tunded

Parim lohutus//Liar, liar, pants on fire!

/ Eveliis / 11 Comments

Tulin õhtul koosolekult koju ja murdusin. Üle saja aasta nutsin ma töö pärast. Nutsin nagu väike laps. Vahet pole isegi, mis need põhjused olid, aga mida enam ma püüdsin end tagasi hoida ja mitte nutta, istusin ma arvuti taga ja luksusin nutta. Lahinal. Marek püüdis mind lohutada, aga no ei saanud ma oma veekraane kinni.

“Miks emme nutab?” küsis Ida toast. Marek ütles, et emme on kurb ja palus Idal mulle kalli teha. Ida jooksis minu juurde ja küsis: “Miks sa nutad?”

“Tööonu oli emme peale pahane,” vastasin ma.

“Mis pärast?” uuris Ida edasi.

Ma ei osanud talle vastata. Kuidas seletada 4,5aastasele, et ma murdusin tööstressi all.

“Tööonu ütles, et emme on paha,” ütlesin ma, mõtlemata üldse sõnadele, mis ma suust välja tulid.

Ida vaatas mulle otsa, siiralt ja sügavalt ning ütles: “Sa ei ole üldse paha.” Ja kallistas mind.

Korraks hakkasin me veel rohkem nutma, aga võtsin end kokku ja tänasin Idat. See oli täpselt see, mida ma hetkel vajasin. Kui mu laps, kelle jaoks ma enda arvates olen pigem halb ema, range ja pidevalt töösse uppunud, ütleb, et ma ei ole paha, siis see on parim kompliment, mida kuulda.

“Kas ta ütles, et sa oled paha?” kordas Ida mõne aja pärast uuesti.

Noogutasin ja teesklesin naeru. “Aga ei ole onju, onu valetas,” naersin läbi pisarate.

Ida nõustus. “Ta oli valevorst. Meil öeldakse lasetaias siis “häbi häbi püksis käbi”.”

//

I came home from the meeting in the evening and broke down. For the first time in ages I cried over work. Cried like a little baby. It doesn’t even matter what the reasons behind it were, but the more I tried to keep myself together and not cry, the more I sobbed behind the computer. Uncontrollably. Marek tried to console me but I just couldn’t turn off my waterworks.

“Why is mummy crying?“ Ida was asking from the other room. Marek told her that mummy was sad and asked Ida to give me a hug. Ida ran to me and asked, “Why are you crying?“

“The man at work was mad at mummy,” I said.

“Why?” Ida enquired further.

I didn’t know how to reply. How are you supposed to explain to a 4.5-year-old that I had cracked under work pressure?

“The man at work told me that mummy is bad,” I said without even thinking about the words that slipped out of my mouth.

Ida looked at me, deeply and sincerely, and said, “You are not at all bad.” And she gave me a hug.

For a moment, I started crying even more but pulled myself together and thanked Ida. This was exactly what I needed that moment. If my kid, for whom I think I am more like a bad mother, strict and buried under work, if she thinks that I am not bad then that is the best compliment I could ever receive.

“Did he say you were bad?” Ida repeated after a while again.

I nodded and pretended to laugh, “But I’m not, am I? He was lying,” I laughed through the tears.

Ida agreed, “He was a liar. In the kindergarten we say ‘Liar, liar, pants on fire!’“

 

Ja kui juba imalaks kiskus

/ Eveliis / 13 Comments

…siis ma tahaksin veel imalamaks minna ja soovida häid jõule kõikidele oma blogilugejatele. Ma mõnikord ise ka ei usu, et see blogi on kasvanud välja millekski…suuremaks? Kindlasti suuremaks kui selle eesmärk oli (jumala eest, viimasel ajal on mul tihti tunne, et keegi naeratab mulle just nagu tunneks mind ja kui ma seda endale just ette ei kujuta, siis on nende naeratuste taga nö tuttavad läbi blogi).

Ma ei ole eriline tunnete väljendaja, mulle ei meeldi oma tunnetest ka väga rääkida, lihtsam on varjata end sarkasmi maski taha, aga täna riskin sellega, et paljastan oma imala poole ja ütlen siiralt, et mul on nii hea meel lugeda teie kommentaare, kirju, sõnumeid. Mul on hea meel, et te viitsite vaevaks võtta minuga kaasa arutada ja oma arvamust avaldada. Me ei ole tihti ühel meelel, aga ei peagi ju. Mina näitan teile, milliseid arvamusi on veel ja kuidas ka saab ning teie avate minu silmi samuti. Mõnikord ei meeldi mulle kriitika, mõnikord tundub, et mulle tehakse isegi liiga, aga kriitikast on ka kasu olnud. Ma ei ütle seda lihtsalt välja;)

Aitäh, et te olemas olete. Päris ausalt. Soovin teile ilusaid pühi ja tõmban blogijuhtme ilmselt mõneks päevaks seinast välja. Suhtlen pärisinimestega pärismaailmas.

Häid jõule!

IMG_4480IMG_4493IMG_4507IMG_4510IMG_4522

Päevad ei ole vennad

/ Eveliis / 4 Comments

“Kas nüüd tuleb issi?” küsis Ida kui kell kaheksa silmad lahti tegi. “Ei, veel ei tule,” vastasin mina ja püüdsin talle selgitada, et peame kella kaheni ootama.  “Kas nüüd juba võime riidesse panna ja minna,” küsis ta poole tunni pärast uuesti. Ilmselgelt ei oska ta veel kellast ja ajast aru saada.

Siis selgus, et issi ei tulegi kell kaks, sest paadil pole kohti. Vaid hoopis hilisõhtul. Ma muutusin esimese hooga kurjaks ja vihastasin, siis aga hoopis kurvaks. Marekil ei ole suvel puhkust ja siis kui tal ongi ja meie oleme ka kodus ning ootame, valib ta mitteplaneerida oma tagasitulekut saarelt. Saarele mineku paneb ta alati 110% täpsusega paika, aga mitte tulekut. Kui ma veel üleeile mõtlesin, et võiks ju ka proovida sinna Pranglisse kolida (nad otsivad püsielanikke ja ootavad CVsid), siis nüüd tekib mul aina enam Prangli vastu vimm. See on nagu mingi armuke, kes Marekit meist eemale tirib.

Paha tuju elan ma loomulikult Ida peale välja. “Lähme metsa, seal on pidu!” ütles ta mulle ja me läksime, aga mina olin kurb ja pahane ning kergesti ärrituv. “Emme, sa ei tohi minu peale karjuda!” ütles ta. Mul tekkisid süümepiinad. “Näe, võta, siin on sulle üks komm, see ajab nutu ära,” lohutas TEMA mind järgmisel hetkel. Kes meist täiskasvanu on?

Lisaks kirjutas mulle mu Norra sõbranna. Hästi oluline ja lähedane inimene mulle. Ma olen ta kuidagi välja vihastanud, aga ma ei saa aru, kuidas. Ta ei vasta. Süüdistab mind asjades, mida ma ei ole teinud. Ma ei oska reageerida. Ma olen haavunud. Sest alles me planeerisime koos puhkust augusti lõpus. Nüüd aga ei ole ma enam oodatud. Nii kurb hakkas. Mind teeb kurvaks, sest ma ei tea, mida ma olen valesti teinud.

Ja mind teeb kurvaks, et suvi läheb mööda nii, et perena ei ole me midagi koos teinud. Ja mind teeb kurvaks, et kui ma seda ütlen, saan ma vastuseks “kas ma pean siis töölt ära tulema, et sa rahul oleks.” Ma ei ole seda kunagi öelnud.

Ühesõnaga päevad ei ole vennad. Aur tuli välja lasta. Nüüd lähme Ida ja vanaemaga sünnipäevale.

Täiskasvanud lapse silmade läbi

/ Eveliis / 22 Comments

Ma olen mõelnud selle Aasta Ema skandaali peale ja pean tunnistama, et läbi täiskasvanud lapse silmade on see üks jaburamaid skandaale. Mitte sellepärast, kes tohib või tohi aasta emaks kandideerida, vaid sellepärast, et mina ei usu, et ühtegi last huvitab tegelikult, kas tema ema on säärase tiitliga pärjatud või mitte. Iga lapse jaoks on tema ema kogu aeg niikuinii aasta ema.

Mul ei lähe meelest üks kiri, mis mu ema mulle kirjutas, kui ma 17-aastaselt Norrasse vahetusõpilaseks olin läinud. Ta palus mu käest vabandust, et on olnud halb ema. Ma ei saanud sellest tookord aru ega saa tegelikult siiani, sest minu arvates on mul alati olnud just täpselt selline ema nagu üks ema peab olema. Minu isa ja ema läksid lahku juba siis kui ma olin nii väike, et oma isa isana ma ei tea, ma tunnen teda inimesena, kes mulle väga meeldib, kuid isa ta mulle olnud ei ole. Ei, see ei ole siin etteheide. See on fakt. Aga ei midagi häbiväärset, ma ei ole ainus nö üksikvanema laps.

Lisaks emale kasvatasid mind vanatädi ja vanaema, ma sain lapsepõlvest kaasa vaid parimad mälestused ja õpetused. Ma olin aktiivne, uudishimulik ja tunnistuste järgi hinnates ilmselt ka tark laps. Ometi olen ma lapsepõlves ka palju hirmu tundnud ja palju nutnud, osa minu lapsepõlvest möödus pingelises ja närvilises õhkkonnas. Mu ema sai pidevalt peksa ning ma ei teadnud kunagi, kuna ta mind ja õde kaenlasse haarab ning kodust põgeneb. Ma ei oska tegelikult ette kujutada või mõista, mida ema tegelikult tundis või läbi elas, kuid ma mäletan, et ta oli närviline, aasta ema tiitlit ilmselt ei oleks keegi talle andnud. Samas suutis ta kõige selle kõrval olla tavaline hooliv ema, küpsetada maailma parimaid kooke ja rääkida põnevatest asjadest, lugeda Astrid Lindgreni raamatuid niimoodi, et ma lapsena arvasin, et ta tunneb Astrid Lindgreni ning olla olemas kui teda vaja oli. Mul on alati ja kõigest hoolimata ema olemas olnud. Võib-olla on õigus neil, kes ütlevad, et mu ema on lastel vahet teinud, kuid see ei ole minus tekitanud mingit traumat ja ei ole ma ka tundnud ülekohut (kui välja arvata see, et mina ei tohtinud lapsena hamstrit võtta, kuid mu õel lubati neid lausa kaks võtta). Minu kasuisa ei ole mind kunagi oma lapsena kohelnud, samas on mu ema terve mu lapsepõlve ja teadliku elu rääkinud, et see just nii on alati olnud. Ta on olnud kahe kõva kivi vahel, tema ei tea, et ma salaja (ehh, enam vist mitte nii salaja) olen kasuisa peale kandnud vimma just sellepärast, et ta on mulle kordi öelnud, et ma pole tema päris laps.

No vot. Mu elus ei ole olnud ei isa ega kasuisa, aga mu elus on  olnud tugevad naised.  Ma olen kasvanud nende tugevate naiste kõrval, ühe tugeva ema kõrval, nähes, kuidas nad raskuste kiuste on elus edasi jõudnud, olnud eeskujuks. Iga kord kui mul on raske mõtlen ma selle peale, mis ema kümme aastat tagasi mulle ütles. Ma olen seda siin blogis sadu kordi juba leierdanud, kuid hetkel tundus paslik seda uuesti (endale) meelde tuletada. “Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud.Aga kõige uhkem olen selle üle, et oled Sina ise. Sellega ei taha ma öelda, et oled täiuslik – ei sa ei ole. (Anna mulle andeks, kui olen seda Sinult mõnikord nõudnud). Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. 
Olen vahel mõelnud, et saaksin Sulle teed siluda, või et olek smul küllalt raha, et saanuks Sulle anda, millest unistasid, või oleks mul Sulle midagi pärandadagi….
Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.”

Ma olen kass, kes kukub alati käppadele. Tänu sellele, et minusse on alati sisendatud, et ma saan hakkama, ükskõik kui raske ka ei ole, ükskõik kui lootusetu olukord ei tundu. Nii kaua kui on olemas kasvõi üks inimene, kes minusse usub, kukun ma käppadele, lasen end ringinurgas üles turgutada ja liigun edasi.

Ma näen end mõnikord, nüüd ise ema olles, kõrvalt ja kuigi ma pean tunnistama, et ka mina ei pea end heaks emaks, kuid see hetk kui mu laps paneb oma käed ümber mu kaela ja ütleb “minu emmmmmme” tunnen ma, et iga ema, kes oma lapsest hoolib, on oma lapse silmis alati AASTA EMA tiitlit väärt. Hoolimist ja heaks emaks olemist ei saa mõõta asjades, seda ei saa mõõta selles, kas ema on abielus või üksikema, range või leebe, keskharidusega või magistrikraadiga, küpsetab igal pühapäeval pannkooke ja meisterdab, seda saab mõõta vaid selles armastusetundes, mida tunneb üks laps oma ema vastu.

Kuidas selgitada lapsele aega? /How do explain time?

/ Eveliis / 11 Comments

Ida on täielik issikas. Kui emme “teeb liiga” – ei luba trepilt alla hüpata, enne sööki šokolaadi süüa, käseb käsi pesta jne, siis hüüab Ida haleda häälega “isssssiiiiiii”. Kui issi on natuke aega eemal olnud, hakkab Ida muretsema, kus issi nii kaua on. “Issi on tööl” ja “issi tuleb pärast” on mõisted, millest Ida aru saab.

Praegu on Ida issist eemal olnud kolm nädalat ja kui keegi maailmamuna peal midagi/kedagi igatseb, siis igatseb Ida oma “pappat”. Ükskõik kui lõbus tal on või mida ta teeb, ikka tuleb meelde, et issi on puudu. Issile tehakse süüa, issi pärast võetakse kibedat köharohtu, “sest me ei saa ju haigeks jääda, muidu me ei saagi issi juurde sõita”, kõik asjad, mis ei tööta “teeb issi õhtul korda”, kõiki asju, mida me poest osta ei saa, “issi õhtul ostab” ja nii edasi ja nii edasi. Issiga kohtumiseni on jäänud kolm päeva. Aga kuidas seletada lapsele, mis on kolm päeva? Et see ei ole “õhtul” ja “homme”. Ma olen lugenud näppudel  – “1-2-3-4päeeva ja reeeede – siis lähme meie rongi peale ja issi lennuki peale ja siis saame Oslos kokku”, Ida noogutab, kuid on selge, et ta ei saa aru, mis see “reede” on. “Emme käib natuke veel tööl ja sina lasteaias ja siis varsti tulebki issi,” olen ma püüdnud selgitada. Aga ma olen juba kaks päeva ära käinud tööl ja Idagi on kaks päeva lasteaias käinud, kuna on see “varsti”?

Ma näen ta näost, et iga õhtu ootab ta, et kas nüüd on juba “reede”, “pärast” või “õhtu” kui issi tuleb ja ma lihtsalt ei oska talle seletada. “Ei taha magama,” ütleb Ida, sest ta kardab, et ehk muidu samal ajal tuleb issi ja ta ei näe issit. “Magame ära ja siis varsti,” ütlen ma ja loodan südamest, et Ida ei arvaks hommikul ärgates, et “varsti” ongi käes.

Kuidas seletada kolmeaastasele aega?

Ja ma mõtlen paratamatult lahutatud vanemate lastele. Kuidas need lapsed, kes on isasse kiindunud nagu Ida, elavad üle selle, et ühel ilusal päeval isa ei tule enam koju. Et isa on kusagil mujal, kellega kohtutakse aegajalt. Mõningatel juhtudel üldse mitte. See peab ju lastele nii paganama piinav ja stressirohke olema. Ida suudab issist eemal olla maksimaalselt kaks nädalat, kolmas nädal on vaesele lapsele liiiiiiiiiiiiga pikk aeg. Ma ei taha isegi mitte mõelda, et peaksin talle seletama, et eemalolek kestaks kauem. Vaesed lahutatud vanemate lapsed…

Idal on jäänud issiga kohtumiseni veel kolm päeva. Reedeni. Hetkel keerleb kõik ümber issi. Eile õhtune vestlus näiteks:

Ida: Idal ei ole veel bursdadag (sünnipäev; kellelgi lasteaias oli eile sünnipäev). Idal varsti bursdadag ( mu meelest on nii armas kuidas ta “bursdag” asemel “bursdadag” ütleb). 

Ma noogutan kaasa ja selgitan Idale, et tema sünnipäev on oktoobris. 

Ida vastab mulle naerdes: Neeeeeiiii, Ida bursdadag on hos pappa (pappa juures)

IMG_3714.JPG

Ida is a total daddy’s girl, they have a special bond which is admirable and times to time makes me even jealous. For two reasons – I have never experienced something like that and sometimes when Ida just cries “daddddddyyyyyyyy” I feel left out. Should not all the children cry “mommmmmmyyyy” when they need something? No, but witout joking I think this is just a beautiful relationship. 

Ida has now been away from “pappa” three weeks. She has been away from dad for two weeks before many times and this has gone well, went also well this time, but three weeks is too much for a little girl. If someone misses someone/something in this world, it is Ida missing her dad.It is now three days until we are all toghether again. Everything Ida does involves now pappa. Food is prepared to pappa, pappa will fix everything that is not working, pappa will buy everything mom doesn’t. “Later in the evening” or “tomorrow” she adds. These are two times she understands. But how do I explain that dad is not coming “in the evening” or “tomorrow”, but on Friday, in three days? 

I have tried counting: 1-2-3-4-and Friday- then we take the train and dad takes the plane and we’ll meet in Oslo. I have tried saying that mommy needs to work a bit and Ida needs to go to kindergarten a bit, and then “soon” pappa is coming. But when is “soon” and are have not worked and played “a bit” already?  I don’t know how to explain time to a 3years old, but I don’t want her to be sad. 

And I cannot help thinking on divorced children. Think about children who have the same affection to their fathers. It must be devostating for them to not see their fathers all the time. Or in some cases not at all. Poor children. 

Ida has 2,5 days to wait. I hope we will survive;) 

Yesterday she told me: Ida has not “bursdadag” yet (she mispronounces the word birthday, but I think it is so sweet).  I agreed and tried to explain that Ida has birthday in October, soon. 

“Neeeeiiiiiii,” Ida answered laughing, “Ida has bursdadag hos pappa” (Ida has birthday at dad’s)

 

SEB pangal on mingi salaagenda mu vastu

/ Eveliis / 11 Comments

Ma olin eile õhtul nii viimase piiri peale viidud, et ma ei tahtnud enam 50g konjakit teha, vaid ma tahtsin SEB pangale pommi alla panna. Nad on varem ka mu kannatust proovile pannud, tehes mulle nt 11 609-kroonise “üllatuse” (LINK). Teine kord kui ma müüsin korteri, et saadud raha eest kõrts ehitada (jättes tagatiseks sama kinisvara, mis tolle korteri laenu tagatiseks) ja pank ütles, et vormistamise mõttes oleks õige vana laen tagastada ja uus taotlus esitada, kui nii sai tehtud, selgus, et olemasolevad tagatised enam ei sobi, nii et mul polnud enam ei korterit ega raha, laenu muidugi ka mitte, aga ütleme nii, et ma eelistaks hetkel iga kell, et mul oleks laen.

Aga no oh well, kes vana asja mäletab, sel silm peast välja. Tuleme siis eilse korra juurde. Meil oli üle miljoni aasta Marekiga kahekesi lapsevaba õhtu – MILLINE JUMALIK TUNNE ja kuna me niikuinii Tartu kesklinnas ööbisime, mõtlesime peale C-jami kontserti, et lähme ka korraks linna peale Meat Market kokteilibaari (mis mu meelest on Eesti üks kõige šefim kokteilibaar). Jõudsime sumedas suveõhtus käest kinni jalutades Meat Marketi ukse ette kui mulle tuli meelde, et ma pidin raha välja võtma. Pangaautomaat asub kohe seal samas. Kui me olime umbes minut aega “oodanud kuni raha loetakse”, läks automaat pimedaks, ei andnud mulle ei raha ega kaarti. Püha viha täis helistasin ma klienditeenindajale, et mis ma nüüd siis teen. Olla jah selline kahetsusväärne asi juhtunud, et raha on broneeritud ja kaart “söödud”, aga ma saan homme hommikul vaidlustada tehingu ja pangasr uue kaardi saada. Ma saan aru, et klienditeenindaja ei saa midagi teha, aga ma olin reaalselt nii vihane, et elasin oma viha klienditeenindaja peale välja, sest 1)meil oli lapsevaba õhtu, 2) me tahtsime minna kokteili jooma ja 3) ma olin keset kuradima Tartut ilma raha ja kaardita. F….ng SEB! Me komberdasime küll korraks Meat Marketisse, aga tuju oli ikkagi nii kehv, et me kõndisime teistpidi välja tagasi. No mida me seal istume ja mossitame! F….ng SEB kirusin ma veekord, sest no ausalt, ÜKS KORD kui me tahame õue minna ja nautida tunnet, milline on puhkus ILMA LAPSETA ja see keerati ka pekki. Lapsehoidjaid ei ole alati varnast võtta! (ja kui arvestada seda, et Ida oli eile õhtul ja öösel käitunud nagu metslane, kõik hulluks ajanud, siis ma ei usu, et keegi lähiajal nii väga Idat uuesti hoida tahabki, nii vabatahtlikult või nii.

Hotelli tagasi jõudes mõtlesime me ühe õlle osta. “Kaart on tagasi lükatud,” ütles klienditeenindaja. Ma hakkasin ropendama (kuigi minu meelest “värdjas” ei ole ropendamine, aga Marek ütles, et tal on piinlik, et ma isegi võõra inimese ees end taltsutada ei suuda). Saate aru, see paganama SEB klienditeenindaja oli KÕIK mu kaardid kinni pannud, ma ei olnud seda isegi palunud. Ja ma leidisn, et mul on lubatud natuke rohkem kui pahane olla. Ma olin püha viha täis tegelikult pigem kurb ja pettunud, et mu õhtu ära rikutud sai (sest korraga ei olnud enam oluline, et umbes tund tagasi olime me võrratul kontserdil käinud). Muidugi saan ma täiskasvanuna aru, et ega SEB süüdi pole, et automaat segast peksis, aga väsinud lapsevanemana EI TAHTNUD ma aru saada.

Mul oli hea meel, et meid ootas toas hotelli poolt sinna jäätud vahuvein.

giphy.gif