vaikuselaager

Inimesed sõnade taga

/ Eveliis / 8 Comments

Ma ei ole päris kindel, kas ma oskan oma tänaseid mõtteid kirja panna, aga ma püüan. Mulle tekkis see mõte pähe kui mu vaikuselaagriga seotud mõtted jõudis ka sealsete osalejateni läbi mu blogi. Ma ei oleks osanud seda oodata, muidu oleks ma pigem luba küsinud, kas üldse tohin. Igatahes minu emotsioonid jõudsid osalejate ja korraldajateni, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Vaid sellest, milline inimene on sõnade taga. Oleku ja tegude taga. Te olete mu blogi lugenud kaua, eksju? Teate, et ma olen sõjakas, sõnakas, otsekohene, vali ja vastuoluline. Olete nõus? Ometi  olen ma päriselus tihti (rõhutan, et tihti, aga mitte alati) teistsugune. Laagris osalejad olidki üllatunud, et minus oli peidus keegi teine – blogija. “Ja muidugi see üllatus, et ühes tagasihoidlikus ja malbes naisterahvas peitub tegelikult suure lugejaskonnaga blogija” kirjutasid nad. Tagasihoidlik ja malbe. Uskumatu, kas pole?

Eile sattusin ma õhtul tsättima ühe vana sõbraga, meie teed läksid ammu lahku ja ausalt öeldes ei oleks ma kunagi arvanud, et me võiksime uuesti jumalast lambist tsättima hakata. Lastest, meestest, peredest…Niisama suvaline tsätt. Kogemata saatsin ma talle ühe pildi. Selle sama, mis päisepildiks. Tahtsin seda endale Instagrami samal ajal saata. Ma polnud selle sõbraga rääkinud umbes 15+ aastat. Ta ütles, et mõned asjad ei muutu iial. Väljast olen ma “kõva küpsis”, aga sisimas romantiline naisterahvas, seda teavad need, kes teavad. Jällegi, kas pole kuidagi vastuoluline minu blogi-minaga?

Et ennetada seda, et keegi kommenteeriks jälle, et seda postitust ei saa lugeda, et kuidagi eneseupituslik, siis ma ütlen, et tegelikult ei tahtnud ma selle pika heietusega üldsegi endast rääkida. Need kaks näidet panid mind lihtsalt mõtlema. Kas te olete kunagi päriselt mõelnud, milline võib inimene, keda te olete harjunud igapäevaselt nägema kontoris/telekas/sõprade sõpradena, sisimas olla. Kas ta on Perekooli kägu, kas ta on pesco-vegetarian, salajane pornosõltlane, koduvägivalla käes kannatav, depressioonis alfaisane, väsinud pereema, blogija… Saate aru, mida ma mõtlen? Üks asi on see, mida me avalikult endast näitame, teine asi on see, millist elu me tegelikult elame. Blogijana olen ma semi-avalik, aga samas ei ole see semi-avalik inimene kõik, millest ma nö koosnen. Ma justkui elan end internetis välja. Sama teeb ka perekooli kägu. Kuidas mina erinen sellest, mida teeb tema? Nimi või mitte nimi. Mis vahet seal on. Te teate, et mu nimi on Eveliis. Te teate mind blogijana. Mõni sõbrana. Mõni tuttavana.  Mõni kolleegina. Mõni tagasihoidliku tõeotsijana. Mõni endise pruudina. Mõni endise sõbrana. Mõni endise kolleegina. Mõni sugulasena. Üks emana. Üks abikaasana. Kaks vanemana. Jah, mul on kindlasti läbivad iseloomujooned, aga iga inimese jaoks võin ma tunduda erinev. Loogiline.

Ma vaatasin eile poole silmaga diivanil tukkudes “Radarit”, kus üks naine rääkis oma lapsele puude määramisest. See naine jättis nii ebameeldiva mulje. Oli sõjakas ja ülbe. Kas see oli kaitserefleks? Vajadus näidata, et ta on tugev?  On ta päriselt ka selline? Milline oleks mina ise samas olukorras? Kaamerate ees ja murega? Täna EMO-s istudes vaatasin ma inimesi ja mõtisklesin selle sama asja üle. Mõni tundus sõjakas-sõnakas. Kas ta on seda päriselt ka või oli see vaid koht, kus end välja elada? Teine tundus abitu ja mures. Aga milline on see inimene tavaolukorras. Töö juures? Kas ta kommenteerib internetis? Millised on ta kommentaarid? Eile käisin ma “Sarapuu” kirbukas. Ostsin blogiauhindade jaoks pintsaku. Ei läinud sinna selle mõttega, et EBA jaoks, aga nägin seda pintsakut ja tundsin, et ohhoooo, sellega võib minna ju. Minu ees ostis üks noor naine punased peokingad ja punasekirju seeliku. Ma mõtlesin huvitav, kas ta võiks blogija olla. Ostis riided peo jaoks. Sellisel juhul oli ta ka malbe ja tagasihoidlik.

Kas te olete kunagi selle peale mõelnud, kes on need inimesed päriselt, kes meid igapäev ümbritsevad? Poejärjekorras, tööl, laulupeol, ööklubis, bussis? Kas nad on igal hetkel samasugused? Või jätavad mulje, et on keegi teine? “Leaving Neverlandi” vaatsite? Mida te arvate Michael Jacksonist?

 

Nädalavahetus vaikuses

/ Eveliis / 9 Comments

Vaikuselaagrisse sõites olin ma tegelikult ausalt kahevahel. Osa minust tundis, et sellest saab äärmiselt huvitav ja vajalik kogemus, teine osa minust mõtles, et miks ma seda teen, miks ma olen nõus veetma nädalavahetuse inimestega, keda ma ei tunne. Vaikuses. Osake minust oli eelarvamuste küüsis. Mis siis kui inimesed on veidrikud? Mis siis kui see on mingi kummaline ususekt? Mis siis kui ma ei sobi sinna seltskonda? Mida teised minust arvavad? Osake minust mõtles, et elan üle ja olin valmis vaikselt omaette pihku naerma.

Praegu on mul nende mõtete pärast piinlik.

Kui ma laagrisse läksin pigem selleks, et õele toeks olla, mulle tundus, et talle on seda vaja, siis laagrist ära tulles sain ma aru, et seda oli mulle endale vaja. Ma olen tundnud väsimust. Pole iseennast mõistnud, mu peas on olnud liiga palju mõtteid. Tsiteerides ühte mu lemmikkirjanikku: “There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.“

See laager aitas mul mõtteid ja meelt vaigistada. See ei olnud lihtne. Pigem kurnav. Mu meeled ei tahtnud seda. Satsangil istudes ma tundsin, kuidas mu meeled karjusid: “Sul ei ole seda jama vaja! See ei ole sulle, mine ära, mine ära!“, aga miski minu sees suutis seda häält vaigistada, anda teada, et mina otsustan, mida mulle vaja on. Sürreaalne kogemus. Satsang oli minu jaoks midagi täiesti uut. Ma ei olnud sellist asja isegi mitte kuulnud. Nüüd istusin ma ühtäkki toas koos inimestega, kelle jaoks see oli loomulik osa elust. Ma tundsin kerget kadedust. Ma oleksin tahtnud olla nagu nemad, ma tahtsin mõista ja kogeda sama, kuid ei osanud ega suutnud. Ma olin segaduses. Ent samaaegselt tundsin ma lõputut vabaduse tunnet. Kergust. Ma tegin endale selgeks, et ma tahan olla see, kes ma olen. Mitte see, kes mult oodatakse, et ma olen. Kes ma arvan, et ma olen. Ma tahan lihtsalt olla. Hetkes.

Kui olla enda sees vaikuses, saavad paljud asjad selgemaks. Seda vaikuselaager tähendaski. Vaikust enda sees. Vaikust meie ümber väga ei olnud. Metsa”müra”, vestlused teistega – te ei kujuta ette, kuidas kaks ja pool päeva äärmiselt huvitavate ja arukate inimestega, ilma liigse sotsiaalmeedia ja mõteteta, inspireerib. Ma püüan nende mõtetega, mis ma laagrist kaasa sain, endaga kaasa võtta. Nüüd, õhtul kodus istudes, tunnen ma, kuidas ma ei oska seda kogemust sõnadesse panna ja samas nii väga ei tahagi. See kogemus avas midagi mu enda jaoks. Ma tahan rohkem teada ja tunda.

Ma ei saa öelda, et minge ka sellisesse laagrisse. See ei ole midagi sellist, mida saab keegi teine soovitada. See ei ole midagi sellist, mida reklaamida. See on midagi, milleni peab ise jõudma. Mina olen siiralt tänulik, et mina siia laagrisse jõudsin. Nende inimestega tutvusin. Võib olla ma ei kohtu nendega enam kunagi, ma ei tea, aga ma tean, mida see kogemus ja kohtumine mulle andis. hästäägblissd sobiks siia hetkel hästi.

Kui teid huvitab, siis siit saate rohkem satsangi ja Nitya kohta teada.

Nalja ka. Asjad, mis vaid minuga saavad juhtuda. Ma kukkusin joogat tehes terrassilt alla. Nii õnnetult, et mul on ilmselt mingi lihasrebend või ma ei tea, mis. Kui ma tükk aega jalga ei liiguta, siis sellele astumine teeb põrguvalu, ma lonkan nagu 80-aastane. Ja tundun nagu simulant, sest kui ma jala soojaks saan, siis kõnnin nagu ei oleks midagi viga. Jabur. Sellised asjad juhtuvad vaid minuga.

Koju sõites lugesin Kalade kohta: Kalad ei taha kunagi suureks kasvada ja jäävad lapsemeelseteks kuni elu lõpuni. Kalade tähemärgist inimene on hingelt laps, vahet pole, kui vana ta tegelikult on. Ta nutab, trambib jalgu, vajab armastust ja kallistusi ning aeg-ajalt ka mänguasju.

Ja teate, mis? Ma ei häbenegi enam, et selline ma olengi. Hingelt laps.