Kui ma esimest korda Norra tulin ei osanud ma isegi kartuleid keeta. Knut narrib mind heatahtlikult selle pärast siiani, et kas ma ikka mäletan kui saamatu ma olin. Mäletan-mäletan. 20 aastaga on küll ühtteist muutunud ja ma oskan kartuleid keeta, kuid laias laastus sellega mu toidutegemise oskus piirdubki. Hea toit mulle meeldib, aga enda oskused on kesised.

Norra on minu jaoks olnud toidu avastamise maa. Kuni 16-aastaseni ehk siis Norra kolimiseni ei olnud ma kunagi kala söönud. Meil ei söödud kodus kala ja nii ma elasin öndsas teadmises, et kala on vastik. Makaronid ja ketshup oli minu lemmiktoit. Kas te teate, millist toiduainet ma praegu köige rohkem jälestan (kui nii vöib öelda)? Ketshupit! Ma lähen endast välja kui keegi minu toidu peale ketshupit paneb. Minu jaoks näitab see, et mu toit on nii maitsetu ja halb, et seda saab vaid ketshup päästa. Suvel olime me maal vanaema juures ja tädi tegi koorest löhepastat. Keele viis alla! Mis te arvate, mida tegi terve laudkond peale minu ja tädi? Panid toidule ketshupit peale. Püha issand jumal! Nad olid vaadanud, et üks laps (üheksa aastane poiss!) paneb toidule ketshupit ja eeldasid, et tädi on lauale töstnud vaid keedetud spagetid, kuhu peabki ketshupit peale panema. Püha issand jumal x2!

Umbes esimesel öhtusöögil Norras Britti ja Arne juures olid ka laual spagetid. Parmesani ja sidrunikastmes. Kui Britt küsis minult, kas ma soovin veel midagi, vastasin ma:”Ketshupit!” See pilk, mille Britt mulle heitis, ei lähe mul meelest. “Vaene rumal ida-euroopa laps,” mötles ta kindlasti oma südames, “ta ei tea elust ikka mitte midagi.” Umbes sama pilguga vaatan mina nüüd oma peret kui need toidule ketshupit peale kallavad.

Britti ja Arnega öppisin ma nii üht kui teist kummalist ja tundmatut sööma. ûhel järjekordsel öhtusöögil olid laual krabid ning söögiriistadeks tangid ja heegelnöela meenutavad orad. “Alusta sina,” ütles Arne ja ulatas minuni krabikausi, “sa oled meil aukülaline.” Ma vaatasin kaussi ja heegelnöelu ja tundsin, kuidas ma häbi pärast maa alla vajun. Ma ei oska ju. Aga kui sa oled 16-aastane, siis sa ei julge seda tunnistada. Nii ma siis punastasin, pomisesin midagi, et ei, ikka peremees alustab ja püüdsin püüdlikult jällgida, kuidas teised heegelnöelaga krabi söövad, et siis järgi teha ja jätta mulje nagu oleks me aastal 1997. kodus Eestis vaid krabidest toitunud ning heegelnöelad söögiriistadena on täiesti tavaline nähtus.

Esimene kokkupuude foie gras’ga oli midagi kohutavat. See ei maitsenud absoluutselt, kuid köik teised oigasid mönust. Mina neelasin oma tükid ühe korraga alla, loputasin suu ohtra veega ja lootsin, et ei pea midagi nii jälki enam kunagi sööma. Mu maitse muutus. Nüüd saan ma aru, miks nad oigasid.

See pilt on näide eilsest öhtust, kui kaks naist üritasid pardimaksa karpi lahti saada. Kirusime prantslasi, et nad oma delikatessi nii pakendavad ja nüsisime nii mis jaksasime, et väärt kraam karbist kätte saada. Saime. Vöttis aega aga asja sai. Ei ole küll köige esteetilisem vaatepilt, aga mis sa teed kui isu on, aga möistust mitte.

Lambakarree ja punane prantsuse vein olid samuti kaks asja, millega ma esmakordselt Norras kokku puutusin.  Tule taevas appi, oigasin ma. Aga mitte mönust. Miks ometi keegi end nii kohutava toiduga piinab, mötlesin ma. Ma vist ei pea ütlema, et punane vein mekib mulle tänaseks päevaks väga hästi ja ka lamba (talle) karree on minu taldrikul alati oodatud.

Sellega seoses meenub mulle ka üks paari päeva tagune seik. Söidame maanteel ja möödume aasal söövast lambakarjast. “Vaata kui nunnu,” hüüatab mu söbranna. Ma noogutan. “Varsti saab teist maitsev liharoog,” lisas ta. Me naersime. Veganitelt ilmselt plusspunkte ei saa.

Aga mul on hea meel, et Norra on mu maitsemeelt kujundanud ja veel rohkem on mul hea meel selle üle, et Ida on (vähemalt veel praegu) laps, kes hea meelega köike, nö täiskasvanute toitu maitseb. Muidugi ei söö ta köike, kuid mul on siiralt hea meel, et ta pole vaid “naervad vinkud- makaronid-ketshup”- tüüpi laps. Kui te aga arvate, et talle ketshup ei meeldi, siis te eksite. Kahjuks vöiks ka tema oma toidu ketshupiga üle ujutada kui vaid lastaks. Mis värk selle ketshupiga on?

//When I came to Norway the first time I knew nothing about food. I could not even boil potatoes. Knut had to teach me. He still teases me with that. “Do you remember?” he asks. Yes, yes, I do. In 20 years some things have changed. I know how to boil potatoes, but this is basically it. No advanced level cooking unfortunately in my kitchen. I love good food, but my own skills…nothing to brag about.

Norway for me has been a journey through food in a way.  Ketchup and spaghetti was my favorite food when I came here. I remember my first dinner with Britt and Arne. They served spaghetti in parmesan and lemonsauce. “Can I have some ketchup?” I asked Britt. The look she gave me could kill. Or actually it was filled with sadness. “Poor ignorant East-European girl,” she probably thought, “knows nothing about life and obviously food.”  I now understand her. When people ask for ketchup when I serve food, it gives me the signal that my food was so bad, that only the strong taste of ketchup can save it. Why? Why do people like to kill the tastes with ketchup? 

Britt and Arne taught me much more than eat food without ketchup. I learned to eat so many unknown and strange things. Like fish. Yes, I had never had fish until I came to Norway. My mom did not like fish, so I grew up in a believe that fish is something uneatable. But fish is sooooooo gooooooood! I soon discovered. And shrimps and all kind of sea food. When I was first time served snow crab I had no idea how to use the crochet hooks that where on the table instead of forks and knives. I felt so stupid, but when you are 16-years old, you do not admit that you have never seen these kind of tools before. I studied how the others used them and tried to give an impression like eationg snow crab with crocheting hooks was the most common thingin Estonia (in 1997!). It isn’t common even in 2016, but well…. I think I fooled them with my knowledge:D

The next strange thing was foie gras. Oh, it is the most delicious thing, everyone said. I tasted and hoped I never have to taste it again. Why ,oh dear god, why they torture me with bad food, I thought. Luckily my taste changed. The featured image of this post is from last night, when two ladies tried to open a box of foie gras. As you can see we managed, but I suspect the can was not supposed to be opened like this. 

What I want to say with this post? I am glad “my Norway” has been so culinary, it has really changed me a lot, it was a huge advantage to come and live in Norway as a teenager. And I am glad that “Ida’s Norway” is somewhat similar. She agrees to taste and try all kind of “grown up food”. It makes me happy, that she is not the typical “don’t want that and that” kind of child. Of course this doesn’t mean that she does not love ketchup. She could eat it with spoon if only allowed. What is it with ketchup?