Käisin hiljuti ühel üritusel, kus oli palju minust nooremaid inimesi. Vanuses 13-18. Korraga hakkasid nad mingeid nimesid pilduma, et kas sa tead, kus see käis ja mida ta tegi ja palju ta teenis ja nii edasi. Küsisin siis, et kes see Maria Rannaväli on. See pilk, millega nad mulle otsa vaatasid, peegeldas õudu. Kuidas on võimalik, et keegi ei tea, kes on Maria Rannaväli. Sain kiirkursuse vlogimisest ja ülevaate tuntumatest vlogijatest, keda noored fännavad. Ja kui ma ütlen fännavad, siis ma mõtlen fännavad. Tuleb välja, et vlogijad, kellest mina kuulnudki polnud, on Eestis tõelised kuulsused.
Ma seekord peatun vaid põgusalt sellel teemal, et minu meelest on tegelikult natukene kurb, et kui küsida lastelt/noortelt, kelleks te saada tahate, siis üsna kiiresti tuleb vastuseks blogija/vlogija. Kui mina noor olin ja rohi rohelisem oli, siis tahtsid lapsed saada arstiks, tuletõrjujaks, müüjaks, emaks. Kõik ei saa ju vlogida? Ja kas vlogimine/blogimine tõesti on selline karjäär, mis elu aeg toidab? Eestis. Oled 24-aastaselt (vaid) blogija ja teenid kommiraha, aga kümne, kahekümne aasta pärast? Ma päriselt mõtlen, et kas need, kes hetkel blogijana/vlogijana leiba teenivad, teevad seda elu lõpuni?
Tagasi kuulsuse juurde. Mul on üks sõbranna, kellega me nö vaidleme blogijate teemal. Tema arvates ei ole blogijad mingid kuulsused, sest nad pole midagi saavutanud ja on tuntud vaid mingis ringkonnas. Tema arvates on kuulsused Lemmy Kilimster, Solstafir, Amon Amarth. Mina pidin neid guugeldama. Okei, jah kui ma sain teada, et esimene on Motörhead´i bassimängija ja laulja, siis Motörhead´i ma muidugi tean, aga lauljat nimeliselt mitte. Pole minu teetassike muusikat. Aga see ei vähenda muidugi fakti, et nad ei ole kuulsad ja hinnatud. Minu arvates on sama blogijate/vlogijatega. See, et mina või keegi teine ei tea üht või teist populaarsemat blogijat, ei tähenda, et nad ei ole kuulsad. Minu sõbranna näiteks aga keeldub leppimast sellega, et näiteks Mallukas on staar. Ja me vaidleme. Mina räägin, et vahet ei ole, mida mina või tema arvab Malluka/Marimelli/Porgandi/ tegemistest, kui nad pidevalt kusagil pildis on ja näiteks kollane ajakirjandus vorbib neist uudiseid, siis järelikult ON nad nii palju tuntud, et uudise “Mallukal pole aluspükse jalas”, “Marimellid korteriotsingutel”, “Porgand kallimast lahus” kirjutamisel on mõte. On piisavalt palju inimesi, kes neid teavad. Kui kirjutada uudis “Eveliis Kund-Zujevi koer on näljas”, siis vaid viis kõiketeadjat-kägu teavad, kes krt on Eveliis Kund-Zujev.
Ühesõnaga me jääme selle sõbrannaga alati eriarvamusele küsimuses, kes on kuulsus. Kim Kardashian & Co on ka mõttetud, aga ometi teab neid terve maailm. Ja see kui kolm üliintelligentset inimest neid ei tea, ei vähenda fakti, et nad on kuulsused.
“Kas Jüri Ratas või Donald Trump on kuulsused?” küsis sõbranna. Ma ei kasutaks nende puhul sõna “kuulsus”, ma ei oska seda isegi seletada miks, aga mulle tundub, et poliitikud ei lähe kuulsuste alla. Lihtsalt iga inimene, kes koopas ei ela, teab neid ja tunneb nad ära. Selles mõttes ilmselt siis ikkagi kuulsus?
Või mis on siis kuulsuse kriteeriumid. Blogija, kellest ülepäeva kollaseid uudiseid vorbitakse, ei ole kuulsus, aga Kosmikute trummar bassimängija, kes surma sai, on? Mis neil vahet on? Sihtrühm? Kas Anu Saagim on kuulsus? Kas Sünne Valtari on kuulsus? Või pole nad kuulsad, sest mina ütlen, et ma ei tea nende tegemistest suurt midagi. Aga kuulus on Mae Lender, Misjöö Voronin või Mesitare-Herling, sest ma olen nende tegemistega kursis, neid telekast näinud, nende raamatuid lugenud?
Ma ei taha sugugi öelda, et KÕIK blogijad on kuulsad või kuulsused, aga tuntud on neist küll mitmed ja tahame me või mitte mõni tuntum ja kuulsam kui teine. Ma ei usu, et kuulsaks saamise kriteeriumid on vaid Nobeli preemia saamine. Vändra-Aveli oli ka kuulus. Ja Tupe-Kristi. Ja Push-up. Meie mees. Kuulsusi on lihtsalt erinevatest kategooriatest. IMHO.
ja lõpetuseks. Mina pean oma blogi VÄGA VÄIKESEKS ja mitte mingiks oluliseks mõjukanaliks, aga sain eile Herlingult sõnumi, et peale minu saunapaadi postitust sai ta rohkem kui kaks broneeringut. Tahame või mitte, aga blogidel ja vlogidel on tänapäeval jõud. Mina ei taha blogikuulsust, aga mul on pagana hea meel kui blogist ka mingi kasu on. Inimestele ja kohtadele ja asjadele, kelle/mille käekäik on mulle südamelähedane. Peipsiäärne idüll (ILMA jooksva vee ja eurowc-ta) võitis eelmisel aastal mu südame ja tundub, et sel aastal jõuan ma veel 1-2 korda sinna tagasi. Peipsi Toidu Tänav ja Sibulatee puhvetite päev tundub liiiiiiiga ahvatlev, et vahele jätta.
Postskriptum: Eile rääkisin blogidest ka ühe teise blogijaga, kes ütles, et mu blogis võiks reklaami teha küll, et omamoodi huvitav, aga et kas mu lugejaskond on ostujõuline. Ma ei kavatse oma blogi reklaamiga üle kuhjata, aga kui teil tükki küljest ei võta, siis võib-olla viitsite kirjutada kommentaaridesse, kes te olete ja kust te tulete;)