tööl käimine

Kuidas süümepiinadega hakkama saada

/ Eveliis / 15 Comments

Igal suvel on mul sama tunne. Tunne, et ma olen üks kehv lapsevanem. Ei, mitte selle pärast, et ma Idaga pahandan ja ta peale häält tõstan aegajalt (mida ma küll ka täna tegin ja tunnen, et täna on see päev, kus lisaks vabanduse palumisele tuleb ka last natuke asjadega ära osta), vaid sellepärast, et ta lasteaias käib. Just see, et ta päevad on pikad. Tal endal ilmselt ei ole küll selle vastu mitte midagi, aga kui ma kell seitse hommikul olen esimene lasteaia ukse taga ja kell kuus õhtul viimane, kes lapsele järele läheb, tunnen mina süümepiinu.

Samas ei saa ma sinna mitte midagi parata. Ma lähen vara hommikul tööle, aga vahemaa pärast linnaga ei jõua ma siiski nii palju varem, et saaksin piisavalt palju varem õhtul liikuma hakata. Või siis läheb aeg liiga kiiresti ja enne kui ma arugi saan, on kell pool kuus ning lasteaeda jõuan ma poole seitsmeks. Poole seitsmeks õhtul! See on 12 tundi lasteada. Sama hästi võiksin ma ta mingisse ööpäevaringsesse lasteaeda pista tundub mulle vahel. “Tule mulle rattaga järele!” palub ta viimasel ajal. Jah, ma võiksin, oma kehakaalu arvestades lausa peaksin seda tegema, kuid kui ma veel kodust hakkaksin peale tööd rattaga liikuma, jõuaksin ma kohale alles siis kui lasteaed suletud on. Mulle meeldib tööl käia, noh nii laias laastus, aga mulle üldse ei meeldi need vahemaad linnaga. Pagana raske on töötav, ja maal elav, ema olla!

Sel nädalal olen ma püüdnud seda kõike leevendada sellega, et oleme õhtul läinud näiteks Keilasse parki. See on megailusaks tehtud. Lausa uskumatu mu meelest, et Keila, millest ma siiani suurt pidanud ei ole, on muutumas nunnuks ja armsaks linnakeseks.

Eile (kuna ma jälle rattaga ei jõundud, sest koosolekud venisid tunduvalt pikemaks kui ma olin planeerinud) lubasin ma tal sõbrannadega Ääsmäel mängida. “Pool tundi maksimaalselt!” lugesin ma talle sõnad peale. Jajah, poolteist tundi hiljem olime me ikka kohalikus skatepark’is. Ei, ega ma ei kurda. Tegelikult oli nii vahva vaadata, kuidas nad omavahel seal toimetavad ja seletavad ja jooksevad ja lõbutsevad ning ma ise hakkasin kuidagi seda kanti hoopis teise pilguga vaatama, nii et hakkas täitsa meeldima, aga kogu nende õhtuste tegevuste juures on üks teine “aga”. Teistmoodi süümepiinade-aga.

Kodus on kõik tegemata. Pesu kuivab mul nööril juba kolmas päev. Taimed jäid eile kastmata. Aknad on pesemata (kuigi lubasin, et teen selle ära). Muru on niitmata (nüüd kui võililled on ära õitsenud, siis on rõve). Sada muud asja veel. Lisaks on mul pooleli mõned projektid, aga kui Ida kell üheksa ära kustub, siis tunnen ma, et tahan ise ka magama minna. Lihtsalt ei ole jõudu arvutit lahti teha. Peaks, aga ei jaksa. Sellest ei hakka ma rääkimagi, et söögiks ostan ma kaasa paki lihapalle, viskan need fritüüri või teen meile mõned võileivad. Ei mingit tervislikku, vaheldusrikast toitu siin. Ja nädalavahetusel kui võiks, siis ma lihtsalt ei viitsi. Tuleb see miks-ma-ei-ole-hea-perenaine-süümepiin veel lisaks peale. Ja siis ma naudingi kui keegi tuleb külla, kes tahab süüa teha. Jube egoistlik minust, aga mis ma teen kui ma olen väsinud igasuguks gurmeeks?

Homme plaanisin ma sõita Tartusse. Ma ei ole oma sõbrannasid nii ammu näinud ja meil on Valgamaal õhtusöök üle saja aasta. Ma olin nii elevil. Täna ma enam ei tea, kas mul on võimalik sinna sõita. Jah, ma tahan, jah, ma tean, et peab puhkama, aga samas ütleb mu kohusetunne, et üks tööasi on nii oluline, et see on vaja ära teha nädalavahetusel. Saaksin Ida saata ta sõbranna vanematega loomaaeda ja ise ehk need asjad valmis teha. Teine osa minust, see muretu ja “lükka kõik homsesse”-mina, ütleb, et taevas ei kuku alla ja ma ei saa kõike enda õlgadele võtta, teadmata isegi, kas keegi seda tegelikult hindab. Siis aga tuleb jälle see tüütu süümepiina-mina õlale koputama ja ütleb, et sa pead seda tegema. Ma tunnen justkui kohustust.

Marekit ei ole veel viis päeva. Ma tunnen, et ma ei saa sellega hakkama. Mõistan ta põhjendust, aga tunnen ikkagi, et ei saa hetkel hakkama üksinda. Liiga palju on teha, liiga vähe on aega, liiga palju on segaseid asju. Täna ärkasin ma 4:30! Issand, need süümepiinad lasteaia, töö, kodu ja sõprade pärast ajavad mind hulluks. Miks mu sõbrad üldsegi nii kaugel peavad elama?

 

 

Tööturg, oskused, enesehinnang ja vanus

/ Eveliis / 8 Comments

Erinevatel põhjustel olen ma viimasel ajal palju rääkinud oma tuttavatega tööturust, kandideerimistest ja muust sinna juurde kuuluvast. Minul endal (ptüi ptüi ptüi) on tööle saamistega läinud hästi, natukene liialdades võin ma öelda, et olen saanud kõik töökohad, kuhu ma olen kandideerinud. Kui liialdamine ära võtta, siis saan ma öelda, et olen saanud kõik need töökohad, kus mul on olemas olnud vajalikud oskused ja kogemused. Lihtne. Kui on otsitud norra keelt oskavat ekspordi müügijuhti, siis ma olen selle koha ka saanud. Ei, see ei ole mingi enda saba liputamine siin, vaid fakt. On vaja olnud konkreetset inimest ja ma olen sobinud oma profiiliga. Küll aga olen ma kandideerinud ka kohtadele, mille kohta ma olen mõelnud, et ohh, see oleks lahe ja ma õpiks selle täiega ära ning mulle meeldiks. Näiteks olen ma kandideerinud kordi turundusjuhiks, sest “mulle ju meeldib turundus”. Mind ei ole isegi vestlustele kutsutud. Arusaadavatel põhjustel ju tegelikult, aga siis ma ei saanud sellest aru ja mõtlesin, et mis neil viga on. Nüüd, kui ma olen olude sunnil pidanud turundusega ka mingil määral tegelema, siis ma saan isegi aru, et see ei ole üldse minu teetassikene. Jah, vastab tõele, et mulle meeldib semiootika, reklaamikeel, sotsiaalmeedia, ideede genereerimine, aga ma näen ise, et sellest ei piisaks, et olla mõne maineka ettevõtte turundusjuht. Turundusjuhina tahaksin ma pakkuda välja midagi “vau-efektiga”, mitte vaid influencer-reklaami ja kehva reklaamikeelega tekste, mis üheksal juhul kümnest satuks “meediapärlite gruppi” rappimiseks. Ei, seda ma ei taha, aga rohkemaks pole annet. Parimal juhul võiks ma olla turundusassistent, aga riskides kõlada ülbena, ütlen ma, et seda ma lihtsalt ei tahaks. Assistendi kohaks olen ma ülekvalifitseeritud.

Ülekvalifitseerituks olemise üle on kommenteerijad siin ja seal blogis ning kommentaariumites palju ilkunud. Mina ei taha sellel teemal üldse sõna võtta, ma ei ole personalijuht ja ma ei tea selliseid asju, küll aga tahan ma rääkida “ülekvalifitseerimise” teistest aspektidest. Kui turundusjuhi oskustega inimene kandideerib assistendiks, siis juba CV järgi peaks olema aru saada, kas on üle- või alakvalifitseeritud. Milleks raisata enda ja kandideerija aega üldse vestlusele kutsumisega. “Ah, see on lihtsalt viisakas moodus “ei” öelda,” ütlete te võib olla. Mõnikord kindlasti, aga mitte alati. Mul on üks tuttav, kes kandideeris ametikohale, mille jaoks ta oli ilmselgelt ülekvalifitseeritud, aga kuna vanuse tõttu (sinna me veel jõuame!) ei kutsutud teda vestlustele ametikohtadele, kus ta oleks olnud absoluutne spetsialist, tippude tipp, hakkas ta kandideerima madalamatele ametikohtadele. Ühel vestlusel küsiti otse, miks te kandideerite kohale, mis ilmselgelt on teie jaoks vähe. Ta vastas ka otse, et palju rohkem valikuid ei olnud, vanus 60+ mängis oma rolli. Ta sai selle töökoha oma vastuste, oskuste, kogemuse ja nooruslikusse pärast. 60+ ei tähenda tööturul saamatut mamslit nagu tihti mulle tundub 20+ personalijuhid arvavad. Juba kuu aega hiljem sai ta ametikõrgendust. Kohale, kuhu ta ise ei oleks julgenud kandideerida enesehinnangu tõttu. “Ah, mis nüüd mina, ma ei oska,” on tema tavaline vastus. Seega ma tahan personalijuhtidele öelda, et kui inimene on päriselt ülekvalifitseeritud teatud ametikoha jaoks, aga tundub siiski, et sobiks seltskonda, siis andke see võimalus alustada madalamalt kohalt ja end kas üles töötada või et lööb reaalsus jalaga näkku, et pole selles valdkonnas üldse pädev. Mina näiteks enam turunduse valdkonda ei kandideeri(ks vist).

Ma olen pidanud erinevaid ameteid, kuid tänaseks tean ma, et minu tugevuseks on ekspordi müügi juhtimine. Miks? Esiteks loomulikult see, et ma olen sellega tegelenud peaaegu 20 aastat, see annab teatud kogemustepagasi, aga teiseks ja hoopis olulisemaks on see, et see tõesti meeldib mulle. Ma ei saa ega oska teha tööd, mis mulle ei meeldi. Mäletate Mutrikest, kes töötas kliendihaldurina Suures ja Tähtsas Ettevõttes. Ma läksin poolteist aastat tööle nii, et mul sees keeras, ma ei tahtnud seda tööd teha, mul ei olnud selle töö vastu mitte mingit kirge ja ausalt, mul ei olnud sooja ega külma, kas mõni mutter või polt jäi kliendile saatmata. See töö oli igav ja üksluine. Mulle ei sobi vaid 8-17 kontoris istumine. Ma tahan ringi liikuda, kliente nö ära moosida, mulle meeldib näha ja  kui erinevad on inimeste tüübid, kui erinevaid taktikaid tuleb otsida ja leida, kui palju on turud muutunud aastatega. Ja kui palju on mu enesekindlus muutunud aastatega. Ma olen selles valdkonnas hea, sest see meeldib mulle ja pakub tõelist pinget. On üks teine valdkond ka, mis mulle pinget pakub, aga sinna on veel pikk maa käia ja sellest saab ilmselt siiski vaid hobitöö.

Ma tean ekspordiinimesi, kes on mulle suureks eeskujuks, keda ma alati kuulan ja kelle poole ma alati pöördun kui mul on tööalaseid küsimusi, kellega mulle meeldib vestelda, arutleda ja kellega me võime eksporditeemadel jääda rääkima nii kauaks, et ei pane isegi tähele, et teised seltskonnas haigutavad. Üks selline ekspordijuht otsib juba mõnda aega tööd. Ta on vanuses 50+. Tal on olemas kõik isikuomadused ja teadmised, et olla tippude tipp ja nõutud spetsialist, kuid kui te arvate, et teda kutsutakse pidevalt vestlustele, siis te eksite. Te võite mulle vastu vaielda, aga ma ütlen teile, et selleks põhjuseks on vanus. Kui ta saab lõppvooru, siis jääb ta teiseks 30+ inimese järel. Ja uskuge mind tegu ei ole jällegi mingi kiilaka vanapapiga, vaid oma olemuselt nooruslikuma ja energilisema inimesega kui paljud 30+. Aga kardetakse, et ta on töökollektiivi jaoks liiga vana. See teeb tegelikult mind kurvaks, et Eestis kantakse maha täiesti tööjõulised inimesed, sest meil on ettevõtetes nooruse-kultus. On, ma tean, ettevõtteid, kus 50-aastased juhid meeleheitlikult püüavad olla nooruslikud ja värvivad oma halle juukseid, et näha välja nooremad kui nad on. Piinlik, muidugi, aga nii see kahjuks kohati on. 50 on uus 30, ma olen sellega nõus, aga see peab sellisel juhul tulema inimese sisemusest, mitte vaid välimusest.

Kümne aasta pärast on mul ekspordikogemust 30 aastat. Sellega võiks ju arvata, et kui tahan töökohta vahetada, ei ole mul mingit probleemi. Tänane tööandjate suhtumine vanusesse, aga ütleb mulle midagi muud. 50-aastaselt võin ma vaid loota, et keegi mind töövestlusele kutsub. Kui ma just silikoonrindu, juuksepikendusi ja miniseelikut kandma ei hakka, et noorem välja paista. Botoxita ma niikuinii enam ei saa.

Palun mulle üks hea ema tiitel nüüd!

/ Eveliis / 4 Comments

Kui ma kolmapäeval Idale lasteaeda järgi läksin, ta mulle sülle hüppas, õpetaja ütles, et laps oli emast nii puudust tundnud, et õpetaja oli tal soovitanud lausa mõni minu riideese ööseks kaissu võtta, et oleks emme lõhn lähedal sain ma korraga aru, et ma tahan oma lapse jaoks rohkem olemas olla. Selles mõttes, et ma ei taha teda iga päev lasteaeda viia, sest ma pean. Ma ei taha talle öelda, et loomaaeda/Lottemaale/ kinno/rattaga sõitma läheme nädalavahetusel, sest emme on muul ajal tööl. Ma tundsin, et ma tahan seda vabadust, et ma saan meile lubada ema-lapse hetki just siis kui tundub, et vot täna on õige päev selleks. Ma tundsin, et ma tunnen puudust meie igakuistest Norra reisidest. Öösel üleval olles jõudis mulle kohale, et ma ei taha elada selleks, et käia tööl, vaid vastupidi. Niisiis võtsingi ma vastu otsuse, mis mind viimane kuu aega rõhunud on. Ma otsustasin, et ma tahan vähem tööl käia. Mitte vähem tööd teha, vaid vähem kontoris kohal olla. Oluline ja suur muutus, seda enam, et ma olen ennast alati pidanud pigem karjääriinimeseks kui emaks. Aga näed sa siis nüüd…. Ma tundsin, et ma tahan rohkem ema olla. Vähemalt seniks kuni keegi seda nii väga ootab ja vajab.

Muide, esimest korda elus on mul kerge hirm tuleviku ees, sest uued väljakutsed on ambitsioonikad, esimest korda elus on mul kurb midagi selja taha jätta, sest olukord oli niivõrd põnev, aga ma tunnen rahulolu. Seda sama enda uuesti üles leidmise rahulolu. Sel nädalavahetusel kupatasime me Mareki “jalust ära” Pranglisse, et saaksime kodus veeta ühe tõelise ema-tütre nädalavahetuse.

Ida sai endale uue ratta, mis tundus vana kõrval nii üüratu suur, et ma ei julgenud teda esimese hooga lahtigi lasta kui ta selle sadulasse istus. Ma ei tea, millal see juhtus, et ta nii suureks sai, aga selle ratta seljas tundus ta nagu täiesti koolilaps. Minu hirmul olid suured silmad, Ida sõitis rattaga nagu proff.

img_5293

See tähendas ühtlasi ka seda, et järgmisel hommikul taheti mind enne kukke ja koitu üles ajada, et me juba rattaga sõitma läheksime. Mul õnnestus seda pea 11ni edasi lükata, aga siis oli aeg oma ühe euro eest ostetud Uuskasutuskeskuse kummikud jalga panna ning välja minna. Ega siis väikene vihm meid ometigi ei takistanud.

Ma olen nii suveinimene kui üldsegi veel olla saab. Nii veider kui see ka ei ole, siis sel aastal olen ma aga hoopis sügist täiel rinnal nautinud. Isegi vihmasid ja tuult. Istud toas, paned küünlad põlema ja naudid kaminasoojust.  Või siis jalutad kerge seenevihma käes ja imetled sind ümbritsevat loodust. On ju ilus?

Eile, samal ajal kui mina kasside liivakaste puhastasin, käis Ida õunu korjamas. Ma ei teadnudki, et meil aias nii magusad ja maitsvad õunad olid. Vot see on see, kui pole aega enda ümber ringi vaadata. Kuna me mõlemad sattusime õuntest nii vaimustusse, siis oli meil loomulikult vaja täna uue saagi järele minna.

img_5310

Ida korjas tuppa kaasa ka seeni, millest kastet teha, aga millegi pärast tundus mulle ohutum need aknalauale “kasvama” panna. “Miks me nendest süüa ei tee?” küsis Ida. Vastasin, et ma ei tunne seeni ja igasuguseid seeni ei tohi süüa, need võivad mürgised olla. Ida vaatas mulle otsa nagu oleks ma maailma kõige rumalam inimene ja vastas, et tegelikult vaadatakse internetist järele, millised seened süüa kõlbavad. Nojah.

img_5301

Me saime hiljuti endale köögiviljaspagetimasina. Valio koostöö raames sain ma endale Delimanost valida mingeid tarvikuid ja kuigi ma väga sellesse lõikurisse ei uskunud, tellisin ma selle, sest Idale meeldib nii süüa teha ja ma teadsin, et see pakuks talle rõõmu. Ma ei eksinud. Me oleme kolmapäevast alates pidanud viilutama, hakkima ja spiraalideks lõikama kõike, mis vähegi annab.

Isegi kapsahautis tuli ära spiraalitada ja teate ma pean ka ütlema, et see masin on täiega fun ning töötab megahästi. Ma küll ise ei pidanud selle eest maksma, aga iga kell käiks selle 29,99 välja, sest lapsel on nii palju rõõmu toidutegemisest.

Järgmiseks oli muidugi vaja hakata kooke tegema. Minu kõige nõrgem koht üldse. Ma ei oska. Ida arvas, et peaksime tegema kurgikooki, kuid siinkohal keelasin ma natuke tema loovust ja pakkusin, et ehk jääks kurk ikka salatiks ning võib-olla läheks vana hea klassikalise õunakoogi teed. Idal ei olnud vahet, peaasi, et sai köögis spiraalitada. Kapsahautis porgandi-küüslaugu ja sulatatud juustuga läks potti podisema (tulemus oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii maitsev! lihtne, aga maitsev!) ning ette tuli võtta õunakook.

Ma küll eile Instagrami scrollides mõtlesin, et peaks Thyme0ut retsepti järgi šokolaadikooki tegema, aga teades, et 90% tõenäosusega ma sama imelist tulemust ei saa, otsustasin ma, et sama hästi võin ma lihtsalt lasta Idal kõik asjad kokku segada ja ahju visata. Ma ise ei ole väga suur koogisõber, aga mulle meeldib kui toas on värskelt küpsetatud kaneeli-õunakoogi lõhn. Suurema osa ajast Ida ka lihtsalt teeb koogi valmis ja ise ei söögi, sest kui kook valmis, tuleb talle järsku meelde, et tegelikult ta ei söö pooli asju, mis koogi sisse pandud. Näiteks õunu.

Kipub vist nii olema, et mida suvalisemalt koogitegemisse suhtuda, seda parem on tulemus. Täiesti söödavad koogid tulid. Isegi Ida sõi oma kooki. Ma seekord olin targem. Tegin talle eraldi õunakoogi ilma õunteta.

Kas teile ei tundu, et see söögilaud, mis meil vanasti elutoas oli, sobib kööginurka valatult? Toas ei kasutanud me seda peaaegu kunagi, nüüd on see palju rohkem sihtotstarbeliselt kasutuses.

Saate aru, kell ei olnud veel lõunagi kui meil oli rattaga sõitmas käidud, õunad korjatud, kõik võimalikud juurviljad hakitud, pada podisema pandud, koogid küpsetatud. Ma tundsin end nagu oleks keegi mul hea-ema on nupu sisse lülitanud, sest kui ma iga muu hetk oleks öelnud, et kuule ole hea laps, lase mul nüüd natuke “Moodsat perekonda” vaadata, hakkasime me hoopis küünlaid tegema.

Pulberküünalte tegemine ei ole muidugi raketiteadus. Võtad pulbri, lisad eeterlikku õli ja torkad tahi sisse. Nende ainus miinus on see, et tahid kipuvad enne ära põlema kui küünal, aga selle probleemi saab ka litsalt lahendatud. Uuristad aga uue augu tekkinud vaha sisse, lisad uue tahi ja põlevad jälle.

See lillekesega kohvitass on mu vanatädi pärandus. Ma mäletan seda oma lapsepõlvest. See seisis koos alustassiga klaasi taga puhvetkapis ja otseloomulikult ei kasutatud seda kunagi. Vaid vääääga erilistel puhkudel lubas tädi mul sellest lastekohvi juua. Mul on nii meeles see tunne. Nagu päris kohvitante sain ma koos peente prouadega laua taga istuda ja sellest imelisest tassist juua. Kujutage ise ette, milline haruldus see tass oli 30+ aastat tagasi. Pärast tädi surma tuli see otseloomulikult minuga Ussipessa. Koos alustassiga. Nagu te aru saate, siis kohe kui tädi valvas silm tassi eest ei hoolitsenud, suutsin mina oma karukäppadega selle ära lõhkuda. Ja siis ma imestan, kust Ida oma kohmakuse pärinud on.

Kui küünlavabrik laupäevaks oma uksed sulges, jõudsime me veel “Väike maja preerias” vaadata ja Nublu saatel tantsida. Kohmakuse on ta minult pärinud, aga tantsugeeni küll mitte. Ta võiks lõpmatuseni tantsida! Alles kella kolmeks tundsin ma, et nüüd hakkab minu patarei tühjaks saama. Ida ei suutnud ka ära imestada, et me ühe päeva jooksul nii palju teha olime jõudnud. Ilmselt teised, head vanemad, teevad selliseid asju kogu aeg ja naeravad nüüd vaikselt pihku, et no mis medalit sa ootad, aga mina tundsin küll, et ma oleks üht hea ema tiitlit väärt. Või klaasi veini.

Ida magab. Mina blogin, kallasin endale teise klaasi veini ja mõtlen, et mis me siis ülejäänud päevaga teeme. Jube mõnus on vahelduseks niimoodi aktiivselt laiselda. Ma pole pikka aega nii rahul olnud.

Ma lubasin Idal isegi elutoas onni ehitada. Ja kes mind teab, siis te teate, et see on ikka väga suur asi minu puhul.

Issand, milline rõõmu-uudis!

/ Eveliis / 11 Comments

Ida jalg sai lõpuks terveks ja see tähendas vaid seda, et minul on aeg tagasi tööle minna. Saate aru, ma olin koos hoolduslehega töölt ära neli nädalat! Täiesti ulme. Päris hea oli kohe esmaspäeval üles ärgata ja tegutsema hakata, veab kui töö meeldib ja esmaspäevad ei ole sinised. Küll aga tähendas see ka seda, et ma pidin Ida tööle kaasa võtma.

Poole päeva pealt kui Ida karjus (õnneks on meil kontoris vaikusekapid ja me teda väga ei kuulnud), mõtlesin ma õudusega, et pean teda ju veel vähemalt nädala kaasas tassima ja siis tabasin end veel õudsamalt mõttelt. Kui tal poleks jalaga õnnetust juhtunud, siis ma oleks pidanud temaga juba kaks nädalat tööl käima. Mul ei oleks vist ühtegi tervet närvirakku enam alles. Idal on hetkel käsil (uuel ringil) karjun-jonnin-pillun-asju-periood kui ta ei saa kohe (soovitavalt juba viis sekundit varem), mida tal vaja on. Ilmselgelt ta isegi ei ütle, mida tal vaja on või mis tema hinge vaevab, ta hakkab kohe karjuma. See on hullumeelne, uskuge mind. Mul on nutu, karjumise ja “äkääää” vastu allergia. Et oma närve ja oma kolleegide närve säästa, panin ma Ida isegi järgmisest nädalast linnalaagrisse. Maksab mu meelest küll varanduse, aga hei, kellele neid uusi kingi/terrassilaudu/klaasmaja/autoremonti/ja nii edasi ikka vaja on. Eriti kui närve enam pole. Ja siis korraga mõtlesingi ma – pamparararaa! võin jälle aasta ema tiitlile kandideerida – et appikene kui hea, et Idal jalaga õnnetus juhtus. Sülitan igaks juhuks üle õla. Mitte et ma naudiks seda, et mu lapsel oli valus ja ebamugav ja hirmus ja et ta pidi kipsi ja karkudega ringi koperdama, vaid see õnnetus andis mulle võimaluse temaga kodus olla. Mitte teda tööle kaasa tassida. Ennetavalt ütlen ma, et Marek töötab tootmises, pole vist see koht, kuhu lapse kaasa võtaks.

Ma isegi ei tea, miks (okei, tegelikult tean ju küll!) otsustasin ma vaadata, kunasest see lasteaed jälle avatud on. Minu suureks rõõmuks ja üllatuseks on valverühmad jälle esimesest augustist avatud. Öelge te mu kohta, mis te tahate, aga see oli selline rõõmu-uudis, et ma pidin toolilt maha kukkuma nagu oleks lotoga võitnud. Ma saan Ida jälle lasteaeda panna! Selline ema olengi, kes rõõmustab  kui lapsel jalg katki on, kui lapse saab valverühma panna ja kes ei lase oma lapsel TERVE suve KOOS vanematega puhata.

Mis mind tööl motiveerib?

/ Eveliis / 15 Comments

Mõned päevad tagasi jäime me sõbrannaga tööst, motivatsioonist ja tööstressist rääkima. Ta rääkis, et ei kujutaks ette, et peaks ekspordis töötama, sest ta on hetkel sellises seisundis, et ei taha üldse inimestega suhelda, talle meeldib oma graafilise disaini kallal nokitseda. Mina jälle vastupidi ei kujutaks ette, et ma peaksin kusagil vaikselt nokitsema. See oleks mu jaoks kõige nürim töö üldse. Peale raamatupidamise, mis on maailma kõige hullem töö. Minu jaoks;) Aga mulle meeldib müük. Ma tean, et paljusid inimesi paneb see õlgu võdistama ja ma pean ka täpsustama, et mulle meeldib eksportmüük.  Selles on nii palju nüansse, et see on lihtsalt põnev. Nii nagu müügis ikka, tuleb hästi palju kasuks inimeste tundmine, lisaks kultuurilised erinevused. Uued inimesed, uued ideed, uued kohad, uued kultuurid, uued keeled. See on ju põnev!

Ma käisin nädal tagasi Norras kahel kliendikohtumisel ja juba sisse astudes võisin ma ära öelda, millist tüüpi inimesed on ja mis neid motiveerib. Ma ei eksinud. Ma tunnen norrakaid. Ilmselt pole selles ka midagi imekspandavat, sest just neile olen ma alates aastast 2000 midagi müüa püüdnud. Ma ei ole selles mõttes klassikaline müügiinimene (halloo, oma hariduselt olen ma ju üldse filoloog ja iseloomult selline poolkunstiinimene), aga ma naudin kliendisuhete loomist, hoidmist ja läbi selle ka müümist. Ma müün läbi oma persooni. See võib tunduda praegu uhkeldamisena, et oh teate ma olen nii lahe inimene, et sellepärast müün, aga ma ei pea seda silmas. Ma pean silmas seda, et pooltel juhtudel ei osta inimesed toodet, vaid suhteid. See on tõsi. Päriselt. Ja minu tugevuseks ongi suhted. Päriselt. Nii kihvt on vaadata ja endale ise õlale patsutada kui näed, et kuuekuuline (või pikem) suhtlemine lõpuks vilja hakkab kandma ja klient sind usaldab, läbi sinu ka brändi, mida esindad.

Mis mind töö juures motiveerib?

Ma olen selle peale viimasel ajal palju mõelnud. See ei olegi nii lihtne. Jah, ilma keerutamata võin ma öelda, et hea palk motiveerib. Ma ei taha kõlada ülbena, aga tõesti alla mingi summa ma tööle (ilma tungiva vajaduseta) ei läheks. Ma arvan, et mu teadmised ja oskused ning ka saavutused on oma hinda väärt. Hiljuti rääkisin ma ühe Eesti ettevõtjaga, kes tahtis, et ma tal aitaks Skandinaaviasse kontakte ja müügivõimalusi luua. Ma ütlesin oma hinna, ta pidas seda kalliks ja loobus. Mina ei kaotanud midagi, minule jääb rohkem aega olla perega ja tegeleda oma hobidega, tema kaotas. Kui saab mujalt odavamalt teenust, siis palun. Mina tahan oma töö eest tasu.

Mis mind kindlasti motiveerib on hea töökeskkond, hea seltskond ja liikuvus. Ma olen töötanud 9-17ni konkreetses Ussipesas (hmmmm, mis sõnademäng!). Palk oli hea, isegi väga hea, aga lõpuks ei kaalunud see ka üle. Ma läksin tööle oksemaik kurgus. Milline vabadus oli sealt lõpuks ära minna (st ära saadetud saada). Ussipessa olen ma veel ühe korra sattunud. Palk oli kehv, aga boonuseks vabadus ja liikuvus. Ma võisin teha tööd kodukontoris või käia kontoris täpselt nii palju kui tahtsin. Käisin liiga palju, sest seda hakati eeldama ja pidama normaalseks, kuigi mul ei olnud ettevõttega töölepingut ja kokkulepe oli, et käin kontoris 1-2 päeva nädalas. Ussipesas igapäevaselt karjumist taluda (vahet ei ole kelle peale karjuti, aga see karjumine oli jõõõõhker). Seega kindlasti ei valiks ma enam töökohta, kus ei ole inimlikku suhtlust. Katseajaga saab sellised asjad üsna hästi teada. Samuti on oluline inimestega klappimine. Ei pea olema kõikidega parimad sõbrad, sest eelkätt on siiski tegu kolleegidega, aga ühine huumorisoon tuleb alati kasuks. Ja mõistmine.

Samuti ei suudaks ma töötada kohas, kus keegi näpuga järge ajab, mis kell tulid, mis kell läksid ja kaua lõunal olid. Muidugi mingid piirid peavad olema, st et ei ole okei tulla tööle kl 11 kui tööpäev algab kell üheksa ja minna siis kell 14 ära, aga põhimõtteliselt arvan ma, et tööl käimise kellaaeg ei tohiks olla üldse määrav, vaid see, et asjad on tehtud ja kontrolli all. Olgu see tehtud kasvõi rannas. Ma võin vajadusel tööd teha iga kell, aga ületunnid mõjuvad mulle tänaseks päevaks demotiveerivalt. Umbes pool oma elust olen ma tööd teinud põhimõtteliselt 24/7. Telefoni meilid sisse ja kogu aeg on vaja ju vastata, isegi nädalavahetusel, isegi asjadele, mis absoluutselt ei põle. See on nii loll harjumus. Eelmises töökohas ma isegi lugesin töövestlusi öösiti, kahe-kolme ajal. Milleks? Mida see tegelikult annab, et inimene ei oska puhata? tahate ma ütlen teile. Tööstressi. Väsimus. Tüdimuse.

Mulle on oluline, et mind kuulatakse ja usaldatatakse, ma ei karda vastutada, ma tean, et ma teen ka vigu (kunstiinimese pool minus ei tule alati kasuks), aga ma olen alati valmis oma vigade eest vastutama ja neid parandama. Mul on müügist, ekspordist, transpordist ja turundusest üsna pikaajalised ja tulemuslikud kogemused, üldiselt ma tean, mida ma räägin. Mulle meeldib kui mind usaldatakse. Sealhulgas ka mu müügimeetodeid. Ma ei ole müügihai, kes uksest aknast sisse ronib, isegi kui need on telliskividega kinni müüritud. Mulle ei meeldi olla pealetükkiv, mulle meeldib panna inimene mind usaldama ja tekitada tal vajadus selle toote järgi, mida ma pakun. Kõik ekspordiga tegelevad inimesed teavad, et igal turul on oma eripärad, kõik teavad, millised turud on keerulisema, kõik teavad kui kaua võib müügiprotsess aega võtta ja et see võib olla tingitud sajast asjast, ometigi kiputakse see müügis tihti unustama ja tahetakse tulemust kohe. Jah, läbi telliskividega kinni müüritud korstna läbi ronides saab kindlasti kätte ühe müügi, aga mina tahan pikaajalist suhet. Müügisuhet siis eksju. Norra puhul võib huvi tekkimisest päringuni minna kuus kuud, sealt tellimuseni veel teine kuus kuud. On oluline seda omapära teada ja mitte olla pealetükkiv. Kogu aeg tuleb käsi pulsil hoida, aga mitte teist poolt närvi ajada. Õige kanalivalik on oluline. Ühe koostöö lõpetasin ma ära kui töö tellija ütles, et ma ei tee päevas piisavalt telefonikõnesid, et ma jõuaksin ju teha vähemalt 25-35 kõnet. B2B müük ei ole kõnekeskus! Ma võin ausalt öelda, et 90% oma klientidest teatud turgudel olen ma saanud läbi Linkedin’i. Seda kanalit ei tasu alahinnata. Ja kui see on öeldud, siis tean ma, et on turge, mis eeldavad silmast silma kohtumisi, mis sellest, et meil on Skype ja kõik võimalikud muud videokonverentside võimalused olemas. On inimtüüpe ja turgusid, kus esimesed kontaktid ning hilisem “käehoidmine” tuleb teha silmast silma kohtudes. Messid on kindlasti oluline koht, kus olemas olla ja kus mitu kärbest ühe hoobiga saab löödud. Ei pea 100 eri maad läbi lendama, harilikult on kõik olulisemad kontaktisikud ka messil kohal.

Ma võiksin müügist ja oma kogemustest ning tähelepanekutest rääkida tunde. Ma ausalt armastan eksporti umbes sama palju kui ma armastan kirjandust, disaini ja moodi. See on osake minust. Aga jällegi – kõike ma müüa ei suuda ega tahagi. Ma tahan olla aus müügiinimene. Müüa seda, mida ma tõesti julgen oma nime ja näoga soovitada. Paku Skandinaaviasse ühe korra jama ja oled endal margi täis teinud. teist võimalust ei pruugita sulle anda, sest uksele koputajaid on palju.

Mis ma aga olen aastatega avastanud, mis mind motiveerib, on tulemus. Kõlab arusaamatult? Tulemus selles mõttes, et on ikka mingid kliendid ja kohad, kus ma tahaksin müüdava tootega esindatud olla. Näiteks pesu müües oleks minu üks ambitsioone Norras Steen & Strøm kaubamajas esindatud olla. See oleks kvaliteedimärk. Teed selle eesmärgi nimel tööd ja lõpuks oledki kohal. See võib olla aastatepikkune töö, aga oluline on tulemus. See annab enesekindlust, rahulolu, paneb veelgi kõrgemale püüdlema. Eelmisel nädalal oli mul paar rasket tööpäeva, olulised asjad läksid viltu, ei saanud piisavalt kiiresti tehtud, mida iganes. Ma olin natukene löödud. Järgmisel hetkel sain ma tellimusekinnituse firmalt, mida teavad kõik. See tõstis motivatsiooni jälle üles. Mu teine klient on samuti maailmakuulus, ei ole vist inimest, kes seda ettevõtet ei teaks. Nüüd püüan ma kolmandat maailmakuulsat ettevõtet. See täiega motiveerib mind ennast tööle.

Hmmm…ma ei tea, miks ma praegu üldse tööst kirjutan. Hetkel motiveeriks mind hoopis õues päikese käes peesitamine. Ei läheks tööle, vaid loeks terrassil raamatut ja jooks klaasi külma valget veini.

Reeded võiks vabad olla…

 

 

Ma olen nii kahevahel

/ Eveliis / 13 Comments

Hakkasin eile teleka ees lebades mõtlema, et ma pole põhimõtteliselt viis aastat “päristööl” käinud. Olen nagu Hunt Kriimsilm olnud ja oma asja ajanud, natuke siit ja natuke sealt, vahepeal mitte midagi, vahepeal liiga palju. Iseenesest on see väga huvitav ja väljakutsuv olnud. Ma olen saanud selgeks, mis on minu nõrkused ja mis on minu tugevused, mis mind huvitab ja millega mulle meeldib tegeleda, samas on see kõik olnud kogu aeg nii ebastabiilne. Viis aastat (okei vanemahüvitis välja arvata) olen ma kogu aeg mõelnud, kuna ja kas sel kuul raha laekub. Alati on laekunud ka, aga mitte ühel ja kindlal kuupäeval nii et ma teaks arvestada ja saaks midagi konkreetselt planeerida. See osa on olnud frustreeriv.

Nüüd aga pakutakse mulle tööd. “Päristööd”. Palk on väga hea ja tingmised samuti. Töö selline, mida ma varem teinud olen ja mis mulle meeldis, milles ma ka hea olin. Ometi on mu sees mingi kahtluseuss. Kas võtta töö vastu? Aga kui ma ei saa hakkama? Kui ma olen oma oskused ja teadmised minetanud? Kui ma ei oska enam tööl käia? Ikkagi viis aastat olen ma teinud täpselt seda, mida mina tahan ja kuna tahan. Päristöö tähendaks ikkagi mingil määral rutiini. Aga samas ka stabiilsust.

Isver kui segamini võib üks tööpakkumine mõtted ajada.

 

Lapsega tööle

/ Eveliis / 18 Comments

Lasteaiad on nüüd siis puhkusele läinud ja kuni augustini on võimalik laps panna valverühma. Kuna mina valverühma ei poolda, ses mõttes, et kuidas ma lihtsalt ootamatult viskan lapse võõraste laste ja õpetajate keskele, siis olengi mina nüüd üks neist emadest, kes on valikute ees – 1) kas laps tööle kaasa või 2) lapsega koos koju jääda. Viimast ma endale lubada ei saa, sest nagu te teate ei ole ma 9-5 töötaja, mul ei ole mingit puhkust. Ma võin muidugi puhata kuna ma heaks arvan, aga see tähendab seda, et tasu ma ei saa.

Ühesõnaga. Ma pean hakkama saama koos lapsega. Kas 3,5-aastase lapsega on võimalik koos tööl käia? Ida on tegelikult väga tubli ja sõnakuulelik laps, ta on harjunud minuga igal pool kaasas olema, kuid ometi kipub ta aegajalt käituma nii nagu iga väikene laps ehk siis jonnib ja tujutseb ning ikka kõige ebasobivamal hetkel. Minu jaoks.

Esimene kord võtsin ma Ida kaasa lattu. Seal läks kõik kenasti. Ida aitas mul pakkida ja kuulas kenasti sõna. Mängis omaette rahulikult ja oli nii vaikselt, et keegi ei saanud arugi, et ta kaasas oli. Ma julgesin ta kaasa võtta ka teine kord. Seekord oli Idal paha tuju. Talle ei sobinud, et olin talt ära võtnud ühe pastaka ja hakkas karjuma. Järgmisel hetkel sodis ta veekindla markeriga täis koosolekuruumi laua ja kolmandal hetkel nuttis nagu pöörane kui talle joonistamiseks pinalitäis vildikaid ja suur paber toodi. Terve kontor oli tema kisa täis. Kolmas kord ma teda kaasa võtta enam ei julgeks. Seda enam, et mitte kõik ei arva, et lapse koht on kontoris. Mina iseenesest ka, aga ikka tuleb olukordi ette… Kuidas ma suvel koosolekutele edaspidi lähen? Ma ei ole veel seda välja mõelnud. Marek ei puhka enne augustit.

Täna võtsin ma Ida jälle kaasa. Teise töökohta. Esimesed tund aega läks väga kenasti. Ida mängis omaette ja ei seganud kedagi. Ka järgmised tund aega oli ta vaikselt ja lasi mul kenasti oma tööd teha. Te ju teate, et vaikus ei tähenda kunagi head. Mina teadsin ka, aga otsustasin riskida ja lasta tal laua all põrandal vaikselt toimetada. Kui ma oma loo kirjutatud sain, leidsin ma laua alt üleni vildikatega täissoditud Ida, pealaest jalatallani. Lisaks oli ta suutnud oma riided veega märjaks teha ja nõudis nüüd, et ta võiks need ära seljast võtta. Nii oli mul ühel hetkel töö juures kaelas väike paljas porgand, kelle tallaalused olid ka siniseks joonistatud. Ma proovisin edasi tööd teha, aga siis hakkas pihta “tahan juua”, “tahan pissile”, “tahan koju”, “miks ma ei või vett prügikasti kallata”, “tahan küünelakki”, “miks ma ei või küünelakiga värvida”. Keskendumine oli võimatu. Me pakkisime asjad kokku ja tulime koju.

Okei, mina SAAN tõepoolest ka kodus töötada, aga need, kel sellist luksust ei ole, kuidas nemad olukorra lahendavad? Kõik lapsed käivadki valverühmades/lasteaedades? Ma ei ole eriline kanaema ja Ida on ka väga vintske sell, kes ilmselt saab igal pool hakkama, kuid mulle tundub see nii vale. Ma saan aru, et lasteaialastel peab ka suvel puhkus olema, kuid mulle meeldib natukene siinkohal jälle see Norra lasteaiasüsteem. Lasteaed on küll terve suve avatud, kuid laps PEAB suvel kaks nädalat puhkama. Eestis võiks ka sama olla. Oma lasteaed on ikka kogu aeg avatud, kuid lapsed peavad suvel puhkama. Nii saaks ära hoida selle, et mõni vanem viib lapse ka oma puhkuse ajal lasteaeda, selleks, et ise puhkust nautida.

Veider värk ikka minu arvates need valverühmad. Minule igatahes ei meeldi. Kuid kui teist valikut ei ole, siis…Augustiks ma igaks juhuks panin Ida valverühma ka kirja. Nii igaks juhuks kui ikka tuleb kodust väljaspool ka rohkem tööd teha.

Ja ma tõesti veel suutnud välja nuputada, kuidas ma uuel nädalal saan minna koosolekule ja intervjuud tegema. Veinikoolitusele ja koolituspäevadele teda ka kaasa ei võta. Lihtsalt on kohti, kuhu ka ei sobi last kaasa võtta. Kodus saab Ida väga hästi aru kui ma ütlen, et nüüd ma teen tööd ja siis mängime või et hetkel ei sega, emme peab töö ära tegema, suuri lollusi ei kipu ta ka tegema ning jonni tuleb ka üliharva ette, kuid väljaspool kodu ei kipu ta aru saama, et on hetki, kus ma ei saa temale tähelepanu pöörata. Mitte et ta peakski, aga noh…saate aru küll, ma ei ole töö juures siiski esmajärgus ema, vaid töövõtja, minu fookus peab olema tööl.

Eks ole näha, milliseks suvi kujuneb. Lapsega tööl käies:)

Ja kui teil on lugusid, mis haakuvad sõnadega “suvi” ja “Delfi Naistekas”, siis andke mulle teada. Juba homme liigun ma Tartu kanti, et ehk sealgi midagi põnevat kinni püüda ja siis ootab mind Peipsiäärne Varnja küla.

 

 

 

Kas töönarkomaania on kuidagi ravitav või on see sõltuvus?

/ Eveliis / 23 Comments

Et üdini aus olla pean ma alustama sellest, et ei ole ka mina päris puhas poiss/tüdruk. Väga tihti tuleb ette juhuseid, kus ma unustan end tööle või ei suuda lõpetada, sest olen teemas nii sees. Samas olen ma ka nö vabakutseline, et ma teengi oma tööd ilma kindla tööajata kasvõi keset ööd kui vaim peale tuleb. Näiteks täna öösel oleks ma pidanud üles tulema, sest ma ei saanud niikuinii magada. Mulle tuli üks enda arvates geniaalne idee ühe töö teostamiseks. Ma ketrasin ja ketrasin seda oma mõtetes ja läksin nii elevile, et see ei lasknud mul magada. Täna olen ma nagu puuga pähe saanud. Mul on tihti mitu projekti tules ja aega kipub ka teinekord ööpäevas väheks jääma, kuid sellegi poolest ei jää mul eraelu elamata. Reedel läheme me Idaga nädalavahetuseks Rootsi. Emale külla ja kontserdile.

Marek on ka niikuinii Roheliste Rattaretkel. Või ei, oota, ei ole ju, sest viimasel hetkel hüppas ta alt ära ja peab tööl olema. Ma tean seda teooriat, et inimesed põgenevad üldjuhul töösse mingi (eraelulise?) probleemi eest ja laias laastus olen ma sellega nõus, kuid samas ei ole ka. On mingi osa inimesi, kes lihtsalt tunnevad, et nad on asendamatud, nad oskavad oma tööd hästi, neile pakub see naudingut, nad tahavad tunnustust ega usalda teisi. Mina elan ühe sellisega koos. Ninatargad ütleks nüüd jälle süvenemata, et kui ta viimasel hetkel kokkulepitud reisist loobus, siis ju ta ikka ei taha minuga koos olla, et ju tal on minust kui naisest kõrini ja pigem on tööl. Kui te siiski süvenesite, siis te lugesite, et rattaretkele pidi ta minema sõpradega.

Ma saan väga hästi aru, et tuleb ette olukordi, kus tuleb töö valida, on olukordi, mida ei saa teisiti lahendada. Mina isegi valisin oma parima sõbranna juubeli asemel töö. Aga päris ausalt ütlen ka, et tegelikult nüüd kahetsen. See selleks. Tagasi selle töönarkomaani juurde, kellega ma koos elan. Mul ei ole midagi selle vastu, et inimene  tööle pühendunud on, see on tema eripära ja tema kiiks, kuid ma ei suuda mõista, kuidas see töö niivõrd oluline on. Ma olen sel aastal edasi lükanud kaks Norra reisi, jätnud ära n+1 spaa-külastust jne,  sest Marek peab tööl olema  – keegi on puhkusel, keegi on lahkumisavalduse andnud, keegi ei saa üksi hakkama, kellelegi on laps haige, keegi on ise haige. Seda et ta läheb rattaretkele teadsid ta töö juures kõik juba mõnda aega. Ometi oli viimasel hetkel jälle see tema, kes OMA plaanidest loobus, sest keegi haigestus.

Marek ei haigestu, Marek ei võta vabu päevi, Marek ei ole kodus haige lapsega, Marek ei lähe töölt ära, et jõuda lapse lasteaiapidudele, Marek ei puhka. Ta on 43-aastane mees, kes EI OSKA puhata, kes pühendub sajaprotsendiliselt tööle ja keda nende iseloomujoonte pärast minu meelest ära kasutatakse. Teate, ma tean, et raha ei ole elus kõige olulisem, kuid minu arvates ei saa ta sellise pühendumuse eest isegi piisavalt tasu.

Ma püüan seda töönarkomaaniat mõista ja mitte ette heita liigset töötamist, sest samal ajal saan ma aru kui raske võib tööl olla, sest ka mina näen, kuidas minust noorem generatsioon (appi, nüüd ma kõlasin TÕESTI vanana) ei viitsi tööd teha, neil on suva, aga keegi peab ju asjad siiski ära tegema, kuid…Iga inimene peab ju vahel ka puhkama. Juhtme seinast välja tõmbama. Endale ja oma tervisele mõtlema.

Ma olen seisukohal, et asendamatuid inimesi ei ole olemas ja tegelikult ei hinda sellist panust lõpuks keegi. Küllalt on juhtumeid, kus inimesed tööl läbi põlemad ja (heal juhul vaid) tööstressiga haiguslehele jäävad ning siis asendatud saavad, sest “haigest inimesest pole ju tööl midagi kasu”. Ma olen ka seisukohal, et ennast ei saa asendamatuks teha, seda hakatakse ära kasutama, teistel on mugav ja inimene on oma loomuselt laisk – milleks teha ise kui leidub Mareki-suguseid lolle, kes kõik töö ära teevad, nii et endal jääb vaid töövilju noppida ilma suurema vaevata.

Mul on hea meel, et seekord laseb Marek üle “vaid” sõbrad ja Hiiumaa nädalavahetuse, oleks olnud kurvem kui me oleksime planeerinud romantilist nädalavahetust mõnes Toskaana veinimõisas ja praamipiletite asemel läheks nüüd raisku lennupiletid. Jah, see oli maksimaalne sarkasm olukorra absurdsuse üle. Ma ei saa tegelikult mitte midagi planeerida, sest 98% juhtudel tuleb midagi “ootamatut” ette (no näiteks jääb kellegi laps haigeks) ja Marek peab tööl olema. Ma ei tea, kuidas ja miks ta on igas ettevõttes ainus, kes sellises olukorras olemas on. Milleks siis kõik ülejäänud töötajad? Kas selline töönarkomaania on ravitav? Ma päris ausalt küsin, sest meil on augustis 10. pulma-aastapäev, ma vaikselt salaja olen otsinud soodsaid lennupileteid, et Marekile kingitus teha, kuid tundub veidi mõttetu kui ta jälle tulla ei saaks…sest noh… töö.

Kui keegi nägi selles postituses jälle seda, et meie suhe on karil ja Marek otsib võimalusi mitte minuga aega veeta, siis pean teile vist pettumuse valmistama. Kõik need 11 aastat, mis me koos oleme elanud on ta selline olnud. Kui keegi nägi siin postituses jälle seda, kuidas ma Mareki kallal vingun, siis ei, ma ei vingu, ma püüan mõista ja aru saada, kuid tunnen ka muret. Selline liigne töötamine ei saa tervislik olla.

Kuidas sa kõike seda jõuad?

/ Eveliis / 6 Comments

Olete ju kuulnud küll, kuidas inimestelt, kes igale poole jõuavad ja saja asjaga tegelevad, küsitakse aegajalt, et kuidas sa kõike seda jõuad. Tegelikkus on see, et ega ei jõutagi. Kui jõutakse kõike, siis on kindlasti mõni asi, mida tehakse poolikult või üle jala, või kui siis jõutakse kõike, siis ikkagi on see millegi arvelt.

Mina pidin eile jõudma trenni, kahele kohtumisele, lapsega mängima, tööd tegema ja õhtuks ka Tartusse. Hommikul tegin ma esimese õige otsuse ja viisin siiski Ida lasteaeda, sest ma ei suutnud logistikat paika panna, kuidas ma igale poole jõuan, ilma autota ja lapsega. Kui te küsite, miks trenn mu jaoks ka oluline on, et seda ei saa tühistada, siis osaliselt on see trenn ja teekond minu töö. Ma ei saa tööd tühistada. Seega esimese osa päevast tegin ma tööd. Lapse arvelt. Poolest päevast kui üks kohtumine oli veninud mitu tundi pikemaks kui planeeritud ei suutnud ma välja mõelda, kuidas ma jõuan veel ühele kohtumisele ja siis ka kella seitsmeks Tartusse sõbrannadega õhtusöögile. Ma tühistasin Tartusse mineku. Seega teine osa päevast toimus sõbrannade arvelt.

Mis on need sada asja, millega ma tegelen? Üks mu tuttav heidab mulle pidevalt ette, et miks ma ei kirjuta oma blogis rohkem oma tegemistest, et niimoodi inimesed kommenteerivadki, et oled kade ja tühine, sest nad arvavad, et oled omadega kimpus ja masendun diivanil. Ma olen talle alati vastanud, et mul on natukene ükskõik, mis mulje ma endast blogis jätan ning ei ole pidanud väga vajalikuks oma tegevusi (enam) avalikustada, sest ma võin mürki võtta, et need, kes mind lolliks kanaks peavad, need teevad seda niikuinii ja need teised, kes mind tunnevad või tahavad tunda, need on ka hoolimata “rumalast blogiminust” tabanud ära pärisminu.

Ometigi tunnen ma täna vastupandamatut soovi oma tööst natukene rääkida.  See kõik on natukene ka blogiga seotud.

Seitse aastat tagasi sattusin ma tööle ühte ehitusettevõttesse, mind kutsuti vestlusele, sest ma olevat oma Mutrikese skandaaliga muljet avaldanud, et juu olev mõtlev inimene ja minust võiks seal kasu olla. Läkski nii, et mulle hakkas see töö meeldima ja minust oligi kasu, aga noore ja auahnena võtsin ma juba aasta hiljem vastu teise tööpakkumise, kus mulle oluliselt suuremat palka pakuti. Eelmisel aastal kui ma blogis mainisin, et pakun erinevatele ettevõtetele turundust võttis see vana tööandja minuga uuesti ühendust ning soovis, et ma ka tema ettevõttele uuesti turundust tegema hakkaks. Seda ma nokitsengi kodus diivanil teha iga päev.

Umbes samal ajal kirjutas mulle üks blogilugeja ja tegi mulle sellise pakkumise, et mul jäi suu lahti. Ma olin hämmingus ja lugesin mitu korda üle, mida ta mulle pakkus. Jah, ma lugesi õigesti. Tal oli blogi põhjal minust väga kindel ettekujutus tekkinud ning ta arvas, et see koht sobib mulle. Eile käisin ma temaga siis esimest korda silmast silma kohtumas ning kui muljet endast ära ei rikkunud, siis võin ma varsti öelda, et olen ühe ettevõtmise kommunikatsioonijuht. Tegu on küll projektipõhise pakkumisega, kuid see on üks hullult äge ettevõtmine. Ja kas ei ole naljakas, et samal ajal kui osa lugejaid peab mind blogi põhjal viimaseks mölakaks või lollimaks kui lauajalg, siis teine osa lugejaid näeb hoopis midagi muud ning pakub mulle tööd.

Natuke peale seda pakkumist sain ma ka kolmanda tööpakkumise. Ka see tuli kaudselt läbi blogi. Nad tellisid minult ühekordse turu-uuringu, kuid tänaseks olen ma selle ettevõttega seotud juba kolm kuud. Endalegi ootamatult on see kasvanud millekski hoopiski suuremaks. ja põnevamaks. See on töö, mille pärast ma võin öösel magamata ka olla, sest see lihtsalt on nii äge. Ma olen selles valdkonnas tegutsenud 13-14 aastat, ühtepidi tean ma kõike seda, mida ma tegema pean läbi ja läbi, kuid toode, millega ma tegelen, on mulle täiesti uus maailm. Või noh, see on toode, mida ma ka isiklikult fännan, aga ma ei ole seda kunagi müüma pidanud. Ma olen seda alati ise ostnud.  Ei ole midagi põnevamat kui aidata ühel ettevõttel uuele turule siseneda. See ei ole kuiv müügitöö, vaid nii mõnusalt loominguline.

Lisaks nendele töödele on mul ka kaks hobitööd, mida ma täielikult fännan.

Mõnikord ma tunnen ka, et päevas jääb tunde väheks, sest ma ei taha ka ainult töötada, ma tahan kõike jõuda, aga tulles tagasi alguse juurde, siis kõike lihtsalt ei jõua. Viie projekti kallal töötamine nõuab pidevat prioriteerimist, aja planeerimist ja tuhandeid täiskirjutatud märkmikulehti, et kõik oleks ka tehtud. Muidugi oleks ilmselt palju lihtsam omada ühte töökohta, kuid sellel on omad miinused. Ma ei ole leidnud ühte töökohta, kus ma saaksin seda palka, mida ma soovin. Ma ei talu rutiini. Ma vajan vabadust ja pean saama ise otsustada, kuna ma tööd teen. Ma võin seda teha varahommikul või hilisõhtul, kuid ma ei suuda kogu aeg istuda 9-5 kusagil paigal. Mulle sobib selline “tõmblemine”.  Aga see kõik on ikkagi ja alati millegi arvelt.

Kuna ma oma töödest väga ei räägi, tegelikult ka väljaspool blogi, siis ütlen ausalt, et on ikka teinekord naljakas kuulda küll kui mulle öeldakse, et mis sul viga, sa ju kodune ning aega palju. Veelgi naljakam on aga lugeda blogi kommentaare, kus mul soovitatakse tööle minna, sest ehk siis ma ka saavutan midagi ning ei ole nii kade nende peale, kes saavad teha tööd, mida armastavad.

Ma ei pea blogimist tööks, kuid kas pole kummaline, et kõik need tööd olen ma saanud tänu blogimisele. Nii võiks öelda, et blogimine ikka ruulib täiega!