selle peale viimasel ajal palju mõelnud. See ei olegi nii lihtne. Jah, ilma keerutamata võin ma öelda, et hea palk motiveerib. Ma ei taha kõlada ülbena, aga tõesti alla mingi summa ma tööle (ilma tungiva vajaduseta) ei läheks. Ma arvan, et mu teadmised ja oskused ning ka saavutused on oma hinda väärt. Hiljuti rääkisin ma ühe Eesti ettevõtjaga, kes tahtis, et ma tal aitaks Skandinaaviasse kontakte ja müügivõimalusi luua. Ma ütlesin oma hinna, ta pidas seda kalliks ja loobus. Mina ei kaotanud midagi, minule jääb rohkem aega olla perega ja tegeleda oma hobidega, tema kaotas. Kui saab mujalt odavamalt teenust, siis palun. Mina tahan oma töö eest tasu.
Mis mind kindlasti motiveerib on hea töökeskkond, hea seltskond ja liikuvus. Ma olen töötanud 9-17ni konkreetses Ussipesas (hmmmm, mis sõnademäng!). Palk oli hea, isegi väga hea, aga lõpuks ei kaalunud see ka üle. Ma läksin tööle oksemaik kurgus. Milline vabadus oli sealt lõpuks ära minna (st ära saadetud saada). Ussipessa olen ma veel ühe korra sattunud. Palk oli kehv, aga boonuseks vabadus ja liikuvus. Ma võisin teha tööd kodukontoris või käia kontoris täpselt nii palju kui tahtsin. Käisin liiga palju, sest seda hakati eeldama ja pidama normaalseks, kuigi mul ei olnud ettevõttega töölepingut ja kokkulepe oli, et käin kontoris 1-2 päeva nädalas. Ussipesas igapäevaselt karjumist taluda (vahet ei ole kelle peale karjuti, aga see karjumine oli jõõõõhker). Seega kindlasti ei valiks ma enam töökohta, kus ei ole inimlikku suhtlust. Katseajaga saab sellised asjad üsna hästi teada. Samuti on oluline inimestega klappimine. Ei pea olema kõikidega parimad sõbrad, sest eelkätt on siiski tegu kolleegidega, aga ühine huumorisoon tuleb alati kasuks. Ja mõistmine.
Samuti ei suudaks ma töötada kohas, kus keegi näpuga järge ajab, mis kell tulid, mis kell läksid ja kaua lõunal olid. Muidugi mingid piirid peavad olema, st et ei ole okei tulla tööle kl 11 kui tööpäev algab kell üheksa ja minna siis kell 14 ära, aga põhimõtteliselt arvan ma, et tööl käimise kellaaeg ei tohiks olla üldse määrav, vaid see, et asjad on tehtud ja kontrolli all. Olgu see tehtud kasvõi rannas. Ma võin vajadusel tööd teha iga kell, aga ületunnid mõjuvad mulle tänaseks päevaks demotiveerivalt. Umbes pool oma elust olen ma tööd teinud põhimõtteliselt 24/7. Telefoni meilid sisse ja kogu aeg on vaja ju vastata, isegi nädalavahetusel, isegi asjadele, mis absoluutselt ei põle. See on nii loll harjumus. Eelmises töökohas ma isegi lugesin töövestlusi öösiti, kahe-kolme ajal. Milleks? Mida see tegelikult annab, et inimene ei oska puhata? tahate ma ütlen teile. Tööstressi. Väsimus. Tüdimuse.
Mulle on oluline, et mind kuulatakse ja usaldatatakse, ma ei karda vastutada, ma tean, et ma teen ka vigu (kunstiinimese pool minus ei tule alati kasuks), aga ma olen alati valmis oma vigade eest vastutama ja neid parandama. Mul on müügist, ekspordist, transpordist ja turundusest üsna pikaajalised ja tulemuslikud kogemused, üldiselt ma tean, mida ma räägin. Mulle meeldib kui mind usaldatakse. Sealhulgas ka mu müügimeetodeid. Ma ei ole müügihai, kes uksest aknast sisse ronib, isegi kui need on telliskividega kinni müüritud. Mulle ei meeldi olla pealetükkiv, mulle meeldib panna inimene mind usaldama ja tekitada tal vajadus selle toote järgi, mida ma pakun. Kõik ekspordiga tegelevad inimesed teavad, et igal turul on oma eripärad, kõik teavad, millised turud on keerulisema, kõik teavad kui kaua võib müügiprotsess aega võtta ja et see võib olla tingitud sajast asjast, ometigi kiputakse see müügis tihti unustama ja tahetakse tulemust kohe. Jah, läbi telliskividega kinni müüritud korstna läbi ronides saab kindlasti kätte ühe müügi, aga mina tahan pikaajalist suhet. Müügisuhet siis eksju. Norra puhul võib huvi tekkimisest päringuni minna kuus kuud, sealt tellimuseni veel teine kuus kuud. On oluline seda omapära teada ja mitte olla pealetükkiv. Kogu aeg tuleb käsi pulsil hoida, aga mitte teist poolt närvi ajada. Õige kanalivalik on oluline. Ühe koostöö lõpetasin ma ära kui töö tellija ütles, et ma ei tee päevas piisavalt telefonikõnesid, et ma jõuaksin ju teha vähemalt 25-35 kõnet. B2B müük ei ole kõnekeskus! Ma võin ausalt öelda, et 90% oma klientidest teatud turgudel olen ma saanud läbi Linkedin’i. Seda kanalit ei tasu alahinnata. Ja kui see on öeldud, siis tean ma, et on turge, mis eeldavad silmast silma kohtumisi, mis sellest, et meil on Skype ja kõik võimalikud muud videokonverentside võimalused olemas. On inimtüüpe ja turgusid, kus esimesed kontaktid ning hilisem “käehoidmine” tuleb teha silmast silma kohtudes. Messid on kindlasti oluline koht, kus olemas olla ja kus mitu kärbest ühe hoobiga saab löödud. Ei pea 100 eri maad läbi lendama, harilikult on kõik olulisemad kontaktisikud ka messil kohal.
Ma võiksin müügist ja oma kogemustest ning tähelepanekutest rääkida tunde. Ma ausalt armastan eksporti umbes sama palju kui ma armastan kirjandust, disaini ja moodi. See on osake minust. Aga jällegi – kõike ma müüa ei suuda ega tahagi. Ma tahan olla aus müügiinimene. Müüa seda, mida ma tõesti julgen oma nime ja näoga soovitada. Paku Skandinaaviasse ühe korra jama ja oled endal margi täis teinud. teist võimalust ei pruugita sulle anda, sest uksele koputajaid on palju.
Mis ma aga olen aastatega avastanud, mis mind motiveerib, on tulemus. Kõlab arusaamatult? Tulemus selles mõttes, et on ikka mingid kliendid ja kohad, kus ma tahaksin müüdava tootega esindatud olla. Näiteks pesu müües oleks minu üks ambitsioone Norras Steen & Strøm kaubamajas esindatud olla. See oleks kvaliteedimärk. Teed selle eesmärgi nimel tööd ja lõpuks oledki kohal. See võib olla aastatepikkune töö, aga oluline on tulemus. See annab enesekindlust, rahulolu, paneb veelgi kõrgemale püüdlema. Eelmisel nädalal oli mul paar rasket tööpäeva, olulised asjad läksid viltu, ei saanud piisavalt kiiresti tehtud, mida iganes. Ma olin natukene löödud. Järgmisel hetkel sain ma tellimusekinnituse firmalt, mida teavad kõik. See tõstis motivatsiooni jälle üles. Mu teine klient on samuti maailmakuulus, ei ole vist inimest, kes seda ettevõtet ei teaks. Nüüd püüan ma kolmandat maailmakuulsat ettevõtet. See täiega motiveerib mind ennast tööle.
Hmmm…ma ei tea, miks ma praegu üldse tööst kirjutan. Hetkel motiveeriks mind hoopis õues päikese käes peesitamine. Ei läheks tööle, vaid loeks terrassil raamatut ja jooks klaasi külma valget veini. Reeded võiks vabad olla…Ma olen arvamusel, et klassikaline 9-5 kontoritöö on iganenud ja päris palju töid saab ära teha kas kodus teleka ees või teisel pool maakera, igatahes ei pea sellepärast istuma kindlalt kaheksa tundi kontorilaua taga. Mina ütlen enda näitelt, et ma olen palju produktiivsem ja nagu ma olen ka juba varem maininud saan ma palju vähema ajaga tehtud palju rohkem.
Üks põhjus on kindlasti see, et ma hoian kokku aega liiklemise pealt. See aeg, mis ma sõidaks kontorisse, olen ma juba mõned tööasjad jõudnud ära teha. Ja mul ei ole kindlat “tööpäeva algust”. Kui ma olin emme juures ja ta kell viis ärkas ning mind ka üles ajas, sest ta tegi kogemata (tegi ta jah kogemata) liiga palju kohvi ja muidu oleks see raisku läinud, alustasin ma oma tööd kell kuus. Kella üheksaks kui teised oma tööd alustasid, oli mul üks osa tööd juba tehtud ja mul oli “lõuna” – minu aeg, logelemise aeg, mida ma kasutasin blogimiseks, Facebookis aja surnuks löömiseks jms. Kui ma olen Idaga kodus, olen ma päeva jaotanud ülesannete ja Ida vahel – tunnike tööd ja siis Ida aeg, tunnike tööd ja Ida aeg. Tänu Mihkel Raua raamatule olen ma püüdnud ka tööd ära teha sel nn aju tipptunnil. Kella kolmest ma tunnen, et enam ei viitsi tööd teha. Kohe leian sada tuhat muud asja, millega tegeleda. Kontoris peaks ma veel kaks tundi teesklema töötegemist. Kodus ei pea. Oluline on, et asjad saaks tehtud. Ja olgugi, et ma olen võtnud eesmärgiks õhtuti mitte tööasjadega tegeleda, siis teinekord tuleb mul töötuhin peale kaheksa-üheksa paiku ja juba hommikused asjad saavad tehtud, mis annab mulle hommikul omakorda vaba aega, mida ma saan kasutada muudeks asjadeks. Ja minu tööd saab vabalt teha bussis, lennukis, rongis, laevas, hotellis – nii et ka reisimine pole takistus, samuti ka poepidamise kõrvalt.
Muidugi saan ma aru, et kõiki töid ei saa teha töökohast eemal, kuid ka siin usun ma, et võtmesõna, et töötaja oleks rahul, on paindlikkus kellaaegades, kuid samal ajal kui mina pooldan paindlikkust ja eemal töötamise võimalust, leidub ka palju neid, kes on 100% kontori usku.Eriti tööandjana. Sest muidu kaob distsipliin ja kontroll, ülevaade sellest, kas inimene teeb 40h nädalas tööd või mitte. Jah, kindlasti on neid, kes selliseid võimalusi ära kasutavad ja nende tööd on raske mõõta, näiteks mina ise olen väga kehv “andmesisestaja”, ma teen mingi töö ära, kuid unustan selle kuhugi süsteemi kirja panna, või mõtlen, et selle tüütu tegevusega tegelen pärast, nii kaua kuni nii palju on tegemata, et jääbki tegemata ja ma löön käega.
Mul on vedanud, et mul on koostööpartnerid, kes mind usaldavad ja samas usun ma, et töö räägib siiski ka enda eest hoolimata kehvast raporteerimisest. Enesedistsipliiniga mul probleeme pole. Kaheksa tundi päevas ma kindlasti tööd ei tee, ma ei ole oma “töötunde” kunagi isegi kokku lugenud, aga tahate ma ütlen teile midagi päris ausalt – kontorilaua taga tegin ma palju vähem tööd. Esimene tunnike möödus kohvinurgas, siis oli vaja lugeda Delfis päevauudiseid, arutada tööasju kolleegiga, mis sujuvalt läks üle niisama lobaks, siis tuli lõuna, mis venis mõnikord pikemaks kui vaja, raamatupidaja juures läks oodatust kauem aega, sest teele jäi ette kardinapood, viimane tunnike tööajast läks teesklemise peale, sest mu aju enam ei toiminud. Igaks juhuks vastasin ma töömeilidele kodus hilistel kellaaegadel, et jätta muljet, et ma olen asendamatu ja teen oma tööd ka väljaspool tööaega, olen väärtuslik töötaja. Maailm on minusuguseid “asendamatuid” töötajaid täis. Ja ma julgen ausalt öelda, et suur osa kontoritöötajaid, eriti need, kes pidevalt kiitlevad oma ületundidega või sellega kui palju nad tööd teevad, ei tee kaheksa tundi päevas tööd. Sellega ei taha ma öelda, et pikki tööpäevi üldse ei või ette tulla, kui töö on vaja ära teha, siis tuleb teinekord kasvõi 24h tööl olla.
Töö peab inimesele lihtsalt meeldima. Siis ei ole probleeme kaugtöötamise ja enesedistsipliiniga ega ka vajadusel pikkade tööpäevadega.