välimus

Silmalaugude plastika – esimesed emotsioonid//Eyelid correction – first emotions

/ Eveliis / 16 Comments

Päisepildil on mul silmalaugudele ka lauvärv kantud, kas te näete midagi? Ei näe? Mina ka ei näe. Põhjus selles, et mul on rasked silmalaud. Mida aeg edasi seda rohkem on laug alla langenud ja kuna ma olen niikuinii terve elu teadnud, et ühel hetkel võtan ma selle opi ka ette, siis nüüd sai see ka tehtud. Jällegi, otseselt ei ole see mul elamist seganud ja koletisena pole ma end ka tundnud, aga siiski natuke nagu ikka häiris küll.

eveliis-41

Ma ise arvasin, et see samm saab teoks kunagi kui olen 50+, ma ei teagi, miks ma olin pähe võtnud, et nii kaua ootama pean. Võib olla oli üheks põhjuseks ka see, et ma kujutasin ette, et silmalaugude plastika on tunduvalt kallim. Tegelikult maksab protseduur alates 890 eurot. Koostöös Medemis Clinic´uga panime me mulle paar kuud tagasi plastika aja kirja. Novembri lõppu. Kuigi ma oleksin tahtnud kohe ja varem, aga taastumine pidi siiski aega võtma ja mul oli vaja tööasjus esinduslik välja näha. Sinised ja verevalumites silmad ei oleks ilmselt messidel kasuks tulnud. Parem lõtvunud ülalaud. Sellised.

eveliis-8

Kui neljapäev ja operatsiooni aeg hakkas lähemale tulema, hakkasin ma natuke ikka kartma ka. Ikkagi lasta keegi noaga oma silma(laugu)de kallale. Korraks tundus, et ma ei saagi minna, sest Idal tekkis eelmisel päeval palavik, aga kuna tal õhtul ja hommikul palavikku ei olnud, viisin ma ta halva emana  lasteaeda ja läksin ise kliinikusse, millega Medemis koostööd teeb.

Joonistasime mulle silmad pähe, st arst tegi ette jooned kui palju on vaja ära lõigata, sain ühe rahustava tableti, kohaliku tuimestuse ja polnudki muud kui algas pihta. Pean ausalt tunnistama, et protseduur oli ebamugavam kui ma oleksin arvanud. Selles mõttes, et ma loomulikult ei tundnud valu, kuid ma sain ju aru, mis toimub ja kui niit vastu põske läks, siis tekkis selline vastik tunne, et appikene, keegi õmbleb mu silmi tamiiliga kinni. Nahk oli nii hell, et ausalt see õmblusteniit tundus nii paks. Mõned korrad oli ka tunda ebamugavat pingutamist ja ma lootsin, et see saab kiiresti kiiresti läbi. Saigi. Kogu lõikus kestis ehk vaid 45 minutit. Mulle meeldis hästi arsti ja õe suhtumine. Näha oli, et nad teevad seda tihti, sest kogu protseduuri vältel rääkisid nad omavahel juttu nagu oleks kohvilauas, ei midagi isiklikku ega häirivat, pigem oli see hästi mõnus ja lõõgastav. Võib olla mõnele ei sobi, aga mulle hästi meeldis ja mõjus rahustavalt.

Parim osa operatsiooni juures? Peale lõikust viidi mind voodisse taastuma. Ma sain keset päeva 1,5 tundi magada! Peale oppi tuli Marek mulle vastu ja sõidutas koju, sest kuigi silmadel ei olnud suurt häda midagi, oli olek selline uimane ja väga ise autorooli ei oleks läinud. Väga esinduslik ma muidugi välja ka ei näinud. Päikeseprillid tulid appi! Õhtul pidin siiski veel poodi ja apteeki minema ning ausalt ma tundsin end nagu Kopli parm. Seda enam, et poest palus Marek mul endale ka ühe õlle osta. Ma olin kindel, et inimesed vaatavad mind kaastundliku pilguga, et vaene vaene joodiknaine. Mis seal ikka. Elu!

46482058_2104124643250647_2013311910509805568_n.jpg

Õhtuks tundsin ma end suhteliselt hästi. Kui välja arvata see, et ma oleksin tahtnud pesema minna, aga kaks päeva ei olnud lubatud ei sooja duši ega sauna. Muidu oli olemine täitsa okei. Silmad olid paistes ja natuke ebamugav tunne oli, aga midagi ei valutanud ega polnud ka muid muresid peale joodiknaise välimuse. Vähemalt ma arvasin, et ma näen välja nagu joodiknaine. Ma ei teadnud veel, mis mind ees ootab järgmisel päeval.

46508457_2198898746993987_4529844450234466304_n.jpg

Peale lõikust peaks võtma 4-5 päeva puhkamiseks ja mitte koormama silmi arvuti või telekaga, ühesõnaga peaks vaikselt taastuma. Kas ma kuulasin arsti sõna? Muidugi mitte. Mul OLI VAJA reedel tööle minna. Mul on küll töö, mida võib teha igalt poolt, aga vot sel reedel oli just üks oluline koosolek. Panin päikeseprillid ette ja läksin tööle. Kui te plaanite seda oppi, siis siiralt soovitan arsti sõna kuulata. Kaks tundi koosolekul ekraani vaatamist ei tule paranemisele kindlasti mitte kasuks. Isegi kui päikeseprillid on ees. Kui ma pärastlõunat koju jõudsin valutasid mu silmad ja ma nägin välja selline nagu alumisel pildil. Vot see on üks ehtne Kopli parm!

46513100_2195146944145451_907107345002135552_n.jpg

Ma olin suure osa ülejäänud päevast diivanil pikali, jääkotid silmadel. KINDLASTI varuge koju jääkotid. Need on elupäästjad! Ilma nendeta ma ei kujuta ette KUI paistes ma oleks. Valu läks ka ära, jäi vaid selline vastik kiskuv tunne ja ühe silmaalune paistetus oli nii suur, et sellest silmast nägin ma põhimõtteliselt vaid oma põske.  Öösel läksin magama ka koos jääkottidega. Hommikuks nägin ikka välja nagu ehtne joodiknaine, AGA silmalaugude enda paistetus on hakanud taanduma, kogu paistetus on kogunenud silmade alla ja uskuge või mitte, aga ESIMEST KORDA ELUS ma näen JUBA oma silmalauge. Mul ON silmalaud. See on nii veider tunne. Ma ei jõua 29.11 kui niidid eemaldatakse, ära oodata. See on nii uskumatu!

Kas ma soovitaksin seda operatsiooni ka teistele, kel on laugudega probleeme? Hell yeah! Ma näen, et see ebamugavus ja paistetus on kõike seda väärt!  Kas te hakkate enne operatsiooni kartma? Korraks kindlasti. Kas on midagi karta? Absoluutselt mitte. Kuidas kiiremini taastuda? Kuulake arsti sõna ja puhake 4-5 päeva!

USA-sse lähen ma detsembris juba uute silmadega. COOL!

//

On the header photo I have make-up on my eyelids, can you see anything? No? Me neither. The reason for this is that I have heavy eyelids. As the time gone by, the eyelids have become heavier and because I have known for a long time that one day I will be having this surgery, then it’s done now. Again, it hasn’t really disturbed my life as such and I haven’t felt like a monster, but I guess it did bother me a little bit.

Personally I was planning to have this surgery done when I’m 50+, I am not even sure why I though I needed to wait that long. Maybe one of the reasons was money, as I though it would cost a lot when in fact the prices start from 890 euros. In cooperation with Medemic Clinic, we booked me in couple of months ago to the end of November. I would have wanted to have it done sooner, but the recovery time is quite long and I had some important business meetings coming up. Having swollen black eyes wouldn’t have been the best “make-up” to wear in fairs. Better having them heavy, like this.

When the operation date was approaching, I actually got a bit scared – letting somebody cut my eyelid with a knife. For a moment it looked like I cannot go as Ida developed fever the day before, but since she was okay in the evening and next morning, as a bad mom, I took her to the nursery and went to the clinic.

We “drew eyes” on my face i.e. the doctor drew the lines how much is needed to cut, they gave me a tranquilizer and anesthetics and we were ready to start. I must admit, the procedure was more uncomfortable than I was expecting it to be in a sense that obviously I couldn’t feel the pain, but I was consious the whole time and understood what was going on. So when I felt the thread touching my cheek, it gave me this bad feeling of “oh my good, my eyes are being sewed together.” My skin was so sensitive that the thread felt especially thick. Couple of times I could also feel this tensing sensation so I was really hoping this all to be over soon.  It was. The whole procedure only took 45 minutes. I really liked the attitude both the doctor and the nurse had. You could see, that this is something they do frequently, because the whole time they were chatting like having a small coffee break. Nothing personal or disturbing, but more like relaxing. Some people might not like this, but I enjoyed it and it did calm me down. Best part of the whole procedure? After the operation I was taken to a bed to recover. I could have a 1.5 hour nap in the middle of the day. Marek came to pick me up and drove home, because eventhough my eyes were quite okay, I still felt dizzy and not eager to sit behind the wheel. Obviously I didn’t look at my best, but luckily I have sunglasses. In the evening I still needed to go to a supermarket and pharmacy and I really felt like a homeless person. It didn’t help that Marek asked me to buy a beer for him. I was sure people were looking at me and feeling sorry for this “drunk’s wife”. Oh well, this is called life!

In the evening I felt pretty good except for wanting to have a shower, but warm shower and sauna was forbidden for two days. Otherwise I was fine. My eyes were swollen and felt a bit uncomfortable, but nothing was aching nor I had other worries apart from my appearance. At that point I had no idea what was coming.

After procedure you should take 4-5 days to rest and recover, not to strain your eyes with laptop or TV, but rather take it slow. What did I do? I HAD TO go to work the next day. Though my work allows me to have home office days, I had a really important meeting scheduled. So I put my sunglasses on and went. If you are planning to have this surgery, I really advise you to listen to your doctor. Staring at a screen for two hours in a row is not good for the recovery process, even if you are wearing sunglasses. When I arrived home in the afternoon, my eyes were aching and I looked like the picture below. Now this is a proper homeless drunk!

For the majority of the day, I was lying on the couch with ice bags on my eyes. Make sure to have PLENTY of ice bags in the freezer, they will save your life. Without them I cannot imagine how swollen I would have been. Even the pain went and only this weird pulling sensation stayed and one eye was so swollen that I could only see my cheek. I went to bed with ice bags, but still looked like a drunk’s wife in the morning. However, the swallowing on the eyelids had started to go down, leaving the majority of it under the eyes and believe me or not, for the first time in my life I can already see my eyelids. I HAVE eyelids. It’s weird. I cannot wait until the threads are removed. This is so unbelievable.

Would I recommend this procedure to people who have problems with their eyelids? Of course I would. I can see that all this uncomfortable feeling and swallowing is worth it. Do you get scared before having the surgery? For a moment probably yes. Is there anything to be scared of? Absolutely not. How to recover quicker? Listen to your doctor and rest for 4-5 days.

I will be going to USA in December already with my new eyes. COOL!

 

 

 

 

Kuidas ma muutun?//I would have never though the boost my self-esteem might get, but the boost has been big

/ Eveliis / 15 Comments

Tänu Perekooli Kägudele, kes mulle kogu aeg meelde tuletasid, et ma olen nii kole inimeseloom (välimuselt eelkätt), et kui pimedas vastu tuleksin ehmatan lapsed ära ja üldse oleks minust vaid aus kott peas ringi käia, sest jumala eest, kuidas üks 37aastane naine julgeb välja näha “nagu mu vanaema” ja “50+ aastane”, viskas mul kopa ette ja ma otsustasin Medemis nahakliiniku abiga end muutma hakata.  Ma oleks seda varem juba teinud, aga mingil põhjusel oli minul (ja nagu ma aru olen nüüd saanud ka paljudel teistel) eelarvamus, et botuliinisüstid, IPL fotonoorendus ja laugude korrigeerimine maksab väikese varanduse. Tegelikult on see üllatavalt odav. Oleks pidanud eelarvamuse asemel kodulehelt hindasid vaatama. “Kurjusekortsu” ja otsmiku horisontaaljoonte botuliinisüstid maksavad kokku 349 eurot. Kui mõelda kui palju maksab üks kosmeetiku juures käimine, mille tulemus (olgem ausad on vaid korraks värskem olemine), siis ei saa seda just kuigi kalliks pidada.

Eveliis-5.jpg

Minult on küsitud hästi palju küsimusi. Eelkätt hinna kohta, mis sai juba vastuse (teistest protseduuridest, mis mind ees ootavad ja palju maksavad, räägin siis kui kord nendeni jõuab), aga ka seda kas valus ei ole. Süst on alati ebamugav, aga valus ei ole see protseduur kindlasti mitte. Esimesed tulemused olid näha kolme päeva pärast ja alguses oli äärmiselt imelik tunne, et otsmiku liigutada ei saanud, aga sellega harjub hästi kiiresti ära.  Meil on kodus nüüd inside joke, et ma teeks imestunud nägu, aga ma ei saa. Kurjuse korts on veel näha, aga see hakkab ka vaikselt ära kaduma, nii et varsti ei saa ma ka kurja nägu teha.

Mult on küsitud, et kas ma ei karda, et olen oma organismi lasknud panna midagi, mis sinna ei kuulu, et kas ma ei karda, et sellel võivad olla mingid tagajärjed. Ma ütlen ausalt, et ma usun, et need kogused on mikroskoopilised ja pealegi kui lugeda uudiseid siis üle päeva muutub midagi tervisele kahjulikuks. Ma ei oska karta. Praekartul pidavat ka vähki tekitama.

Üks natuke naljakas küsimus oli, et kas ma ei kartnud nahakliinikusse minna, et seal töötavad kindlasti beibed, kes kõikidesse, kes imekaunid ei ole, suhtuvad üleolekuga. Suhtumine selles nahakliinikus oma klientidesse on käsi südamel nii meeldiv, et juba selle pärast tasub sinna minna. Toredad, sõbralikud ja äärmiselt professionaalsed inimesed. Ma isegi ei tea, kust inimestel selline naljakas eelarvamus tulla võis.

Minult on küsitud ka, et miks ma midagi ei teinud oma siniste silmaaluste ja suu ümbruse vagudega. Teate, sellega on selline veider lugu, et mu välimuses on otseselt häirinud mind vaid mu rasked silmalaud ja hambad, ma ei ole end otseselt vana ja koledana tundnud, päriselt. Kosmeetikud ja juuksurid on mind vajadusel suutnud piisavalt üles tuunida ja argipäevadel…noh argipäevadel ei pannud ma ise tähele kui kole ma olin. Random fakt: ma ei kasuta igapäevaselt juba aastaid jumestus- ja peitekreeme, kuigi nende abil saaksin ma end ka igapäevaselt kõiksugu kägudele välimuselt vastuvõetavamaks muuta. Mulle meeldib argipäeviti suhteliselt loomulik olla, nii säilib ka mingi põnevus kui on vaja mõne ürituse jaoks end üles lüüa. Mis mulle Medemises ka meeldis oli see, et nad küsisid, mis mind ennast kõige rohkem häirib ja ei hakanud midagi juurde soovitama, mida jällegi paljud on eeldanud, et igal pool raha teenimise eesmärgil tehakse. “Me teeme täpselt nii palju kui klient soovib, ” oli nende kindel seisukoht, “kui hiljem klient leiab, et tahab midagi veel korrigeerida, siis alati saab kõike juurde teha, kuid esimese asjana on meie mõte välimus hoida võimalikult loomulik.” Mulle meeldis nende suhtumine. Ja seepärast ei ole ka mu otsmik sama sile kui 15aastasel, vaid see on loomulikult sile. Kortsud on näha, aga mitte vagudena.

Eveliis-2Eveliis-4Eveliis-6Eveliis-8Eveliis-9

Kuigi nagu ma ütlesin, ei ole mu välimus mind ennast otseselt seganud, ma olen alati olnud enesekindel ja välimus pole kunagi mind milleski takistanud, aga jaa, kui te küsite, kuidas ma ennast nüüd peale esimest protseduuri tunnen, siis muidugi ütlen ma, et ma tunnen end paremini ja veelgi enesekindlamana. Ma ei oleks uskunud, et see nii palju enesehinnangut tõstab, aga tõstab.

Loomulikult on minult ka küsitud, et aga mis siis saab kui mõju ära kaob. Kas ma siis jäängi ennast nüüd süstima. Vaadake enne ja pärast pilte! Need vist räägivad enda eest. Muidugi jään ma edaspidigi neid süste tegema. Aga kas ma sõltuvust ei karda? Nooh, ega kunagi ei saa 100% kindlusega ju öelda, et ma mingi hetk peast lolliks ei lähe, samas ma ise arvan, et ma olen üsna adekvaatse reaalsustajuga inimene. Pealegi kui rääkida moes olevatest suurtest tagumikest ja suurtest huultest, siis need mõlemad on mul looduse poolt piisavalt lopsakad, et end juba loomulikult moodsana tunda.

//

After the constant negative comments at me in our infamous forum Perekool, where I was constantly reminded how ugly I looked, that if you were to meet me in the dark, I would scare the children off. Or I should really be walking around with a bag around my head, because honestly, how does a 37-year old woman dare to look like “my grandmother” and “a 50+ years”. I just had enough at one point and decided to make some changes with the help of Medemis Clinic. I would have done it earlier, but for some reason I was (and now I can see a lot of people were) prejudice that botulinum injection, IPL Photo Rejuvenation and Correction of upper eyelids would cost a small fortune. Surprisingly they are fairly cheap. Instead of being prejudice, I should have just check the pricelist on their website. Getting rid of the frown and horizontal forehead lines costs only 349 euros. If you think how much it costs to get your facial done for just one time, whereas the result is as much permanent as feeling fresh for about an hour, I can’t say it is expensive.

I have been asked many questions about this topic. Mostly about the price which I already told (I will tell more about the other procedures and costs once I have received them). But also whether it is painful. Injection is always uncomfortable, but the procedure itself is not painful. I could see the results already in three days and to be fair, it felt really weird not being able to move your forehead, but you get used to it quickly. We have an inside joke now at home, where I am asked to look surprised, but I can’t. You can still see the frown lines, but these have started to disappear too, so soon I won’t be able to pull an angry face either.

I have been asked whether I am not afraid that after having put something into my body that doesn’t belong there, I might suffer from some consequence. I’m being honest here, by believing that the quantities injected into my body are just too small to have any effect in that sense. Besides, every day there is news about something becoming dangerous to your body. I am not afraid, I don’t know how. They say fried potato can cause cancer too.

There was one funny question about the people working in the clinic – wasn’t I afraid that they will all be tuned up babes, who look down to anyone who is not looking picture perfect. Trust me, that clinic is very kind towards its customers and that alone is a reason enough to visit them. Nice, friendly and very professional staff. I don’t even know, why would anyone think like that.

I have been asked why haven’t I done anything with my blue lower eyelids and corners of the mouth. Well, the funny thing is, that the only area in my face, that has ever bothered me, are my upper eyelids and my teeth. I have never really felt old and tired. If needed,  I have always been scrubbed up by professionals and on normal days … well, I didn’t realize, how ugly I was. Here is some useless information for you – I have not been using foundation for years now though, that would probably make me look much more presentable. I like to look fairly natural in my daily life so when there is an occasion, there is something to look forward to. What I also like about Medemis, is that at the very beginning they asked what was bothering myself the most and didn’t start to suggest more procedures. Contrary to yet another prejudice, when people think this is what clinic do to make more money. “We do as much as the client wishes” is their principle “and if the clients wants to do something more later, it is a possibility. But first and foremost we’d like to keep the appearance as natural as possible.” I like their attitude. And this is why my forehead is not as smooth as a 15-year old would have, but it is naturally smooth. You can see the wrinkles, but they are not as deep.

Although I have said before, that my looks have never really bothered me, I have always been self-confident and my appearance has never stopped me from doing something, I must admit, that after having the first procedure done, I do feel better and even more self-confident. I would have never though the boost my self-esteem might get, but the boost has been big.

Of course I have also been asked, what happens if the injections wear off. Do I need to receive the injections for the rest of my life? Look at the before and after pictures, they speak for themselves! Obviously I will keep receiving the injections. Aren’t I afraid to get addicted? You can never say with a 100% confidence that I will never loose my senses, but I’d like to think I am quite adequate and realistic person. If you hint at the big butts and lips that are in fashion at the minute, then I have them quite lush by nature so I am fashionable already.

Eveliis EP.jpg

Esimest korda elus olen ma endale vastik vaadata// For the first time in my life I cannot stand the look of myself

/ Eveliis / 35 Comments

Ma olen endaga siiani rahul olnud. Oma välimusega siis. Mind ei heiduta kommentaarid, et ma näen vanem välja, sest ma ise tunnen end noorena. Mõnikord mõtlen küll, et holy shit ma olen põhimõtteliselt 40, et see on ju juba täiesti täiskasvanud inimene, aga ma ei tunne end täiskasvanuna. Vananemine on paratamatu ja mul ei ole laias laastus vahet, kas ma näen välja 30+ või 40+ või 50+.

Küll aga pean ma tunnistama, et viimasel ajal on mind väga häirinud kommentaarid mu kehakaalu kohta. Vahet ei ole, kas see tuleb naljaga pooleks Marekilt või mu emalt või suvaliselt kommenteerijalt blogis. See on häirinud mind sellepärast, et mul on kodus peegel ja kuigi ma teen nalja, et riided on vist pesus kokku läinud, siis ma ju ise tean, et tegelikult olen ma lihtsalt ei rohkem ega vähem kui kümme kilo ülekaaluline. Mind häirivad need kommentaarid, sest need on puhas tõde. Ma olen paks! Ma olen alati nagu vist kõik naised rääkinud, et ma olen paks, aga see on ilmselt olnud selline “pean rääkima, sest olen naine”-pullikaka. nüüd ma tunnen, et ma olen paks. Ja see on nii vastik tunne.

Vastik tunne, sest ma tunnen end kehvasti. Asjad ei istu seljas, kõndides tunnen kuidas kõhupekk liigub, ma näen endal isegi seljapekki ja ainus variant näha enam-vähem söödav välja on kasutades trimmivat aluspesu. Viimane on iseenesest okei, sest on riideid, mis kohe ei istu kuidagi seljas ilma trimmiva korsetita, aga ma olen endale ette söönud ja joonud kõhu, mis meenutab rasedakõhtu. Kleit on seljas ja tuul puhub valelt poolt ning kohe joonistubki vats välja. See on õõvastav. Ausalt.

Ma olen enda peale tige, et mul pole piisavalt tahtejõudu olnud, et see kaalutõus kontrolli alla panna. Jube lihtne oli öelda, et aahhh, antidepressandid on süüdi, aga kes mul keelas siis rohkem liikuda ja vähem süüa? Ja ka vähem juua. Mul on isegi veini suhtes vastikustunne, sest see on kindlasti ka üks põhjus, miks mu kaal on tõusnud. Ma liigun küll palju, täna olen ma juba kõndinud täis üle 12000 sammu, aga see pole ju trenn. Isegi kui ma tahan end petta ja öelda, et ohh küll ma nüüd olin tubli ja kõndisin palju. Fakt on, et mulle vaatab peeglist vastu ülekaaluline mutt.

Ma saan aru, et praegu on jube popp endale rinnale taguda ja rõhutada kui äge on paks olla ning leida sellele igasugu vabandusi – sünnitanud naine, depressioonis, soodumusega, blaablaablaaa. Mõni tüsedam naine tõepoolest näeb kena välja ja mõnele mu meelest lausa isegi sobib natuke paksem olla ning samuti ei arva ma, et kõik peaksid olema piitspeenikesed, aga sellest ma ei räägigi. Ma tahan olla normaalkaalus. Istuda nii, et ma ei peaks vastikust tundma oma kõhtu vaadates või häbeneda silmad peast kui näen oma käsivarsi. Ida tegi must eile pilti. Oli see siis vale või just nimelt õige nurk, aga mul oli esimest korda elus ennast vastik vaadata.

//

So far I have been satisfied with myself. That is with how I look. I was not bothered with the comments that I appeared older, because I feel young inside. Sometimes I do think that “holy s**t, I am almost 40” and that means being an adult, but I don’t feel like an adult. You cannot help getting older and in general I don’t care if I look 30+ or 40+ or 50+.

But I must admit I have been very annoyed with the recent comments towards my weight. Doesn’t matter, if Marek or my mother makes fun over me or if it is a random comment in my blog. It has bothered me, because I have a mirror at home and though I joke about my clothes shrinking in the wash, I do know that I am just 10 kilos too heavy. These comments get to me, because they represent the truth. I am fat! Like many women, I have also complaint about being fat before, but that was more like the bulls**t you need to tell since you are a woman. Now I feel I am fat. And that feeling is repulsive.

Horrible feeling and I feel terrible. My clothes don’t fit properly, I feel the fat wobbling on my belly when walking, I can see fat on my back and the only way to look decent enough is to wear trimming underwear. The latter as such is acceptable as there are clothes that won’t look good at all without a trimming corset. My problem is that I have eaten and drank so much that now my belly makes me look pregnant. For example, I wear a dress, the wind is blowing from the wrong angle and straight away you can see my pregnant belly. It’s disgusting, honestly.

I am angry with myself for lacking willpower and not getting this weight gain under control. It was so easy to say it is the antidepressants, but who forbid me to exercise more and eat less? And drink less too. I even feel reluctant towards wine, because that is definitely one of the reasons I have put on weight. I do move around a lot, I have done 12000 steps today already, but that is not exercising, is it? Even if I try to trick and praise myself for being good walker. The fact remains – when I look into the mirror I have one overweight old lady staring back at me.

I understand it is really fashionable to show off and find excuses when you have too many kilos on you – you gave birth, you are depressed, you have tendency to become overweight, bla–bla-bla. Some bigger ladies do look good, I  think being a bit overweight actually suits some people and I don’t think that everyone should be too skinny, but I’m not talking about this anyway. I want to be in normal weight. To be able to sit so that I don’t feel repulsed by my belly, or feel embarrassed when I see my arms. Ida took a photo of me yesterday. Whether it was from the wrong or maybe in fact from the right ankle, but for the first time I couldn’t stand the look of myself.

 

 

Aga minu meelest paljud värsked emad ongi liiga rääbakad//“I am a mum, my shirt can have milk stains, my legs can be hairy and my hair can be unwashed for weeks.”

/ Eveliis / 27 Comments

Kui ma olin viimaseid kuid rase, siis ma vaatasin poes ringi jalutavaid äsjasünnitanud naisi nagu Imenaisi. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma mõtlesin, et appikene, naine, kuidas sa juba liikuda suudad, sinust on alles 1-5 kuud tagasi terve inimene välja tulnud. Ma kujutasin ette, et peale sünnitust ei ole ma võimeline vähemalt 1-5 kuud liikuma, sest halloo, terve inimene on minust just välja pressitud. Pärast sünnitust olin ma šokeeritud, et tegelikkuses suutsin isegi mina omal jalal wc-sse minna, lapsega jalutada, istuda ja lausa kõndida. Veider tunne oli lihtsalt ja üsna ebamugav, aga mitte otseselt valus, elu halvav nagu ma olin arvanud. Ja mul ei olnud lihtne sünnitus. Ida näitas oma kanget iseloomu juba algusest saati – tervelt kolm päeva üritati teda välja meelitada. Mu sõbrnnad, kes peale mind sünnitama läksid, said ka varem lapsed kätte.

Ma mäletan ka seda kui kerge tunne oli peale sünnitust. Kõht oli ikka suur ja suurim probleem oli riietes, sest rasedariided olid suured ja oma riided ilmselgelt väikesed, aga ma tundsin, kuidas ma ei ole enam 30+ lisakilo, vaid …no tunduvalt vähem, nii et ma sain inimese moodi liikuda. Olgugi et mind iga mingi aja tagant mind rääbakaks ja kaltsakaks nimetatakse ei ole mina end kunagi sellisena tundnud, ilmselt vaid sünnituslaual võisin ma välja näha selline, et ehmataks inimesed päriselt ära. Ja teate, ma arvan, et ka Cambridge´i herstoginna nägi sünnituslaual välja mitte kõige säravam, sest olgem ausad, mitte ükski naine ei mõtle sel hetkel oma välimuse peale. Me kõik näeme välja nagu “kassiokse” nagu uus popp väljend ütleb.

Millised me välja näeme haiglast välja astudes ja kuna me sealt välja astume sõltub juba inimesest ja sünnitusest. On ilmselge, et kõik ei pruugi kohe haiglast välja saada, aga teine võib ilma probleemita minna kartulipõllule ja kolmas poseerib särava ja kaunina fotograafidele. Mina vaatasin Kate Middletoni pilte ja mõtlesin, et milline ilus eeskuju äsjasünnitanutele. Loomulikult on ta sätitud ja korrektselt riides, kas te kujutaks teda teistmoodi ette, aga ta on selline nagu ta on, ei ole isegi kõhtu peitnud, et endast saledamat muljet jätta. Täiesti tavaline  Imekaunis sünnitanud naine. Ilus eeskuju.

Ma ei pea silmas seda, et haiglast välja tulles peaksime me kandma meiki, kaunilt sätitud kiharaid ja uut kleiti. Meie pildid sellest hetkest kui me haiglast välja astume ei levi ka üle maailma. Meile on rohkem lubatud, aga minu meelest muutuvad aga  paljud emad oma välimuse suhtes liiga lohakaks küll peale lapsesaamist. Väljaveninud dressid, suured t-särgi, dressipluusid, pesemata juuksed peapeal krunnis. Ärge öelge, et ei ole nii. On ikka küll. Ma olen neid kordi ja kordi arsti vastuvõtul, poes ja sotsiaalmeedias näinud. Eriti sotsiaalmeedias, kus uhkelt eelpooltoodud komplektis poosetatakse ja kiideldakse, et ma olen ema, mul võibki piimaplekiline pluus seljas olla, jalad karvased ja kolm nädalat pesemata. Võibki. Aga ei pea. Ja siis ei tekita imeilusa Kate´i pildid pahameelt.

Samas muidugi ma natuke saan ka aru nendest, kes kritiseerivad neid ilusaid inimesi. Ma võrdlesin ka, milline nägin välja peale sünnitust mina ja milline Caroline Berg Eriksen. Korraks tundsin end isegi halvasti, aga siis sain aru, et meil on üks oluline erinevus. Mina ei ole tuntud, minu iga liigutust ei kommenteeri sajad tuhanded inimesed, aga vajadusel saab isegi minu üles lüüa, nii et ma võin vähemalt piltidel särada. Me ise valime, millise kuvandi me endast loome. Milliseks me muutume.   Jätame endale lihtsalt meelde, et on kaks eri asja, kas sa oled äsjasünnitanud Cambridge´i hertsoginna või suvaline Mari Maasikas.

When I was last months pregnant, I look at women in the shop, who had just given birth, like superheroes. I can remember clearly thinking “My god woman, how are you able to move already, it was only 1- 5 months ago when a human being was pushed out of you.” I imagined that I will not be able to move for at least 1-5 months after giving birth, because c’mon, I have just pushed a human being out of myself. After the delivery I pleasantly surprised that actually, even I was able to go to the toilet on my own, go on walks with the baby, sit and even walk. It just felt weird and quite uncomfortable, but not painful, paralytically painful as I had thought. And my delivery was not easy. Ida decided to show her character straight from the beginning – it took her three days to arrive to this world. My friends, who went into labor after me, had their babies born before Ida.

I also remember how light it felt after giving birth. My belly was still big and the biggest problem was finding suitable clothes as pregnancy clothes were too big and my clothes too small, but I felt like I am not +30 kilos anymore, but … well a lot less, so I could walk like humans do. Even though I was called scruffy every so often, I have never felt like that. I guess I could look like one on the delivery table and scare people off. And I also think that even the Duchess of Cambridge didn’t look at her best while delivering, because to be fare, no woman is thinking of her appearance on that moment. We all look like trash.

How do we look when we leave the hospital or when do we leave from there the first place, depends on the person and the delivery. It is so obvious that not everyone can leave the hospital immediately, but there are those, who can go and clean the whole house straight away or those, who pose elegantly to the photographers. I looked at Kate Middleton’s photos and thought, what a beautiful role model to fresh mums. Of course she had professional help with her hair and make up and she was wearing designer made dress, but could you imagine her differently? That’s the way she is, she even didn’t try to hide her baby bump to look slimmer. Pretty woman, who had just given birth. A beautiful role model.

I don’t mean that we should all have our hair done and wear make up and new dress when we leave the hospital. The pictures of us leaving the hospital will not spread around the news either. We are allowed much more, but to be honest, in my opinion, too many mums become unconcerned on their look after giving birth. Stretched out jogging bottoms, too big T-shirts, hoodies, greasy hair tied up in a knot. Don’t tell it’s not like that. It is. I have seen these mums time after time at the doctor’s, in the shop, in social media. Especially in social media, when all this aforementioned is proudly shown off with the words “I am a mum, my shirt can have milk stains, my legs can be hairy and my hair can be unwashed for weeks.” Yes, it can be so. But it doesn’t have to. And in that case, seeing pictures of beautiful Kate will not make you feel angry and annoyed.

On the other hand, I can somehow understand those, who criticize these beautiful people. I was also comparing the way I looked after giving birth and how did Caroline Berg Eriksen. For a moment I felt bad, but then I realized, that there is one big difference between us. I am not a celebrity, every move I make is not observed and commented by hundreds of thousand of people. Still, if there is a need, I scrub up pretty good and am able to shine at least on the photos. Only we ourselves choose the image we decide to show of us to everybody else. What we become of. Let’s just remember, that there is a difference between being the Duchess of Cambridge, who just had a baby or an average person, who just delivered.

 

 

Peegelpilt ehk kaaluteemadel vol miljon

/ Eveliis / 7 Comments

Triin ajendas oma postitusega (LINK) mind kirjutama või pigem üht vana lugu sheerima. Enne rasedaks jäämist raiskasin ma aastaid vaevates pead selle üle, kas ma olen piisavalt peenike, palju ma kaalun või kas ma olen piisavalt hea välimusega. Kummaline on see, et nüüd mind ei koti see laias laastus üldse, isegi see kui mind “halbade geenidega kaltsakaks” nimetatakse (LINK).

Üks minu lemmikblogijaid on Janka Polliani – “vanem” naisterahvas (36), kahe lapse ema ja moeblogija. Minu arvates ääretult stiilne, särav ja inspireeriv naine, juba kasvõi sellepärast et olgugi et moeblogija, siis tema ei redigeeri oma pilte.
“Käod” on õelad ka väljaspool Eestit ja nii juhtuski, et keegi anonüümne ka seda naist paksuks nimetas. Olgu, oleme siis ausad ja ütleme, et ta tõepoolest ei ole kondine ja tal on vormid, kuid on see paks? Ja mis on üldse paks? Ka siin Eestis on blogijate välimust ja kehakaalu piisavalt kommenteeritud. Välimus ja stiil on üks asi – maitse üle ei saa vaielda, vaid kakelda, kuid kas kaal on kõige olulisem asi maailmas? Kas ilmtingimata peab olema “supervormis” selleks, et endaga rahul olla või end hästi tunda? Kas väikene “muffin top” on midagi, mis tuleks piltidelt ära redigeerida või on see okei, et me oleme sellised nagu me oleme?
Seda paksu- kommentaari lugedes mõtles Polliani, et võib-olla oleks pidanud enne pildi avaldamist pilti natuke kohendama, kuid mõtles siis, et olles kahe lapse ema ja aastaid anoreksiaga võidelnud, on tema mõte näidata end moeblogijana just sellisena nagu ta on. “Sest elu ei ole vaid täiuslikud pildid,” kommenteeris ta.
Ma ei saaks temaga rohkem nõus olla. Jah, loomulikult me kõik avaldame endast blogides ja FBs või Instagramis pildid, kus meil pole topeltlõuga või tagumik ei tundu sama suur nagu maakera, kuid on ju okei olla see, kes sa oled. Kaal ei ole kõige tähtsam.
Oluline on rahulolu iseendaga. Minugi välimust ja kehakaalu on siin mingi aeg tagasi kommenteeritud, eks seal oli ka õigeid märkusi, kuid seoses Polliani kommentaariga tuli mulle meelde üks kommentaar, mis minu kohta kirjutati kui panin blogisse pulma-aastapäeval pildid “täna” ja “seitse aastat tagasi”. See kõlas midagi sellist, et kunagi on ju täitsa kena olnud, aga nüüd...
Aga kas te teate, et tihti ei vasta peegelpilt hoopiski sellele, mida inimene endast ise arvab? Allpool on ports pilte minust erinevates eluetappides. Ei, see ei ole selline kiida-mind-postitus. Iga pildi all on kommentaar, kuidas ma end tegelikult tundsin. Eks vaadake ise, kas pilt ja hinnang lähevad kokku. Poole oma elust olen ma paks olnud.
Pilt tehtud eelmisel aastal. Sain palju kommentaare, ka tuttavatelt, et olen suur, kõht ka veel ees.
Jah, ma tundsin ka ise, et peaksin kaalus alla võtma. Ma nägin vaeva, et raseduskilodest (AASTA hiljem!) lahti saada, kuid asjatult. Mitte midagi ei muutunud. Samas ei saa ma öelda, et oleksin end koledana tundnud.
Kui me  sõbrannadega (10 aastat?) peale keskkooli lõppu koolilõpukleitides end pildistamas käisime, olin ma “paksu-perioodis”.  Ma hoidsin kogu aeg kõhtu sees, et jumala eest mitte paks välja paista. Kui keegi oleks mind siis paksuks nimetanud, oleksin ma hakkanud meeleheitlikult dieeti pidama.
25-aastaselt pidasin ma kogu aeg dieeti. Sest ma olin paks.
Ma võtsin mõlemal korral kui ma Norras elasin juurde ca 10kg. Kuigi võrreldes eelmise pildiga olengi ma umbes kümme kilo kogukam, siis ma ei tundnud end sugugi paksuna. Ma kandsin liibuvaid pükse ja seelikuid, nabapluuse ja kitsaid toppe rohkem kui kunagi varem või hiljem.
Umbes aasta enne Ida sündi olin ma jälle paks. Ma pidasin ikka dieeti, et kaalust alla võtta. See ei õnnestunud, ma jäin püüdlustest hoolimata sama paksuks nagu sel pildil näha
.

 

Kom kuud rasedana tundsin ma end suurena nagu maakera.
Kuuendal raseduskuul hakkasin ma päriselt maakera mõõte võtma (ma ju võtsin siiski 30kg juurde) ja mul oli nii kuradima raske olla, riided ei mahtunud selga ja kõik pitsitas, ometigi leidsin ma ise, et ma olen vägagi kena rase. Ma olin endaga rahul.

 

20-aastasena pidasin ma end vastupandamatuks. Saledaks ja kauniks. Igas olukorras ja igal hetkel.

Kuna ma liikusin palju seltskonnas, kus oli nii paganama palju stiilseid ja kauneid naisi, siis enesekindlana ma end sel ajal ei tundnud.

Ülikooli lõpp on üks neist perioodidest, kus ma iseendaga väga rahul olin. Ma arvan kusjuures, et kehakaal ja välimus ei mängi siin mingit rolli, õnnelik inimene ongi endaga rahul.

Täpselt sama võin ma öelda keskkooli lõpu kohta. Ma pidasin end vastupandamatuks. Ja kõhnaks.

 

Marekiga tuttavaks saades jõudsin ma päris päris tibi faasi. Loomulikult pidasin ma kogu aeg dieeti, sest ma olin paks ja nägin vaeva, et kena välja näha. Põhjus selleks oli madal enesehinnang, sest ma olin just lõpetanud suhte, mis mu enesehinnangule hästi ei mõjunud. Ma käisin ringi seltskonnas, kus luges vaid välimus ja tundsin end kogu aeg teistest kehvemana. Ma olin väsinud teistest koledam olema ja tahtsin uues suhtes kena olla. Ma uskusin, et juuksepikendused on üks moodus selleks.
Pool oma elust olen ma kodust väljunud vaid korraliku meigikihiga, ikka vaid selleks, et ilus olla. Jah, mulle meeldib ka täna tõmmata põskedele põsepuna ja värvida huuled (see liigutus toimub mul lausa automaatselt), kuid ma usun, et ilusaks ei tee inimest mitte meik, vaid rahulolu ja õnnetunne. Ka emadus teeb naise üldjoontes minu meelest kaunimaks. Naiselikumaks ja õrnemaks.

15578879_1818587231691809_7506044552025904528_n.jpg

Selline olen ma täna. Kuigi siin pildil meigiga kaetud, on näha et mu silmade all on kotid, mul on kortsud siin ja seal ning magamatus on teinud oma töö. Ma kaalun ikka veel TUNDUVALT rohkem kui oma “paksu-perioodil”, mul on ees pisike punu ja ma ei ole absoluutseltki mitte vormis. Ma ei saa ka kedagi süüdistada, sest ma ei tee selle heaks mitte kui midagi (vähemalt siiani pole teinud, nüüd käime me küll palju jalutamas, kuid seda ei tee ma eesmärgiga, et kaalu langetada).
Kõige veidram kõige selle juures on aga see, et just sellisena nagu ma olen praegu, olen ma oma välimusega kõige rohkem rahul (maniküürimata küüned välja arvata, ma lihtsalt ei oska seda ise teha ja see häirib mind).  Ma olen terve oma elu vihanud oma hambaid ja püüdnud neid varjata. Enam mitte. Ma ei saa sinna mitte midagi parata – selline ma lihtsalt olengi. Ei parem ega halvem.
Ja ma mõtlengi, et võib-olla see ongi normaalne? Võib olla ongi okei, et “vanem naisterahvas” nagu mina ei soovi enam olla keegi teine, pidada eluaegset dieeti ja stressata tühiste asjade pärast.  Hoolitsetud välimus on üks asi. Kehakaal aga hoopis midagi muud. Tihti ei vasta ka pilt tegelikkusele. Väikese kõhu või tillukese tselluliidiga naine, keda paksuks sõimatakse võib tihti olla palju enesekindlam ja kaunim kui ideaalseks tuunitud naine, keda taevani kiidetakse.
Lõppkokkuvõttes  – oled sa paks või peenike, kellelegi jääd sa jalgu ikkagi, kõigile meeldida ei saa, Mul on hea meel, et aina enam blogijaid julgevad end näidata just sellistena nagu nad on. Sest tahame või mitte blogijad on paljudele eeskujuks. Ajal,mil 14-aastased guugeldavad “kuidas selles vanuses seksi saada” pole vaja, et nad hakkaksid ka end piltidel redigeerima või veel hullem juba põhikooli lõpetamisel silikoonrindu või maovähendusoperatsioone kingituseks paluma.
Mulle on räägitud, et ma olin maailma kõige ilusam laps. Millegi pärast on mul tunne, et võib-olla see siiski ei ole tõele vastanud?

Mis on seksikas?

/ Eveliis / 8 Comments

Ma usun, et iga naine (ja mees) on natukene meelitatud kui keegi teda seksikaks peab, ka need, kes selle teema peale nina kirtsutavad ja näilikult solvuvad, sest seksikusest olulisem on ju sisemine ilu nagu me teame. Kui iroonia kõrvale jätta, siis jah, tegelikult arvan ka mina, et sisemine ilu või sisemine sära ongi välisest olulisem ja kui vastata küsimusele, mis minu arvates on seksikas, siis seksikus ongi midagi, mis tuleb seestpoolt.

On hilissuvi Oslo lennujaamas. Minu kõrval seisab pikajalgne sale tütarlaps, tal on jalas mikromini-püksid ja liibuv pluus, mille dekoltee ulatub nabani, tal on kõrged platvormkingad, hoolitsetud meik, laitmatud läikivad juuksed, paar kuldketti ja ja roosa sädelev käekotike näpuotsas. Suure tõenäosusega peaks see olema seksikas ja ärge saage minust valesti aru, ta näebki hea välja, tal on kena figuur ja riided justkui sobivad talle, kuid ometi paneb ta oma välimusega kaasreisijaid muigama kui kadedusest ohkama. Ta ei tunne end selles riietuses rasket kohvrit enda järel tassides mugavalt. Ta on ebakindel ja ebakindlus on minu meelest seksikuse surm. Ma ei hakka selle üle arutlema, kas ma pean end seksikaks või mitte, küll kommenteerijad selle mulle selgeks teevad, kuid olen minagi mitmeid kilosid kõhnemana püüdnud selga panna liibuvaid kleite, et seksikam olla. Teate, ma arvan, et ma oleks seksikam ka vanaema kitlis, sest liibuv kleit ei ole minu teetassike ja isegi kui teoorias peaks liibuv punane kleit olema seksikas, siis mind see seksikaks ei muutnud. Ma tundsin end ebamugavalt.

Minu arusaam seksikusest on midagi muud kui see toodud näide. Seksikus algab enesekindlusest. Mu meelest ei ole seksikuses ja selle rõhutamises midagi halba, kuid jätame selle õnnetu tüdruku lennujaamast kõrvale ja vaatame kostüüme, mis on näitlejatel/lauljatel seljas erinevatel punase vaiba üritustel. Minu jaoks tähendab punane vaip glamuuri, uhkeid ja miks mitte edevaid ja omanäolisi, silmapaistvaid kostüüme, kuid mida aasta edasi seda piinlikum on mul igasugu punase vaiba galeriisid vaadata. Üks asi on olla seksikas stiilselt ja ma ei saa aru, kuna muutus see, et seksikas peab justkui võrduma labasega. Mingi osa seksikust ja kostüüme võiks jääda koduste magamistoaseinte vahele, kus oma fantaasiaid välja elada.

2692324.main_image.jpg

Kas te olete minuga nõus, et seksikas saab olla ka kurguni kinni nööbitud triiksärgis ja viigipükstes või mida peate teie seksikaks?  Kui keegi ütleks teile, et olete seksikas, kas te võtaks seda pigem meeldiva komplimendina või punastaks piinlikusest, sest seksikus on midagi, mida häbeneda?

**USA ONLY** New York, NY – Victoria Beckham looks chic as she emerges from her NYC Hotel. The former Spice Girl showed off her slender figure in a sleeveless black blouse with a matching pair of flared trousers and heels. AKM-GSI September 28, 2015 **USA ONLY** To License These Photos, Please Contact : Steve Ginsburg (310) 505-8447 (323) 423-9397 steve@akmgsi.com sales@akmgsi.com or Maria Buda (917) 242-1505 mbuda@akmgsi.com ginsburgspalyinc@gmail.com

 

Naise keha – kelle luba?

/ Eveliis / 5 Comments

Üks kaasblogija (ja mitmed käod) on mulle väga otse vihjanud, et ma näen välja vähemalt 45-aastane ja et mul on kehvad geenid. On selle naljaga kuidas on, kuid kortsugeenid olen ma emmelt tõesti pärinud, otsa ees olid mul mingid kortsud juba varajates 20-aastates. Nad ei ole mind otseselt kunagi häirinud, sest no mis ma teen kui 35-aastaselt ei näe 26 välja, kuid hiljuti julgesin ma ühele meestuttavale öelda, et kui mul oleks piisavalt vaba raha, siis ma ei näeks mitte midagi halba selles, et oma otsaesisesse Botoxit süstiks. Tema vaatas mind selle peale sellise pilguga nagu ma oleks lubanud kassipoega linna peale killima minna, iseasi küsimus on ka see, et miks seda inimest peaks minu, võõra inimese, otsaesise botox üldse kottima. Ma pöördusin ta naise poole ja küsisin, et kas tema süstiks botoxit ja enne kui ta üldse vastata jõudis, karjus mees vahele, et jätku me nii loll jutt ja ta ei taha midagi sellist kuulda. Ma ei saa aru, milleks niimoodi ärrituda. Kui mul on koledad hambad, siis keegi ei kuku kisendama kui ma otsustaks endale uued hambad panna; kui mul on kole näonahk, siis keegi ei karju kui käin vinniravil; kui ma olen ülekaaluline, ei häiri kedagi, et lähen trenni ja tahan parem välja näha. Sõna botox oleks nagu mingi tont, millega lapsi hirmutada.

Ma ei räägi siinkohal nendest kumminukkudest, kes end tundmatuseni “ilu” nimel muutnud on. Pardihuuled, “kiisusilmad”, kukla taha kinni tõmmatud näonahk ja über-rinnad, mis pluusi sisse ära ei mahu on mu meelest maitsetuse tipp. Aga kui mul oleks piisavalt raha, siis ma läheks rinnasuurendusoperatsioonile ka. Ma naeran ikka nende üle, kes peale uute rindade saamist ei suuda enam leida sobiva suurusega pluuse ja rinnad kohe peavad iga riideeseme alt/ülevalt välja paistma, kuid ma leian siiski, et mingid rinnad (erinevalt minust) võiks naisel olla.

Ajendatud selle meestuttava reaktsioonist tekib aga küsimus, et kui ma näeksin veidike tuunitum välja, kas ma siis muutuks automaatselt ebaintelligentseks. Mingil põhjusel (st lugedes kommentaare minu Kersti Kaljulaiu postitusele) tundub, et kui inimene on kena, sh ka suuremate rindadega ja botoxiga otsaesises, on ta rumal. Meile meeldib mõelda, et kole=tark, ilus=rumal. See tähendab, et jälle mitte mulle, aga kommenteerijad on püüdnud nii väita. Mina vaatan Kersti Kaljulaidi näidet, et näete pandi kenad riided selga ja rumalamaks ei muutunud, järelikult ei tasu pisikest tuunimist samapööraselt nagu meid ees ootavat “vasakpöörest” karta.

Postituse päis on Norra blogija Sophie Elise blogist (LINK), kus ta Halloweenile läks kehastatuna mineviku-endana, kes ebakindluse tõttu lasi endal rindu suurendada ja nina opereerida. Mulle Sophie Elise meeldib, teiste Norra “roosablogijate” keskel on ta nagu sõõm värsket vett, kuid mõnikord paneb ta käitumine mind pead vangutama. Inimene, kes kehastus mineviku-endaks, et naeruvääristada plastilisi operatsioone ja räägib kui oluline on iseendaga rahulolu, valib ometigi igale auhinnagaalale või peole minnes riided, mis ei jäta fantaasiale kuigi palju ruumi ja kui natukenegi jätavad, siis kasutab ta ära iga võimalust oma rindu näidata. Ma saan mingil määral aru, et ta üritab neile kommentaatoritele, kes teda seksinukuks, nimetavad, omal moel kohta kätte näidata ning tõestada, et ta ei ole vaid opereeritud blond, vaid päris asjalike mõtetega noor naine, kuid… Ma ei ole kindel, kas kõik tema tuhanded noored fännid neid kostüüme samasuguste statementidena võtavad. Pigem on mu meelest tema riiete valik ja sõnavõtud tibake vastuolulised. Ei?

Võite mind (järjekordselt) kadedaks ka kutsuda kui arvate, et see mu probleem on, sest eks ta siinkohal ju natuke on ka. Rinnad rindadeks, kuid isegi otsaesine botox on mulle kättesaamatu, nii et ma pean 45-aastasena edasi elama:)

Kas riietus reedab ameti?

/ Eveliis / 11 Comments

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et selles postituses ma üldistan.Noh et keegi ei tunneks end jälle puudutatuna, et miks ma kõigi eest sõna võtan, aga ausalt ma ei viitsi igas postituses välja tuua igasugu erandeid. Naabri- Mallest tädi Karini ja onupoja naise õe sõbranna Mareni.

Ehk siis ma ei arva loomulikult, et kõiki inimesi saab riietuse järgi “paika panna”, kuid viimasel ajal on mul tekkinud üks tähelepanek. Kui ma näen tänaval kunstripsmete, kunstküünte, suurte kuldehete, lühikese seeliku, kontsakingadega, ülipäevitunud naisterahvast, siis võib kaheksal juhul kümnest öelda, et tegu on liinitöötajaga. Näiteks töötab ta mööblitehases pakkijana, piimakombinaadis pakendajana, kalatööstuses fileerijana. Kas ma eksin? Kas te ei ole tähele pannud, et laias laastus on nii, et mida lihtsam töö (ma ei arva ka, et liinitöö oleks lihtne ja ma ei oska seda kuidagi paremini kirja panna, et see ei kõlaks üleolevalt, aga selles mõttes lihtsa, et ei mõtle väga ja lihtsalt teed masinlikult ühte asja, ei pürgi kuhugi edasi ja oled rahul seal ja sellega, kus oled), seda rohkem on naised sätitud ja pööravad tähelepanu oma välimusele. Kusjuures jälle mainin ma igaks juhuks ära, et sätitud ja sätitud naisel on suur vahe. Mõni naine meigib end ka iga päev ja kannab kontsakingi, kuid mõjub sealjuures daamina või väljapeetult, teine aga oma leopardikampsunis ja punases huulepulgas lihtsalt…lihtsalt noh.

Ja mu tähelepanek ei ole vaid Eestist. Skandinaavias samamoodi.

images

Noh ja Eesti ehitaja tunneb ka riietusest ära, öelge mis tahate. Armani teksad, Guess kirjaga valge pluus, valged tennised/tossud, tätoveering ja kuldkett. Päevitus ja musklid aksessuaarideks.

Kõige hullem on kui need kaks näidet pesa punuvad ja lapsed saavad. Siis käivad lasteaias väikesed Mirabilia- Chryztelled, kelle kallid riided mustaks ei tohi saada, sest vanemad tahavad need Soov.ee-s või mõnes beebigrupis sama raha eest edasi müüa.

Aga miks see nii on? Kas riietega kompenseeritakse midagi? Mida? Kellele ja mille jaoks?