Ma olen alati rääkinud, et tunded ei ole minu “teetassike”, aga tegelikult on see pooltõde. “Ma olen väga õnnetu inimene. Ma olen hea inimene. Erudeeritud inimene. Aga kahjuks liiga hingeline. Ja seepärast arvatavasti ei sobi ma antud keskkonda. Minus on liiga palju säilinud renessanssi.”

Nali naljaks. Ma olen tegelikult tõesti väga tundeline, aga ma olen valinud tundeid mitte näidata. Vahepeal tunnen oma meest vaadates, et armastus tema vastu on nii suur ja tahaks seda kuidagi endast välja lasta – kogu hingest ja südamest, et ta teaks, kui kallis ta mulle on, aga ma ei tee seda. Ma eeldan, et ta teab, kui palju ma teda armastan, aga liiga palju ma seda välja näitama ei kipu. “Tunded ei ole «minu teetassike», ma ei oska ega julge neid välja näidata,” õigustan ma end, aga tegelikult tean ma selle väite tagamaid vägagi hästi.