Ma sain Marekilt eile pahandada, et külmkapis nii palju toitu, millel ma halvaks olen lasknud minna. Tegelikult ei ole üldse minulik kappi palju toitu osta, sest mu esimene kiiks on, et ma ei taha (koduse) toidu peale raha kulutada ja mul on kapis alati minimaalselt asju. Ses mõttes, et mul on piisavalt asju, millest toitu valmistada, aga mitte niimoodi, et sada tuhat erinevat valikut. See ajab mind närvi. Ja kui kapis on liiga palju asju, siis pooled neist lähevad halvaks ja mulle ei meeldi toitu ära visata. See ajab mind ka närvi, sest siis mulle tundub, et ma olen raha tuulde visanud. Nüüd aga oli meil kapis muuhulgas terve Virmalise tort (ma pidin selle poest ostma!), kapsa-krabisalat, täidetud munad, sült, avatud pakk vürtsikilu. Virmalise tordi ajas Marek endale näost sisse, et ära ei ei peaks viskama (mina olin oma isu veerandist täis söönud), kuid ülejäänud läksid prügikasti.

Ma ei teagi, mis pime vaim mind seekord poodi minnes tabas, et ma ladusin toidukorvi praktiliselt kõike. Idal lubasin ka sinna panna pea kõike. Ja nii oligi meil kapp täis toitu, mida ma enam ei söönud. Ma ei söö seisnud toitu. Ma jätan toidu lauale, pliidile ja siis mingi aeg avastan, et need tuleb kappi panna, sest muidu lähevad nad halvaks, kuid ma tean juba eos, et targem oleks need toidud kohe ära visata, sest ma niikuinii ei söö neid enam. Samamoodi on mul poolikute pakkidega. Ma ei söö toitu juba avatud pakendist. Kui mul jääb pakki alles neli vürtsikilu, siis oleks targem see juba kohe prügikasti visata, sest ma ei söö neid enam. Aga see on üks väiksemaid kiikse, kui nii saab öelda.

Mu kõige suurem kiiks on seotud arbuusiga. Ma JUMALDAN arbuusi, kuid ma ei liialda, et mul võivad enne käed otsast kukkuda kui ma ise arbuusi lõikama hakkaksin. Kui toote mulle külla kaasa arbuusi, siis võite mürki võtta, et peate selle ise ära tükeldama, vastasel juhul jääb see serveerimata, läheb halvaks ja prügikasti. Üks päev oli poes müügil eriti ahvatleva välimusega arbuusitükk. Ma pidin selle ostma. Marek küsis miks, kui ma niikuinii seda ära ei söö. Söön küll, raiusin mina vastu. Me sõime selle arbuusi ära viimasel hetkel enne kui see pahaks hakkas minema ja kui Marek oli selle lahti lõiganud. Teine asi, mida ma kunagi ei koori, on apelsin. Ma võin apelsine süüa, aga ainult siis kui keegi need mulle ära koorib.

Kui ma joon pudelivett, siis ma jätan alati mingi kullinokatäie joomata, panen selle siis kappi ja avan uue pudeli. Marek pahandab minuga alati, et miks ma neid tühjasid pudeleid kappi topin. Ma ei tea, aga topin.  Samamoodi kipun ma jätma söömata mingi väikese killukese toidust. Halvimal juhul panen ma selle lusikatäie toitu suurel taldrikul külmkappi. Miks? Ärge küsige! Et Marek saaks selle kolm päeva hiljem sealt ära visata.

Sellest ei hakka ma isegi rääkima, et mul peab riiulitel olema toitu võrdselt, noh et munariiulis mõlemal real võrdselt mune, et keegi end halvasti ei tunneks või et kui nad öösel peaks ellu ärkama, siis keegi ei tunneks end vähemuses ja teised munad ei saaks neid narrida.

Jp, ma olen täiskasvanud naine.