Meil on Idaga olnud kaks fantastilist ja muinasjutulist augustikuu õhtut hyttas, meeldivas seltskonnas, hea toidu ja huvitavate jutuajamistega. Sellistel hetkedel tundub, et kõik on nii ilus ja mured täiesti teisejärgulised. Need õhtud on mulle ka kuidagi nii inspireerivalt mõjunud, et ma olen viimased kaks päeva teinud tööd nagu hull, lootes ISE midagi ära teha ja jõudagi mingil hetkel punkti, kus ma ei ole enam ise abivajaja, vaid saan teisi aidata (mu meelest selline ilus plaan, mille poole püüelda).

Kõige naljakam nende kahe õhtu juures on olnud see, et Ida on olnud täielik unistuste laps. ma ei julge küll ära sõnuda, kuid ei mingit jonni, vingumist, virisemist, lihtsalt on istunud koos meiega laua taga ja söönud ning kui enam pole tahtnud süüa, on ta lihtsalt kenasti omaette mänginud. Seda ei ole varem juhtunud! Samamoodi magamisega. Läheb kenasti voodisse ja MAGAB. Täna lausa kella kaheksani, et me jäime hiljaks.

Võib-olla on sellel mingi seos minu endaga? Ma püüan Idale mitte välja näidata kui olen mures või kurb, ma arvan, et see ei ole tema suhtes aus ja kuna ma püüan rohkem pingutada tema nimel, siis tegelikult on mul ka vähem võimalusi ja aega muremõteteks.

Üks muremõte mul siiski on. Või noh pigem selline küsimus. Miks ma alati teiseks jään? Ma käisin Eestis kahel töövestlusel, lootuses et saaks ka paiksemaks jääda ja ei peaks saja asjaga tegelema. Mõlemast kohast sain ma vastuseks, et olin “väga tugev kandidaat ja sobiks tööd tegema, aga  bla bla blaaa”. F**k! tahtsin ma esimese hooga öelda, kuid samas püüan ma mõelda, et ju siis ikka on “ette nähtud”, et ma tegeleksin edasi nende asjadega, millega ma tegelen. Sest ehk on tulemus kohe nurga taga? Ma pean veel vaid natuke veel kannatlik olema? Tavaliselt kipub nii olema.

Ja siis ma olengi siin Lillehammeris. Osa minust mures ja lootusetu, sest asjad ei kipu minema nii nagu peaks, teine osa rahul ja tänulik, et mul on nii palju sellist, mida ei saa isegi hinnata. Nagu need kaks ilusat õhtut.

//Ida and I have had two amazing evenings in hytta this week. Wonderful company, deep conversations, good food, nice weather, THE view. These evenings have been so inspiring to me, that I have been working like crazy this week. Trying to finally come to situation where I handle things by myself, not needing to accept help from others all the time. I think it is a nice goal to have.

One of the funniest things this week has been that Ida has been such a dream child. No screaming, no crying and yelling, just a nice and sweet and most beautiful girl in the world. Eating “adult food” like shrimps like a little lady with fork and knife and making me proud of her behavior.

Can it have some connection to my own behaviour? I am trying to not to show her when I am sad or worried, because I think it is not fair to her and as I am trying to be stronger and more mature than ever I have less time for worries. I am doing my worring from 9-16 at work and at home I  am concentrating on other things. Things to enjoy. Things to remember. Things to have in our hearts.

But there is one question in my head. In Estonia I went to two job interviews, hoping to get some stable incomes for a change, but again I got the answer “you were a very strong candidate, but bla blaaah blaaah”. Why am I always second best? It was the same with writting the book about Norway. I became second, although I was “a very strong candidate”:D At first I want to say “f**k” to these anwers, but perhaps this is a sign that I have to continue with the things I am working with now. Because the results are waiting just around the corner? I am almost there?

So here I am. In Lillehammer. Part of me worried, because things are not working like they should, but part of me is happy and grateful for things that one cannot put price on. Like these amazing evenings.