kodus töötamine

Lockdown teine nädal – easy peasy!

/ Eveliis / 14 Comments

Easy-peasy, yeah right! Facebookis sai igapäevaselt juba kurdetud kui kurnav see kodukontor koos lapsega on, ei hakka end kordama. Muidu veel keegi jälle kirjutab, et issand, kui negatiivne sa oled. Ja tegelikult kui nüüd lõpuni aus olla, siis ega ikka nii hull ka ei olnud. Ilukirjanduslikud blogija liialdused. Kodukontoril on oma plussid. Minu kõige suurem peavalu tekitaja oli loomulikult hoopiski pisike koerabeebi Dexter (ja mudane ilm), mis tähendas, et ma pesin põrandat ilma liialdamata kaheksa kuni kümme korda päevas. Ilma selle Kärcheri masinata ma ei kujutaks ette, kuidas ma oleks ellu jäänud. See masin on elupäästja!

Teiseks peavaluks oli mõnes mõttes autota olek ehk siis ei olnud nii, et tuleb tahtmine midagi osta, istud autosse ja poodi. Õnneks leidsin ma sellele ka lahenduse. Wolt küll Ussipessa toitu ei too, selle eest teeb seda kohalik Snäx Café. Küsisite mult, kas soovitan, et olete sealt mööda sõitnud, aga pole julgenud/viitsinud sisse astuda, et kas ikka on väärt. Vaadake kui ilus poke-kauss! Ma muidugi olen see tüüp, kes hea meelega katsetab teele jäävaid veidike kummalisena tunduvaid söögikohakesi, kunagi sai nii (vist) Jõgeva maanteelt avastatud “Postipoiss” (huvitav, kas see ikka veel toimib?) ja ma julgustan teid sama tegema. Pärleid võib leida. Harutee Snäx on üks selline koht.

Dexteri sünnipäevatort (whoop whoop, beebi sai 1-aastaseks!) toodi ka kohale. Vat on leidlikud inimesed – tahad oma koera sünnipäeva eriliseks teha, ei leia sobivat torti ja mõeldud-tehtud, hakkad ise koerakooke tegema. Väga tore ettevõtmine! Dexter muidugi hingas oma sünnipäevatordi ühe hingetõmbega sisse, aga kas te olete ka näinud kui suur see koer on? Et tal midagi alles jääks, peaks tort vist 30kilone, mitte 600g olema.

Nojah. Söök ja lockdown käivad kokku. Sellest ka laual see tagasihoidlik kuivatatud liha käntsakas. Kusjuures, ma söön liha aina vähem, aga sellisele kuivatatud/vinnutatud lihale ma vastu veel panna ei suuda.


Kas teil on ka nii, et täiesti kohutav soov on reisida või kuhugi minna? No et nagu keelatud vili. Aga kuhu sa lähed eksju. Spaasse ei lähe. Kinod ja restoranid on kinni. Reisile ei taha. Ok, tahan, aga ei lähe. Muudkui aga panen reisisihtkohti paika ja muudan neid, et kuhu me kohe reisime kui koroona-olukord paraneb. Sihtkohad muutuvad Lätist USAni. Ma lihtsalt tunnen nii puudust reisimisest. Eelmisel aastal lubasin Idale, et muidugi läheme Berliini tagasi ja siis veel sinna ja sinna ja sinna. Siin me siis oleme. Mitte et Ussipesas midagi viga oleks, siin on üsna idülliline ja täitsa petab ära nagu olekski reisil ja/või spaas, aga ikkagi. Mulle tuli meelde, kuidas me viimane kord Idaga läbi Riia Norrasse läksime, Riia vanalinnas aega veetsime ja igatsus tuli peale. Mhm, Riia ei ole kaugel, aga ma täiega fännan seda linna. Meil on Marekiga Riiaga omad mälestused, mul on Idaga Riiaga omad mälestused, meil on sõprade ja kolleegidega omad mälestused Riiast. Ma armastan Riiat. Oot, nüüd läks küll lappama. Ma isegi ei mäleta, millest ma kirjutada tahtsin tegelikult. Ühesõnaga on vist näha, et ma igatsen reisimist.

Eelmise nädala reede oli küll selline päev, kus ma tundsin end kui tühjaks pressitud sidrun. Tööalaselt oli see kodukontori-nädal kurnav tõesti. Ja kui nüüd tagantjärgi mõtlema hakata, siis võib olla mitte vaid lapse ja koerabeebi pärast, aga selle pärast, et oli palju teha, ma tahtsin tulemusi, pidin keskenduma (mida segas pidev käppade puhastamine ühel ja võikude tegemine teisele), aga ei ole veel oma töös piisavalt pädev. Kõik võttis aega ja reedel panin ma ming hetk lihtsalt arvuti kinni, sest mu aju kärsas. Ma oleksin tahtnud terve nädalavahetuse veeta horisontaalis diivanil, nii nagu eelmisel laupäeval, aga seekord ei olnud see võimalik. Me läksime tühjendama Mareki ema korterit.

Korteri tühjendamine ei olnud iseenesest mingi eriliselt rõõmus tegevus, aga kui see osa kõrvale jätta, siis ma ei ole kunagi varem näinud nii korras ja organiseeritud korterit näinud. Seda oli nii lihtne koristada ja tühjendada. Peale tööd tegime sauna ja tünni ning korraga ma mõistsin Marekit – tegelikult on mõnus end esmalt liigutada ja siis lõõgastuda. Kuidagi teine tunne oli. Lisaks vaadake seda postamenti! Ma olen sellega juba igal pool eputanud, aga on olukordi, kus küll küllale liiga ei tee. Ma olen sellist taga ajanud. Leidnud koledamaid ja kallimaid ning siis selline aare. Mareki enda tehtud. Kellu kooli eksamitöö. Krt, see kuldsete käte jutt ei ole ikka üldse vale. A mu uut külmikut olete ju ka juba näinud? Ma nii rahul. 250 eurot hästi kulutatud. Köök ei vaja isegi enam kapiuksi. Piisas ühest väikesest õnnestunud FB Marketplace ostust.

Mareki ema korter läheb müüki. Kindlasti ei ole see lihtne otsus, Marekil ja ta õel on selle kohaga omad mälestused ja emotsioonid, kuid müüki ta läheb siiski. Imearmas Pelgulinna korter. Kel huvi, küsige julgelt lisainfot.

No ja nüüd kui see eelnev kõik kokku võtta ja lisada siia see, et täna sain üle kahe nädala kontorisse minna (nii tore ja lõbus oli!), siis tegelikult ma ikka ei saa üldse kurta. Kuigi kohati on ikka hull deja vu tunne. 2020 vs 2021. Jälle kordub kõik, kordub uuesti. Pisidetailid on muutunud, aga muidu vaatan neid aastase erinevusega tehtud pilte samal kuupäeval ja mõtlen, et sellist aastat (sellist kahte aastat) poleks osanud ette aimata ka oma unenäos.

Kuidas teie end lockdown 2-s tunnete? Millest kõige enam puudust tunnete?

2019 detsember: 2020 tuleb i-m-e-l-i-n-e! 2020 märts: LOL

/ Eveliis / 12 Comments
Hmm… Mis ma muud oskan öelda praeguse olukorra kohta kui see, mis juba pealkirjas öeldud sai. Ma jätkuvalt ei tunne otsest hirmu ja kuigi inimesed jagavad pilte ja uudiseid Itaaliast, mis on kergelt öeldes kohutavad, elame me oma Ussipesas pooltavalist elu. Veel kõigest paar aastat tagasi ma töötasin niikuinii kodukontorist ja sellepärast ei ole siin midagi keerulist, pigem on lihtsam, sest Ida on suurem ja temaga on lihtsam läbi rääkida. Muidugi võiksin ma talle üldse kohe kaheksaks tunniks iPadi kätte anda ja lasta youtube’is hulluks minna, aga see on mu põhimõtete vastu. Mu meelest on ta niigi liiga palju youtube’is. Olgu see minu mugavusest, laiskusest või on see paratamatus. Ma ei tea, igatahes fulltime-youtube-ema must ei saa ning nii jagan ma oma päeva lihtsalt Ida ja töö vahel nii nagu vanasti. Ausalt öeldes on see isegi endale täitsa hea vaheldus. Teed tööd, paratamatult jooksed hetkel ummikusse mingite mõtetega (mida ja kuidas, kellele ja mis kanalist müüa saab, et ei oleks kohatu ja agressiivne, aga tooks tulemusi?) ja siis on täitsa hea teha lapsega mängimise paus. Nagu te teate, siis ma ei ole suuremat sorti mängija, aga isegi mina leian lapse jaoks n+1 tegevust, mis meile mõlemale sobib. Näiteks see maailmakaart on megalõbus ja hariv ka. Parem kui puslede kokkupanemine, milles ma sakin sajaga.  Meie saime selle kaarti Rootsist, aga tänu Mutukamoosi-Evelile sain teada, et see on Rahva Raamatus ka täitsa olemas. 
Eile kui mul natuke rohkem keskenduda oli vaja ilma, et Ida pidevalt spaasse kutsuks, olin ma yolo-ema ja lasin kõik koduloomad tuppa. Kõlab nagu oleks ma lehmad, lambad ja kitsed tuppa lasknud, tegelikult on juttu siiski vaid kassidest. Laps oli rahul, mina sain tööd teha täiesti ilma segamata. Hea on, et toidupoed ikka lahti on, sest täna hommikul kappi vaadates selgus, et selle kõige käigus on sink kadunud. No jah. 
Enne kui loomaarmastajad (sest mina kui vana hea loomavihkaja lisaks muudele tiitlitele) mind virtuaalselt oksa tõmbavad, siis ma selgitan, et meie kassid on armastatud ja hoitud kuigi nad peavad õues kassimajas elama. Põhjus selleks on väga lihtne – Skype, meie emane kass ei tee oma hädasid liivakasti ning mille peale ka Orkut, meie isane kass, hakkas liivakasti suhtuma teatud suvaga. Skype’iga on proovitud erinevaid liivasid (õnneks üks tõesti on selline, mis 90% ajast pani teda liivakasti kasutama), käidud arstil ja proovitud igasugu spreisid, ta lihtsalt võib mingil hetkel otsustada, et teeb oma häda diivani taha, miks, me ei tea. Kui “number kahe” leiab haisu järgi kohe üles ja selle koristamine on küll ebameeldiv, kuid siiski saab see ära koristatud, siis kassipissiga on teised lood, seda ei pruugi kohe leida. Vanasti algasid meie hommikud sellega, et vaatasime kõik toanurgad üle, ent ometigi jäi nii mõnigi loik kohe avastamata ja seisnud kassipissi hais ei ole teab mis meeldib aroom kodus. Kui me nüüd remonti tegime ja köögis põrandat vahetasime, siis osade metalltalad olid kassipissist läbi roostetanud. Seega, tõesti, nii palju ka kui ma ei tunne toakassist puudust, ma eelistan kassipissivaba majapidamist. Ja naudime neid hetki kui nad toas on. 50/60 on alati võimalus, et see toaspidamine läheb ilma probleemideta. 
img_4588
Mis mulle selle kohustusliku kodukontori juures meeldib on see, et ma hoian päris palju aega kokku. Laias laastus kulub mul tööle sõiduks kaks tundi päevas, nüüd on mul mõnel hommikul asjad tehtud juba enne seda kui ma muidu tööle jõuaks, või siis olen ma kauem üleval ja teen need asjad ära hiljem, sest ma tean, et ma ei pea enne kukke ja koitu ärkama. Ikka ärkan seitse – pool kaheksa (saan  isegi tunnikese kauem magada!), aga ma ei pea tormama hakkama. Istun oma hommikukohviga arvutis ja teen omi asju samal ajal kui Ida multikaid vaatab. Ida ärkab ikka enne mind – pool seitse, seitse, aga juba kaks hommikut on ta mulle hommikusöögi valmis teinud, eile oli tahtnud kohvi ka teha, aga takerdus selle taha, et kohvisahtel vajas tühjendamist. 
Marek on meie hommiku alguseks juba tööle läinud (jumala eest, ei saa ma aru, kuidas saab üks inimene pool kuus ärgata vabatahtlikult!) Miks tema kodus ei ole? Tootmisjuhid vist päris kaugtööd teha ei saa hetkel. Hommikud on tänu sellele, et Ida ei taha koos Marekiga ärgata, tunduvalt rahulikumad. Ma küll (ei oleks uskunud et seda ütlen isegi) tunnen puudust oma töökohast kui sellisest, aga kodukontoris suudan ma olla sama produktiivne kui tööl. Mulle sobib ja ma oskan kodust töötada. Mul tekib kohe oma rutiin ja mulle meeldib. Tööpäev kellaajaliselt on vist küll kaheksast kaheteiskümneni, aga see on ka loogiline kui ma päeval ka muid asju teen. Aga võib olla saab kodus tööd teha vaid siis kui oma töö tõesti meeldib? Selles mõttes, et teedki seda kirega (issand kui tobe väljend see tegelikult on, aga saate aru, mida ma mõtlen?) 
Töna vedas Ida mu rattaga sõitma (“Ise sa ju tahad peenikeseks saada!”ütles ta ja “peksis” mu ratta selga). Imeilus ilm oli. Selles mõttes meil tõesti on vedanud, et elame inimtühjas kohas ja ei pea vabas õhus olemiseks “laulupiduliste” hordidega ühinema. Mul on nii hea meel (kohati), et Ida aktiivne laps on. Pole mingit probleemi temaga ette võtta retke, mis nii mõnegi täiskasvanu võhmale võtab. Meie tänase rattamatka pikkuseks tuli 15,8 kilomeetrit. Arvake, kumb meist koju jõudes rohkem väsinud oli? 
img_4635

Kodukontoris töötamise parim lapsehoidja üldse on triigitavad helmed. Need vist Eestis ei ole nii laialdaselt popid veel, aga ma soovitan neid sajaga. Ilmselt saab neid ka mujalt osta, aga Ikeast kindlasti. Ida on mulle vist juba sada kaelaehet teinud ja oma tädi tulevasele beebile samapalju mänguasju (ei, ma ei ole loll, ma tean, et beebile ei tohi selliseid asju anda, aga las laps meisterdab). “Onju beebil on kohe siis sünnipäev kui ta sünnib?” küsis ta, “sest minul ju oli kohe sünnipäev kui ma sündisin?” Mõnikord on laste loogika samasugune Trumpi loogikaga (jagasin FB-s hommikul Trumpi geniaalset väljaütlemist, et hetkel surevad ka need, kes varem surnud ei ole). Kaelaehetest rääkides tuli meelde, et mu lemmikehtepoes on allahindlus, aga ei julge siia linkida. Pärast mõni geenius arvab jälle, et kogu see (mõttetu) postitus oli reklaampostitus hoopis.  

Homseks lapsehoidjaks on Pipi“broneeritud”. Kuigi nats juba vaatasin ja hakkasin mõtlema, kas ma ise ei taha ka samal ajal hoopis vaadata? Lapsemeelne ja Pipi ja balleti fänn nagu ma olen. Pigem vist vaatame koos. Ma parem teen õhtul mõned tööd ette ära. Veider olukord, ühtepidi olen ma stressis ja ärev, teistpidi tunnen ma, et see on nagu põnev  väljakutse mõelda välja uusi lähenemisi. 

#kodukontorlapsega päev 4 

Kodutöö kontseptsioon on lauslollus

/ Eveliis / 13 Comments

Ma sattusin nädalavahetusel vestlema inimesega, kes oli seisukohal, et kodus töötamise kontseptsioon on välja mõeldud laiskade ja lollide inimeste poolt, kes midagi kunagi ei saavuta ning tema ettevõttes selline võimalus puudub, sest see on lausrumal mõte, mida ei tohi mingil juhul üle võtta.

Ausalt öeldes olin ma sellest arvamusest kergelt öeldes šokis. Mu meelest räägitakse juba pikemat aega just seda, et kui töö iseloom vähegi lubab, siis ei ole oluline üheksast viieni kontoris kohal olek, et traditsiooniline kontoritöö on oma aja ära elanud. Muidugi on ameteid, mida ei saa kodust teha ning on ka teatud tüüpi inimesed, kellele kodus töötamine ei sobi, aga mõte, et kodus töötavat inimest ei saa usaldada, sest teda ei saa kontrollida, on minu meelest lauslollus.  Kodus töötades pean ma aru andma, mida ma päeva jooksul teen, ma panen kõik oma tegevused kirja, seda ei teeks ma aga kontoris. Kontoris ei kontrolli keegi, kas ma scrollin Facebookis, olen kaks tundi lõunal või mida ma teen, sest ma olen “tööl olemas”. Kui palju ma tean oma endistest töökohtadest inimesi, kes lihtsalt istusid kontoris oma tunnid täis. Kuidas on see parem variant?

Ma tundsin end ka puudutatuna. Olen ma siis loll ja laisk ning ambitsioonitu inimene, kes kunagi midagi ei saavuta? Kuidas on see seotud kodus töötamisega? Kui ma oleksin oma iseloomult loll ja laisk, kas ma siis kontoritööl käies oleksin suuremate ambitsioonidega ja saavutaksin rohkem? Tänapäeva sidevahendite juures ei saa ma üldse aru, kuidas saab olla probleemiks, kas töö tehakse ära pargis, laevas, kontoris, mererannas, koduaias. Ma tean nii paljusid ettevõtteid, kus inimestel ongi lubatud teha kodukontori päevi, need mõjuvad motiveerivalt ja tihti mõjub asukoha vahetus ka inspireerivalt.  Ma tean vähemalt kahte ekspordijuhti, kolme müügijuhti ning  veel paljusid väikeettevõtjaid, kes töötavad kodukontoris. Ja nad ON päris palju saavutanud.

Mulle ei mahu pähe, kust selline mõte,et kodukontor on lollidele ja saamatutele.

 

Ma looderdasin kontoris palju rohkem

/ Eveliis / 2 Comments

Ma olen arvamusel, et klassikaline 9-5 kontoritöö on iganenud ja päris palju töid saab ära teha kas kodus teleka ees või teisel pool maakera, igatahes ei pea sellepärast istuma kindlalt kaheksa tundi kontorilaua taga. Mina ütlen enda näitelt, et ma olen palju produktiivsem ja nagu ma olen ka juba varem maininud saan ma palju vähema ajaga tehtud palju rohkem.

Üks põhjus on kindlasti see, et ma hoian kokku aega liiklemise pealt. See aeg, mis ma sõidaks kontorisse, olen ma juba mõned tööasjad jõudnud ära teha. Ja mul ei ole kindlat “tööpäeva algust”. Kui ma olin emme juures ja ta kell viis ärkas ning mind ka üles ajas, sest ta tegi kogemata (tegi ta jah kogemata) liiga palju kohvi ja muidu oleks see raisku läinud, alustasin ma oma tööd kell kuus. Kella üheksaks kui teised oma tööd alustasid, oli mul üks osa tööd juba tehtud ja mul oli “lõuna” – minu aeg, logelemise aeg, mida ma kasutasin blogimiseks, Facebookis aja surnuks löömiseks jms. Kui ma olen Idaga kodus, olen ma päeva jaotanud ülesannete ja Ida vahel – tunnike tööd ja siis Ida aeg, tunnike tööd ja Ida aeg. Tänu Mihkel Raua raamatule olen ma püüdnud ka tööd ära teha sel nn aju tipptunnil. Kella kolmest ma tunnen, et enam ei viitsi tööd teha. Kohe leian sada tuhat muud asja, millega tegeleda. Kontoris peaks ma veel kaks tundi teesklema töötegemist. Kodus ei pea. Oluline on, et asjad saaks tehtud. Ja olgugi, et ma olen võtnud eesmärgiks õhtuti mitte tööasjadega tegeleda, siis teinekord tuleb mul töötuhin peale kaheksa-üheksa paiku ja juba hommikused asjad saavad tehtud, mis annab mulle hommikul omakorda vaba aega, mida ma saan kasutada muudeks asjadeks. Ja minu tööd saab vabalt teha bussis, lennukis, rongis, laevas, hotellis – nii et ka reisimine pole takistus, samuti ka poepidamise kõrvalt.

blogger-image-327732989

Muidugi saan ma aru, et kõiki töid ei saa teha töökohast eemal, kuid ka siin usun ma, et võtmesõna, et töötaja oleks rahul, on paindlikkus kellaaegades, kuid samal ajal kui mina pooldan paindlikkust ja eemal töötamise võimalust, leidub ka palju neid, kes on 100% kontori usku.Eriti tööandjana. Sest muidu kaob distsipliin ja kontroll, ülevaade sellest, kas inimene teeb 40h nädalas tööd või mitte. Jah, kindlasti on neid, kes selliseid võimalusi ära kasutavad ja nende tööd on raske mõõta, näiteks mina ise olen väga kehv “andmesisestaja”, ma teen mingi töö ära, kuid unustan selle kuhugi süsteemi kirja panna, või mõtlen, et selle tüütu tegevusega tegelen pärast, nii kaua kuni nii palju on tegemata, et jääbki tegemata ja ma löön käega.

Mul on vedanud, et mul on koostööpartnerid, kes mind usaldavad ja samas usun ma, et töö räägib siiski ka enda eest hoolimata kehvast raporteerimisest. Enesedistsipliiniga mul probleeme pole. Kaheksa tundi päevas ma kindlasti tööd ei tee, ma ei ole oma “töötunde” kunagi isegi kokku lugenud, aga tahate ma ütlen teile midagi päris ausalt  – kontorilaua taga tegin ma palju vähem tööd. Esimene tunnike möödus kohvinurgas, siis oli vaja lugeda Delfis päevauudiseid, arutada tööasju kolleegiga, mis sujuvalt läks üle niisama lobaks, siis tuli lõuna, mis venis mõnikord pikemaks kui vaja, raamatupidaja juures läks oodatust kauem aega, sest teele jäi ette kardinapood, viimane tunnike tööajast läks teesklemise peale, sest mu aju enam ei toiminud. Igaks juhuks vastasin ma töömeilidele kodus hilistel kellaaegadel, et jätta muljet, et ma olen asendamatu ja teen oma tööd ka väljaspool tööaega, olen väärtuslik töötaja. Maailm on minusuguseid “asendamatuid” töötajaid täis. Ja ma julgen ausalt öelda, et suur osa kontoritöötajaid, eriti need, kes pidevalt kiitlevad oma ületundidega või sellega kui palju nad tööd teevad, ei tee kaheksa tundi päevas tööd. Sellega ei taha ma öelda, et pikki tööpäevi üldse ei või ette tulla, kui töö on vaja ära teha, siis tuleb teinekord kasvõi 24h tööl olla.

Töö peab inimesele lihtsalt meeldima. Siis ei ole probleeme kaugtöötamise ja enesedistsipliiniga ega ka vajadusel pikkade tööpäevadega.

Kas kodus töötamine on ikka töö?

/ Eveliis / 6 Comments

Mõnikord tundub mulle, et mehed on juhmid ja mõistmatud, või siis täpsemalt öeldes minu mees. Või me saame asjadest erinevalt aru ja siis lähme tülli. Nagu eile. Marek oli kokku leppinud mull autoremondi aja, mille peale mina vihastasin, sest ma ei suutnud aru saada, kuidas ma sinna peaks jõudma. Marek vihastas vastu, et miks ma ALATI lükkan asju edasi ja see võtab ju vaid tunnikese. Enne seda oli ta nähvanud (või nii vähemalt mulle tundus), et miks pesu on nöörilt veel korjamata on. Ja mul kees kõik üle.

Mul on teoreetiliselt puhkus. St puhkus Norrast ja poest, AGA lisaks poele teen ma veel asju, mis tähendab kodus töötamist ka siis kui mul on Norra poest puhkus. Ma jäin mõtlema, kas kodus töötamist ei peetagi tööks, et see, et mul on vahepeal võimalus koivad päikse käes välja sirutada või Idaga lilli korjata, teeb minu tööst automaatselt tilulilu, mis ei väsita? Või et blogimine, mille eest ma tasu saan, on selline hobi, mida peaks tegema öösel, mitte päevaajast? Ja et kodus töötades on elementaarne, et ma jõuan ka kodu koristada, pesu pesta, süüa teha, autoremondis käia. Seda kõike Idaga koos või Ida kõrvalt. Ja jõuame tüliõuna – autoremondini. See võib võtta küll tunnikese, AGA edasi-tagasi sõiduga läheb üle kahe tunni. Lisaks harjutan ma Idat lasteaias käimisega, sest teate, kuigi ta võiks minuga koos ka kodus olla kui Eestis oleme, sest ma saan tema kõrvalt töö tegemisega isegi hakkama, aga 1) see poleks aus tema suhtes, et ma temaga ei tegele ja 2) ma pean aegajalt käima koosolekutel. Eelmisel nädalal käisin ma temaga töövestlusel, ei ole just kõige lihtsam, homme peaks ma minema hommikul koosolekule, päeval tegema tööd, lõuna ajal minema töövestlusele, Idaga lasteaias käima – ma ei suudagi välja mõelda, kuidas seda kõike teha, hakkama saab ikka, aga siis mind vihastabki siniseks kui mulle jääb mulje, et mu kodune töö on justkui vähem oluline. Ja ma peaks rohkem jõudma. 

Ideaalis ootasin ma muidugi tädi Marit meile külla, et saaksin natuke puhkuse ajal ka endale aega näpistada, näiteks oma kulmud korda teha ja/või juuksurisse jõuda. No ei tulnud kedagi, mis seal ikka, ma ei saa ka midagi ette heita, sest Ida on meie “rist ja viletsus” ning ilmselt ei saagi sellest aru saada enne kui endal laps, oled arvestanud lapsehoidjaga, aga seda ei tule. 

Ahjaa, alati tuleb mulle selliste halapostituste peale kommentaare, et no aga jäta oma blogi kirjutamine ära. Selle postituse peale olen ma “kulutanud” 15 minutit (olles Idaga lasteaias ja nö peidus) ning ausalt – kas mul mõni hobi võib olla?