“maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

May 18, 2018May 18, 2018 / Eveliis / 4 Comments

17. mai on mulle alati seostunud minu hostvanemate Britti ja Arnega – nemad tegid mulle kunagi kingituse ja kutsusid selleks päevaks Norra külla mu emme ja õe. Igatahes ei lähe mul kunagi meelest, kuidas me Oslosse emmele ja õele vastu läksime, hiljem Lillehammerisse sõitsime ja 17.maid tähistasime. See oli üks eriline päev. Mu 7-aastasel õel oli kaasas inglise keele sõnaraamat, sest ta kartis, et ma ei oska enam eesti keelt.

Järgmine mälestus 17.maist on seotud emme ja onu külaskäiguga. Mul oli just läbi saanud aastane kursus Lillehammer Högskoles ning nad tulid mulle järgi. Sellest külaskäigust on mul meeles eriliselt see, kuidas onu sattus vasikavaimustusse Arne Bang & Olufseni stereost, me imetlesime seda pooooool õhtut, Arne rääkis sellest suuuuurima hea meelega (sellest ajast olen ka mina B&O usku pööratud) ja mina olin vaimustuses A-Ha uuest plaadist. Terve tagasitee lõõritasime me “maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

17. mai on minu jaoks üks eriliste mälestustega päev (seda enam, et Arnet, kes mulle nagu isaks muutus, enam meie hulgas pole). Sellest, KUI oluline on 17.mai norrakate jaoks, ei hakka ma isegi rääkima enam.

2015. aasta mais olime me Idaga kahekesi Norras. Ma nurusin Marekit, et ta Norra tuleks, et ta saaks osa suurest pidupäevast ja meie saaksime perena koos olla. Perena koos saime me olla, kuid tagantjärele mõtlen ma, et see oli üks paganama masendav päev. Meie tujud olid teatavatel põhjustel nulli lähedased, ilm oli masendavalt külm ja 17. mai polnud sugugi oma näoga. Või siis ilmselt oli ikka, sest ilm pole Norras kunagi takistuseks, kuid…no saate aru küll. Me istusime oma hallis ja külmas Lillehammeri kodus ja varjasime teineteise eest oma masendust. Kõik tundus nii tume ja lootusetu. Kas ma juba ütlesin, et õudselt külm oli?

2016. aasta oli hoopis kaunim. Esiteks oli imeilus ilm ja teiseks ei olnud me enam Lillehammeris üksinda. Me olime leidnud inimesed, kes meid külla kutsuvad ja aitavad koduigatsust peletada. Ja selle üle olin ma ülimalt tänulik. Selle aasta 17. maist sündisid uued mälestused.

17.mai 2018 oli jälle sarjast “modern family”. Marek kodus, Klaudia Poolas ja meie Ida, Jaagupi ja Satuga Lillehammeris. Õnneks vedas jällegi ilmaga, kuigi hommikul linna jalutades oli seitse kraadi ja varbad olid jääkülmad kui linna jõudsime, kuid lasterongkäiguks tuli päike välja ning lasteaiarongkäiguks oli ilm täpselt sama imeline nagu terve see nädal on olnud. Suvi Norras on midagi erakordselt ilusat. Kuna 17.mai tähendab, et lapsed võivad süüa nii palju jäätist kui tahavad, kasutas Ida seda kenasti ära. Tema limiidiks sai kuus. Siis ütles ta ise, et nüüd ei jaksa rohkem.

Sel aastal oli esimest korda ka lasteaialaste rongkäik ja võtab ikka härdaks küll kui vaatad neid mudilasi rahvariietes rongkäigus jalutamas.

Õhtul pidime me Kopenhaageni bussi peale minema. Pilet oli ka olemas. Juhtus aga nii, et Satu arvas, et see on üks hull mõte väsinud Idaga kõige pealt Kopenhaagenisse sõita, seal magamata peaga koosolekutele minna ja siis rongiga Stockholmi sõita. Eks ma pean nõustuma, et natuke hull oli see mõte küll, aga…mina ju;) Küll on hea, et on olemas moodsad sidevahendid nagu Skype. Koosolekud said hommikul peetud ja täna läheme me lennukiga otse Stockholmi. Slight change of plans käib asja juurde ju.

17th of May always reminds me of my hostparents Britt and Arne from Rotary exchange student times. They invited my mom and sister to celebrate 17th of May with us and I remember how thankful I was. I was 17 years old, away from home for the first time for so long time and well, coming to Norway may not seem like a big thing today, but 20 years ago it was a different story. Only plane tickets cost a fortune. At least for a middle class family. I remember how we picked them up in Oslo and later celebrated the day in Oslo. My 7 years old sister had brought with her an English-Estonian dictonary with her because she thought I cannot speak Estonian anymore. She could have us much ice cream as she wanted. It was a special day.

Next time I celebrated 17th of May was two years later. I had finished my studies at Lillehammer Högskole and my mom and uncle came to Norway to take me home. From this time I remember how my uncle and Arne talked for hours about Arne’s Bang and Olufsen stereo, and I was wearing a strange pink leather skirt, Where was the fashion police? Or was it the fashion then? Britt made fantastic dinner (thanks to her I love cooking (and art)).
Anyway… it was one cool day and trip back home. “Minor earth, major sky” we sang all the way to Stockholm, on the boat me and my uncle went dancing to the night club…sounds so weird now:) He was old then (34:D), I wonder what people thought seing a young girl in a night club with an OLD man.

But back to 17th of May. Three years ago me and Ida were alone in Norway. No families , no friends. I asked Marek to come to visit us, because I really didn’t want to be alone in that cold and dark apartment. It was a sad time and being alone made things even sadder. Marek came. I was happy that we could be toghether as a family, but we had no desire to celebrate anything. And it was FREEZING cold outside. We tried to enjoy the days, but you know quite frankly when you have lost almost everything, you don’t feel like celebrating. We sat in that cold apartment and did our best to enjoy. 17th of May last year had another face last year. Or was it us?

This year everything was totally different. Or actually like it is supposed to be. Like two years when we all lived in Norway. Yetserday was almost the same, only had a bit of “modern family” touch to it. Marek in Estonia, Klaudia in Poland and we celebrating together with “onu Jaabuk” and Satu. It was one AMAZING WARM SUNNY AND SWEET day, full of laughter and joy, celebration. the 17th of May had the face I remembered from old times (old times? what am I 98yrs old talking about “old times”?). And we have friend (who feel almost like family) here. People, who invite us to their homes, help to get rid of homesickness, make us feel welcome in Norway. I am so grateful for that.
Ida took total advantage of the fact that children can have us much ice cream as they want today. She had 6 icecreams. Six!

Poe taga

March 24, 2018 / Eveliis / 3 Comments

Eile lasteaeda minnes käisin läbi ka kohalikust külapoest. Räästas tilkus ja päike soojendas katusealust. Täitsa ilus ilm oli. Pidu käis. Katusealuse laua ümber olid vennad oma viinapudelitega platsis. “A mis sa muud ikka teed, tööd ei ole, ilus ilm,” naeris taksojuht. Eks ta nii ole.

Mulle tuli täiega lapsepõlv meelde. Vasulasse (vanaisa) Andu juurde minnes oli alati uks lahti. Andu oli alati kodus. Aga mõnikord oli uks lukus. Siis oli Andu poe taga. Istusid seal teiste maahabemikega ja jõi õlut. Maahabemikud istusid mu meelest alati seal. Aga nad ei olnud ebameeldivad, nad tundusid (lapse silmadele) lihtsalt kummalised. Istusid seal kännu otsas, jõid õlut ja mängisid kaarte. Pärast kosserdas igaüks oma koju. Kui just naised varem ei tulnud ja neid koju ei vedanud.

Tartus oli mõnikord onu Endel kadunud. Siis võis ta leida kohalikust õllekast. Õllekas ei ole ma kunagi sees käinud, aga ma olen sealt mööda käinud. Tundus jube kole koht. Pime ja haises õlle järgi. Veider, et keegi üldse seal aega tahtis veeta. Vabatahtlikult.

Annelinna kolides kadusid õllekad ja poetagused maahabemikud, aga asendusid moodsa aja joodikutega. Igas paraadnas oli oma joodik. Istusid akna peal, ninad punased peas ja mölisesid omavahel. Mõnikord kogunesid nad esimese korruse joodiku juurde. Uks oli alati pärani ja sealt tuli jubedat lärmi. Sealt mööda minna oli täiega ebameeldiv. Kui pidu läbi sai, sai seal korteris elav naine peksa. Üldse sai seal Annelinnas kogu aeg keegi peksa. Isegi emad. Üks hull ajas purjuspeaga oma ema kirvega taga.

Minu inimesed ja minust inimene

March 10, 2018March 10, 2018 / Eveliis / 1 Comment

Facebook tuletas täna üht vana postitust meelde. Mulle meeldib see FB meenutuste värk kui aus olla. Vanainimese värk vist. Tuleb aegajalt peale soov heietada. Või siis lihtsalt meeldib mulle vanu pilte vaadata. Need on nii naljakad. Kodus ka kipun ma aegajalt mingeid vanu albumeid sirvima. Minu kiiks vist, et mulle meeldivad vanad pildid ja lood. No ja kui Facebook seda meelde tuletas, siis tuligi soov nagu vana albumit vaadata. Vanad ja sadu kordi nähtud-vaadatud-näidatud pildid, aga mõni asi ja mõni inimene on nii oluliselt hinge pugenud, et nendest võibki heietama jääda. Nagu see sama postitus siin. Ei jaga ma seda enda pärast, et appike vaadake, ma olen keskkooli lõpetanud ja välismaal elanud – uuu, mis saavutus. Siin olid pildid inimestest, kelleta ma ei oleks täna see, kes ma olen. Nii nagu on erinevad arusaamad edukusest ja vedamisest ja “raskest” tööst ja vaevast, on erinev arusaam ka minust. Meeldin või ei meeldi. Aga mina ise julgen öelda, et need inimesed on minust Inimese teinud. Ja neid inimesi, keda enam ka meie seas ei ole, jään ma kogu aeg meenutama ja nendest lugusid rääkima.

****

Hakkasin otsima üht vana videot Norra Britt- Idast, tekkis selline tahtmine üks tänapäevasem filmijupike kokku panna oma Norrast. Ma leidsin nii palju huvitavaid videosid, nii umbes 15 aasta taguseid. Naljakad olid.

Esimene video oli keskkooli lõpetamisest. Ütleme siis nii, et see oli neist ehk kõige emotsionaalsem. Seal on koos kõik mulle kallid inimesed. Noh välja arvatud Marek, sest tema oli ilmselt sel ajal hoos pidutsemisega mõnes Tallinna lokaalis, ja Britt Ida, sest ilmselgelt tema peale ei osanud ma aastal 1999 kuidagi mõelda.

Ma peaks seda videot näitama oma anonüümsetele “sõpradele” – siin te alles näeksite vingumist. Ma mäletan küll, miks ma rahulolematu olin, aga las ta jääb.

Tillukesest Stenist, kes enam nii tilluke pole, on üsna palju huvitavaid kaadreid. Kui ta kunagi abiellub, siis ma panen nendest tema pulmapeoks ühe lõbusa loo kokku. Mul on ideegi juba olemas. Nüüd on vaid vaja Steni pulma ootama jääda.

Tädi Helju ütles alati, et tema tahab seda meest näha, kes minuga abiellub. Vihjates sellele, et ma ei oska korraliku naise kombel õmmelda, heegeldada ega kududa, siis ei osanud ma tegelikult ka süüa teha. Ta nägi Mareki ära. Aasta peale meie pulmi ta suri.

Tädi Thea, kes ka kaadrisse jäänud, oli kõige suurem proua, keda ma üldse teadsin. “Tema tunneb arste ja professoreid,” räägiti mulle. Tal oli ainukesena tädi majas telefon.

Kõikidel neil vanadel videotel rippus Marian mul kaelas. Ilmselgelt saab sellest teha vaid ühe järelduse – ma olen alati imeline suur õde olnud:)

Ja näete. Siin on tunnistus sellest, et ma kallistan. Juba aastal 1999. Seega see kallistamise värk ei ole mulle kunagi võõras olnud;)

On täitsa naljakas vaadata, kui väiksed mu õde ja onupoeg olnud on. Mina pole grammigi muutunud. Nemad aga küll.

Emme ja onu Tarmo tulid mulle Lillehammerisse järgi, sest ma ei oleks suutnud kõiki kokku ostetud asju lennukisse kaasa võtta. Terve aastajagu elu pidi mahtuma onu Tarmo tookord üliägedasse BMW-sse. Norrakad imestasid, kuidas ida-eurooplastel selline auto olla saab.

Minu riietumisstiil 15 aastat tagasi on täiesti müstika. Vaatasin pilte ja videosid ja ei saanud aru, kas keegi sundis mind relva ähvardusel neid riideid valima.

Weidemann on üks mu lemmikkunstnikke. Enne Norras elamist ei olnud ma temast muidugi midagi kuulnud. Pärast Norras elamist rääkisin ma temast nii nagu see oleks iseenesestmõistetav, et kõik teavad, kellega tegu. Norra-sündroom, ütlen ma:)

Päris Britt Idale jäi meelde kui väga ma nautisin esimesi Norra jõule. Ma ütlesin tookord, et tahaksin, et mu ema ja õde ka seda kogeda saaks. Nad saidki. Britt-Ida korraldas meile ehtsa Norra jõululaua kesest suvist juunikuud.

Kingitustega. Ma sain omale kranse-kake vormid. “Nüüd oled sa pärisnorrakas,” ütles Britt-Ida mulle vorme ulatades.

Just Norras elades hakkasin ma hindama ühise laua taga söömist. Britt õpetas mulle lauakatmist ja söögitegemist. Siit sai alguse minu armastus kokanduse vastu. Esimesel Norra aastal ei osanud ma kartuleidki keeta, teisel aastal oli minu ülesandeks leiva küpsetamine.

“Õpi hoolega, siis saad ka Norra õppima tulla nagu Lissü (nii nad Liisut hääldasid),” ütlesid Britt ja Arne Marianile kui me lahkusime.

Auto sai otsast lõpuni asju täis. Aga kõik mahtus ära. Midagi ei jäänud maha. Oli aeg mõneks ajaks koju tagasi tulla.

21 aastat//That night, the sun was the moon

February 12, 2018February 12, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Sain just kirja Estelle´ilt, kes korraldab 1997/98 aasta Rotary vahetusõpilaste taaskohtumist Norras. Saate aru kui ajuvaba on mõelda, et see oli juba 21 aastat tagasi. Aga ma ei ole ju nii vanagi? Okei, ilmselgelt olen, aga ma hakkan nüüd aru saama, mida tähendab see, et mida vanemaks saad, seda kiiremini läheb aeg. See aeg on ikka väga kiiresti läinud. Vahepeal olid suhted teiste vahetusõpilastega täitsa kaotsi läinud, sest no tookord sai ju omavahel jagatud koduseid aadresse ja telefoninumbreid, e-maile lihtsalt ei olnud veel välja mõeldud. Täiesti uskumatu hetkel mõelda kui palju me üksteisele kirjutasime. Mul on isegi üks karbike kirjadega veel alles. Lubadusi sai ka igasuguseid antud, aga siis kadusid üldse kontaktid. Elu tuli vahele.

Kuniks tore Facebook meid jälle omavahel ühendas. Ei ole midagi see näoraamat nii mõttetu. Päris naljakas oli peale kõiki neid aastaid vaadata, kuidas me muutunud oleme, kes kus ja millist elu elab. Jagame ikka aegajalt omavahel nostalgilisi pilte ja mälestusi. Vanad oleme;) Aga need mälestused tollest vahetusõpilasaastast on tõesti terveks eluks.

Alles hiljuti rääkisime me virmalistest ja keskööpäikesest. Virmalised on mul ikka nägemata, aga keskööpäikest olen ma koos Yuko ja Antoniga nautinud. Ei lähe kunagi meelest.

Ma olin millegi pärast arvanud, et keskööpäike on ülehinnatud ja pigem nagu turistide meelitamiseks välja mõeldut. See oli ilmselt mu kõige rumalam mõte terves elus, sest mitte midagi ei ole siiamaani suutnud seda vaatepilti mu mälust kustutata. Mu fotokas oli just film otsa saanud ja nii on mu albumis vaid üks üsna kesine pilt kesköisest päikesest, kuid seda erilisem on see kogemus ja mälestus mu mälus. Väljas ei olnud pimedaks läinudki, kuigi kell oli kindlasti üle 12. Me istusime Yukoga oma fiskecampingu lähedal asuva tiigikese kaldal, sulistasime varbaidpidi soojas vees ja nautsime täiesti päevvalget õhtutaevast.

„Ilmselt see siis ongi see kesköö päike,“ ütlesin ma Yukole. Yuko noogutas.

„Ei saa öelda, et midagi väga erilist,“ jätkasin ma. „Lihtsalt valge on.“

„Aga imeilus, kas pole,“ lisas Yuko. Nüüd noogutasin mina.

Hetk hiljem tuli Anton meid otsima. „Ah, siin te oletegi? Ma otsisin teid igalt poolt.“

„Kas midagi on lahti?“ ehmatasime me.

„Ei, üldse mitte. Istume nüüd autosse ja lähme kesköö päikest vaatama.“

„Kesköö päikest? Kas see polegi… Ma arvasin,et see, et valge on.. Et see ongi,“ kogelesin ma.

„See?“ tegi Anton imestusest suured silmad pähe. „See on lihtsalt valge suveöö. Keskööpäike on ikka keskööpäike.“

Täpselt 01:08 juulikuu öösel nägin ma oma elu kõige ilusamat vaatepilti. Kõige pealt hakkasid silma kaljud, mis suve heledas öös mõjusid kuidagi hoopis salapärasemalt kui päevasel ajal, sünged ja suured, nende taga sillerdav vaikne ookean ja kõige suurem lõõmavam päikeseratas. Ma jäin hingetuks. „Mää-mää,“ kostis ühe künka tagant vaikne hääl. „Bääää,“ kuuldus teise künka tagant. Kusagil helisesid kellukesed. Meri oli peegelsile. Kaljud veel suuremad kui kunagi varem. Ja päike palju ilusam kui päeval. See oli pilt, mida ei anna sõnadega kirjeldada. See oli pilt, mida ei anna pildil edasi anda. See oli midagi müstilist, salapärast ja suurt, mida peab ise kogema. Me istusime Yukoga pleedi sisse mähituna ühele kaljunukile ja nautisime täielikus vaikuses, mida vahepeal katkestas õrn lammaste määgimine ja tasane kellukeste helin, nautides vaatepilti, mida me kumbki ei teadnud, kas meil õnnestub veel kunagi näha. Sel ööl oli päike kuu. Nüüd tahaks ma veel vaid virmalisi näha, kahju et kõike ilusat ühe korraga ei saa.

*Päisepildil on ka vana Britt-Ida, kelle järgi meie Britt Ida nime on saanud. Temaga kohtumise üle on mul vaata, et veel kõige rohkem hea meel. Oli alles naine!

I just received a letter from Estelle, who is organizing reunion for 1997/98 Rotary exchange students in Norway. It seems so ridiculous to think, that it all happened 21 years ago. I am not that old am I? Well, okay, I must be, but only now am I starting to understand, what it means the older you get, the quicker time flies. The time has gone really quickly. There was a time, when we lost touch among the exchange students, because back then we would swap home addresses and phone numbers, emails were not invented yet. It is unbelievable to think, how much we wrote to each other. I actually still have a little box with all the letters. We gave all sorts of different promises, but then lost touch completely. Life interfered.

Until Facebook brought us back together, which is not that pointless after all. It was quite funny to see how we have all changed over the years and who lives where. We still share old, nostalgic photos and memories. We are old 😉 But the memories from that one year are really for life time.

It was not long ago when we spoke about northern lights and midnight sun. I still haven’t seen northern lights, but I have enjoyed midnight sun together with Yuko and Anton. I will never forget that.

For some reason I had the opinion of midnight sun being overrated and something invented to attract tourists. That must have been the stupidest thought of my life, because nothing yet has been able to delete that sight from my memory. I had just run out of film in my camera and so I have only one vague photo of midnight sun, but the more special is that experience and memory in my mind. It hadn’t turned dark yet, although the time must have been more that 12 AM. Me and Yuko were sitting next to a pond near our campsite, splashing our feet in the warm water and enjoying evening sky in the day light.

“ This must be the midnight sky,” I told Yuko. Yuko nodded.

“I wouldn’t say it is something special,” I continued. “It is just light outside.”

“But so pretty, isn’t it?” Yuko added. Now I was nodding.

A moment later, Anton came to find us. “Oh there you are. I have been looking for you everywhere.”

We got scared, “is something wrong?”

“Not at all. Let’s get in the car and drive to see the midnight sun.”

“Midnight sun? Isn’t this … I thought that, because it is light … this is it, “

I stuttered.

“This?” Anton made so big eyes out of surprise. “This is just light summer night. Midnight sun is midnight sun.”

Exactly at 01:08 one July night I witnessed the most beautiful sight I had ever seen in my life. First we spotted cliffs that seemed so much more mysterious in the bright summer night compared to day time, grim and huge. Behind them, quiet ocean and the biggest and brightest sun ever. I was breathless. You could hear a quiet “baa-baa” behind one hill. “Baaaa,” behind another. Bells were tinkling. The sea was so sleek. The cliffs bigger than ever. And the sun prettier compared to day time. It was a sight you could not describe with words. It was a sight you couldn’t perceive on a photo. It was something mystival, mysterious and so great, that you have to experience it yourself. Me and Yuko sat on the edge of a cliff, wrapped in a blanket and just enjoyed the scenary in silence, not knowing if we would ever be able to experience it again. That night, the sun was the moon. Now I would only like to see the northern lights too. Pitty you can’t have everything beautiful at the same time.

* On the header picture is old Britt-Ida, after whom we named our Britt. Meeting her has made me the happiest of all. She was a woman with a capital W!

Elu teeb ringe? //Throwback to Fashion Sundays

January 6, 2018January 7, 2018 / Eveliis / 5 Comments

Eile jäin ma õhtul sõbrannale üht pilti otsides Moepühapäevade albumit sirvima. Täitsa lõpp kui lõbusad üritused need olid. Jaa, muidugi olid need kodukootud ja lihtsakesed, aga meil oli alati nii lõbus. See sigimine ja sagimine ja mõnikord väikeste modellide “lavanärv”, kõik tuntud ja tuntumad Eesti lastebrändid käisid läbi.

Veebruaris lähen ma jälle Oslo Fashion Week´ile, peale seda ühele messile moeshow´d korraldama, kui ma arvasin, et selle aasta algusega on saavad mu moe- ja ilumaailmaga seotud projektid läbi, siis eile sain ma teada, et võib olla on see alles algus. Laias laastus tähendab see seda, et mulle jääb ööpäeva veel kolm korda liiga vähe tunde, aga ma ei kurda. See on nii põnev maailm.

Kui eile üks disainer mult mõõte võttis, et messi jaoks kleit teha, jäin ma mõtlema, et elu teeb ju täiega ringe. Aastaid tagasi sain ma tänu moepühapäevadele tuttavaks nii paljude huvitavate brändidega, nüüd olin ma samas kohas tagasi. Uued brändid, uued tutvused, pooljuhuslikult minuni jõudnud. Nii veider…

Ma tean küll, et igasugu nostalgitsemised ei paku lugejale suurt midagi, aga mulle endale on alati meeldinud vanades asjades tuhnida, nii et siit ta tuleb. Moepühapäevade throwback:D

16 üritus sai kokku.

IN ENG

Yesterday I was looking for a photo for a friend and ended up browsing through the album of Fashion Sundays. It’s almost beyond me how much fun those shows and Sundays were! Of course, I know that they were amateurish and a bit elementary but we always had a laugh. The hustle and bustle and the occasional “stage fright” of the little catwalk models. All well-known and less-known kids fashion brands were represented.

In February, I am going to Oslo Fashion Week once again; after that I’m heading to a convention to organise a fashion show. If I ever thought that my fashion-related projects have come to their ends with the start of this year, then yesterday I found out that maybe it was all just a beginning. In general, this means that I would need at least three times as many hours as there are in a day but I am not complaining. This is such a fascinating world!

When a designer was taking my measurements yesterday for a dress that will be made for the convention, I found myself thinking that life is full of circles. Years ago I got to know loads of interesting brands thanks to Fashion Sundays and now I’m back at the same place. New brands, new acquaintances… all of them have come to me by chance. How bizarre…

I know that most of my readers don’t care much for my nostalgia but I have always loved to leaf through old stuff, so here it comes: throwback to Fashion Sundays.

We put on 16 shows all together

Koostöö Norra blogijatega – tähelepanu, valmis olla, start!

November 20, 2017November 20, 2017 / Eveliis / Leave a comment

Kolm aastat tagasi oli meie Ussipesa köök täis mehi, kes pošeerisid Norra blogija Tine ja tema abikaasa Thorleifi õpetuste järgi mune ja lõikusid õuntest libilkaid ja luiki. Täna, enne uue projekti lanseerimist, tundus nii õige hetk toda esimest koostööd meenutada. Uuest projektist veel hetkel nii palju, et ma mäletan kui keegi meie oma blogija pahandas, kui üks ettevõte talle lubas teksti ette kirjutada, et mis mõttes, sa tuled mulle ütlema, mida ma kirjutan.

Norra blogijatega koostööd alustades pidin ma kõigepealt täitma brief´i, kus panin kirja, mis ma tahan, et tekstis kindlasti ära mainitakse, mis kujul ma tahan pilte ja mis stiilis ma postitust tahan. Eile hilisõhtul sain ma blogipostituse mustandi, et saaksin selle üle vaadata ja soovi korral veel täpsustada ning muuta. Ei tahtnud. Tekst oli õige ja pildid lausa imelised. Juba peagi saan neid ka teiega jagada. Enne on mul vaja veel Oslosse jõuda ja viimastele blogijatele tooted viia, sest nad tahtsid kindlasti enne pimedat pildid ära teha.

Mulle meeldib see, et kui on koostöö, siis on kõik täpselt kuupäevaliselt ja vaat et kellaajaliselt kirja pandud, kuna midagi kuhu postitada tuleb. Ei ole nii, et võtan raha vastu ja siis reklaamin suvekingi kui esimene lumi maas:)

Ja nüüd korraks ajas tagasi.

Yesterday our tiny kitchen was full of men – 14 Estonian guys learned how to make breakfast to their wives.

What’s so special about that you ask? Why would someone need a course like this? We all know how to fry eggs and make sandwiches. Well, take a look at the photos and you see what they learned:)

I don’t even remember how I found Tine’s blog, but probably I was just trying to find some Norwegian blogs to follow. I love Norway, part of me feels that I am a bit Norwegian (after living there for some years), so I try to not forget my Norwegian skills. For a while I was following the so called “pink bloggers” but pretty soon I got tired of too much silicon in their blogs, I searched for something new, something interesting and classy. Thank God for Instagram, that’s probably how I found Tine’s profile and link to her blog. One of the most popular blogs in Norway, which for a long time now is my favourite spare time reading.

The photos she posted about daily breakfasts her husband makes (#todaysbreakfastinbed) were so amazing that soon the women in Norway asked for a course for their men. It was a success. And then it hit me. Why not invite thme to Estonia to have the same course her. Me and my sister met Tine and Thorleif in Norway this summer and we agreed that the course will take place in our kitchen in autumn.

So yesterday was the day. It was so much fun! For a second I was worried that we have not all the necessary appliances and the kitchen is too small and I thought perhaps it would have been a better idea to have the course in our restaurant kitchen, but it really turned out so well. The men were shy at the beginning and didn’t understand exactly where their wives and girlfriends had send them, but after a while they were having so much fun in the kitchen. I was happy that we had this course, and choose our home instead of Diip. It was cozy. Did I mention fun;)

And guess how many wives had poached eggs and apple swans for breakfast this morning in Estonia? At least 14. I know I have seen the photos. I will post them to my blog later today/tomorrow with instructions how to make the swan out of an apple.

Ma ei tea, keda ma rohkem armastan. Ivo Uukkivi või Ibsenit. *

November 4, 2017November 4, 2017 / Eveliis / 7 Comments

Seoses tänase etendusega, mõtlesin ma, et tõstan vanast blogist siia ühe kolme aasta taguse emotsiooni ühest etendusest, kus Ivo Uukkivi mängis:

Minu armastust Ibseni vastu teavad kõik mind tundvad inimesed. Mulle on alati tundunud, et tema teosed on aegumatud, et need sobivad nii hästi ka tänapäeva, teemad on aktuaalsed igal ajal. Alates haavatud tiivaga metspartidest lõpetades luiskavate Peeridega. Nädalavahetusel käisin ma Rahvusraamatukogus vaatamas “Brandi”. See, et tegu on värssdraamaga ja et peategelaseks on hingekarjane Brand, mis annab ka raamatut mittelugenud (Brand ilmus eesti keeles alles sel aastal!) inimesele aimu religioossest sisust, võib ehk algul ära ehmatada, kuid ärge laske end hirmutada. Usuline vaatepunkt ei sega, vaid paneb pigem mõtlema ja annab asjadele teise, värske, vaatenurga. Paul-Eerik Rummo ja Sigrid Toomingu tõlkest võiks lausa eraldi kirjutada.

Ma oskan norra keelt. Enda arvates ka päris hästi, kuid kuulates seda teksti püüdsin ma vahepeal teksti oma peas norra keelde tõlkida. “Järsk mäenõlv ja kask jõesuudmes, lepapõõsad pervel, vana kirik, seinad pruunid – kõik samad nagu lapsepõlves“. Ma ei tea, kas mina oskaks norrakeelset teksti nii kaunilt kõlavaks eesti keeleks vormida, isegi kui ma tean kõiki neid sõnu mõlemas keeles. Ma aplodeerin tõlkele ja tormasin kohe järgmisel hommikul poodi, et teos ka endale soetada. Mul on nii hea meel, et “Brand” on nüüd olemas ka eesti keeles.

Enne kui ma jõuan tüki endani ja selleni, kui sügavalt see mind puudutas, pean ma ka mainima kui sürreaalne reedene päev see oli. Pärastlõuna veetsin ma ühe lapse 1. sünnipäeval. Teemadeks olid hambad, kõndimine ja muud beebide oskused. Paar tundi hiljem istusin ma oma kursakaaslastega Rahvusraamatukogus ning me arutlesime teemadel nagu kirjandussotsioloogia, inglise keele mõjud norra keelele, eskapism “Metspardis” ( minu lemmikteema!) ja keskaeg. Kaks täiesti erinevat maailma, mis veidral kombel ei välista teineteist, vaid muudavad minu maailma tervikuks. Eelmisel aastal kui me kursakaaslastega Fosset vaatamas käisime, ütlesin ma, et ei, mina lapsi ei saa, jätame selle teema. Sel aastal pühkisin ma seelikult toiduplekke ja vabandasin punastades naeratades, et käisime Idaga sünnipäeval, et näe natuke küpsist jäi ka kleidile.

Kui te ei armasta Ibsenit nii palju kui mina, siis minge ikkagi seda tükki vaatama, kui te ei hakka armastama Ibsenit ja kui te veel ei armasta Ivo Uukkivi, siis ma luban teile, et Ivo Uukkivi hakkate te armastama. Üks põhjus, miks “Brandi” on nii vähe mängitud on, lisaks sellele, et teost peetakse liiga rõhuvaks, liiga intellektuaalseks, liiga masendavaks, on see, et sobivat peaosalist, kes suudaks rolli usutavalt mängida, ei ole lihtne leida. Ivo Uukkivi on Brandiks loodud. Ma vaatasin suu ammuli ja uskuge mind mul oli tahtmine talle järgneda kui ta hüüdis:

“Pilk ette! Pilk ette!

Seal ootab meid võit! Pilk ette!

All, seal sügaviku vangis

oimetuna lebab küla –

Vaevalt paistab enam läbi

Halli uduvihma. Pilk

Ette, üles!

Unustage uneuim, mis rusus

Teid seal all! Tõuske lendu nagu

vabad linnud vabas taevas -“

Ma ei teadnud enam, kumba ma rohkem armastasin (armastan). Ibsenit või Ivo Uukkivi. Või seda võimsat kooslust. Katariina Unt, Margo Teder ja KÕIK teised näitlejad väärivad tugevat aplausi! Ma pole pikka aega nii head näitlejatööd näinud. Kui teatriauhindade jagamiseks läheb, siis ma loodan, et VAT teater teeb puhta töö.

Nüüd siis etendusest.

Ma arvan, et on täiesti ebaoluline, et Brand on vaimulik ja teos usuteemaline. Me kõik usume millesegi/kellesegi/midagi/kedagi ja püüdleme millegi (kõrgema) poole. Minul avas see näidend silmad, pani teisiti mõtlema. Juba esimestel minutitel suutsin ma samastuda nii hullu tüdruku Gerdi, kes suure ja vastiku, hari ludus, kollaste silmaäärtega kulli eest pages. Ma suutsin samastuda muretult elu nautiva Agnesega, hiljem suutsin ma mõista tema valikuid, leina ja hingevalu, ma tundsin end emana. Võib-olla oli minus ka tükike foogti, kellameest, talupoega. Ja ma mõistsin Brandi võitlust. Millegi pärast meenutas see “raudse tahte, külma mõistuse ja jäise valjususega fanaatik” mulle mind ennast. Tema elunõue kõlab “Kõik või mitte midagi!” Ma tunnen, et seisan samuti risteel. Kas kõik või mitte midagi! Ma rühin ülespoole, selle poole mida ma usun, millesse ma usun.

Ma olen teinud vigu ja ma olen eksinud, neil tegudel on tagajärjed. Kes mind tunnevad, teavad, et minu vead ei ole mulle mingit isiklikku kasu toonud. Ma ei sõidaks ju muidu Mondeo-Mati, vaid tuttuue Lexusega. Minus on piisavalt edevust, kuid ka piisavalt arukust saamaks aru, mis on oluline.
Ma ei anna alla ilma võitluseta, pole kunagi andnud. Hääled rahva hulgast küsivad nagu Brandis. “Kui äge see võitlus on, mis meid ootab?”, “Kui suurt vaprust see nõuab?”, “Kui suure võidupalga keegi saab – näiteks mina?”, “Kui mitu päeva läheb, kas teisipäevaks on võit käes?” Brand minus vastab:

“Kui kaua võitlus kestab? Kogu elu.
/…/
Võitlus kestab
niikaua, kuni ükskord teie tahe
on kindlaks saanud, kuni teie hingest
on kadunud kõik arad kõhklused
valiku ees, mis ütleb teile: kõik –
või mitte midagi. Mis kaotate?
Kõik oma ebajumalad, maaorja
kuldkarrast ahelad ja vaimuloiduse
sulgpadjad. Ja mis on te võidu tasu?
Kirg usus, ühtsus hinges, puhtus tahtes.”

Ma mõistsin ühtäkki, et pead ei tohi norgu lasta, et tuleb edasi rühkida. Kindlal sammul. Raudse tahte ja külma mõistusega. Ja kui Brand jälitades ja kividega loopides minema aeti, sest ta oli “halb poeg, halb abikaasa, halb isa – ei saa olla halvemat kristlast”, sain ma aru, et alati on kusagil keegi, kes arvab, et sa teed kõike halvasti, ükskõik kui hästi sa ka ei püüaks, Selja taga jääb keegi alati näpuga näitama.
Kui Gerd püüab hõbedast ja terasest kuulidega kulli tabada, ütleb Brand:

“Tema vastu
ei saa ükski relv. Ta jätkab
lendu, isegi kui kuul
otse südamesse tabab.
Tahad teda surnuks lüüa, kaob
äkki silmist – aga samas
ründab selja tagant oma
trikkidega.”

Ma võin blogida või mitte blogida, ma võin sõita Mondeo-Matiga või Lexusega, ma võin kanda Burberryt või mitte, ma võin teha või mitte teha palju, kuid see ei muuda midagi. Need, kes tahavad kritiseerida, kritiseerivad niikuinii. Nad leiavad põhjuse siit või sealt. Nende vastu ei saa hõbedast ja terasest kuuliga. Isei kui tahta. Aga seda pole vaja. Nende sõnad ei muuda midagi. Muudab vaid oma soov ja tahe.
Ma seisan

“trepi kõige alumisel
astmel. Pikk ja järsk on tee.
mis viib üles, ja mu jalad
on kui tuld täis”

Ma ei tea, mida tulevik toob. Ma ei ole selgeltnägija. Siiski mõtlen ma hetkel nagu Brand – kõik või mitte midagi! Ma olen ristteel. Ma rühin oma jääkiriku poole. See paistab varsti. Udukardin käriseb. Kõik või mitte midagi! Pilk ette! Pilk ette! Ma olen trepi alumisel astmel, kuid see pole paha, jäävad veel kolm astet – usk, lootus ja armastus.

Kui see, mis ma kirja panin, tundus nii segane nagu oleks selle kirja pannud viieteistaastane hull Gerd, siis minge ise etendust vaatama. Eriti kui seisate risteel. Te ei pea olema usklik ega armastama värsse. “Brand” võib kõnetada teid sellisel moel, mil te ise poleks kunagi uskunud. Poeb naha vahele ja hinge. Paneb mõtlema ja annab jõudu. Ka siis kui kull pole kuhugi kadunud.

“Seal ta istubki, see vana
peletis! Tema see ongi,
kelle laiad tiivasuled
varjutavad kõike…”

Ma jätkan oma tegemistega, sealhulgas ka blogimisega, sest olgem ausad, kes tahab jääb ikka kividega pilduma. Mina rühin edasi. Kuniks on jõudu ja võimalusi. Et tunda siis kas õnnejoovastust või kaotusevalu.

*päriselus armastan ma loomulikult hoopis Marekit, aga kui kõik hingekarjased näeks välja nagu Ivo Uukkivi ja räägiks nagu Henrik Ibsen, siis võiks minust usklik ka saada.

Kui ma Norra kooli sattusin

September 29, 2017September 29, 2017 / Eveliis / 2 Comments

See postitus on ilmselt 20 aastat ajast maha jäänud ning tõenäoliselt võrdlen ma võrdlematut, st et ma ei tea ju absoluutselt mitte midagi tänapäeva koolist, aga seoses erinevustega lasteaedade koha pealt tuli mulle meelde KUI erinev oli Lillehammeri keskkoolis veedetud aasta sellest, millega ma harjunud olin.

Muidugi täna, 36aastasena, näen ma asju tibake teisiti kui tookord 16aastasena, kuid siiski tuli mul tahtmine oma Norra kooli kogemus kirja panna. Absoluutne tõde see ei ole, lihtsalt minu kogemus kui 16aastaselt Norra 11. klassi sattusin.

Kõige esimene asi, mis mulle meelde tuleb on see, kuidas õpilastesse suhtuti kui täiskasvanutesse, kes võivad ise otsustada. Vähemalt jäeti selline mulje ja me kõik teame kui oluline see ühele teismelisele on. Teismeline teab kõige paremini ja on kõige targem. Õpetajad ja õpilased suhtlesid eesnimepidi ja kui võrdne võrdsega. Kui ma vahetunni ajal nägin õpetajaid ja õpilasi koos maja taga suitsetamas pidin ma hämmingust pikali kukkuma. Mis mõttes? Nüüd asi ei ole sugugi selles, et ma suitsetamist pooldaks, aga mulle meeldis see, et keegi ei käinud salaja nurga taga suitsu kimumas, mis on sada korda hullem variant. Ja mingil määral usun ma, et kui pole keelatud, siis pole ka nii põnev ehk siis ega neid suitsetavaid õpilasi väga palju olnudki. (PS: rõhutan siinkohal veelkord, et ei poolda suitsetamist ja point on hoopis selles, et mulle meeldis see suhtumine teismelisse kui täiskasvanusse).

Koolis oli olemas söökla – kantina – kuid suurem osa õpilastest sõid lõuna ajal kaasa võetud matpakke´sid. Kellelgi polnud häbi, et kodust toit kaasas oli. Eestis aga oli tol ajal hoopis teine suhtumine, kui vahetunni ajal poest või kohvikust saiakest ja krõpsu osta ei saanud, olid rott, kes vanematelt piisavalt taskuraha ei saanud. Taskuraha oli mu Norra klassikaaslastel tol ajal ilmselt rohkem kui mõned inimesed Eestis palka said, kuid kaasa tehtud võileivad oli lihtsalt elementaarne. Mulle iseenesest meeldib see toidu kaasa pakkimise idee. Norras koolis (hiljem ka høgskole`s ja ülikoolis) käies muutus see mu jaoks nii loomulikuks, et Eesti tagasi tulles oli mul lausa kahju, et kodus köögisahtlis ei olnud iseenesestmõistetavalt olemas mellomleggspapir (paber, mis pannakse kahe võileiva vahele, et võileivakate kokku ei kleepuks).

Paar päeva tagasi kui me Idaga metsas jalutamas käisime jooksis meile vastu klassitäis orienteeruvaid koolilapsi. Jällegi tuli mulle oma Norra keskkooli aasta meelde. Me jooksime samamoodi mööda metsa ringi ja kehalise kasvatuse tund oli megaäge. Mingil põhjusel tahtsin ma Eestis kehalisest kasvatusest ikka kõrvale hiilida (kuigi ma olen alati olnud sportlik ja pigem heade tulemustega kehalises kasvatuses). Võimalik, et see oli seotud kitsa riietusruumi, halbade pesemistingimuste ja lühikese vahetunniga? Norras aga nautisin ma kehalist kasvatust. Nii nagu ka kõik teised. Vähemalt Lillehammeris. Siin ei ole vist ühtegi inimest, kes sporti ei armastaks. Olenemata vanusest.

Koolitunnid olid Eesti kooliga võrreldes nagu puhkus. Ma ei mäleta, et ma oleks kodus midagi väga tuupinud, ma ei mäleta, et ma oleksin kartnud tundi minna, sest on õppimata, aga samas ei saa ma ka öelda, et me oleksime vähem õppinud. Näiteks geograafiat andis meile legendaarse Thor Heyerdahli poeg, kes oli oma ala täielik fänn ning suutis tunni äärmiselt huvitavaks teha. Kuna inglisekeelseid vahetusõpilasi oli klassis kaks, siis osa tunnist rääkis ta meie pärast lausa inglise keeles. Ühtegi kontrolltööd ma ei mäleta, aga teadmisi jäi mulle külge siiski sama palju või rohkem kui Eesti koolis. Inglise keeles analüüsisime me klassikat (nt Orwelli Loomade farm), mis lisaks sõnavarale arendas ka analüüsivõimet ning laiendas reaalselt silmaringi. Samal ajal Eestis õppisime me inglise keelt nõukaaegsest õpikust, kus räägiti rahvaste sõprusest. Ma ei liialda.

Tunniplaani sai iga õpilane vastavalt oma huvidele kokku panna. Otseloomulikult jätsin mina oma tunniplaanist välja matemaatika (mis Eestisse tagasi 12.klassi minnes mind valusalt tagumikust hammustas ja ma nägin kurja vaeva, et 12.klassi matemaatika läbi teha), aga kui ma oleksin Norras edasi koolis käinud, siis ei oleks matemaatikast loobumine minu edasist käekäiku kuidagi mõjutanud. Analüüsivõimet ja seoste nägemist õpetasid mulle ka teised ained.

Kuigi mulle on alati meeldinud koolis käia ja mul ei ole koolis probleeme olnud (kui välja arvata (armu)kade füüsikaõpetaja, kellele kuidagi pähe ei mahtunud, et mul koolist üks aasta vahele jäi ning ta kõik endast oleneva tegi, et ma kooli koos teistega ei lõpetaks), siis Norra keskkoolis veedetud aasta oli hoopis midagi teistsugust. Just otsustusvabaduse ja suhtumise tõttu. Ei mingit pinget ega tuupimist. Ja kuigi ma tõesti ei mäleta, et ma oleksin väga palju õppinud selle aasta jooksul, siis aasta lõpus tegin ma vajalikud eksamid ära pea sama hästi kui teised klassikaaslased. Hea soovituse sain ka kaasa. Aga seda pole mul kunagi kusagil vaja läinud ega pole sellest ka mingit kasu olnud. Kui siis vaid enesetunde jaoks ja hetkel siin eputamiseks:D

Ma usun, et Eesti koolisüsteem on 20 aastaga palju muutunud, aga tookord oli tõesti tunne nagu ma oleks teisele planeedile sattunud.

Nostalgia pildikarbist

September 2, 2017September 2, 2017 / Eveliis / 8 Comments

Kui juba tänu filmidele nostalgialainele sattusin, siis samal lainel ka jätkan. Mulle meeldib vanades pildikarpides tuhlata, nii veidraid pilte võib leida. Mida ei mäletagi.

Milline armas väike kiilaspäine kõrvik ma kunagi olin. Eksju. Ema oli vanaemale rääkinud, et maailma kõige ilusam beebi. Ilmset sealt mu (ebaadekvaatselt?) kõrge enesehinnang alguse saigi.😊 sest ega siis keegi talle ei öelnud, et tegelikult on su laps üks paras kõrvik. Nii ma kasvasingi üles teadmisega, et olen kõige ilusam laps maailmas.

Need nunnud Hiina kleidikesed, ikkagi defka värk, ning kootud kampsunid. Panda kampsun oli mu kõiiiige lemmikum riideese! Nii kahju et seda alles pole. Peakski paluma kellelgi Idale see teha🤔 See oleks nostalgia to the max.

Ja no vaadake neid tibi-kingi, mis mul jalas on. Olla õe üheksanda klassi lõpukingad. Püha jumal, mis maitse meil ikka oli. 😁