They’ve enchanted me!

August 2, 2018August 6, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Veel aasta alguses tegutsesin ma selle nimel, et täna Hiiumaale kohvikupäevadele põrutada, aga läks teisiti. Ega ma ei kurda, sest elu. Asju juhtub ja minu puhul on ju vaid loomulik, et plaanid ja asjaolud muutuvad. Paar kohvikut on küll, mis kripeldama jäävad hinge, aga igale poole ka ei jõua. Tartus on ka nädalavahetusel toidu- ja veinifestival. Sinna ka ei jõua.

Kui veel Hiiumaast rääkida, siis mul on õudselt hea meel, et ilmselt ikka Hiiumaa kohvikutepäevad on aluse pannud nii ulatuslikule kodukohvikute traditsioonile. Ja veel rohkem, et leidub inimesi, kes viitsivad ja tahavad ja oskavad seda mõtet edasi arendada, isegi teisele tasandile viia. On nunnumaid ja lihtsamaid üritusi ja on originaalsemaid. Eelmisel aastal külastasin ma esimest korda Tammelinna kodukohvikute päeva. Läksin ausalt eelarvamusega, et no mida nad ikka pakkuda suudavad. Veetsime terve lõbusa päeva koos sugulastega.

Mõnikord ma mõtlen küll, et kas inimesed juba ära ei tüdine nendest kohvikutepäevadest, aga ju siis mitte, sest minu arvates tukeb neid igal aastal aina juurde. Ju me siis oleme ikka ühed suured kohvitanted. Äge! Ma ei tea, kas Peipsi Toidu Tänavat – 175 kilomeetrit pop up restorane Vasknarvast Saaboldani – saab nimetada kohvikutepäevaks, aga üks üliäge mõte on see küll. Kui sellest kuulsin, käis peast läbi mõte, et peaks ikka sinna minema ja kui sõbranna sõnasabast kinni võttis, oli plaan sündinud. Lähme! Aga kuhu ja kuidas? Vasknarvat ma tean, aga pean ausalt tunnistama, et Saaboldast ei olnud ma midagi kuulnud. Ja kuidas ma need restoranid üles leian? Ma tunnen küll Kauksi, Rannapungerja, Kallaste, Mustvee kanti, aga kus on Atsalama küla? Kuidas leida Peramaa torniresto?

38190255_444808755922859_175967430047170560_n

Pop-up restoran Tare, Atsalama küla.
Rahvuslikus kastmes maitseelamused Tagavälja talu perenaiselt. Serveerituna talu tarekeses looduslike helide taustal.
FB: Tagavälja talu
Foto: Tagavälja talu

Tegin siis Google´is endale ülevaate võimalikust marsruudist. Pilt läks kohe selgemaks. Esimesel päeval keskenduks sellele poolele, mis jääb Vasknarvani, ja teisel päeval sellele poolele, mis jõuab Värska poolele. Broneerisin meile isegi Kuremäe Hostelis toa juba ära. Nii naljakas, et alles paar nädalat tagasi mõtlesin ma, et oh tahaks Kuremäe kloostrisse minna, aga no kuna ma sinna jõuan. Ja Setomaale. Voila! Elu jälle.

Muidugi ei ole niipidi marsruut kõige loogilisem, sest pühapäeval tuleb ju tagasi Tallinnasse ka põrutada ja läheb hirmsaks uhamiseks sealt Saaboldast, aga pole hullu. Kõik on teostatav. Aega on veel ka, nii et kes teab võib olla organiseerin ma marsruudi veel kuus korda ümber. Oleks minulik.

Küll küllale liiga ei tee ja kui teine sõbranna hakkas sõnasabast kinni, et kuule lähme 15.09 Sibulatee Puhvetite Päevale, siis mõtlesin ma, et aga miks ka mitte. Mis see siis sõita on.

38122954_2131968943512187_5193490517500887040_n

Aljonushka puhvet. Foto: Sibulatee FB

Näete, mis need Peipsiääre inimesed minuga teinud on. Ära on nõidunud, mis muud. Aga tegelikult kui ma vaatasin neid kohanimesid – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – tuli mulle täiega nostalgia peale. Tartus elades ei ole need kohad mulle võõrad. Kauksi oli nagu välismaa, kuhu suvitama mindi, ja kuna see oli niiiiiii kaugel, siis ikka mitmeks päevaks ja telkidega. Hiljem käisime emmega Peipsi ääres päevitamas ja ujumas, Emajõgi meile ei meeldinud, Peipsi pettis ära nagu oleks mere ääres puhkamas. Kauksi oli ju niiiiii kaugel ja nii said meie lemmkrandadeks kohad Rannapungerjas ja Kallastel. Võib olla on ka need mälestused üks põhjus, miks Peipsi kant mulle nii hingelähedane on?

It was not so long ago, in the beginning of this year actually, when I was working towards on going to Day of Cafes in Hiiumaa today. But things change. I’m not complaining, because this is life. Things happen and in my case it is only natural that plans and conditions change. There are couple of cafes, that don’t seem to want to leave my mind, but I can’t be everywhere. There is also a food and wine festival in Tartu this weekend. I have to miss that event too.

If there was anything to say about Hiiumaa, then I am really happy that most likely Day of Cafes in Hiiumaa have started a long term home cafe tradition everywhere in Estonia. Even more so that there are people, who want to and can develop this concept, take it to another level. There are cuter and simpler events, and then there are more original ones. Last year I went to Tammelinna Home Cafes’ day for the first time. I was prejudice when going there as I really didn’t think there is something new they could offer. Instead, we spent a really fun day with our relatives.

Sometimes I wonder if people are not getting tired of it all already. Apparently not, because seems like there are new events happening every year. We, Estonians, must very big café fans. Cool. I am not sure if you can call “Peipsi Food Street – 175 kilometers of pop up restaurants from Vasknarva to Saabolda” a day of cafes, but it is an awesome idea. When I heard about it, I did think on maybe going, but when my friend decided to go, that was it. We are going! But where and how? I know where is Vasknarva, but I must admit I had never heard of Saabolda. And how do I find all these restaurants? I am familiar with the surroundings of Kauksi, Rannapungerja, Kallaste and Mustvee, but where is the village of Atsalama? How do I locate the Peramaa Tower Restaurant?

So I opened Googlemaps to set up a possible route. Everything made sense immediately. On the first day we would stay more around Vasknarva and the second day explore the area of Värska. I even booked a room in Kuremäe hostel for us. It’s so funny how it was only couple of weeks ago, when I thought of visiting the Kuremäe monastery, but who knows when I get there. And Setomaa. Voila! This is life, again. Of course it is not the most logical to start the journey from north and move to south as it will be a lot of kilometers to drive back to Tallinn on Sunday, but everything is doable. We still have time, so who knows, I might re-route us few times. That would be so me.

If that wasn’t enough, my other friend invited me to go along to the Day of Cafes in Sibulatee (onion road) on the 15^th of September. Well, why not. What is another couple of hundred kilometers.

See what these people near Peipsi have done to me, they’ve enchanted me. To be fare, looking at these place names – Kauksi, Rannapungerja, Kallaste – I felt really nostalgic. When I was still living in Tartu, I knew those places very well. Kauksi was like a resort you went for summer holiday, and because it was sooo far away, you went there at least for couple of nights and took your tent with you. Years later, we used to drive to Peipsi lake for a swim with my mum as we didn’t like the local river. Peipsi made us feel like we were at seaside. As Kauksi was too far to drive, Rannapungerja and Kallaste became our new favorite beaches. Maybe these memories are the reason why I feel so close with Peipsi area?

Suveks saledaks

April 18, 2018April 18, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Igal aastal luban ma endale, et vot nüüd võtan end kätte ja saan suveks saledaks. Vahet ei ole kas ma olen kaalunud 52 kg, 58kg, 65kg, 71kg – iga kord üks ja seesama lubadus. Täielik pullikaka, sest tegelikkuses ma tunnen end, kui ma just ei väliselt nii suur, et uksest sisse ei mahu, siis ei ole mõtet mõelda, et vot nüüd hakkan ma saleda(ma) keha nimel pingutama.

Küll olen ma vanusega täheldanud, et ma olen rohkem rõhku hakanud panema sellele, mida ma söön ja miks ma liigun. Te ju teate, et veganlus on mulle täiesti mõistmatu mõiste olnud, et miks ja kellele ja kust ma saan need puudujäävad toitained jne jne jne, aga inimesed arenevad, sh ka mina. Täna kui Kaisa meile väikese veganpakikese saatis, hüüatas Marek: “Issand, ta teeb meist veganid! Või no ongi juba teinud!” Ja see ei olnud etteheide, vaid pigem tunnustus. Jah, ma leian ikka, et mul on Keilas elades raske leida “outside of the box” toiduaineid, aga põhimõtteliselt kui ma ei oleks nii mugav, saaks ma ilmselt linnas nädala toidu valmis ost, kuid see selleks. Asi ei ole selles, et me hakkaks kogu perega veganiteks või taimetoitlasteks, asi on hoopis enesetundes ja tervises. Näiteks Marek ei tarbi juba issand-ma-ei-tea-mingi-pool-aastat piimatooteid ja ei ohi enam, et raske on olla või siin ja seal on lööve. Ja minu punnkõht ei ole ka enam nii punnis. Kaalunumbri jälgimisest loobusin ma kuu aega tagasi, see ei anna mulle midagi juurde, küll aga olen ma jälgima hakanud oma keha. Ja ma TUNNEN end kergemana.

Spordiinimene ei ole ma kunagi olnud. Mulle ausalt ei meeldi sport. Või okei, ütleme siis, et ma ei ole leidnud spordiala, mis mulle meeldiks. HAF-is meeldis – nii jumping kui EMS, aga mul ei ole aega seal käia. Oot, kerime tagasi. On küll aega, ma ei viitsi. Ma leian ettekäändeid. Norra, töö, laps, pere…Lollid vabandused. Treeningsaalid on rahvast täis. Vaevalt need kõik vallalised töötud on, eksju. Noh, aga õnneks meeldib mulle niisama liikuda, matkata, värskes õhus liikuda. Asi seegi. Võiks öelda, et pole aega, aga tegelikult olen täitsa elevil, et 5.05 Kõrvemaale Öörännakule lähen. Orienteeruda ma ei oska, aga loodetavasti mind päris üksi metsa ei lasta, ikka tiimina koos.

No vot. Ja nii olengi ma esimest korda elus loobunud endale mingite debiilsete “suveks saledaks” lubaduste andmisest. Tänu tõukele Kreisilt Veganilt on mu uus moto hoopis “kogu aeg tervislikum”.

Ketshupist foie gras’ni/From ketchup to foie gras

September 10, 2016September 11, 2016 / Eveliis / 7 Comments

Kui ma esimest korda Norra tulin ei osanud ma isegi kartuleid keeta. Knut narrib mind heatahtlikult selle pärast siiani, et kas ma ikka mäletan kui saamatu ma olin. Mäletan-mäletan. 20 aastaga on küll ühtteist muutunud ja ma oskan kartuleid keeta, kuid laias laastus sellega mu toidutegemise oskus piirdubki. Hea toit mulle meeldib, aga enda oskused on kesised.

Norra on minu jaoks olnud toidu avastamise maa. Kuni 16-aastaseni ehk siis Norra kolimiseni ei olnud ma kunagi kala söönud. Meil ei söödud kodus kala ja nii ma elasin öndsas teadmises, et kala on vastik. Makaronid ja ketshup oli minu lemmiktoit. Kas te teate, millist toiduainet ma praegu köige rohkem jälestan (kui nii vöib öelda)? Ketshupit! Ma lähen endast välja kui keegi minu toidu peale ketshupit paneb. Minu jaoks näitab see, et mu toit on nii maitsetu ja halb, et seda saab vaid ketshup päästa. Suvel olime me maal vanaema juures ja tädi tegi koorest löhepastat. Keele viis alla! Mis te arvate, mida tegi terve laudkond peale minu ja tädi? Panid toidule ketshupit peale. Püha issand jumal! Nad olid vaadanud, et üks laps (üheksa aastane poiss!) paneb toidule ketshupit ja eeldasid, et tädi on lauale töstnud vaid keedetud spagetid, kuhu peabki ketshupit peale panema. Püha issand jumal x2!

Umbes esimesel öhtusöögil Norras Britti ja Arne juures olid ka laual spagetid. Parmesani ja sidrunikastmes. Kui Britt küsis minult, kas ma soovin veel midagi, vastasin ma:”Ketshupit!” See pilk, mille Britt mulle heitis, ei lähe mul meelest. “Vaene rumal ida-euroopa laps,” mötles ta kindlasti oma südames, “ta ei tea elust ikka mitte midagi.” Umbes sama pilguga vaatan mina nüüd oma peret kui need toidule ketshupit peale kallavad.

Britti ja Arnega öppisin ma nii üht kui teist kummalist ja tundmatut sööma. ûhel järjekordsel öhtusöögil olid laual krabid ning söögiriistadeks tangid ja heegelnöela meenutavad orad. “Alusta sina,” ütles Arne ja ulatas minuni krabikausi, “sa oled meil aukülaline.” Ma vaatasin kaussi ja heegelnöelu ja tundsin, kuidas ma häbi pärast maa alla vajun. Ma ei oska ju. Aga kui sa oled 16-aastane, siis sa ei julge seda tunnistada. Nii ma siis punastasin, pomisesin midagi, et ei, ikka peremees alustab ja püüdsin püüdlikult jällgida, kuidas teised heegelnöelaga krabi söövad, et siis järgi teha ja jätta mulje nagu oleks me aastal 1997. kodus Eestis vaid krabidest toitunud ning heegelnöelad söögiriistadena on täiesti tavaline nähtus.

Esimene kokkupuude foie gras’ga oli midagi kohutavat. See ei maitsenud absoluutselt, kuid köik teised oigasid mönust. Mina neelasin oma tükid ühe korraga alla, loputasin suu ohtra veega ja lootsin, et ei pea midagi nii jälki enam kunagi sööma. Mu maitse muutus. Nüüd saan ma aru, miks nad oigasid.

See pilt on näide eilsest öhtust, kui kaks naist üritasid pardimaksa karpi lahti saada. Kirusime prantslasi, et nad oma delikatessi nii pakendavad ja nüsisime nii mis jaksasime, et väärt kraam karbist kätte saada. Saime. Vöttis aega aga asja sai. Ei ole küll köige esteetilisem vaatepilt, aga mis sa teed kui isu on, aga möistust mitte.

Lambakarree ja punane prantsuse vein olid samuti kaks asja, millega ma esmakordselt Norras kokku puutusin. Tule taevas appi, oigasin ma. Aga mitte mönust. Miks ometi keegi end nii kohutava toiduga piinab, mötlesin ma. Ma vist ei pea ütlema, et punane vein mekib mulle tänaseks päevaks väga hästi ja ka lamba (talle) karree on minu taldrikul alati oodatud.

Sellega seoses meenub mulle ka üks paari päeva tagune seik. Söidame maanteel ja möödume aasal söövast lambakarjast. “Vaata kui nunnu,” hüüatab mu söbranna. Ma noogutan. “Varsti saab teist maitsev liharoog,” lisas ta. Me naersime. Veganitelt ilmselt plusspunkte ei saa.

Aga mul on hea meel, et Norra on mu maitsemeelt kujundanud ja veel rohkem on mul hea meel selle üle, et Ida on (vähemalt veel praegu) laps, kes hea meelega köike, nö täiskasvanute toitu maitseb. Muidugi ei söö ta köike, kuid mul on siiralt hea meel, et ta pole vaid “naervad vinkud- makaronid-ketshup”- tüüpi laps. Kui te aga arvate, et talle ketshup ei meeldi, siis te eksite. Kahjuks vöiks ka tema oma toidu ketshupiga üle ujutada kui vaid lastaks. Mis värk selle ketshupiga on?

//When I came to Norway the first time I knew nothing about food. I could not even boil potatoes. Knut had to teach me. He still teases me with that. “Do you remember?” he asks. Yes, yes, I do. In 20 years some things have changed. I know how to boil potatoes, but this is basically it. No advanced level cooking unfortunately in my kitchen. I love good food, but my own skills…nothing to brag about.

Norway for me has been a journey through food in a way. Ketchup and spaghetti was my favorite food when I came here. I remember my first dinner with Britt and Arne. They served spaghetti in parmesan and lemonsauce. “Can I have some ketchup?” I asked Britt. The look she gave me could kill. Or actually it was filled with sadness. “Poor ignorant East-European girl,” she probably thought, “knows nothing about life and obviously food.” I now understand her. When people ask for ketchup when I serve food, it gives me the signal that my food was so bad, that only the strong taste of ketchup can save it. Why? Why do people like to kill the tastes with ketchup?

Britt and Arne taught me much more than eat food without ketchup. I learned to eat so many unknown and strange things. Like fish. Yes, I had never had fish until I came to Norway. My mom did not like fish, so I grew up in a believe that fish is something uneatable. But fish is sooooooo gooooooood! I soon discovered. And shrimps and all kind of sea food. When I was first time served snow crab I had no idea how to use the crochet hooks that where on the table instead of forks and knives. I felt so stupid, but when you are 16-years old, you do not admit that you have never seen these kind of tools before. I studied how the others used them and tried to give an impression like eationg snow crab with crocheting hooks was the most common thingin Estonia (in 1997!). It isn’t common even in 2016, but well…. I think I fooled them with my knowledge:D

The next strange thing was foie gras. Oh, it is the most delicious thing, everyone said. I tasted and hoped I never have to taste it again. Why ,oh dear god, why they torture me with bad food, I thought. Luckily my taste changed. The featured image of this post is from last night, when two ladies tried to open a box of foie gras. As you can see we managed, but I suspect the can was not supposed to be opened like this.

What I want to say with this post? I am glad “my Norway” has been so culinary, it has really changed me a lot, it was a huge advantage to come and live in Norway as a teenager. And I am glad that “Ida’s Norway” is somewhat similar. She agrees to taste and try all kind of “grown up food”. It makes me happy, that she is not the typical “don’t want that and that” kind of child. Of course this doesn’t mean that she does not love ketchup. She could eat it with spoon if only allowed. What is it with ketchup?

I kissed an alpaca and I liked it

June 26, 2016July 2, 2016 / Eveliis / Leave a comment

We have been feeling a bit homesick lately and cannot really decide what to do with our life, but a weekend like this one with friends (I almost wish to call them family) made the homesickness go away and yet again thank Faith for such fairytale time. Yeah, yeah, cliché, but take a look at our Midsummer celebration in photos. If I had not been here myself, I’d didn’t think life like this is possible in reality.

Me oleme viimasel ajal natuke koduigatsust tundnud (ühtlasi ütlen ma, et oleme 21.07-05.08 Eestis, sest minu läbipõlemise juures soovitas sellist puhkust ka psühholoog) ja olnud sellises “ei liha ega kala” situatsioonis, kuid nädalavahetus nagu see, ajas koduigatsuse kaugele ära. Jälle kord pean ma vist Saatust tänama selliste muinasjutuliste hetkede eest. Ja-jaa, klišee ning kui ma ise poleks seda kogenud, siis ma ei usuks, et selline idüll päriselus ja meie murede juures võimalik on, aga on.