Sest see tee algas siit, mis mind ellu kord viis

December 9, 2019December 10, 2019 / Eveliis / 13 Comments

“Ma olen võimlas ja vaatan vilistlaste korvpalli,” vastab mu onu kui talle helistan, et enne kooli ekskursiooni kokku saada. Jah, kogu minu pere on käinud selles koolis, vanaema käis Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis onu ja ema Tartu 3. keskkoolis, mina alustasin 3.keskkoolis ja lõpetasin Raatuse Gümnaasiumi, isegi vaata, et natuke kahju, et pole kedagi Raatuse kooli minemas. Aga pole ka ime, et me seal koolis kõik käisime – vaadake, kus me elasime, praktiliselt koolis. Tolle rohelise maja teisel korrusel.

Kui vaadata, milleks kool on kool muutunud ja kuidas õppekavad/tunnid välja näevad, siis mõtlen, et koli või Tartusse tagasi. Saaks Ida ka meiega kooli kokkutulekule tulla. Olgu, nali. Tagasi kooli ja võimla juurde. Torman oma asjadega uksest sisse ja ei näe ühtegi tuttavat nägu. Onu ka ei ole. Korraga keegi teretab. Teretan vastu. Mees naeratab. “Saan aru, et sa vist tunned mind, aga mina sind mitte, kes sa oled?” küsin ma. Mees kehitab õlgu ja jätab selle pisiasja mulle mõtteaineks. Kõrvalt kostab pahvakas naeru. Ei, ei ole onu, on üks vana tuttav, kellega kooli ajal koos peol käisime pidevalt.Mida ta naerab, jääb mulle arusaamatuks ja küsida ka ei jõua, sest leian onu ja me liigume edasi kooli ekskursioonile.

Põrkan kokku vana direktoriga. Ma julgen väita, et tol ajal kui mina koolis käisin, ei olnud õpetajate ja õpilaste suhted teab mis sõbrasuhted, ikka pigem kartsime neid (sinna me veel jõuame!), ootamatult tuli meie kooli direktoriks Aivar, kes selle hirmusuhte peapeale pööras ja segadust tekitas. Mis mõttes ta suhtus meisse kui võrdväärsetesse, mis mõttes oli ta igal hommikul kooli ukse peal õpilasi vastu võtmas ja teretamas, mis mõttes… See oli ootamatu, sest me olime ikka harjunud selle tahvlilapiga vastu pead ja tahvlikepiga vastu näppe režiimiga. Ja siis korraga selline muutus. Pole siis ime, et ta meie lemmikdirektor on. Ega me teisi väga ei tea ka. Emme ja onu kiidavad enda oma, aga temast ei tea ma midagi, ei oska kaasa rääkida, aga kuulnud olen ma tollest Marta Roosmäest palju terve oma elu jooksul. Et oli üks lahe naine. Ei ole au olnud kohtuda (sinna me veel jõuame!).

Käime koolis ekskursioonil ja olgugi, et ei teki enam seda nostalgiat, mis veel viis aastat tagasi toda poollagunenud kooli vaadates ja klassijuhataja tundi minnes, olen ma vaimustuses muudatustest. Minu kool enam ei ole, aga nendele noortele, kes seal käivad, peaks see küll olema ideaalne õpikeskkond. Mul tekiks küll soov õppida. Päriselt. Aga ma olen terve elu seminohik ka olnud. Minu esimese klassi asemel on nüüd kokandusklass. Moodne ja ilus. Mõtlen korraks Aime Rüütli peale. Minu esimene klassijuhataja. Huvitav kui vana ta oli siis kui ta õpetaja oli? Vanus on nii suhteline korraga. Teen ekskursiooni kaasa onu klassiga, kes lõpetasid minust 16 aastat varem. 16 aastat! Aga nad ei tundu minust 16 aastat vanemad. Vähemalt mu onu mitte. Me oleme justkui ühevanused, mitte niivõrd välimuselt (sry, Tarmo, sa ikka õnneks näed nats vanem minust välja) kui olekult.

Kätte jõuab õhtu. On aeg minna kontsertaktusele. Sel aastal oli väga hea etendus. Aitäh korraldajatele! Üheks esimeseks lauluks on “Tartu marss” ja mulle meenub üks vaidlus Marekiga, kui ma püüdsin talle selgeks teha, et Tartu on parem kui Tallinn, sest isegi laulusõnad ütlevad “Kauneim linn on Eestis Tartu, Emajõe kalda peal.Kes kord käinud seal,ei sel meelest lä’e kaunid tunnid Toomemäel.” M.O.T.T.

Hahh, jõuamegi vist vaikselt õpetajateni. Kui juba “matemaatiliseks” kisub, siis alustame armsast klassijuhatajast. Mirmest. Ilmselt sama legendaarne oma kurjuselt kui Kütt, keda me kõik rohkem või vähem kartsime ja kuigi ma tean, et paljudel on ilmselt meie matemaatikaõpetajast piisavalt palju traumasid, siis mina (seminohikuna ja ometigi matemaatikas purulollina, kes matemaatikat kartis nagu tuld) pean ütlema, et minule on meie klassijuhataja hästi armas.

Klassijuhatajana ta seisis “oma laste” eest nagu emalõvi kui vaja oli. Olgugi et mu matemaatika oli aastahinnetelt väga nõrk kolm ja mu kooli lõpetamine oleks võinud hoopis selle pärast küsimärgi all seista, aitas see sama õpetaja (koos mu emaga) mul kooli lõpetada. Mul jäi Rotary vahetusõpilasaasta pärast 11.klass vahele ning kui käes oli 12.klassi lõpp, tasemetööd kõik tehtud peale ühe, selgus, et ma ei pruugigi oma klassiga lõetada, kuigi kokkulepe oli selline, et lähen 10. klassist 12. klassi. Teate ju seda, kuidas hindeid pandi nägude järgi, ma tean, ma olin ühes aines puhas viieline ja klassivennad palusid mul oma tööd ära teha. Kuna tegu oli mu jaoks lihtsa ainega, siis tegin seda hea meelega. Nad said kolmed ja õpetaja ütles neile kõigi (ka minu kui töö autori ees), et kuidas te, poisid, nii kehvasti kirjutate. Ma hiljem ikka olen mõelnud, et kumb siis tegelikult oli – kas ma sain viisi kuna olin “viieline” või sain viisi, kuna meeldisin õpetajatele. Seminohik minus ütleb seda viimast. Aga kuidas see kõik lõpetamisse puutus? Oli üks õpetaja, kes reaalselt ei sallinud mind silmaotsaski, ma isegi kahtlustan, et ta oli armukade, et minu peikaks oli tol ajal poiss, kes oli tolles õppeaines tugev ja ilmselgelt õpetaja lemmik. Too õpetaja ütles, et tema ei lase omalt poolt mind eksamitele, sest mul on tema aines 11. klass tegemata. Issand neid pisaraid ja hirmu ja piinlikkust. Nohik minus oleks ära surnud kui ma oleks pidanud aasta hiljem lõpetama. Aga emalõvid võitlesid mu eksamitele. Tollele õpetajale, kes mind ei sallinud, oleks ma lõpetamisel tahtnud ohakaid viia. enam ei oleks see ju käitumishinnet muutnud. Viieline mina on paar korda käitumise ka “rahuldav” saanud, sest mul oli ikka vaja oma suud lahti teha seal, kus ei peaks ning olgem ausad tollel ajal oli targem koolis suu kinni hoida.

Iga kooli kokkutuleku eel mõtisklen ma igivanal (ja suhteliselt mõttetul ning ebaolulisel) teemal, kes mina kooli ajal olin. Noh, et kas nohik, koolikiusaja, pigem popp või veel midagi muud. Ja iga kooli kokkutuleku ajal jõuame me klassiõdede (ja -vendadega kui mõni neist juhtub kampa sattuma, ega meil poisse palju ei olnud klassis) sama teemani. Kui ma käisin laupäeval kooli eksursioonil, siis tuli juttu ka koolikiusamisest, et kas ikka esineb siin koolis ka. Õppejuht ütles, et aga millises koolis ei esineks. Õhtul arutasime klassiõdedega seda teemat. “Ei, meie küll ei kiusanud ja meid ka ei kiusatud,” jõudsime me järeldusele, aga kui kõrvalt kuulata kui sarkastilise keelega me olime nüüd, siis millegi pärast puges meie hinge kahtlus, et eks me ikka oleme natuke kiusanud ka. Samas on see nii veider, sest meie klass oli ausalt üks kamp nohikuid. “Te olite täielikud nohikud,” ütles üks kunagine klassivend kui me hiljem rohkem suhtlema hakkasime, “ma pidin teie klassi sattudes ära minestama.” Pole siis ime, et teised pidid ära minestama kui ma neile nüüd rääkisin, et tolle kunagise klassivennaga hiljem isegi koos olen suutnud elada. Jeesus kui palju ma jõudnud olen teha oma elus. Ma olen tänu ühele peikale isegi A-klassi tüdrukutega läbi saanud ja see on ikka suur asi, sest pagan need A-klassi tüdrukud olid siis targemad, tublimad ja ilusamad ning kurat, isegi 20 aastat hiljem nägid nad välja nagu modellid. “Mäletate, kui meid pandi koos nendega rahvastepalli mängima,” meenutas üks klassiõde, “ja me kunagi ei saanud neist jagu. No kes see kurat tuli selle peale, et meid kokku mängima panna!” A ja B klassi vaheline vaen ei ole kuhugi kadunud, me ei rääkinud peol omavahel peale viisakate tervituste ja kallistuste. Igaks juhuks ütlen, et see oli nüüd naljaga öeldud, aga kooliajal oli meil küll korralik vimm teineteise vastu.

Vimm on mul kooliajast veel millegi vastu. Korvpalli vastu. Ma olin kehalises kasvatuses tugev, see oli üks mu lemmikaineid ning tegelikult ka õpetaja oli üks mu lemmikuid, aga igakord kui ta pani meid korvpalli mängima, tundsin ma, et suren nii seest kui väljast. No ei oskand mina seda palli sinna korvi visata, aga Oras käskis. Jättis mind sinna põrgatama kui teised juba sööma läksid. Paganama nõid, eksju. Me kaklesime. Palju. Aga ikka oli ta üks mu lemmikuid. Ma natuke vist meeldisin talle ka. Mis mulle kooli kokkutulekute ja raginatest hoolimata heade suhete juures meeldib, on see, et sa saad koolikokkutulekul minna õpetaja juurde, võtta talt ümbert kinni, vaadata talle silma sisse ning öelda: “Kallis õpetaja Oras, ma võin siiralt ja südamest öelda, et Teie olete põhjus, et ma vihkan korvpalli!” ja ta ei solvu, sest ta teab, et sa oled elu aeg natuke napakas olnud ja võib olla ta ise ka teab, et pingutas teinekord nats (?) üle. Aga no kui hea ta välja nägi.

Saate aru, seisame klassiõdedega seal nurgas, sööme torti ja mina joon oma proseccot, mis maksis 8.50 klaas!, kui näen silmanurgast, et üks meesterahvas otsib, kedagi, kes pilti teeks. Ühe vanema prouaga. Nimetab teda mitu korda Martaks ja korraga lööb mul pildi kokku, et see vanem proua võib olla toosama Marta Roosmäe. Aga kuidas? Ma juttude põhjal olen alati eeldanud, et ta on surnud. Ma ei taha seda öelda ebaviisakalt, aga no saate ju isegi aru kui minu ajal tundus 27-aastane koolidirektor suhteliselt vana, siis oli ka loomulik eeldada, et 1974-1986 aastatel direktor olnud inimene ei ole enam meie seas. Ma väga vabandan. Küsin tollelt mehelt, kes pilti teha, et kas see võib nii olla. Ta vastab jaatavalt. Ma olen hämmingus. Vana või mitte, aga mis selle kooli õpetajatega on, et kõik näevad nii head välja (me veel jõuame sinna!). See daam ka. Vapustav. Teen pildi ja korraga sähvatab mulle veel üks mälupilt. Ma olen seda meest kusagil näinud. Küsin, kas ta Üllet teab? “Muidugi,” vastab ta, “Ülle oli mu klassiõde.” Tutvustan end Ülle tütrena. Mees ei suuda ära imestada. Ma ei tea, kas ta oli lummatud mu ilust või ei suutnud ta mõista, et nad on nii vanad, et nende lapsed on kohe kohe 40. Sry, emme, et sind vanaks tegid, aga eta zhizn. “Kuule, ma pean suga pilti tegema ja teistele ka kohe näitame, et see on Ülle tütar!” Teeme pilti, mees lahkub ja mõtlen, et kas see “see” oli hea või halb.

Kaua ei saa ma selle peale mõelda, sest saan kokku jälle nende kahega, keda kooli minnes esimesena nägin. Üks tuttav, teine mitteniiväga. “Miks sa koolis täna nii kuri olid?” küsib üks neist. “Ma ei olnud kuri, ma lihtsalt..” vastan ma. Räägime koolist, pidudest, kus koos käidud, mulle tuleb isegi meelde, kes too mitteniiväga tuttava näoga mees oli, jutt viib vanade peikadeni ja enne kui saame kaugemale arutada, katkestab tuttavam mees mu jutu. “Oot, ma ei mäleta küll, et sul mingit peikat oleks olnud,” ütleb ta mulle. Ma mõtlen, et mis mul siis viga oli, et kole nagu öö või mis, aga ei, ta selgitab edasi, et ma olla nii kuri olnud, et keegi tolle seltskonna poistest, kellega me läbi käisime, ei oleks julgenud mulle läheneda. “Peksa oleks saanud,” lisab ta. Aa, tore, on tore teada saada, et lisaks sellele, et ma võisin olla seminohikust koolikiusaja, olin ma ka kuri. No mida värki? Torisen seal natukene ja meiega liitub veel üks vana tuttav, küsin talt, et kas ma olin kuri poistega. Ta vastab, et kuri just mitte, aga nipsakas kindlasti. Kui vastuoluline inimene ma kooliajal siis olema pidin?

Aga no mis seal ikka. Vähemalt ühe mehe olen oma kurjuse juures suutnud ära taltsutada (võib olla ta lihtsalt ongi hirmul ja elab muga sellepärast juba sada aastat koos?) ja muu tegelikult ei loegi. On vahvad mälestused ja meenutused, mille üle naerda. Kell hakkab saama nii palju, et uni hakkab tulema. Liiga palju tuttavaid seekord ei ole. Kui pinginaaber hiljem Instagramis mu peopilte näeb, ütleb ta, et tore, et mulle ka teada andsid või küsisid kas tuled. Mul on nii kahju, et ma nii kehv pinginaaber olen, sest oi, kuidas oleks tahtnud näha. Suvel kui meil oli klassikokkutulek ei saanud ta tulla, nüüd oleks saanud, aga lihtsalt ei teadnud. Sry, Piibe, aga sa vist oled harjunud juba kooliajast, et ma ikka aegajalt kehv pinginaaber olin. Samas ikka üks mu lemmikumaid inimesi. Isegi kui me ei kohtu tihti. Minu inimene. A võib olla ongi hea, et ta ei tulnud, sest ta oli nende teiste klassiõdede inimene ka. Siis kui ma Norras ära olin, mehkeldas nendega mööda pidusid ringi ja sai nende inimeseks.

Oota, aga üks õpetaja jäi nägemata. Ta ju peab siin olema, mõtleme me ja keeldume enne ära minemast kui kirjanduse ja eesti keele õpetaja Auseni üles leiame. Me leiame ta üles, räägib teistega,ei taha nagu segada, aga segamata ei taha ka jätta. Ülbe ja nipsakas ja mis ma kõik olen nagu välja tuleb otsustan ma vahele segada. Ikkagi üks lemmikõpetaja. Aga ma mäleta kui me pidime lugema Arvo Valtoni novelle, mis mulle ja mu pinginaabrile tundusid nii jaburad, et me selle vastu häälekalt protestisime. Täna ma enam ei protestiks. Maitse on muutunud. Ja püha issand jumal, ma ju ütlesin juba, et kõik õpetajad olid nii kaunid, aga see naine oli lausa vapustavalt kaunis. Nii stiilne ja kena. Armas jumal, tee nii, et ma oleks ka tema vanuses (kuigi ma isegi ei tea kui vana ta on, sest kõik vanused on selle õhtuga mu jaoks pea peale pööratud) kasvõi poolt sama stiilne. Miks me pilti ei teinud? Võib olla oli peol veel kedagi, keda oleks tahtnud näha, aga mu kõht on tühi ja mu jalad valutavad kontsadest (haarangi need trepist alla minemiseks hoopis näppu,maanaine nagu ma olen) ning uni hakkab tulema. Kell on üksteist. Lahkume.

“Kuule, aga räägi mulle natuke blogidest!” peatab mind klassiõde korraks veel. “Palju nendes tegelikult tõtt on?” Ma kehitan õlgu, lasen peast läbi popimad blogid ning mõtlen, et vaevalt neist keegi nüüd väga palju valetada viitsib. “Ahh, seda on hea teada,” vastab ta, “sest mõnikord ma loen su blogi ja mõtlen, et ei usu seda, mida ma loen, sest ma ju tunnen Eveliisi. Ta ei ole selline.” Mul jääb küsimata, milline. Hotelli sõites mõtlen uuesti selle peale, et kui vastuoluline inimene ma siis olen. Kes olin ma koolis ja kes olen ma praegu. Mina ei tea. Vaatame viie aasta pärast.

Hommikul kummitab mind peas meie kooli hümn. Oi, kuidas see vanasti mulle meeldis. Ilus laul, ilusad sõnad ja mõtegi pole vale. Hinges mälestus soe, möödund aastad ei loe, oma kooli ei unusta ma. Sest see tee algas siit, mis mind ellu kord viis…

Kas muinasjutuline jõuluaeg on võimalik?

November 11, 2019December 26, 2023 / / 14 Comments

Kui te minult küsiksite, mida minu jaoks tähendavad jõulud, siis olge valmis romaaniks, sest ma jõuan teile jutustada muinasjutulisest jõulust Haugenis. See mälestus on mul niivõrd südames, et ma mäletan iga pisematki detaili, iga lõhna, nii nagu oleks see toimunud alles. Haugeni jõulud on minu jaoks jõulude sünonüüm – soe, südamlik ja mälestusiloov. Mul on kurb vaadata jõulude lähenedes, kuidas inimesi hakatakse mõjutama ja justkui sunnitakse tarbima. Ma ei ütle, et kingitused ei kuulu jõulude juurde, ikka kuuluvad. Ma mäletan lapsepõlvest seda elevust kui jõuluvana võttis kotist välja kingituse, millel oli minu nimi ja mille kätte saamiseks pidi luuletust lugema. Ja päkapiku väiksed kingitused sussi sees. Hiljem advendikalender. Kõik see kuulub jõulude juurde, absoluutselt, aga kõige olulisemad on minu jaoks jõulude puhul hetked, mida mäletadki veel aastaid hiljem ning meenutad heldimusega.

Nagu see “lühike” meenutus minu kõige ilusamast jõulumälestusest. Vanad jälgijad hoiavad kindlasti peast kinni ja mõtlevad, et issand jumal, mitu korda see naine seda mälestust jagab, andke mulle andeks, aga see lihtsalt on minu jaoks nii ilus mälestus, et jagan seda aastast aastasse isegi häbitundeta.

Selleks ajaks kui hilissuvi oli ootamatult talveks saanud oli mulle esimene koduigatsus jõudnud peale tulla. Ma oleksin nii väga tahtnud jõule veeta kodus koos oma perega, kodust saadud kirjad tegid mind kurvaks ja panid salaja pisaraidki valama. Esimest korda tundsin ma oma perest tõeliselt puudust. Kurvameelsuse vastu ei aidanud midagi, ma olin endale sisestanud, et jõulud tulevad minu jaoks rasked. Ka Brittile ja Arnele ei jäänud mu nukrus märkamata ning nad püüdsid teha kõik endast oleneva, et mu tuju üleval hoida. „Ma arvan, et sa võiksid jõulud veeta Haugenis Camilla ja Britt-Idaga,“ pakkus Britt ühel õhtupoolikul kui ma niisama diivanil vedelesin ja üksisilmi „oma“ Weidemanni vahtisin. „Me muidugi teeme ka traditsioonilist jõulutoitu ja vaatame televiisorist jõulusaateid, aga ma usun, et sul oleks tore kogeda ehtsaid norra jõule,“ lisas ta ja rõhutas sõna „ehtsaid“.

Mul ei olnud selle vastu midagi. Camilla ja Britt-Ida olid Britti sugulased, kes elasid Lillehammerist vaid 25km kaugusel Øyeris – seal, kus olümpiamängude slaalomivõistlused toimusid. Camilla ema Britt-Ida oli aga nii eriline, et teda on sõnadesse raske panna. Ta on mulle meelde jäänud kui käreda ja kõva häälega veidike tüsedam naisterahvas, kes suitsetas „Marlboro Light’i“, jõi punast veini ning naeris nii eriskummaliselt nakatavalt. Tema naer ja hääl tuleb mulle nii elavalt silme ette iga kord kui mõte tema peale läheb. Ja mu mõte läheb tema peale tihti, Britt-Idat on raske unustada. Juba esimesel kohtumisel temaga tekkis mul tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, sugulased, temast õhkus käredast ja kõvast häälest hoolimata soojust ja südamlikkust. Britt-Idas oli särtsakust, sädet ja söakust rohkem kui ei kelleski teises, keda ma kohanud olin ja siiani kohanud olen, kuid selleks, et tõeliselt mõista kui eriline see naine oli, peab olema temaga kohtunud. Mul on hea meel, et lisaks minule on see au olnud ka mu emal, õel ja onul, kes täpselt nagu mina, ei unusta Britt-Idat mitte kunagi.

Päev enne lille julaftenit, 23.detsembrit, tuli Britt-Ida mulle Lillehammerisse oma päevinäinud halli värvi Toyotaga järele ja pidurite kriuksudes asusime me Haugeni poole teele. Lobisedes ja pidurite krigina saatel olime me jõudnud lumisele ja kitsale teele, mis paistis viivat sama mäe tippu, mis tundus olevat sama kõrge kui Suur-Munamägi, ainult järsem. „Kuhu me nüüd sõidame?“ küsisin ma veidike hirmunult, kui sain aru, et Britt-Ida hakkab oma päevinäinud autoga Munamäe tippu sõitma.

„Haugenisse ikka,“ muhelese Britt-Ida.

„Sinna?“ küsisin ma veel rohkem hirmunult, „autoga?“

Britt-Ida vaid naeratas, noogutas julgustavalt ja juba järgmisel hetkel vuras päevinäinud hall Toyota mäest üles. Kui minu jaoks oli see kõige ekstreemsem kogemus terves mu senises elus, siis ei Britt-Ida ega tema Toyota ei lasknud kõrgest ja lumisest mäenõlvast ning kitsast teest end heidutada. Mõne minuti pärast olime me jõudnud „Munamäe tippu“, kust avanes kõige maalilisem vaade, mida mu silmad kunagi näinud olid.

Kõige kõrgemas tipus seisis suitseva korstnaga kahekordne siniste aknaruutude ja sinise esiuksega beež maja. Ümberringi oli vaid mets, lumi, tee, mida mööda me olime üles sõitnud tundus veelgi kitsam ja järsem, kaugelt paistis valele poole jooksev tõrvikuga mees. Väljas hakkas hämarduma, selges taevas särasid eredad tähed ja meid ümbritses täielik vaikus. Mitte ühtegi häält, mitte ühtegi inimest, lihtsalt meie ja meid ümbritsev metsik loodus. Ma olin jõudnud tõelisesse talvisesse norra muinasjuttu.

Ma ei tea, miks ma olin endale ette kujutanud, et Haugeni majapidamine on päevinäinud ja räsitud nagu vana hall Toyota, aga kuidas ma eksisin. Mind ootas ees tõeline nukumaja. See kõik oli nii ilus, et mul oli tunne, et ma näen und. Britt-Ida ja Camilla juhatasid mind keldrikorrusel asuvasse roosilise tapeedi ja valge vanaaegse mööbliga magamistuppa. Ma oleks tahtnud sellesse tuppa igavesti jääda. Kui ma lapsepõlves olin nukumajast unistanud, siis nüüd oli mu unistus täide läinud – ma ööbisin elusuuruses nukumajas. Haugeni maja valged seinad, vanaaegne mööbel, pitslinikud ja – kardinad, suur valge kamin, kus praksusid puud, klaver, messingist nipsasjad, igal pool põlevad küünlad ja aknast paistev pilkane pimedus on mu meeltesse nii sügavale sööbinud, et ma võiksin ka praegu 21 aastat hiljem kirjeldada igat pisematki detaili selles maja, tundes siiani ninas köögist levivat koogilõhna ja erilist vana maja hõngu. Ma ei olnud oma elus kunagi midagi nii kaunist näinud. Õhtu veetsime me kolmekesi suure köögilaua taga lauamänge mängides.

„Nii, tüdrukud, magama“ kamandas Britt-Ida kui kell oli veidike üle kümne, „aitab tänaseks. Homme on tegus päev ees ootamas ja palju vaja ära teha.“

Kell on ju alles kümme, tahtsin ma vastu vaielda, aga ei julenud. „Mis meid siis homme ees ootab?“ küsisin ma hoopis.

„Enne õhtusööki, tead sa, on vaja maja korda teha, „ lausus Britt-Ida, soovis meile head ööd ja kadus, raamat näpus, oma baldahhiinvoodiga magamistuppa.

Hommikul ärgates askeldasid Britt-Ida ja Camilla juba köögis. Kell oli 9 läbi. Mis kellast nemad siis juba üleval on, imestasin ma nende tegusaid nägusid nähes. Britt-Ida kattis rikkaliku hommikusöögilaua, muu hulgas jäi mulle eriliselt silma vanaaegne koogikarp, millest oli kuhjani täis erinevaid küpsetisi.

„Minu ema on vana kooli naine,“ naeris Camilla märgates, kuidas ma koogikarpi silmitsesin. „Temal peab siiamaani jõulude ajal seitse erinevat sorti kooke laual olema.“

„Muidugi,“ noogutas Britt-Ida uhkusetundega. „Jõulude ajal peab laual olema seitset erinevat sorti kooke.“

„Misasja?“ küsisin ma veidike uniselt. Koogikuhi rääkis küll enda eest, kuid jälle kord kartsin ma, et äkki veab mu norra keele oskus mind alt ja ma saan millestki valesti aru. Ei saanud. Vana norra traditsiooni kohaselt peab jõululaual olema seitse erinevat sorti kooke.

„See traditsioon on umbes 140 aastat vana ja kõik pereemad, kes endast vähegi lugu pidasid küpsetasid jõululauale seitse sorti kooke,“ jätkas Britt-Ida uhkusega. Ma sain aru, et ta on üks neist pereemadest, kes endast ja vanadest traditsioonidest väga lugu peab.

Ilma igasuguse liialduseta hakkasime me Camillaga pärast hommikusööki Tuhkatriinude kombel hõbedat läikima nühkima ja messingist nipsasju pesema. Mitte ükski lusikas, kahvel, pott ja pann ei tohtinud kahe silma vahele jääda. Kõik vaibad said klopitud, põrandad pestud, riiulid tolmust puhtaks võetud. Ma olin surmväsinud. Väljas hakkas hämarduma.

Samal ajal kui mina ja Camilla end õhtusöögiks valmis sättisime, oli Britt-Ida juba jõudnud laua katta. See oli kõige uhkem pidulaud, mida mu silmad kunagi näinud olid.

„Kas õhtusöögi kohta on teil Norras ka mõni traditsioon, mis ütleb mitu sööki laual peab olema,“ naljatasin ma nähes, et lisaks pidulikule söögilauale oli söögist lookas ka köögilaud.

Camilla ja Britt-Ida vaatasid üksteisele paljutähenduslikult otsa.

„Ei, mingit traditsiooni selle kohta ei ole, külla aga usun ma, et sa saad veel ühe norra traditsiooniga lähemalt tuttavaks,“ muigas Britt-Ida.

„Kui sa muidugi julged,“ lisas Camilla ja itsitas.

„Mis mind siis ees ootab?“ küsisin ma veidike arglikult ja jäin traditsiooniga, mis nad mõlemad muigama pani, tutvumist ootama. See ei lasknud end kaua oodata. Köögilauad oli lookas külmade eelroogade all. Põhirõhk oli pandud kalale – tursk, lõhe, mida nad millegi pärast gravlaks’iks nimetasid, vähemalt kolm erinevat sorti heeringat tillukestest klaaspurkides – julesild, tomatsild, sherrysild, erinevad salatid, kastmed.

„Aga mis see on?“ uurisin ma Camillalt ühel liual oleva valge olluse kohta, mis meenutas kala ja õudusfilmidest tuttavate limaste koletiste ristsugutist.

„See, kallis Eveliis, on lutefisk, see ongi üks norra traditsioonilistest jõuluroogadest, ja teine eriline roog on rakfisk, näed seal teisel liua peal,“ vastas Camilla. Rakfisk nägi välja nagu tavaline lõhe ega tekitanud minus mingeid erilisi emotsioone, lutefisk’i välimus pani mind see eest küll kõhklema.

Ma oleks vist pigem eelistanud lutefisk’i proovimise vahele jätta, kuid mõtlesin, et vaevalt midagi saab veel kohutavamat olla kui keedulammas ja plastiliinist juust. Samal ajal kui ma vapralt lutefisk’i oma taldrikule tõstsin, selgitas Britt-Ida mulle libekala ajalugu.

Pidulik jõuluõhtusöök jätkus mulle juba tuttavamate toitudega, sest norra jõululaud ei erine väga eesti omast. Lauale toodi hapukapsas, kartul, kaste ja lihavaagen. Sealiha asemel oli vaagen täis kuhjatud ribi, vorstide, medisterkake’de, pinnekjøtt’i ja keedetud veisekeelega . Kolmekesi istusime me Haugeni maja köögis küünlavalgel, nurgas praksus kaminas tuli, aknast paistsid tähed, me lobisesime ja sõime, nii kaua kuni mina tundsin, et olin lõhki minemas.

„See kõik oli nii hea, et ma sööksin ennast vist lõhki, aga nüüd ma tunnen küll, et grammi ka enam ei mahu sisse,“ kiitsin ma Britt-Ida kokakunsti.

„Aga magustoit?“ imestas Britt-Ida. Ohh, kuidas ma olin magustoidu suutnud ära unustada. Kui juba hommik algas seitsme eri sorti küpsistega, kartsin juba ette kui suurejooneline veel magustoiduosa olla võiks. Õnneks kartsin ma ilmaasjata. Pärast kinkide jagamist tõi Britt-Ida lauale „kõigest“ jäätise murakamoosiga, juba hommikust tuttavad küpsised ja püramiidikujulise rõngastest koogi, mis oli kaunistatud norra lippude ja kommidega – kranskake. Ma ei suutnud ära imestada, kuna Britt-Ida kogu selle toidu oli jõudnud valmis teha. Välja arvatud muidugi lute-ja rakfisk, mille ta nagu ma traditsioonidest aru sain, oli juba sügisel pidanud maasse „mädanema“ pistma, et see sealt siis enne jõule lihtsalt lauale tõsta.

„See oli kõige ilusam jõuluõhtu, mis mul kunagi olnud on,“ tänasin ma Britt-Idat ja Camillat imelise kogemuse eest. Ma tundsin, et mu silmanurka kippus pisar. Ma tundsin korraks süümepiinu, et nautisin selliseid jõule eemal oma perest ja nemad sellest ilma jäid, ma oleksin tahtnud seda tunnet nendega jagada. Ma oleksin tahtnud, et korterijõulude asemel oleks nad saanud kogeda muinasjutulisi jõule Haugenis.

„Miks sa siis korraga nii nukraks muutusid,“ päris Camilla.

„Ah, ei midagi,“ valetasin ma, aga vist mitte väga osavalt. Mõlemad Britt-Idaga jäid mulle küsivalt otsa vaatama.

„Ma lihtsalt jäin mõtlema, et need olid nii ilusad jõulud ja ma oleks nii tahtnud, et mu tilluke õde oleks ka siin olnud. Me kodus küll kaklesime kogu aeg ja ta tüütas mind oma asjadega, ei lasknud mul üldse rahulikult olla, aga nüüd ma olen aru saanud, kui väga ma temast puudust tunnen.“

„Ära muretse,“ lohutas Britt-Ida, „ega need ei pruugi sugugi viimasteks jõuludeks siin jääda, sa võid alati siia tagasi tulla, koos perega ja me võime ühiselt Haugenis jõule pidada.“

Me jõudsime koos pidada veel ühed Haugeni jõulud. Ja ühed suvised jõulud, mille Britt-Ida korraldas spetsiaalselt emme ja Mariani jaoks. Meist sai üks suur ühine pere. Vahel tunnen ma Britt-Idast puudust. Ja sellepärast ongi mul nii hea meel, et üheks valitud nimeks Ida sai. See meenutab mulle üht fantastilist naist Øyerist.

Kas muinasjutuline jõuluaeg on võimalik + KINGILOOS

November 11, 2019November 11, 2019 / Eveliis / 13 Comments

Kui te minult küsiksite, mida minu jaoks tähendavad jõulud, siis enne kui ma jõuan vastuseni, olge valmis romaaniks, sest majõuan teile jutustada muinasjutulisest jõulust Haugenis. See mälestus on mul niivõrd südames, et ma mäletan iga pisematki detaili, iga lõhna, nii nagu oleks see toimunud alles. Haugeni jõulud on minu jaoks jõulude sünonüüm – soe, südamlik ja mälestusiloov. Mul on kurb vaadata jõulude lähenedes, kuidas inimesi hakatakse mõjutama ja justkui sunnitakse tarbima. Ma ei ütle, et kingitused ei kuulu jõulude juurde, ikka kuuluvad. Ma mäletan lapsepõlvest seda elevust kui jõuluvana võttis kotist välja kingituse, millel oli minu nimi ja mille kätte saamiseks pidi luuletust lugema. Ja päkapiku väiksed kingitused sussi sees. Hiljem advendikalender. Kõik see kuulub jõulude juurde, asboluutselt, aga mida aeg edasi, näen ma kuidas rõhk liigub valesse kohta. Perega koos veedetud aja asemel on rõhk kingitustel, need peavad olemas suured ja uhked ja neid peab olema palju, et jõulud oleks jõulud. Esimese advendini ei ole palju aega jäänud ja silma jäävad erinevad advendikalendrid, üks uhkem ja kallim kui teine. Mina mõtlesin ausalt sel aastal advendikalendrist loobuda, ent ma olen sunnitud oma sõnu sööma.

Sest.

Üks imearmas naine, kes on ise suur muinasjuttude ja jõulufänn, ,on sel aastal valmis saanud teistuguse muinasjutulise ja mängulise advendikalendri, kus iga akna taga peidab ennast tegevus, mida saab läbi viia kas üksi või koos terve perega. Mitte šokolaad või muu nänn, mis toob rõõmu vaid hetkeks. Saate aru, keegi on välja mõelnud advendikalendri, mis on mõeldud selleks, et luua mälestusi. Võiksite ju küsida, et kas selleks, et perega koos midagi teha, on tõesti vaja advendikalendrit. Mina vastan teile ausalt, et kiire elutempo (ja kohati ka oma laiskuse juures) ei leia ma mõnikord aega, et Idale raamatutki lugeda. Aga kui me koos igal jõulukuu päeval avame kalendris aknakese, mille taga peidab tegevus, mida koos teha, siis see on natuke nagu ka motivatsioonikalender. Lisaks sellele, et see aitabki luua meil oma muinasjutulise jõulu. Mõelge minuga kaasa. Kas killuke šokolaadi, mille te advendikalendrist saate, pakub teile ja teie lapsele tegelikult elamus? Kas talle jääb see meelde? Jah, aastal 1992. kui ma oma esimesed advendikalendrid avasin, oli see midagi erilist, sest ma ei olnud midagi sellist varem näinud, aga nüüd on see midagi nii igapäevast. Aga kas teie lapsele jääb meelde see jõulukuu, kus te iga päev midagi koos avastasite ja ette võtsite? Oo jaa! Seda advendikalender 24 kinki meile kõigile pakubki.

Kalendreid on kaks:

24 kinki iseendale – iga akna taga peidus tore tegevus, mis aitab lõõgastuda
24 kinki loodusele – iga akna taga peidus tore tegevus, mida saab teha värskes õhus (nii linnas kui maal)

Kalender sobib nii lastele, kui täiskasvanutele, nii iseendale kui kingiks. Idee autor on (omasõnul väikestviisi) keskkonnasõber, kes tahab, et ka tema enda tulevastel lastel oleks võimalus siin planeedil sama mõnusasti enda jõule veeta nagu tal endal lapsena oli (nt kelgutamine, lindude söötmine ja lumes hullamine), siis on ta silmas pidanud, et kalender oleks toodetud 100% Eestis ja kasutanud trükikoda, mis lähtub keskkonnasõbralikust tootmisest.

Minul on meie kalender juba käes, teie jõuate endale ka enda omad kenasti enne advendiaja algust soetada, aga kaks kalendrit loosime me välja ka – ühele inimesele, et saaksite võidu puhul teise oma sõbrale kinkida, et ikka rohkem muinasjutulisi jõulumälestusi luua. Loosimises osalemiseks paluksin teil hakata Advendikalendri Facebooki sõbraks siin ja jätta kommentaaridesse oma kõige ilusam jõulumälestus. Võitja selgub 17.11.

Lõpetuseks teile “lühike” jupike minu kõige ilusamast jõulumälestusest. Vanad jälgijad hoiavad kindlasti peast kinni ja mõtlevad, et issand jumal, mitu korda see naine seda mälestust jagab, andke mulle andeks, aga see lihtsalt on minu jaoks nii ilus mälestus, et jagan seda aastast aastasse isegi häbitundeta.