summer

“maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

/ Eveliis / 4 Comments

17. mai on mulle alati seostunud minu hostvanemate Britti ja Arnega – nemad tegid mulle kunagi kingituse ja kutsusid selleks päevaks Norra külla mu emme ja õe. Igatahes ei lähe mul kunagi meelest, kuidas me Oslosse emmele ja õele vastu läksime, hiljem Lillehammerisse sõitsime ja 17.maid tähistasime. See oli üks eriline päev. Mu 7-aastasel õel oli kaasas inglise keele sõnaraamat, sest ta kartis, et ma ei oska enam eesti keelt.

13241248_1730018097215390_6326439996103536448_n.jpg

Järgmine mälestus 17.maist on seotud emme ja onu külaskäiguga. Mul oli just läbi saanud aastane kursus Lillehammer Högskoles ning nad tulid mulle järgi. Sellest külaskäigust on mul meeles eriliselt see, kuidas onu sattus vasikavaimustusse Arne Bang & Olufseni stereost, me imetlesime seda pooooool õhtut, Arne rääkis sellest suuuuurima hea meelega (sellest ajast olen ka mina B&O usku pööratud) ja mina olin vaimustuses A-Ha uuest plaadist. Terve tagasitee lõõritasime me “maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

17. mai on minu jaoks üks eriliste mälestustega päev (seda enam, et Arnet, kes mulle nagu isaks muutus, enam meie hulgas pole). Sellest, KUI oluline on 17.mai norrakate jaoks, ei hakka ma isegi rääkima enam.

IMG_3662.JPG

2015. aasta mais olime me Idaga kahekesi Norras. Ma nurusin Marekit, et ta Norra tuleks, et ta saaks osa suurest pidupäevast ja meie saaksime perena koos olla. Perena koos saime me olla, kuid tagantjärele mõtlen ma, et see oli üks paganama masendav päev. Meie tujud olid teatavatel põhjustel nulli lähedased, ilm oli masendavalt külm ja 17. mai polnud sugugi oma näoga. Või siis ilmselt oli ikka, sest ilm pole Norras kunagi takistuseks, kuid…no saate aru küll. Me istusime oma hallis ja külmas Lillehammeri kodus ja varjasime teineteise eest oma masendust. Kõik tundus nii tume ja lootusetu. Kas ma juba ütlesin, et õudselt külm oli?

IMG_3762.JPG

2016. aasta oli hoopis kaunim. Esiteks oli  imeilus ilm ja teiseks ei olnud me enam Lillehammeris üksinda. Me olime  leidnud inimesed, kes meid külla kutsuvad ja aitavad koduigatsust peletada. Ja selle üle olin ma ülimalt tänulik. Selle aasta 17. maist sündisid uued mälestused.

IMG_2579

blogger-image--1026412919.jpg

17.mai 2018 oli jälle sarjast “modern family”. Marek kodus, Klaudia Poolas ja meie Ida, Jaagupi ja Satuga Lillehammeris. Õnneks vedas jällegi ilmaga, kuigi hommikul linna jalutades oli seitse kraadi ja varbad olid jääkülmad kui linna jõudsime, kuid lasterongkäiguks tuli päike välja ning lasteaiarongkäiguks oli ilm täpselt sama imeline nagu terve see nädal on olnud. Suvi Norras on midagi erakordselt ilusat. Kuna 17.mai tähendab, et lapsed võivad süüa nii palju jäätist kui tahavad, kasutas Ida seda kenasti ära. Tema limiidiks sai kuus. Siis ütles ta ise, et nüüd ei jaksa rohkem.

Sel aastal oli esimest korda ka lasteaialaste rongkäik ja võtab ikka härdaks küll kui vaatad neid mudilasi rahvariietes rongkäigus jalutamas.

Õhtul pidime me Kopenhaageni bussi peale minema. Pilet oli ka olemas. Juhtus aga nii, et Satu arvas, et see on üks hull mõte väsinud Idaga kõige pealt Kopenhaagenisse sõita, seal magamata peaga koosolekutele minna ja siis rongiga Stockholmi sõita. Eks ma pean nõustuma, et natuke hull oli see mõte küll, aga…mina ju;) Küll on hea, et on olemas moodsad sidevahendid nagu Skype. Koosolekud said hommikul peetud ja täna läheme me lennukiga otse Stockholmi. Slight change of plans käib asja juurde ju.

IMG_7286IMG_7288IMG_7291IMG_7297IMG_7312IMG_7322IMG_7325IMG_7331IMG_7337IMG_7342IMG_7356IMG_7360IMG_7358IMG_7365IMG_7367IMG_7370

17th of May always reminds me of my hostparents Britt and Arne from Rotary exchange student times. They invited my mom and sister to celebrate 17th of May with us and I remember how thankful I was. I was 17 years old, away from home for the first time for so long time and well, coming to Norway may not seem like a big thing  today, but 20 years ago it was a different story. Only plane tickets cost a fortune. At least for a middle class family. I remember how we picked them up in Oslo and later celebrated the day in Oslo. My 7 years old sister had brought with her an English-Estonian dictonary with her because she thought I cannot speak Estonian anymore. She could have us much ice cream as she wanted. It was a special day.

Next time I celebrated 17th of May was two years later. I had finished my studies at Lillehammer Högskole and my mom and uncle came to Norway to take me home. From this time I remember how my uncle and Arne talked for hours about Arne’s Bang and Olufsen stereo, and I was wearing a strange pink leather skirt, Where was the fashion police? Or was it the fashion then? Britt made fantastic dinner (thanks to her I love cooking (and art)).
Anyway… it was one cool day and trip back home. “Minor earth, major sky” we sang all the way to Stockholm, on the boat me and my uncle went dancing to the night club…sounds so weird now:) He was old then (34:D), I wonder what people thought seing a young girl in a night club with an OLD man.

But back to 17th of May. Three years ago me and Ida were alone in Norway. No families , no friends. I asked Marek to come to visit us, because I really didn’t want to be alone in that cold and dark apartment. It was a sad time and being alone made things even sadder. Marek came. I was happy that we could be toghether as a family, but we had no desire to celebrate anything. And it was FREEZING cold outside. We tried to enjoy the days, but you know quite frankly when you have lost almost everything, you don’t feel like celebrating. We sat in that cold apartment and did our best to enjoy. 17th of May last year had another face last year. Or was it us?

This year everything was totally different. Or actually like it is supposed to be. Like two years when we all lived in Norway. Yetserday was almost the same, only had a bit of “modern family” touch to it. Marek in Estonia, Klaudia in Poland and we celebrating together with “onu Jaabuk” and Satu. It was one AMAZING WARM SUNNY AND SWEET day, full of laughter and joy, celebration. the 17th of May had the face I remembered from old times (old times? what am I 98yrs old talking about “old times”?).  And we have friend (who feel almost like family) here. People, who invite us to their homes, help to get rid of homesickness, make us feel welcome in Norway. I am so grateful for that.
Ida took total advantage of the fact that children can have us much ice cream as they want today. She had 6 icecreams. Six!

Idyllic country living near city

/ Eveliis / 2 Comments

Meie kodu on selline, mis kunagi valmis ei saa. Ausalt noh. Me vist jäämegi poolikusse majja elama. Näiteks magamistuba on meil remontimisel nüüd juba…üle aasta? Mina ei oska ja Marekil pole aega. Pealegi pole ma talle veel julgenud öeldagi, et ma tahan seina tapeeti. Aga on üks asi, mida ta ei oska/ei taha osata. Tapeedipanek. Kas siin on ehk kedagi, kes jumaldab pahteldamist, lihvimist ja tapeedipanekut? Mul on üks magamistuba pakkuda sellisele imeinimesele.

Aga mitte sellest.

Tegelikult hoopis sellest, et meie ligadi-logadi, poolik segasummasuvila on Airbnb´s üleval. Sel kuul olen ma saanud päris mitu päringut, endalegi ootamatult, aga jaa, mulle täiega meeldib kui suvel maja rahvast täis on. Meiega koos või meieta. Naiivselt unistan ma, et ühel ilusal päeval jõuame me külalistemaja ehituseni ka. No siis kui me päriselt 55+ oleme;)

31870349_1730567870315083_2899501420455657472_n32222255_1736123339759536_864666823235207168_n32263291_1736123166426220_5483631956530823168_n32267280_1736123349759535_416318322531893248_nimg_0918img_0968img_7069

Our home is located 20km from Talllinn, nearest town (Keila) 5km. You will have a private room but are welcome to share the living room, kitchen, bathroom, garden with or without us:) You can also rent the whole house.
We are a family of three, with a 4years old daughter. Two cool cats and dog called Hugo live with us.
Come stay with us to enjoy the quietness of Estonian nature.

More on Airbnb

Kuulsuse narrid

/ Eveliis / 13 Comments

Mul oli üks söber, jah söber, mitte teretuttav, kuigi ma tean, et söbra möiste on tänasel päeval ka veidike lappama läinud. Möni peab söbraks vaid inimest, keda on kakskümmend aastat tundnud, teine peab söpradeks köiki, keda korra elus kohanud on. Minu söber oli söber, me käisime tihedalt läbi, toetasime ja aitasime üksteist, tegime koos nalja ja kui ma vaatan pildialbumit, siis muie tuleb suule kui mönd ühist üritust meenutan.

Viimati suhtlesime me neli aastat tagasi. Temast hakkas tol ajal vist Eesti möistes kuulus saama, tal oli pidevalt kiire ja ta oli erinevate asjadege höivatud, ühised külaskäigud ja igasugune suhtlus kadus üldse kui ta endale uue elukaaslase leidis. Nagu päevapealt olime me me vöörad, vöi sellised teretuttavad. Ma olen palju selle peale möelnud, et mis juhtus. Miks ta ära kadus? Täna on ta vist kuulus Eestis, ma ei tea ka, aegajalt mulle tundub, et Eestis on staare ja kuulsusi rohkem kui inimesi. Meedias ta igatahes figureerib ja nimi on teada. Ei saa öelda, et ta oma kuulsust ära ei oleks teeninud. Töö vili. Ma ei ole kade, vaid pigem on mul ta üle hea meel. Ma tean, et tal pole olnud kerge elu ja mind teeb siiralt röömsaks, et tal läheb hästi.

Mis mind aga kurvastab on see, et teda ei huvita enam mitte ükski asi, mida mina teen. Ta ei ole mulle enam sünnipäevaks önne soovinud, ta ei ole soovinud meile önne lapse sünnipäevade puhul ja ma tean ma tean, et see järgmine punkt kölab pöhikooli-öpilase probleemina, kuid ta ei laigi mitte ühtegi minu ega mu pere postitust ei Facebookis ega Instagramis. Aktiivne ta sotsiaalmeedias on ja teistega suhtleb, ma olen ise temaga suhelda püüdnud, kuid ta vasta. Ma oleksin nagu tema maailmast välja löigatud. Blogijate maailmas sobiks kasutada terminit “blogirollist välja löigatud” (uskuge mind, selliseid draamasid on olnud).

Ma mötlen, et ju ta siis polnudki päris söber, kuid see ei lohuta mind, sest ta polnudki söber, ta oli pigem perekonnaliige. Ja ma ei suuda välja möelda, mis juhtus. Sai ta ootamatult liiga kuulsaks ja tal ei sobi ühe tavalise keskpärase koduperenaisega, kel suurt midagi ette näidata pole, läbi käia? Pole piisavalt glamuurne vöi pönev? On asi minus? Jah, ma tean, et te ütlete mulle nüüd, et aga mis sa siin netis halad, ole naine ja küsi otse. Ei, ma ei küsi seda temalt kunagi ja lepin sellega, et söprus sai lihtsalt läbi, kuid sinna ei saa ma midagi parata, et see natukene nagu kripeldab hinges. Küsimus “miks”

Huhh, kergem hakkas kohe kui väike laupäevane hala sai endast välja lastud:)

I need 3 coffees, 6 puppies and like 12 million dollars

/ Eveliis / 5 Comments

Meil on Idaga olnud kaks fantastilist ja muinasjutulist augustikuu õhtut hyttas, meeldivas seltskonnas, hea toidu ja huvitavate jutuajamistega. Sellistel hetkedel tundub, et kõik on nii ilus ja mured täiesti teisejärgulised. Need õhtud on mulle ka kuidagi nii inspireerivalt mõjunud, et ma olen viimased kaks päeva teinud tööd nagu hull, lootes ISE midagi ära teha ja jõudagi mingil hetkel punkti, kus ma ei ole enam ise abivajaja, vaid saan teisi aidata (mu meelest selline ilus plaan, mille poole püüelda).

Kõige naljakam nende kahe õhtu juures on olnud see, et Ida on olnud täielik unistuste laps. ma ei julge küll ära sõnuda, kuid ei mingit jonni, vingumist, virisemist, lihtsalt on istunud koos meiega laua taga ja söönud ning kui enam pole tahtnud süüa, on ta lihtsalt kenasti omaette mänginud. Seda ei ole varem juhtunud! Samamoodi magamisega. Läheb kenasti voodisse ja MAGAB. Täna lausa kella kaheksani, et me jäime hiljaks.

Võib-olla on sellel mingi seos minu endaga? Ma püüan Idale mitte välja näidata kui olen mures või kurb, ma arvan, et see ei ole tema suhtes aus ja kuna ma püüan rohkem pingutada tema nimel, siis tegelikult on mul ka vähem võimalusi ja aega muremõteteks.

14012247_1129407073764502_771616220_n.jpg14030990_1129405857097957_1951055463_n.jpg

Üks muremõte mul siiski on. Või noh pigem selline küsimus. Miks ma alati teiseks jään? Ma käisin Eestis kahel töövestlusel, lootuses et saaks ka paiksemaks jääda ja ei peaks saja asjaga tegelema. Mõlemast kohast sain ma vastuseks, et olin “väga tugev kandidaat ja sobiks tööd tegema, aga  bla bla blaaa”. F**k! tahtsin ma esimese hooga öelda, kuid samas püüan ma mõelda, et ju siis ikka on “ette nähtud”, et ma tegeleksin edasi nende asjadega, millega ma tegelen. Sest ehk on tulemus kohe nurga taga? Ma pean veel vaid natuke veel kannatlik olema? Tavaliselt kipub nii olema.

Ja siis ma olengi siin Lillehammeris. Osa minust mures ja lootusetu, sest asjad ei kipu minema nii nagu peaks, teine osa rahul ja tänulik, et mul on nii palju sellist, mida ei saa isegi hinnata. Nagu need kaks ilusat õhtut.

//Ida and I have had two amazing evenings in hytta this week. Wonderful company, deep conversations, good food, nice weather, THE view. These evenings have been so inspiring to me, that I have been working like crazy this week. Trying to finally come to situation where I handle things by myself, not needing to accept help from others all the time. I think it is a nice goal to have.

One of the funniest things this week has been that Ida has been such a dream child. No screaming, no crying and yelling, just a nice and sweet and most beautiful girl in the world. Eating “adult food” like shrimps like a little lady with fork and knife and making me proud of her behavior.

Can it have some connection to my own behaviour? I am trying to not to show her when I am sad or worried, because I think it is not fair to her and as I am trying to be stronger and more mature than ever I have less time for worries. I am doing my worring from 9-16 at work and at home I  am concentrating on other things. Things to enjoy. Things to remember. Things to have in our hearts.

But there is one question in my head. In Estonia I went to two job interviews, hoping to get some stable incomes for a change, but again I got the answer “you were a very strong candidate, but bla blaaah blaaah”. Why am I always second best? It was the same with writting the book about Norway. I became second, although I was “a very strong candidate”:D At first I want to say “f**k” to these anwers, but perhaps this is a sign that I have to continue with the things I am working with now. Because the results are waiting just around the corner? I am almost there?

So here I am. In Lillehammer. Part of me worried, because things are not working like they should, but part of me is happy and grateful for things that one cannot put price on. Like these amazing evenings.

Never lose your childish innosence

/ Eveliis / Leave a comment

Well. It took a bit time to get to vol 2 (vol1 you’ll find here). What can I do when there are so many (more?) important things happening, that I almost forgot I promised to share my TOP3 places for children and childish people in Lillehammer area. 

1. The place I suggest to visit FIRST when in Lillehammer area is the Norsk vegmuseum – the Norwegian Road museum. 
I had been walking there once before, and it was really really pretty, but as I am not a fan of cars or roads, I thoght the museum is not my cup of tea. Big mistake to think that. This is one of the coolest museums I have visited. Interactive, fun, with a lot of activities for big(ger) and small(er). We just popped in for a second, because we had visitors from Estonia and had a bit spare time. The second lasted for two hours. We just had so much fun there! Our favorite was the “drunken glasses experience” where you can test how straight you will walk when under the influence. Let’s say that I failed compleatly. 
And the best part? It’s all FREE. We will be back quite soon!

2.  I´ve been to Lilleputthammer once before, I think it was 14 years ago, I remember my sister was still a “baby” – 11yrs old. I could never have imagined to come back here with my own child. Now that Lillehammer is our hometown, I knew exactly where I need to go with her. To Lilleputthammer of course!
It is the most amazing family park on Earth (okay, I haven’t been to Disneyland, but I am sure Lilleputthammer is at least one of the most incredible places to visit with children), located 16 km from Lillehammer in Øyeris. Britt Ida was from Øyer, by the way, she lived on the highest mountain in a little fairy tale house. Driving to Øyer was emotional for me, it brought back so many memories. My first Christmas in Norway, my second Christmas in Norway, my third Christmas in Norway in JULY with my sister, my mom and my uncle. I had wished my sister could see experience the “Britt Ida Christmas” and  when we some years later visited her and Camilla in July, she remembered it. We had a traditional Christmas dinner and got Christmas presents. I got my own kransekake forms…
 
But back to Lilleputthammer. Almost as old as me (built in 1982) and is a miniture version of Lillehammer’s main street Storgata with many of the historical houses that were in Lillehammer in 1930’s. 
 
3. Hunderfossen is a…I don’t even have words for this place. The amusement park is quite expensive, but boy, there are so many things to do, so I promise every penny you spend is worth the experience. Yes, also for adults! I went there last year (read HERE) and yes, things didn’t go as perfectly as I had planned in my head, but this year Ida has grown, and so am I as a mother, so when we go now – I am sure we will have the time of our life. 
When you go there, don’t forget to take with you the picnic basket! When the weather is nice, there’s harder to think of a nicer place for a family picnic!