“Õelus ei näri sind seest nagu hiir, vaid õgib nagu tiiger.”

Sõitsin täna hommikul põhimõtteliselt uue töö kokkuleppeid sõlmima (First we take Manhattan, then we take Berlin! või vastupidi) ja kuna ma jõudsin kohale veerand tundi varem, mõtlesin tanklast kohvi kaasa osta. Minu ees ostis üks naine autole mootoriõli, müüja püüdis välja uurida, kas see on õige ja kõik see võttis piisavalt kaua aega, et ma … Continue reading “Õelus ei näri sind seest nagu hiir, vaid õgib nagu tiiger.”

Väikesed asjad

Minu eilne advendikalender ütles, et "aita nõrgemat". Ida ja Marek nägid välja, nagu nemad küll abi ei vaja. Isegi Hugo ei vajanud pessa minemisel abi. Mulle tundus, et antud olukorras olin mina kõige nõrgem ning ma otsustasin iseennast veiniga aidata. Tehtud. Hommikul läksin poodi pakke saatma ning rääkisin parklast poodi kõndides telefoniga. Keset parklat peatas … Continue reading Väikesed asjad

Elu, mõtted ja vestlused lapsega

Eelmise postituse valguses on seda postitust kuidagi nagu raske kirjutada. Selles mõttes, et kui iseenesestmõistetavalt me võtame teatud asju nagu teatris käimine ja kui koletu võib maailm ja elu üldse olla. Hommikul valutad südant väikeste Aafrika laste pärast, õhtul lähed oma eluga edasi. Olgu, see on tibake liialdus, ma püüan nii palju kui võimalik erinevate … Continue reading Elu, mõtted ja vestlused lapsega

Kas ma olen noor Gregers Werle, kes susib ja sekeldab, tuleb maailma parandama olukorras, kus ta ise vajaks järeleaitamistunde?

Alustame sellest, et ma tegelikult laias laastus olen oma eluga rahul, kadedust tunnen natuke ebamääraste asjade üle ja kindlasti mitte ei susi ja torgi ja targuta ma selle pärast, et oleksin kade või et mu oma elu on puntras. On probleeme, aga see ei ole pundar ja üldse olen ma jõudnud järeldusele, et õnn, õnnetus, … Continue reading Kas ma olen noor Gregers Werle, kes susib ja sekeldab, tuleb maailma parandama olukorras, kus ta ise vajaks järeleaitamistunde?