Kuulsuse narrid

Mul oli üks söber, jah söber, mitte teretuttav, kuigi ma tean, et söbra möiste on tänasel päeval ka veidike lappama läinud. Möni peab söbraks vaid inimest, keda on kakskümmend aastat tundnud, teine peab söpradeks köiki, keda korra elus kohanud on. Minu söber oli söber, me käisime tihedalt läbi, toetasime ja aitasime üksteist, tegime koos nalja ja kui ma vaatan pildialbumit, siis muie tuleb suule kui mönd ühist üritust meenutan.

Viimati suhtlesime me neli aastat tagasi. Temast hakkas tol ajal vist Eesti möistes kuulus saama, tal oli pidevalt kiire ja ta oli erinevate asjadege höivatud, ühised külaskäigud ja igasugune suhtlus kadus üldse kui ta endale uue elukaaslase leidis. Nagu päevapealt olime me me vöörad, vöi sellised teretuttavad. Ma olen palju selle peale möelnud, et mis juhtus. Miks ta ära kadus? Täna on ta vist kuulus Eestis, ma ei tea ka, aegajalt mulle tundub, et Eestis on staare ja kuulsusi rohkem kui inimesi. Meedias ta igatahes figureerib ja nimi on teada. Ei saa öelda, et ta oma kuulsust ära ei oleks teeninud. Töö vili. Ma ei ole kade, vaid pigem on mul ta üle hea meel. Ma tean, et tal pole olnud kerge elu ja mind teeb siiralt röömsaks, et tal läheb hästi.

Mis mind aga kurvastab on see, et teda ei huvita enam mitte ükski asi, mida mina teen. Ta ei ole mulle enam sünnipäevaks önne soovinud, ta ei ole soovinud meile önne lapse sünnipäevade puhul ja ma tean ma tean, et see järgmine punkt kölab pöhikooli-öpilase probleemina, kuid ta ei laigi mitte ühtegi minu ega mu pere postitust ei Facebookis ega Instagramis. Aktiivne ta sotsiaalmeedias on ja teistega suhtleb, ma olen ise temaga suhelda püüdnud, kuid ta vasta. Ma oleksin nagu tema maailmast välja löigatud. Blogijate maailmas sobiks kasutada terminit “blogirollist välja löigatud” (uskuge mind, selliseid draamasid on olnud).

Ma mötlen, et ju ta siis polnudki päris söber, kuid see ei lohuta mind, sest ta polnudki söber, ta oli pigem perekonnaliige. Ja ma ei suuda välja möelda, mis juhtus. Sai ta ootamatult liiga kuulsaks ja tal ei sobi ühe tavalise keskpärase koduperenaisega, kel suurt midagi ette näidata pole, läbi käia? Pole piisavalt glamuurne vöi pönev? On asi minus? Jah, ma tean, et te ütlete mulle nüüd, et aga mis sa siin netis halad, ole naine ja küsi otse. Ei, ma ei küsi seda temalt kunagi ja lepin sellega, et söprus sai lihtsalt läbi, kuid sinna ei saa ma midagi parata, et see natukene nagu kripeldab hinges. Küsimus “miks”

Huhh, kergem hakkas kohe kui väike laupäevane hala sai endast välja lastud:)

13 thoughts on “Kuulsuse narrid

  1. Meessoost sõber või? Ma mõtlesin selle peale eelmisel nädalal, kui mul sünnipäev oli, et kummalisel kombel ei soovinud õnne ükski silmarõõm, kellega oleme kunagi vähem või rohkem seotud olnud. Osade puhul kindlasti naine ei luba. Ja loomulikult ei laigi keegi neist kunagi midagi.

    • Okei, no ütleme, et minuga ei tohi suhelda, mis on absurd, sest siin pole mingit romantikat ega muud, kuid kogu pere on justkui olematu. Ma kipun ikkagi arvama, et põhjus siin on kuulsuses ning selles, et tekkisid uued ja huvitavamad inimesed ning tavalised inimesed, kes midagi kasulikku ei paku, muutusid ülearuseks. Kuulsus või tuntus muudab inimesi. Ma tean veel selliseid, kes pärast väiket tuntust muutusid hulludeks diivadeks.

  2. Mul on/oli üks sõbranna, kes ei saanud kuulsaks! 🙂 Aga me ka ei suhtle enam peaaegu üldse! Olime kunagi lahutamatud. Ju siis kasvasime välja üksteisest! Aeg läks edasi ja uued inimesed tulid. Tegelikult usun, et enamus inimestel on mõni selline sõber või sõbranna, kellega mingi hetk mindi koos läbi paksu ja vedela, aga siis tuli elu vahele ja nüüd mõeldakse, et mis küll juhtus…

  3. Kui ma siis pihta panin, siis isegi mu vend (või ka mees, või mõni meessugulane) ei tea sünnipäevi :p. Väljaarvatud mu isa, aga noh, äkki tal naine peab meeles. Samamoodi nagu mina pean oma mehe sugulaste ja sõprade sünnipäevi meeles. Võib-olla ma panin puusse muidugi.

Leave a Reply to estonianwithabackpackCancel reply