elu

“Õelus ei näri sind seest nagu hiir, vaid õgib nagu tiiger.”

/ Eveliis / Leave a comment

Sõitsin täna hommikul põhimõtteliselt uue töö kokkuleppeid sõlmima (First we take Manhattan, then we take Berlin! või vastupidi) ja kuna ma jõudsin kohale veerand tundi varem, mõtlesin tanklast kohvi kaasa osta. Minu ees ostis üks naine autole mootoriõli, müüja püüdis välja uurida, kas see on õige ja kõik see võttis piisavalt kaua aega, et ma muutusin juba ärritunuks. Ma olin peaaegu nägusid tegemas, kui mulle meenus just kuuldud intervjuu Ivo Linnaga. Rohkem headust, rohkem positiivsust, rohkem naeratusi. Ärritumise asemel otsustasin ma selle intervjuu valguses oma suhtumist muuta. Kas mul oleks hea meel kui keegi mind sellises olukorras aitaks ja minuga kaasa mõtleks nagu tegi seda see Circle K müüja? Muidugi oleks. Kas ma oleksin tänulik, et inimesed minu selja taga on kannatlikud? Muidugi. Kas ma oleksin eeldanud, et meie taga seisvad kolm meest oleks sõna sekka öelnud ja aidanud? Jah! Aga jällegi oli see tõestus sellest, et naised saavad ise hakkama ja mehed…aga kes ütleb, et tänapäeva mehed üldse ise teavadki, milline on õige õli? Ühesõnaga ma ei olnud enam ärritunud, vaid naeratasin nii müüjale (kes oma naeratusega justkui vabandas) ja ostjale (kes oma naeratusega justkui tänas) ning sellest kohvi ostmise situatsioonist sai üks helge hetk. Oleks võinud vastupidi minna. Ma vist pean Ivo Linnale aitäh ütlema selle intervjuu eest. Aitäh! Soovitan //services.err.ee/media/embed/1003774</div>”>järelkuulata. Muhe, siiras ja mõtlemapanev. Minu eesmärk 2020 on olla Ivo Linna. Mõttemaailma poolest. Sealt ka posituse pealkiri. Etteruttavalt öeldes võin öelda, et selle intervjuu valguses visati mu teele paar tundi hiljem selline väljakutse, et ma hakkasin kõva häälega nutma (õnne ja viha segust).

Selle aasta jõulud ja aasta lõpp on minu enda jaoks olnud mingil määral suunamudija. Rääkisime jõuluõhtul tädiga traditsioonidest ja sellest kui erinev on jõulude tähendus inimeste jaoks. Üks mu tuttav ütles, et teda kutsuti peole, aga ta otsustas pere kasuks. Mul tekkis kohe küsimus, et kas jõulud ei peaks olema see aeg aastas, kus pere on, kasvõi hambad risti, koos. Tädi ütles, et ajad muutuvad, traditsioonid muutuvad ja võib olla ongi õigem teha seda, mida tahad, mitte taga ajada traditsioone ja teha midagi hambad ristis. See pani mind jällegi mõtlema. Aga võib olla tõesti? Mulle meeldivad jõulud tänu Haugenile, ma tahan Idale pakkuda sama jõulumaagiat, mis mulle on pakutud, aga samas on lapsepõlves jõulud mu jaoks pigem tähendanud stressi. Ootad, aga samas ei oota ka. Ma sain korraga aru ka vanaemast, kes ütles, et tal on jõuludest suva. Võib olla kui ma olen ka 86 aastat jõule näinud, on see mulle ka “tehtud-nähtud-lõputu-küünlapäev”? Ideaalis ma muidugi näeksin muinasjutulist jõulu, kus terve suguvõsa saab kokku, teoorias on see kõik ilus, aga praktikas kui tihti? Üldistan, aga tihti on tõesti sotsiaalmeedia klantspiltide taga nii tülisid, stressi, arutut joomist, ettekäänet joomiseks, eelarvamusi, jonni, millest me midagi ei tea. Jõulud võivadki olla stressirohke püha, sest kokku sunnitakse inimesed, kes kokku ei sobi. Traditsioonid on ses mõttes üsna rumalad. Ei pea midagi hambad risti taluma. Vaatasime pühade ajal “Tuhkatriinu” filmi . “Miks ta laseb oma kasuemal endaga nii halvasti käituda?” oli küsimus meie kõigi huulil. Me ju keegi ei laseks end tänapäeval nii kohelda. Aga seal olid taga traditsioonid, lubadused ja kasvatus. Okei, muinasjutul on õnnelik lõpp, aga tegelikult ei pea ju keegi enam niimoodi kannatama, sest on traditsioonid. Igaüks loob oma traditsioonid.

Mul ei olnud ka plaanis väga oma jõulude tähistamisest kirjutada, sest olgem ausad, suvalised telefoniklõpsud annavad tihti emotsiooni edasi vaid meile endile, meile, kes me olime kohapeal ja teame, mis seal taga on. Muul juhul on need vaid pildid. Samasugused nagu tuhandetel teistel. Kellel halvema, kellel parema kvaliteediga, aga pildid ja emotsioonid, mis olulised just meile endile. Ometigi, nagu te näete, panin ma need suvalised klõpsud üles. Miks? Telefonist kustutan ma need mingi hetk ära. Emotsioon läheb meelest. Blogi on osaliselt ka minu enda isiklik fotoalbum. Selle aasta jõulud olid minu jaoks päris lähedal täiuslikule. Kehva kvaliteediga pildid räägivad (mulle) oma loo ja loodetavasti teid ka ei häiri. Mulle meenutas see kõik natuke Haugeni jõule. Ma mõtlesin Britt-Idale ja Camillale, kes mulle kunagi selle muinasjutu kinkisid, ning oma perele, kes mul lasevad sellesse muinasjuttu siiani uskuda.

Me sel aastal tõesti ei teinud kinke rohkem kui jõuluvana Idale tõi. Kuusealune on muidugi lõppkokkuvõttes kinke nii täis nagu oleks meil majas kuus last, aga ma mäletan oma lapsepõlvest seda kinkide saamises ootust. Muidugi mängis siis rolli ka see, et poes päriselt ei olnud midagi saada ja ma alati imestusin ogaraks, kuidas jõuluvana kõik mu soovid (õnneks limiteeritud võimaluste tõttu ning tänu letialustele tutvustele ei olnud need teab mis suured) täitis, aga  minu jaoks on jõulud just suur osa lapsepõlvemäletsustest. Mul ei olnud lihtne poest osta twerkivat laamat, aga kui laps on sellest terve detsember päkapikkudele kirjutanud, siis andke andeks, minu ema süda ei lubanud talle midagi “kasulikumat” kinkida nagu mulle soovitati. Piiripealne mänguasi, aga jällegi – ma ei saa kinni olla selles, mida mina omal ajal kuue-aastaselt nautisin. Õnneks sai ta ka piisavalt asjalikke kingitusi. Laste Alias on näiteks täiesti geniaalne meelelahutus (seniks kuni laps ei ole väsinud ja talle hakkab tundam, et kõik teda kiusavad!)

Väsinud lapse magamapanemiseks ja laisa vanema õnneks on olemas ERR kuuldemängud. Me oleme terve detsember Idaga erinevaid jõulujutte kuulanud. Minu rõõmuks said Ida lemmikuks ka kunagised minu lemmikud “Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid”. Kuulasime kolmapäeval uuesti terve loo ära ja ma ütlesin Idale, et mõtle kui meil ka oli sama lugu, et lumemöldrid olid lihtsalt nõiutud ja lumeveski ei töötanud. Et ehk on abi sellest, et me lugu uuesti kuulame. “Kas homme on siis lumi maas?” küsis Ida. “Ma arvan küll,” lubasin ma talle ja lootsin (olles ilmateadet vaadanud) et nii ka on. Ärgates nägime me aknast siiski vaid rohelist muru ja vihma. “Ei töödanud,” kurvastas Ida. Mina kurvastasin ka. Kuni me hakkasime koju sõitma ja poolel teel siiski lund hakkas sadama. “Vaata, veski läks tööle!” hüüatas Ida rõõmust. Kui see pole jõulumaagia, mis siis veel on.

Lumemöldrite lugusid saate kuulata siin:

Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid. Autor Kalju Kangur.
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…
http://arhiiv.err.ee/…/kuuldemang-kuuldemang-timbu-limbu-ou…

 

Kui jõulude ametlik ja pidulik söömaaeg läbi sai, tähistasime me mu lemmik (ühtlasi ka ainsa) onu juubelit. Onu on üks neist inimestest, kes suure tõenäosusega on mind paljus aidanud saada selleks, kes ma olen. Mitte küll nii rahulikuks ja heatahtlikuks nagu tema, aga ma olin endale nooremana sisestanud, et kui ma ei saa endale samasuguse iseloomuga meest nagu mu onu, siis ma pigem olen kaheksa kassiga vanatüdruk. Marek ja mu õnu võiks olla teineteise peegelpilt. Minu onu on minu üks suurimaid eeskujusid mu elus. Naljakas on ka see, et meid mõlemaid sütitab eksport. Erinevad valdkonnad, aga samad väljakutsed, mõtted, strateegiad. Mõnikord me unustame end tundideks ekspordist rääkima.

On veel üks asi, millele ma olen hästi tänulik. Just Marekile. Aastast aastasse kuulub traditsioonide hulka ka vanade albumite vaatamine. Mulle tegelikult nii meeldib, sest isegi kui neid pilte on sadu kordi nähtud, on nad meelest läinud ja jälle on naljakas neid meenutada. Sel alloleval pildil on näiteks minu ja Mareki esimesed ühised jõulud. Vaadake, millise lapsega ma abiellusin!  Või vaadake, kui sarnased on pisike Marian ja pisike Ida!

Seekord leidsis vanaema üles ka ühe albumi, mida ma enam ei mäletanudki. Või noh ma teadsin, et olin selle teinud (ma isegi mäletan täpselt, kus ja kellega koos ma selle tegin), aga ma arvasin, et see on kolimiste käigus kaduma läinud. Ei olnud. Oli vanaema juures hoiul.  Selle albumiga seoses pean ma ütlema, et olen Marekile (lisaks sellele, et ta mind vaos ja nö elus hoiab) tänulik selle üle, et ta austab ja toetab minu minevikku. Te ju teate minu esimese armastuse traagilist autõnnetust. Kuigi sellest on nüüd möödas väga pikk aeg ning kõik me oleme oma eludega edasi läinud, siis olen ma Marekile nii üüratult tänulik, et ta mõistab toda ajalugu ja on justkui saanud osakeseks ka tollest ammusest loost – käib läbi tolle perekonnaga, paneb koos minuga alati hauale küünla ja lihtsalt mõistab.

img_1932

Mõistab, et see on osake minust ja minevikust, mis mulle alatiseks oluliseks jääb. Jõulud on mu jaoks alati see aeg kui ma natuke muutun Teeleks, kui “Arno on jälle kodus käimas” ja seda enam olengi ma tänulik, et ma olen endale leidnud mehe, kes Tootsina on ikka minu kõrval, isegikui teda on teinekord mu tujude pärast vaja “vuntsi alt naerma kõdistada”.

Minu jõulupühad olid tõepoolest väga lähedased Haugeni jõuludele. Natuke jäi puudu, aga kõike ei saagi saada ning lõppkokkuvõttes on oluline see, et tuleb lahti lasta mõttest, millised on meie arusaamad traditsioonidest.

On need mõistlikud või iganenud harjumused. Mina mõtlesin vastu võtta oma traditsioonid. See tehti mulle aga täna natuke väga palju raskemaks. See saab olema minu 2020 väljakutse.  Ma tahaksin olla mina ise, samas natuke rohkem Ivo Linna, kuid ma tahaks ka, et inimesed saaksid minust ja minu põhjusest aru. Ilma, et ma peaksin õigustama. Segane lõpp? Aga muidu ei olekski ju minulik kui kõik oleks ideaalne.

Väikesed asjad

/ Eveliis / 9 Comments

Minu eilne advendikalender ütles, et “aita nõrgemat”. Ida ja Marek nägid välja, nagu nemad küll abi ei vaja. Isegi Hugo ei vajanud pessa minemisel abi. Mulle tundus, et antud olukorras olin mina kõige nõrgem ning ma otsustasin iseennast veiniga aidata. Tehtud.

Hommikul läksin poodi pakke saatma ning rääkisin parklast poodi kõndides telefoniga. Keset parklat peatas mind üks vanem proua, küsis ega ma raudtee poole ei sõida. Vastasin, et ei sõida, aga kuidagi jäi kripeldama, et no mis mõttes ma teda siis sinna ära ei viska, et see ju vaid minuti kaugusel. Palusin tal autosse istuda ja oodata kuni pakid ära viin.  Proua rääkis, et tuli poodi leiba ostma, sest ilma leivata ju ei saa. Ma mõistsin teda. Mu vanaema on umbes sama vana ja elu ilma leivata ei ole miski elu. Sõitsime tolle risttee poole ja jäin mõtlema, et seal pole ju maju, et kuhu ta siis edasi läheb. Küsisin ja proua vastas, et sealt läheb edasi kohta X hääletades, et tal aega on ja hommikul tuli ka nii. Koht X asub tollest poest, kus me kohtusime 14-15 kilomeetri kaugusel.  Ütlesin, et viin ta vähemalt lähemale, et kuidas ma ta seal suvalises kohas maha panen. Proua seletas, et seal kiirteel on raskem auto peale saada, et kiirused liiga suured ja ma tundsin, et ma lihtsalt ei saa teda sinna keset maanteed ootama jätta, või veel hullem Keilasse. Ilm oli ilus, aga siiski piisavalt külm ja proua oli kahe kotiga. Mõtlesin oma vanaema peale. Ta oli ka veel aastaid tagasi selline “hull”, et kui bussi ei tulnud läks Vasulast jala Tartu poole minema. Alati oli hea kuulda kui ta ütles, et teda peale võeti või keegi lausa ära viis. See proua meenutas mulle vanaema. Ütlesin prouale, et viin ta ära, mille peale ta kõige pealt muidugi ütles, et pole vaja, et nii on see ju taksosõit, poole tee peal hakkas vaatama palju tal raha on, et tasuda ning etteruttavalt ütlen, et kui kohale jõudsime, hakkas oma kottidest otsima, et mulle ikka midagi vaevatasuks anda. Seletasin talle, et ei teinud seda tasu saamiseks ja igaks juhuks ütlen ka, et ei jaga seda lugu ka selle pärast, et näidata, et vaadake, ma olen tegelikult ka hea. See sürreaalne kohtumine pani mind hoopis mõtlema selle peale, millist elu paljud (vanemad) inimesed tegelikult elavad.

See proua oli krapsakas 81-aastane, harjunud metsast hääletades Keilasse poodi käima. Ei, ta ei olnud üldse mahajäetud selles mõttes, et keegi temast ei hooliks, aga ta tundus mulle täpselt selline tüüpiline tolleaegne inimene, kes ei taha kedagi segada ning on harjunud hakkama saama. Sõidul sain ma teada, et tal elavad lapsed Keilas, aga neil pole autot ja nad on teda enda juurde elama kutsunud, aga tüüpilise vanainimesena ütles ta, et no kuidas ma lähen noori segama, ja Saaremaal, aga see on piisavalt kaugel. Seletas mulle, et ta on ikka laste juures pidanud ööbima, aga “nad ju on poole ööni üleval ja kuidas mina neile ütlen, et kuulge, ma pean kell kuus rongi peale minema, et arstile saada, et ma väga tahaks magada.” Seda oli kurb kuulata selles mõttes kui raskeks on tehtud üksiku linnast eemal elava (vana)inimese elu. Aga ütleme, et tal ei oleks lapsi, kelle juures saaks vajadusel ööbida, kuidas saaks ta Tallinnast 40 kilomeetri kaugusele arstile varahommikul? “Ei no suvel ma saan bussiga ka, aga nüüd talvel ei julge, sest buss läheb hommikul vara pimedas ja tagasi jõuab ka pimedas, aga ma olen seal metsas näinud nii karu kui hunti. Hunt sõi mul koeragi ära ja karu lõhkus mesitared katki. Nüüd talvel ma panen end paksult riidesse ja lähen valges jalutan teeni, sealt ikka saab häälega. Eestis ei ole headus kadunud,” rääkis ta. Vahemärkusena ütlen ma, et ma millegi pärast arvan, et tal on seal lähemal ka pood, aga ma mõistan vanainimest – harjumuse jõud ja hinnad. Mina sain aru, et ta on harjunud Maximas käima, ei pane imestama, sealsed hinnad on tunduvalt madalamad kui kohalikes külapoodides.

Jõudsime lõpuks teeotsani, kust tal muidu bussi pealt või hääletades oli oma koduni kilomeetri jagu kõndida. “Siit ma lähen nüüd siis paremale, siit on üks kolmsada sammu veel minna,” ütles ta mulle ja näitas metsateed, mis oli ikka metsatee võrreldes meie metsaga. “Kui teil on aega, tulge ma näitan teile, kus ma elan,” kutsus ta. Noh, koduse inimesena, kuhu mul ikka kiiret oli ja näha oli, et proua tahtis suhelda. Aitasin tal kotid ukseni kanda. “Ei, kotte jaksan ma ise ka tassida, pole üldse hullu,” puikles ta alguses vastu, aga ausalt, kes laseks keset metsa 81-aastasel naisel oma kotte tassida. Isegi mugav ja nipsakas mina ei teeks seda. Jalutasime mööda metsateed ja proua näitas, kust loomad üle tee käivad, õnneks pidas ta silmas põtrasid ka kitsi, mitte karusid ja hunte. “Üks kord vaatas põder mulle otsa, ma muudkui plaksutasin, et mine ometi loom minema, jahimehed siin samas,” seletas ta. Ja veel enne kui ma jõudsin mõelda, et küll oleks hea kui ta teistest metsloomadest ei räägiks, näitas ta mulle, kus metssiga söömas käib, kus ta ilvest on näinud, kust hunt ta koera metsa viis ja kust karud mesitared ära rüüstasid. Nagu oleks dzunglisse sattunud. Vaikselt omaette mõtlesin, et püha issand jumal, ma pean ju veel tagasi ka minema, mitte ei tahaks ühegagi neist loomadest kohtuda. Õnneks oli veel valge ja tee oli otsetee, nii et tõenäosus oli olemas, et isegi mul ei õnnestu ära eksida.

Koht ise oli tegelikult ilus. Lagendik keset metsa, näha oli et suvel on seal lopsakad lillepeenrad  ja -põõsad. “Suvel on teil siin väga ilus vist?” küsisin. Proua vastas, et metsik. Seda ma uskusin. “Naabrinaine, näed sealt üle põllu paistab maja, kolis ka ära, ütles, et tema kardab siin elada,no mis siin karta kui pimedas välja ei lähe ja lapsed ütlevad mulle, et ma ei näitaks, kus ma elan, aga mida mul karta – kulda ja karda mul pole, raha ka rohkem ei hoia kodus kui leivaraha.” Vaatasin ringi ja mõtlesin, et no on ikka üks mahajäetud paik ja kuidas ometi inimesed niimoodi elavad. “Näed, seal on mul wc, ise ehitasin,” rääkis proua edasi. Mmm, milline mõnus mõte öösel huntide ja karude seltsis pissile minna.

Kogu selle aja, mis ma selle prouaga koos veetsin mõtlesin ma vaid sellele kui positiivne ta kõige selle juures oli, et vett ei ole, pliiti peab kütma, poes käima hääletades ja mida kõike veel, aga ta ei olnud hädine ega pettunud elus. Ütles, et liikuma peab, see näitab et olen elus, ja ei tahaks ju mitte naabrinaise kombel Õismäel üheksandal korrusel ühetoalises korteris elada. Ta oli korralikult riides, tema kodus oli lisaks vanale talumajale (“mis tead küll vana maja kombel kopitanud haisuga on”) korralik kasvuhoone ja aiamaja lapselaste jaoks, ometigi ütles ta, et jah, mugavusi tahaks küll, et ei peaks kaevust vett tooma. Ma olin veelkord veendunud, et ta lapsed on teda enda juurde elama kutsunud, ent mõistsin teda ja tema otsuseid. Ma mõtlesin lahkudes selle peale kui palju temasuguseid inimesi Eestis veel on. Kes on harjunud hakkama saama, ei kurda, ei taha tüli teha ja siis on minusugused, kes ütlevad, et taevas kukub alla kui ootamatu töötuks jäämine paneb põntsu ning oi kus tahaks, et keegi minu kohustused üle võtaks ja ära tasuks. Aga sellised prouad saavad ise hakkama. Annaksid kasvõi viimase euro ära, sest on tänulikud. Kas pole kummaline?  Natuke hakkab endal piinlik kui mugavaks me oleme muutunud. Kohe kui midagi juhtub, on meil nutulaul lahti, et aidake, nii raske on. Põrgutki. See kohtumine oli kuidagi silmiavav.

Kiiremal sammul liikusin ma tagasi läbi metsa auto poole tagasi. Jõudsin mõelda, et oleks see vast nali kui auto ei käivituks ja/või telefon tühjaks saaks ning peaksin seal dzunglis ise hääletama hakkama. Õnneks ei pidanud. Aga peast käis läbi mõte teinekordki läbi minna, et küsida, kas midagi poest oleks vaja. Alles siis ma oleks vist päriselt nõrgemat aidanud? Teinud midagi muud kui enesehaletsuses endale klaasi veini valanud.

Kui asjad juhtuvad

/ Eveliis / Leave a comment

Esmaspäeva hommikud ei ole kunagi mu lemmikud olnud. Või siis meeldiksid nad mulle rohkem kui nad algaksid hiljem ja ma saaksin oma (töö)päeva alustada hommikumantlis arvuti taga istudes, kohvitass kõrval auramas. Mis te arvate, mida ma hetkel teen?  Istun hommikumantlis köögilaua taga, joon kohvi ja blogin, sest MA SAAN. Esmaspäeva hommik algaski täna hiljem ja üle pika aja ei tähendanud see Ida lasteaeda viimist (sest ta on Tartus – vapsee luksus!) ega Tallinnas ummikutes istumist. Milline nauding! Homne hommik algab see eest muidugi kell neli, sest ma pean lennujaama jõudma (viimane tööreis vana töökohaga), aga las see hetkel jääda, ma naudin esmaspäeva hommikut, mis algaski hiljem ja nii nagu mulle meeldib.

Sellest olen ma juba kirjutanud, kuidas ma tänu EBA kingikotile sain teada, et meil on selline tore looduskosmeetika bränd nagu BonMerité, aga sellest, kuidas üks asi viis teiseni ma veel rääkinud ei ole, sest see kõik alles juhtus. Ehk siis veetsin ma nädalavahetuse suurepärases seltskonnas BonMerité leti taga. Kõigepealt taimetoidumessil, kuhu kreisivegan on mind aastaid kaasa kutsunud, aga ma pole lihtsalt viitsinud. Sel aastal oli siis põhjust ja teate kui on mõni festival-mess, millest vaimustusse sattuda, siis see on just taimetoidumess. Nii tore on näha teadlikke inimesi, kes tõepoolest tahavad maailma paremuse poole muuta. See on nii positiivne  ja nii inspireeriv.  Nii samuti inspireeriv on ka BonMerité – peenena tunduva nime taga on tegelikult iga viimse detailini läbimõeldud Raplamaalt pärit looduskosmeetika ja nimi ei tähenda muud kui brändi looja Meriti nimest tuletatud sõnumit, mis tõlkes tähendab “head väärtust”. Ja head väärtust tahabki Merit inimestele pakkuda. Uhke tunne oli sellise  geniaalse powerwoman´i, kes ise on nii tagasihoidlik, kõrval leti taga seista. Ma näen alloleval pildil küll välja nagu mul oleks peavalu, aga tegelikult ei ole mul olnud lõbusamat nädalavahetust kui see. Okei, ma olin eile koju jõudes küll surmani väsinud, aga jummal jummal kui tore see oli. Veganid ja loodusest hoolivad inimesed on nii toredad!

75354981_558863671577237_2987677129107308544_n.jpg

Kuna ma ise sain sellest brändist teada tänu Marimellile, siis ma tean, et e-poes kehtib (ka praegu) allahindluskood “marimell”. Tasub ära kasutada! Kui ma tohin soovitada, siis kehakoorijad on sellised, millest te satute sõltuvusse ja see ei ole selline halb sõltuvus, vaid sõltuvus, mille eest pärast tänab teid teie nahk ja teie tänate mind.  Minusuguse laisa inimese jaoks asendamatu toode – koorib, peseb ja kreemitab üheaegselt, ei pea mitme erineva tootega mässama, et nahk oleks pehme nagu beebipepu. Te armute ise oma nahka ära. Kui ma esimest korda kookose kehakoorijat kasutasin, siis ma lihtsalt istusin pärast diivanil ja silitasin oma nahka.

Astelpaju kätekreem peaks praegusel aastaajal ka kindlasti käekotis olema. Ma ise kasutan hetkel lisaks sellele ka mandariiniga kehavõiet oma küüntel, sest lisaks sellele, et mul on väga kuiv nahk, muutuvad talvel ka mu küüned eriliselt hapraks ja murduvaks. Kui ma vaatasin Meriti küüsi, kes väidetavalt kasutab just sama nippi, siis ma tahan ka selliseid küüsi!

Ahhh, kui palju ilujuttu esmaspäeva hommikusse. Minu blogis. Nagu tõeline ilugurmaan. Okei, wannabe ilugurmaan. Aga siiski…

IMG_1203-1-700x899.jpg

Taimetoidumessilt sattusime me Meritiga edasi Black Cherry fashionshow´le Swissoteli. Glamuurne, udupeen, blingi ja šampanjat täis üritus imeilusate inimeste seas. Ma ei ole (pigem) vene inimestele suunatud üritustel varem käinud ega osanud midagi oodata ja  kuigi totaalne vastand maalähedasele veganmessile, siis ma nautisin seda üritust samamoodi täiel rinnal. Kui keegi oskab suursugust üritust korraldada, siis on see vene inimene. Ma olen vene keelt küll koolis õppinud 12 aastat, kuid ütleme nii, et ega ma seda väga rääkida ei oska, või siis ma arvasin, et ei oska. Kui ikka oli vaja vene keeles selgitada, mis kreemidega BonMerité näol tegu on, sain käte ja jalgadega hakkama küll. Mul tekkis nüüd vastupandumatu soov vene keelt uuesti õppima hakata ja end vene influenceritega kurssi viia. Need, kellega ma selle ürituse raames kohtusin, tundusid nii siirad ja huvitatud, et ma kujutan juba ette, kuidas koostöö nendega võiks samamoodi kujuneda äärmiselt positiivseks kogemuseks. Vene inimene nii uskumatult tore! Ja kui ma teile lõpuks veel selle ürituse pilte saan näidata, siis te näete, mida glam tähendab. Ma kavatsen First Fashion House üritustel täiega silma peal hoida ja neist osa võtta. Järgmine kord kammin juuksed ka ära ja panen meigi näkku ning ei unusta kingi maha, nii et ma ei peaks nagu vaene sugulane imeliste pikakoivaliste vahel oma tossudes ringi lippama.

40f5b5dbfdef2a647a-87962073.jpg

Mul on igatahes hetkel kuidagi selline tunne, et ma asjad juhtuvad, head asjad juhtuvad, tasub vaid olla avatud meeltega. Sellist positiivsust nagu andis see nädalavahetus ei ole mus ammmmmmmmmu olnud. Vastab tõele, et kui ümbritsed end ilusate ja heade inimestega, siis kõik muud ümberringi toimuvad draamad tunduvad nii kauged, tühised ja mõttetud.

 

 

Ütlemata jäänud sõnad

/ Eveliis / 8 Comments

Sa ei olnud meile vaid sõber. Sa olid meie suunamudija. Sa olid meile kui perekond. Perekond, kellega koos sai nii palju naerdud, aga ka nutetud ja tülitsetud. Mäletad seda taldrikut, mille me ära kaotasime? Kas see taldrik seal tegelikult ka kunagi olemas oli, seda me ei saagi teada, kuid sel ei ole tähtsust. See oli sulle oluline ja kadus ära. Seda ei saanud ühegi uue taldrikuga asendada. Sina olid meie taldrik.  Sind ei saa ka asendada.

Sa olid eriline.

Mäletad sa kui me kangutasime naaskliga lahti foie gras‘d ja vaatasime Google´ist järgi, kuidas kasutada sinu peent avajat? Sa naersid mu üle ja küsisid, kuidas mul sai restoran olla kui ma ei oska veinipudelitki avada.

img_3837.jpg

Ma vastasin, et aga ma oskan veini juua. Mäletad neid õhtuid, mis läksid üle hilisööks ja me istusime sinu köögis, jõime veini ja rääkisime maailma asjadest? Poliitikast, kirjandusest, blogijatest, perekonnast, kunstist, moest. Mäletad sa neid õhtuid sinu rõdul kui me imetlesime vaadet ja lihtsalt nautisime vaikust? Ei saa ka unustada krabisid. Kokt krabbeskjell oli meie toit. Sellest ei saanud meil kunagi küllalt.  Ida oli teleka ees multikaid vaadates juba uinunud. Mäletad me vaatasime koos esimest korda „Totorot“? See on siiani meie üks lemmikuid multikaid. Ida küsib ikka, kas mäletad, me vaatasime seda koos tädi Satuga. Talle meeldis sinu juures. Muidugi meeldis talle ka Netflix ning alati külmkapis ootav jäätis, lompe´d ja kaviar, aga minu tädi Satu oli ka tema tädi Satu.

Sa olid meie tädi Satu.

Ka Mareki tädi Satu. Mäletad, kuidas Marek su aia „ära rikkus“ ? Me ei teadnud, et sulle ei meeldi kui muru on liiga pügatud, sulle meeldis kui aed on natukene romantiliselt lohakas. Mina saan sinust aru, mulle meeldib ka. Marek ei teadnud. Sa helistasid ja küsisid, miks su aiast on nagu sõda üle käinud, et see nii lage on. Mäletad, kuidas sa pahandasid Marekiga, et ta su tööriistad igalt poolt kokku korjas? Sulle meeldis kui need olid seal, kuhu sina olid need jätnud. Aga sulle meeldis ka, kuidas Marek hytta´s nokitses. Te ei saanud keelebarjääri tõttu suhelda nii nagu mina ja sina, kuid teil oli oma suhtlus. Sinule meeldis, et ta kogu aeg midagi parandada tahtis ja temale meeldis, et ta sai kasulik olla. Aga kas sa seda mäletad kui sa küsisid, kas ta ka head ööd musi saab ja Marek selle peale ehmus? Me saime selle üle veel mitu aastat hiljem nalja visata.

Sa olid hea huumorisoonega.

Sinu huumorit ei pruukinud kõik mõista. Selleks pidi sind tundma ja teadma. Mäletad sa, kuidas sa oma psühholoogi haiglas kiusasid oma musta huumoriga? Su huumor oli must, aga sa suutsid oma olekuga kõige raskema päeva heledaks muuta. Sa teadsid, mida öelda. Mäletad, kuidas sa ütlesid, et sa ei taha mind suunata? Sa lootsid, et oled mulle teed näidanud. Sa tegid seda rohkem kui sa ise teadsid. Rohkem kui ma isegi aru sain. Mäletad kui sa leidsid mu poest nutmas ja ütlesid mulle, et aitab küll tänaseks, et lähme parem sinu poole? Mäletad kui Marek mulle järgi tuli, olime me šampanjast lõbusalt svipsis? Sama palju kui sa armastasid šampanjat, armastasid sa elu.

Sa armastasid palju.

Sa armastasid kunsti. Meil oli sama maitse. Mäletad kui ma avastasin, et üks vene kunstnik on teinud tuntud maalidest humoorikaid koopiaid? Sinu paljaste naiste maal, mida me nii tihti analüüsisime, oli ka nende seas. Ma lubasin sulle selle kunstniku kodulehe lingi saata, aga ma ei leidnud seda enam.  Sa armastasid lugeda. Mäletad kui me lugesime koos „Ohakalindu“? Mäletad, kuidas me olime sellest eriarvamusel. Mulle meeldis, sina olid pettunud. Sa oskasid raamatuid analüüsida sügavamalt kui vaid sõnad. Sa armastasid kultuuri. Mäletad kui me käisime koos Knausgårdi etendust vaatamas? Ann Christin tuli Idat hoidma, et prouad saaksid linna peale kultuuri nautima minna. Mäletad, kuidas sa kinkisid mulle Elena Ferrante romaanid ja ei jõudnud ära oodata, et ma need juba läbi saaks. Need olid su lemmikud ja sa tahtsid oma mõtteid nii jagada. Sa armastasid reisida. Mäletad, meil oli nii palju plaane? Me pidime minema Veneetsiasse, Taani, Hurtigruta-reisile, Amsterdami, Tallinna ja Stockholmi. me ei jõudnud koos reisile, aga me reisisime koos sinu mälestustes ja elu(kogemuse)s.

 

Sa armastasid jagada.

Ma ei pea silmas asju, kuigi ka sinu lahkusel ei olnud piire. Polnud heategevusorganisatsiooni keda sa ei toetanud ja polnud inimesi, keda sa poleks tahtnud aidata. Mäletad, kui sa ostsid uue maali, sest sulle tundus, et noori kunstnikke tuleb tunnustada. Ma ei mõistnud seda maali, kuid ma hindasin mõtet selle taga. Mäletad, Jaagup aitas sul selle seina panna? Me valisime sellele õiget kohta nagu suured kunstiteadlased. Kui asjad kõrvale jätta, siis sa armastasid jagada meiega oma elu. Jagada meiega oma kõige lemmikumat kohta maailmas. Hytta´t. Sa naersid mu üle, kuidas ma oma katkise autoga Eesti ja hytta vahel liiklesin, aga mäletad sa kui me palaval suvepäeval sinu punase putukaga teele jäime, sest naabrimees pani autosse vale kütust? Mäletad kui me talvel bålpanne ostsime? Kõik koos grillisime? Mina, sina, Marek, Ida, Klaudia ja Jaagup. Mäletad sa kui me sügisel saunas käisime ja pärast seda Næra jääkülma vette ujuma läksime? Ma ei tea, kas sa tead, aga Ida sai just tänu sinule saunapisiku. Meil on nüüd kodus saun ja ei ole suuremat saunatajat kui Ida. Mäletad, ta kartis alguses sauna? Mäletad kui me kevadel esimesed korrad terrassil istusime, alpakapleedide sisse mähitult ja ei läinud tuppa ka siis kui varbad juba külmetasid? Mäletad sa neid suviseid õhtusööke?

Sa armastasid pidu-õhtusööke.

Mäletad kui me Idaga eelmisel suvel pidime vaid korraks Lillehammerist läbi tulema ja edasi Poola sõitma? Meil olid lennupiletid olemas. Sa küsisid, kas me ei saaks neid muuta ja me veetsime kõige ilusama puhkuse hytta´s. Minu ema ja minu vanaema tulid autoga Rootsist meile külla. Sulle meeldis olla üksi ja sa ei armastanud väga paljusid inimesi peale oma perekonna Soomes, kellest ma nii palju head kuulsin, kuid ometigi avasid sa oma südame ja kodu mulle ning kogu mu perele. Ei ole palju inimesi, kes jätavad südamesse nii sügava jälje nagu sina. Mul on hea meel, et nii mu õde, ema kui vanaema on saanud sind kogeda, sinuga sõbraks saada, sinuga koos hytta terrassil Marimekko kangast toolipatjadel istuda. Mäletad, kui sa näitasid mulle millised uued kangad sa olid tellinud ja me tellisime endale koos ühesugused sinised Marimekko tennised?

Sa armastasid disaini.

Mäletad sa kui me käisime läbi su riidekappi ja sa pärandasid mulle mõned oma vanad lemmikud? Sa ei valinud neid huupi, vaid ütlesid, et minu ametis ja minu vanuses on teatud kohtumistel vaja end tunda enesekindlana ning riided aitavad kaasa. Sul oli võrratu maitse ja stiilitunne. Su riietel oli lugu. Killuke sellest loost elab edasi mu riidekapis. Need on minu jaoks hindmatu väärtusega. Mäletad sa seda käsisti tikitud käekotti, mis sa olid Prantsusmaalt ostnud ja mille sa mulle mu 35. sünnipäevaks kinkisid? Enne kui me, jälle mu katkise autoga, olime asumas teele Maaemosse. Ma mäletan, kui kaunilt sa riides olid. Ma kadestasin su maitset. Mäletad, kuidas me eelmise aasta 17.mail proovisime selga su bunad, et ma saaksin Idaga koos lasterongkäigus olla Norra rahvariietes, aga su bunad-kingad ei läinud mulle jalga. “Järgmisel aastal võta enda omad kaasa,” ütlesid sa. Sa olid moe ja moeloojatega kursis rohkem kui paljud praegused moeblogijad. See ei tähendanud, et sa oleksid olnud pinnapealne. Oo, ei. Sa olid sügav, sa olid kõige intelligentsem inimene, keda ma teadsin. Aga mitte ainult. Sinus oli nii palju külgi.

Sa olid südamlik.

Kas sa mäletad, kuidas sa andsid mulle Klaudia telefoninumbri, sest sa arvasid, et me võiksime sõbrad olla? Sa teadsid, et meil ei ole palju sõpru ja sa nägid, et me võiksime klappida. Sa tundsid selle ära. Sa mõtlesid kogu aeg teiste peale. Mõtlesid, kuidas neil oleks hea ja millest neil võiks puudus olla. Oled sa mõelnud sellele, et ilma sinuta ei oleks meie elus Klaudiat ja Jaagupit? Me istusime eile Klaudiaga üleval ja rääkisime sinust. Kas sa tead, mis on sinu pärandus meile kõigile? Lisaks unustamatutele hetkedele? Sõprus. Sa oled meile kinkinud meie inimesed.

2 (1).jpg

Eelmisel kolmapäeval saatsin ma sulle sõnumi, et küsida, kuidas su tervis on. Ma teadsin, et sa oled haige. Sa ei saanud seda sõnumit kätte. Ma sain teada, et sa olid samal päeval läinud ära Nangijaalasse. Sa läksid sinna liiga vara. Ida arvas, et sa tuled meid igal aastal üle nõmmeliivasilla külastama, nii nagu “Cocos”, peaasi, et me sind ei unustaks. Ära muretse, sa saad üle silla kuna iganes sa soovid. Me ei unusta sind.

 

Elu, mõtted ja vestlused lapsega

/ Eveliis / 31 Comments

Eelmise postituse valguses on seda postitust kuidagi nagu raske kirjutada. Selles mõttes, et kui iseenesestmõistetavalt me võtame teatud asju nagu teatris käimine ja kui koletu võib maailm ja elu üldse olla. Hommikul valutad südant väikeste Aafrika laste pärast, õhtul lähed oma eluga edasi. Olgu, see on tibake liialdus, ma püüan nii palju kui võimalik erinevate heategevusorganisatsioonide tegevusele kaasa aidata. Üks variant on loomulikult ka läbi Mondo poe. Satu ostsis Lillehammeris alati Aafrikast pärit meeneid, et sealseid inimesi toetada. Nii minul kui Idal on üks väikene Aafrika (äkki oli Keenia) pross meenutamas seda kui oluline on endast nõrgemaid toetada.

Aga tagasi meie argipäeva. Oma viie-aastasega.

Teate, mõnikord on mul tunne, et mu laps on viieaastasena intelligentsem kui mina 38-aastaselt. Selles mõttes, et elukogemus annab mulle muidugi teatavad eelised tema ees, aga tal on oma vanuse kohta fantastiliselt suur silmaring. Jällegi, et keegi ei saaks mulle ette heita, et oma last kiidan (kogu aeg jama, jama kui peksad, jama kui kiidad!), siis mul puuduvad tõesti teiste samavanuste lastega kogemused, võib olla see on täiesti normaalne. Ma räägin sellest, mida ma kodus näen ja kuulen.

“Ida, ära selle kleidi juurde seda tutti küll veel pähe pane, keelan ma, “sa oled muidu nagu venelane.”

“Nagu Leelo Tunglal oli,” vastab ta pikemalt mõtlemata. Ma ei saa seosest aru, aga enne kui ma jõuan midagi küsida, selgitab ta. “Venelased. Siis kui nad pidid oma kodust ära kolima, sest venelased tulid.” Tänu sellele filmile hakkas Ida arvama, et venelased on pahad ja venelanegi paha sõna. Ma pidin talle siis seletama, et mitte venelased ei ole pahad, vaid sõda tegi inimesed pahaks ja et venelastel on lihtsalt natukene teistsugune maitse. Pole just paha, aga kui kõike on liiga palju, siis ei ole hea. Mul on hea meel, et “Seltsimees laps” on üks tema lemmikfilme ja niimoodi talle muljet avaldanud. Ei keerle ikka kõik vaid Elsa ja Vikerkaare Maagia ümber.

Õhtul, peale “Kaunitar ja Koletist” (loomulikult käisime me seda muusikali vaatamas, sest natukene keerleb meie maailm hetkel just selle teose ümber), vaatasime “Eia” filmi. See on Ida teine lemmikfilm ja jällegi on mul selle üle vaid hea meel, sest see imearmas muinasjutufilm on esiteks nii ilus ja teiseks nii õpetlik. Ida vaatab seda ja küsib siis ootamatult, et kas selle filmi on teinud ka…jääb mõttesse ja küsib, et kes see “Lotte” kirjutaski. Meie, rumalad, vastame Heiki Ernits. “Eeeei,” pole Ida vastusega rahul. “See teine!” Me Marekiga muigame ja vastame: “Andrus Kivirähk”, sellise tooniga, et no oleks ikka päris ime kui sa teda oleks mõelnud.  “Jah, just, Andrus Kivirähk,” vastab Ida õnnelikult ja küsib, kas Andrus Kivirähk on “Eia” filmi ka teinud. Vastame, et selle filmi stsenarist on Anu Aun, seekord ilma üleoleva toonita, sest enam me isegi ei imestaks kui ta ka seda nime juba teaks. Vist (veel) ei tea. Noogutab ja mulle tundub, et imeb selle nime oma ajju just täpselt nii, et mind järgmisel hetkel oma teadmistega pahviks lüüa.

Et ma teda ainult ei kiidaks, siis ma natuke ütlen ka, et ta ajab mind (meid) oma lobisemise ja küsimustega hulluks. Teeb hommikul kell seitse (panete tähele, et enam ei kirjuta ma KUUS?) silmad lahti ja kukub vatrama, ei vaiki enne kui õhtul magama jääb. Mõnikord me anume teda, et ole natukene tasa, et mängime seda mängu, kes kõige kauem vait suudab olla. Talle ei meeldi see mäng. Selle asemel ütleb ta meile, et andku me talle telefon. “Ei anna,” vastan mina. Ida ei jää alla, vaatab mulle silma sisse ja ütleb:”Kui te mulle telefoni annate, siis ma annan teile natuke aega rahu, kui ei anna siis ma räägin edasi.”

Ma ütlen see elu siin Ussipesas on nagu…ma ei teagi…hullumaja? Aga selline omamoodi armas hullumaja, üks hullem kui teine. Ja ma pean neid oma elu kaaslasi siin silmas.  Seda ma teile Facebookis ju juba rääkisin, et Marek tahab kalosse osta ja Ida palus, et passi tehes me siis ühtlasi ta nime ka ära vahetaks Belleks.

Anthea Turneri* koristusnipid

/ Eveliis / 3 Comments

Kui me Norrast koju tulime, oli meie kodu puhtam kui lahkudes. Ei, meil ei ole koristajat, me lihtsalt lubame oma äraoleku ajal oma noorel sugulasel siin elada ja maja kasutamise eest teeb ta alati maja filigraanselt puhtaks. Kodu sai puhas olla täpselt päeva. Sest siis tõi Marek autost tuppa meie sada tuhat kohvrit ja kotti, Ida laotas laiali oma mänguasjad, Hugo jooksis mööda elamist ringi, vaip oli kattunud tema karvadega, igal pool vedelesid meie riided. Nagu sõda oleks üle käinud.

Ja siis tuli appi Anthea Turner.  Ostis hunniku lilli, natuke veini, viskas suurema segaduse üle garderoobiukse ja tegi pilti. Tundub ju puhas?  Ja mis tundub puhas, see ON puhas.

Tähistamiseks oli ka täna põhjust. Võib olla liiga vara, aga teate ju küll poppi ütlust, et yolo. Ma siis tähistan. Isegi kui on liiga vara. Yolo noh:D

31531123_1730586506979886_3952790889364979712_n31890958_1730586566979880_6977842377205481472_n31890984_1730586483646555_2122154825696149504_n31909885_1730586386979898_6767371529249357824_n31946501_1730586400313230_1481923068996616192_n

*ilmselgelt EI OLE need PÄRIS Anthea Turneri koristusnipid, vaid laisa koduperenaise/blogija/social media influencer nipid. Hea on, et Marek alles õhtul hilja kui päike enam tuppa ei paisa, töölt tuleb. Sest tegelikult on kodu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii segamini ja must. Kahju, et elu pole nagu pildil.

Kas ma olen noor Gregers Werle, kes susib ja sekeldab, tuleb maailma parandama olukorras, kus ta ise vajaks järeleaitamistunde?

/ Eveliis / 8 Comments

Alustame sellest, et ma tegelikult laias laastus olen oma eluga rahul, kadedust tunnen natuke ebamääraste asjade üle ja kindlasti mitte ei susi ja torgi ja targuta ma selle pärast, et oleksin kade või et mu oma elu on puntras. On probleeme, aga see ei ole pundar ja üldse olen ma jõudnud järeldusele, et õnn, õnnetus, rahulolu, ebakindlus on valikute küsimus. Ma ei eita, et ma susin ja sekeldan, aga ma teen seda põhjusel, et ma ise sisimas usun, et ma aitan, et ma tean paremini, tahan maailma parandada. Ma tean kui ebameeldiv see olla võib, sest mis te arvate, et mulle endale meeldib kui mind õpetatakse ja minust paremini teatakse, muidugi mitte. Mõningat kriitikat võtan vastu raskemalt ja seedin kauem, alguses solvun või vihastan, pärast saan aru, mida öelda taheti, aga ma tahaksin uskuda, et ma ei peitu (enam) fassaadi taha. Olen see, kes ma olen. Mõnele tundun ebameeldiv, teisele meeldiv. Tahaksin uskuda, et ma olen eluvale vajadusest välja kasvanud. Ma ei tea, aga mulle tundub.

Alles hiljuti suhtlesin ma ühe hea sõbraga, kes mulle ütles, et kuidas sa suur Ibseni austaja ei saa aru, et sina ei saa olla Gregers Werle, kes teistelt eluvale ära võtab, sa ju tead selle olulisust. See pani mind mõtlema. Ma olen alati olnud pigem Dr.Relling, kes hoiatas teiste ellu sekkumise eest, aga nüüd olen ma muutumas Werleks, mõttetuks maailmaparandajaks, keda keegi ei oota.  Ibseni “Metspart” on üle saja aasta vana teos, kuid ikka täis mõtteid, mida saab kenasti ümber tõsta ka tänapäeva maailma ja mis paneb mõtlema. Mõtsiklema. Elu ja vale ja eluvale üle.

Las ma selgitan.

“Metsparti” on ikka sümbolismis süüdistatud. On väidetud, et sümbolid lämmatavad näidendi. Pigem on sümbolid näidendisse orgaaniliselt sisse kirjutatud. Võtame või vana Ekdali metsa, mille ta pööningule ehitas ja kus ta jahil käib. Inimene, kes ei taha oma mõtetega silmitsi seista, leiab väljapääsu, mõtleb midagi välja, nagu televiisor on meie aja inimesele põgenemise ja unustuse masin. 

Laval on kaks perekonda – Ekdalid ja Werled. Isad ja pojad, ja nende naised. Vana Ekdal ja vana Werle (ajasid kunagi koos illegaalset metsaäri, ohvitser Ekdal läks vangi, tuli välja murtud mehena, kaotanud nii ideaalid, usu kui ühiskondliku positsiooni.
Werle, kaassüüdlane, ujus kuiva nahaga välja, tema mõisteti õigeks. Nii Werlel kui Ekdalil on ühevanused pojad, kes nüüd, pärast 15aastast vaikust, õhtusöögil kohtuvad. Hjalmar on ennast elu ebameeldivuste eest turvalisse abiellu ja hubasesse perefirmasse polsterdanud, õnnistavat ignorantsi viljelev tuhvlialune mees, kelle silmi nüüd käed-taskus-rusikas-idealist Gregers iga hinna eest avada üritab. Tagajärjed ei saa selles tragikomöödias olla midagi vähemat kui traagilised.

Keskne intriig seisneb idees, et valele rajatud abielu, pettuse peale ehitatud perekond ei saa olla lõpuni õnnelik. Valel on tüütu omadus pinnale kerkida, luukeredel kapist välja pudeneda. Gregers on tõe päevavalgele toomise missioonis omaenda deemonite poolt pimestatud, Ibseni moraal on äraspidine, manifesteerudes Ekdalite majanaabri, ihu- ja hingearsti Rellingi mõttes, et võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele.

Metspart räägib truudusetusest, ebaõiglusest ja enesetapust ühiskonnakriitilisel viisil, samal ajal rünnates teose tegelasi. See näitab kui suur võib olla ühe inimese mõju teiste inimeste elule ja saatusele.  Eluvale muutub enamuse inimeste elus vajalikuks ja loomulikuks osaks. Eluvale on see, mis mitmel moel elule sisu ja tähenduse annab. Raamat räägib just sellistest eluvaledest. Hjalmari eluvale on jahilkäigud pööningul koos isaga ja leiutis, mis peaks perekonna nime jälle au sisse tõstma. Dr Relling usub, et see eluvale annab Hjalmarile selle, mida vaja, et elada õnnelikku ja täisväärtuslikku elu. Ta on oma elu püstitanud illusioonile enda olulisusest – see loob tähenduse kaoses, mida elu esindab ja on kindlasti situatsioon, milles paljud inimesed ka praegu võivad end ära tunda.
Eluvalet võib vaadelda kui unistust. Selle põhjal on teose teemaks, et kõigil peavad olema oma unistused või eesmärgid, mille poole püüelda, et ellu jääda. Vähesed meist mõtisklevad selle üle, et päevad, mis mööduvad, ongi elu ise ja et enamusel meist on oma eluvale, unistus. Unistus võib olla reaalne, kuid see võib olla ka midagi, milleni me kunagi ei jõua. See ongi meie jaoks õnn.

Samuti on keskseks teemaks materiaalne ja moraalne võimu ärakasutamine. Kaupmees Werlel oli kõrgem sotsiaalne staatus ning ta kasutas seda ära, et oma head nime päästa. Perekond Werle on jõukas ja tunnustatud ja nendes ringkondades on sotsiaalne staatus tähtsam kui hea süda. Teema on sama aktuaalne tänapäeval kui ka siis, kui teos kirjutati. Keegi peab alati süüdlaseks jääma, ka teiste ebaausate tegude eest.

Hjalmar Ekdal töötab „fotograafina“ ja tema naine retušeerib pilte. On selge, et Hjalmar ei ole oma töös, töös valgusega, kuigi osav ja tema asemel teeb töö tegelikult ära naine Gina. Tema tööks on küll retušeerimine, kuid tegelikult teeb ta kõike algusest peale. Töö valgusega = töö tõe valgusega. Hjalmari töö fotograafina on nagu ta töö leiutajana, kus ta tegelikkuses käib vaid ringi, unistab ega tee midagi. Nende töö fotode retušeerimisega on sümbol tegelikkuse/tõe katmisest, et nad elavad eluvales, mõtlevad välja asju, et tegelikkust ilustada. Just nagu väljamõeldud mets pööningul.

Dr Relling on Ekdalide naaber, ta elab allkorrusel koos teise mehega. Sellest võib välja lugeda vihjet homoseksuaalsusele, millest tol ajal kõvasti ei räägitud. Dr. Rellingul on sügavad teadmised psühholoogiast, just tema ütleb kuulsad sõnad: Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele! Sellega peab ta silmas seda, et inimestele on elamiseks vaja oma eluvalet. Tema andiski Hjalmarile eluvale, et temast saab leiutaja ja tõi sellega Hjalmari ellu rõõmu. Dr Relling arvab, et see, mida Gregers üritab – tuua tõde päevavalgele – on vale. Dr. Relling joob palju ja on harva kaines olekus, kuid sellest hoolimata tulevad tema suust mitmed elutarkused.

Etendus tugineb ühel vanal laulul, mis räägib metspardist, kes sai haavata ja vajus merepõhja, et seal surra. Haavatud metspart on etenduse keskne sümbol. Metspart, kes elab Ekdalide pööningul, sai samuti haavata ja tahtis vajuda merepõhja, et seal surra, kuid vana Werle koer sai pardi enne kätte. Koer vigastas teda tiivast veelgi, nii et part ei saaks enam kunagi lennata ning Werle andis pardi perekond Ekdalile. Seda põhjusel, et etenduses on nemad „kadunud/põhja vajunud“. Gregers sümboliseerib koera. Ta arvab, et ta saab perekonda päästa, kuid kahjustab seda just nii nagu metspardi tiiba, et see enam kunagi lennata ei saa. Sama juhtub perekonnaga.
Part sümboliseerib ka suhet vana Ekdali ja Werle vahel, suhet Gregers Werle ja Hjalmar Ekdali vahel. Gregers peab jahti Hjalmarile, tahab teda lõksu püüda, justkui peaks ta jahti metspardile. Püüdes saada kätte Hjalmarit, põgeneb ta samal ajal oma probleemide eest. Samuti vajub vana Ekdal merepõhja nagu metspart.
Raamatus seisab, et metspart on pööningul elanud nii kaua, et on unustanud oma tegeliku elu. Täpselt nagu perekond Ekdalide elu, mis on rajatud valele ja nad ei taju, mis on tegelikkus ja mis mitte enne kui eluvale on paljastatud. Nad on vales elanud nii kaua, et kui tõde ükskord päevavalgele tuleb, ei ole kindel, et nad selle üle elavad.
Hjalmar, kes kiitleb oma „leiutisega“, elab vales, kuid samas on tema eluülesanne päästa isa „põhja langemast“, saades leiutisega rikkaks ja taastada isa hea nimi – illusioon haavatud metspart lendama panna.
Ei ole vist vaja lisada, et Metspart sümboliseerib ka Hedvigit, kes on oma perekonnast kaugenenud ja haavatud. Tegelikuks metspardiks võibki pidada Hedvigit, kes lootes tagasi võita isa armastust, otsustab ohverdada oma kõige kallima vara, pööningul elava metspardi, kuid……

Metspardiga tõstatab Ibsen küsimuse: milline väärtus on inimese jaoks tõel? Kas inimene peaks elama vales? Kas sellesse tasub segada teisi? Kui kaua läheb aega enne kui elu, mis on rajatud valele, kokku kukub? Etenduse sõnum on: ilma mõistuse või tõeta ei saa üks inimene end massidest lahti kiskuda.

Metspart räägib inimese võimest ja tahtmisest tõele otsa vaadata. «Metspart» ei usalda (abi)elus ideaalsete nõudmiste paatoslikku taaka. Iga pere rüpes kössitab haavatud metspart, aga pole mõistlik ässitada jahikoeri teda põhjamudast üles tirima. Õdusam ja arukam on hoida elutõde lukustatud laekas. Koos püstoliga, mida laps ärgu puutugu.

Miks on popp olla hulljulge?

/ Eveliis / 8 Comments

Ma ei taha moraali lugeda või targutada, sest mitte midagi ei muuda seda, et jälle on kolme noore inimese elutee traagiliselt lõppenud ja mitte miski ei leevenda vanemate, perekonna ja sõprade valu, kuid ometigi pean ma selle traagilise õnnetuse taustal küsima, millal ometi muutub see, et hulljulgust ei vaadata kui midagi ägedat. Ka selle õnnetuse taga on ilmselt hulljulgus ja soov end proovile panna ning oma oskusi demonstreerida. Ma ei taha spekuleerida, kuid olen minagi noorena istunud autos, mis sõitis tunduvalt kiiremini kui lubatud. Ma olin ainus, kes lootis autost esimesel võimalusel välja saada, elusalt, teised õhutasid juhti veelgi rohkem gaasipedaalile vajutama. Ma olen istunud autos, mis tegi Tallinn-Tartu maanteel hulljulgeid möödasõite selleks, et uhkustada nii oma oskuste kui auto võimsusega, ma palusin juhil see lõpetada, siis ma juba julgesin öelda, et minu jaoks ei ole hulljulguses mitte midagi ägedat. Sest ma olen liiklusõnnetuses kaotanud väga lähedase inimese. Me keegi ei tea täpselt, mis selle õnnetuse põhjustas, sest meile ei meeldi sellest rääkida, leinast üle saamine on olnud pikk protsess, kuid suure tõenäosusega lõpetas ka siin ühe noore inimese elutee hulljulgus.

Ka ma ise olen liiklusõnnetuse põhjustanud, põhjuseks mitte hulljulgus, vaid magamatus ja halb nähtavus. Tollel teelõigul oli lubatud kiirus 50km/h. Minu auto läks mahakandmisele. Õnnetuse põhjustasin küll mina, kuid väga vabalt oleks võinud juhtuda, et seaduskuuleka liikleja asemel oleks olnud mõni hulljulge, kelle jaoks 50km/h tollel teelõigul tundub arusaamatu piirang. Sellisel juhul vaataks mina ja Ida Mareki tegemisi pilvepiirilt. Ma ei oska ette kujutada, milline valu on lapse kaotanud vanemate südames, kuid ma tean, mida ma tundsin tol hetkel kui kärssava auto tagaistmel oli uppi läinud turvatoolis kolmenädalane Britt Ida. Ma tänan oma kaitseinglit, kes tol hetkel meiega oli, sest nii mina kui Ida pääsesime ilma ühegi kriimuta ning ka teise auto juht jäi terveks.

“Minu emme!” ütleb Ida aina tihedamini kõige meelamal häälel ja paneb käed ümber mu kaela. See on tunne, mida sõnadega kirjeldada ei saa. Ma tahan, et võimalus midagi nii võimast tunda jääks alatiseks. Sellepärast on mu suurim hirm hulljulgus. Mina ise võin olla seaduskuulekas liikleja, kuid kui vaadata tõusvat statistikat roolijoodikute kohta, siis mul on teinekord lihtsalt hirm, eriti peale traagilistest liiklusõnnetustest lugemist. Tihti mahub kahjuks traagilise liiklusõnnetuse ja hulljulgusega ühte võrrandisse ka alkohol. Ma olen näinud purjus isa, kes lapsega koju hakkas minema, lubas naisele, et võtab takso, kuid salaja võttis siiski naise taskust autovõtmed, pani lapse kõrvalistmele istuma ja tahtis sõitma hakata. “Ennegi ju sõidetud ja vaid paar kilomeetrit,” õigustas ta ennast kui sõbrad ta peatasid. Sada korda võib selline sõitmine hästi minna, kuid saja esimene kord enam mitte. Ma ei suuda mõista, mis toimub vanema peas, kes lisaks endale seab ohtu ka oma lapse elu. Kuidas üldse tuleb inimesel mõte purjuspäi rooli istuda? Ma olen autoga linna läinud ja sõbrannadega paar kokteili joonud, peale paari tundi samuti tundnud, et ma ei ole ju purjus, et võiks vabalt autorooli istuda. Aga ma ei tee seda. Mitte kunagi. Auto jääb parklasse ja mind viib koju takso. Täiskasvanud inimesena ei tule mulle pähegi teha midagi nii hulljulget, et riskida enda ja teiste eludega. Kui tahad juua, käi jala või sõida taksoga! Tundub nii elementaarne teadmine, kuid ometigi on liiga palju neid, kelle jaoks see on vaid mõnitav piirang. Sest minuga ei juhtu, mina oskan autot kontrollida, ma ei ole ju purjus – need on piinlikud vabandused, millel pole mingit tähtsust, kui peaks juhtuma kõige hullem.

Täpselt sama on liikluspiirangutega. Need ei ole välja mõeldud meie ahistamiseks või kiusamiseks, kiiruspiirangud ja kinnitatud turvavööd on meie endi turvalisuse pärast. Kas te kujutate ette, et nii umbes 15 aastat tagasi oli meganõme sõita kinnitatud turvavööga? Kinnitatud turvavööga sõitsid vaid memmekad ja argpüksid. Mina olin siis veel kõrvalistuja rollis, kuid teiste eeskujul ei kinnitanud loomulikult ka mina turvavööd. Täna ei tuleks ilmselt suurem osa meist selle pealegi, et autosse istudes mitte turvavööd kinnitada. See nõme trend sai murtud.

Aga kas tuleb ka aeg kui hulljulgus ja kihutamine ei ole enam popp? Ma ei ütle, et kõik noored peaksid tegelema vaid turvaliste hobidega ning maletama või marke koguma, kui sind tõmbab kiirus ja autod, siis on olemas autosport. Kui ma vaatan you tube’i noorte poolt üleslaaditud videosid nende hulljulgetest hobidest, tahaks ma Idat elu lõpuni kodus hoida, et teda vati sees kasvatada ja kõikidest ohtudest eemal hoida, kuid ma tean, et see ei ole võimalik. Selle asemel on minu soov hoopis lihtsam. Ma tahan, et temast kasvaks mõistlik noor naine, kes väärtustab ühiseid grilliõhtuid sõpradega, rannapidusid, hubaseid õhtuid raamatu seltsis või teleka ees, kes naudib elu ning on piisavalt julge, et öelda oma sõpradele, et hulljulgus igas vormis on nõme. Elul on nii palju rohkem pakkuda kui paar minutit adrenaliinitulva, mis võib panna südame kiiremini lööma, kuid võib ka selle löömise üldse peatada. See ei ole riski väärt.