Mul on probleem

July 14, 2018July 14, 2018 / Eveliis / 5 Comments

Ikka see puhkus. Selle luksusega võib ju ära harjuda. See on täielik probleem. Kuidas ma tagasi argiellu tagasi lähen? Kuidas ma hakkama saan? Ma isegi ei mäleta enam kuna mu puhkus algas, päevad on segamini ja kui Norwegian meelde ei tuletaks, et check in´i võib ära teha, siis ma isegi teaks, et esmaspäev lähenemas on. Saate aru, see on hullumeelne. Teed hommikul kell pool üheksa silmad lahti ja jalutad kai peale kohvi jooma ja hommikust sööma. Enne kui arugi saame on paar tundi niisama vedeledes möödunud. Palav hakkab. Päike on vahepeal kõrgele taevasse tõusnud. Aga pole probleemi. Astud vette ja jahutad end vees, mille temperatuur on kindlasti üle 20 soojakraadi. Muutud uniseks. Lähed Idaga (kes väidab, et ta pole väsinud) lõunaund magama ja magad tervelt KAKS TUNDI. Ulme. Kuna veel endale sellist asja lubada saaks? Lihtsalt niisama olemist. Ma isegi ei häbene öelda, et me oleme igal õhtul šampust joonud. isegi kui te mind alkohoolikuks peate. Aga nii mõnus on. Elu. Dolce far niente. Hingele pai. Lihtsad asjad. Learn to be happy with simple things because you are completely surrounded by the wonderful simple things! Kõik klišeed reas kui tahate. Jumala eest noh, mul on puhkusest sõltuvus.

“If you think adventure is dangerous try routine, it’s lethal.” – Paulo Coelho

July 6, 2018July 6, 2018 / Eveliis / 5 Comments

Kui midagi saaks veel minu reisiettevõtmisi iseloomustada, siis just nimelt see tsitaat, sest nagu te aru saite, siis ka seekord ei lähe ma punktist A punkti B otse, vaid läbi punkti C, D, E ja F. Sest lihtsalt saab. Ja on huvitavam. Ja (vist) soodsam. Ma reisi lõpus löön kulud kokku ja vaatame, palju siis soodsam tuli (kui üldse). Kuid oluline ongi just seiklus. Oluline on reis ise, mitte vaid sihtkoht. Kõik teed viivad niikuinii Rooma või siis antud olukorras Disneylandi.

Riias olles natuke tundsin, et krt seekordne reisiplaneerimatus oli ka minu jaoks natuke liiast, aga mul läks hommik nii kiireks ja ma lihtsalt mõtlesin, et ah küll saab ja on aega, lõppes see aga nii, et kui õhtul sõbrannadele rääkisin, kuidas ma Riiga jõudsin ja nuputasin, kuidas bussijaamast ilma rahata lennujaama saada, ütlesid nad, et vaid mu juttu kuulates said nad seitse miniinfarkti. Mina aga mõtlesin välja plaani B ja lennujaama me jõudsime. (Igaks juhuks ütlen, et tegelikult olen ma dramaatilisem kui olukord ise, sest kuigi mul 15 minutit enne Riia bussi väljumist ei olnud piletit ja ma ei saanud selle eest maksta, oleks mul aega olnud veel asjad korda saada, sest tegelikult pidime me alles 1,5h pärast väljuvale bussile minema. Lihtsalt saime varem valmis ja väike paus Riias vanalinnas tundus nii ahvatlev, sellest ka see kiirustamine ja paanika, et kas jõuame.

Riia vanalinn oleks lihtsalt külastamata jäänud. Ja sellest oleks natuke kahju olnud, sest Riia on mu meelest nii ilus linn. Huvitav, kas lätlased mõtlevad oma vanalinnast samamoodi nagu mina Tallinna omast? Et ilus küll, aga et liiga palju turiste, ülehinnatud kohad ja pole nagu see. Et Riia ei võrdu vaid vanalinn või midagi sellist? Aga ilus on ikkagi. Mulle meeldib Riia vanalinnas turist olla. Idale ka. Ta sai mööda kirikuid käia. Pole mina veel näinud last, kes niimoodi kirikuid fännab. Kas teie teate mõnda?

Nynäshamni jõudsime me alles hilisõhtul. Jube tüütu on see, et lend kestab vaid tund, aga emme juurde sõit terve igaviku. Ma sellepärast lähen homme Oslosse ka rongiga, sest hommikuse lennu jaoks peaks me kell kolm öösel juba liikuma hakkama. Ma ei viitsi. Ma parem istun kuus tundi rongis. Pealegi saabki blogida ja lugeda ja natuke tööd ka teha, puhkuse ajal nii kui nii pole nii, et haarad arvuti iga hetk kätte. Puhkus on üks kummaline asi – elu toimub väljaspool internetti. Muide, veel pool tundi tagasi ei teadnud ma, kuidas ma ikkagi Oslosse lähen. Ma ei olnud viitsinud nii kaugele mõelda.

Kui me muidu tormame kohe Stockholmi ja selle lähilinnadesse second hand´e rüüstama, siis seekord jäi see ära. Lihtsalt ei viitsinud. Mis muidugi ei tähendanud, et emme ja Ida ei oleks mind mööda poode jooksutanud. Nad on ikka täiega soulmates mis puutub shoppingusse. Ja kingadesse. Sest no Ida sai kolm paari uusi kingi + veel ühed, mis emme oli juba ette valmis ostnud, aga emma arvas ikka, et äkki võiks veel osta. Ma pidin neid kahte shoppahoolikut lihtsalt taltsutama. Õnneks nad shoppasid suurema osa Lidlist. Kõlab küll nagu läheks Säästumarketisse shoppama, aga ilma naljata sellest poest võib pärleid leida. Vaadake ise neid Pochahontase kingi!

Kleiti ei suutnud mina ühte kohalikku second handi jätta;)

Peale shoppingutuuri koperdasime Nynäshamni sadamas nagu õiged turistid. Ega see linnake muidu midagi ülierilist ei ole, tavaline Rootsi väikelinn, aga sadama osa ja nood kaljud, kus me eelmine kord turnimas käisime, muudavad selle linna mõnusaks ja omanäoliseks. Nii, et ei peagi alati Stockholmi ronima. Soovitan täitsa seda linnakest külastada. Gotlandile minekuks peabki? Igatahes Gotlandi laevad siia sadamasse saabuvad.

Ilm oli täna nii mõnusalt kuum, et ma olin peaaegu vabatahtlikult nõus Idaga ujuma minna. Ma ei tea, miks see lahesopp mulle alati järve meenutab ja ma saan aru, et see on meri alles siis kui soolane vesi suhu läheb. Jube mõnus on ikka kui mererand on majast vaid väikese jalutuskäigu kaugusel. Kergelt kadedaks teeb isegi. Või siis mitte. Sest Idaga mere ääres elades tähendaks see vist vaid rannas passimist. Ja nii palju ma ka ei viitsi.

PS: Minusse see laps ikka üldse ei ole. Vaadake ise kui lähedal ta nendele partidele on.

Päeva lõpuks tegin mina meile ~~paramadillopadroneid~~ Pimientos de Padrón´e ja Ida suhkru-kummeli-tomati salatit. Viimase “sõin” ma salaja ära ja kiitsin.

36755312_1804800779558458_1708352258783051776_n

Homme 5.40 hakkan ma Oslo poole liikuma. Over and out.

PS: Sain selle kirjatüki valmis ja see meenutab mulle täiega mu põhikooliaegseid kirjadeid teemal “Minu suvi”.

Täpselt sellepärast suvi nii kiiresti lähebki

July 1, 2018July 1, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Osake minust mõtleb, et ei tohiks suvel nii palju ringi rallitada, et peaks maja lõpuni värvima ja sada tuhat muud asja tegema, mis tegemist vajavad kodushoovis, aga teine osa minust mõtleb, et no kammoon, kuna siis veel…ja suve on meil niikuinii nii vähe, et seda tulebki nautida.

Nii me saatsimegi Mareki Pranglisse ja läksime ise Idaga Lõuna-Eestisse. Maiki ärasaatmispeole. Ärasaatmine kõlab muidugi iseenesest nagu kõike muud kui lõbusalt, aga tegelikult ei olnud asi sugugi nii traagiline. Kui siis natukene. Nimelt kolib ta ära Austraaliasse ja siis tuli ju nats õhtusöögilistega teda mälestada. Jah, nimelt kasutasime terve õhtu selliseid väljendeid. Must huumor.

Lasin isal end Vidrikele viia ja kui mina olen kaardilugeja siis võib ju kindel olla, et otse me ka sinna kohale ei jõudnud. Isa viis mu kenasti Vidrike puhkemajani, aga minna oli vaja ju Vidrike külamajja. Panin sealsamas puhkemaja parkimisplatsil oma gps-i sisse, selle asemel, et sisse minna ja uurida, kas olen õiges kohas, ning gps näitaski, et Vidrike külamaja on 4,7 km kaugusel. Sõitsime siis 4,7 km ja jõudsime ringiga tagasi samasse kohta. Poleks ju mina kui poleks väikest mööda sõitmist. Vidrike puhkemajast polnud ma kuulnudki, aga see restoran seal on nii külastamist väärt, et kohe on. Hea väike söögivalik, suussulavad spinatiravioolid ja jumali tiramisu.

Kusjuures, kui üks meie õhtusöögilistest poleks üle küsinud, et kus õhtusöök toimub, oleksin ma 100% sõitnud Sangastesse, Vidriku restorani.

Peale õhtusööki kolistasin end tädi juurde, hoidsin teda veini juues üleval kella kolmeni hommikul ja isegi ei tunne süümekaid. No olime järgmine päev natuke väsinud, aga nii vanad me nüüd ka veel ei ole, et ei suudaks üle elada viietunnilist iluund.

Enne Varnjasse sõitmist tegime Idaga ka väikese shoppingu. Ida sai vanaisalt taskuraha ja nii lubasin ma Idale, et lähme mänguasjapoodi ja ta võib ise valida, mida tahab. Ida ei saanud üldse aru, et mis mõttes. Ma luban tal väga vähe mänguasju osta. Isegi mitte selle pärast, et ma kooner olen, vaid mulle tundub, et mänguasju lihtsalt pole nii palju vaha. Nad ei oska neid hinnata kui kogu aeg saab poest valida, mida ise tahab. Nüüd aga sai. Reaalselt olin temaga KAKS TUNDI poes, sest ta ei suutnud otsustada. Ma olin juba hulluks minemas! Minu arusaam laupäevasest meelelahutusest on kõike muud kui ostukeskuses jalutamine.

Lõpuks sai preili ikka oma valikud tehtud. Ka riidepoes ei olnud temaga lihtne. Muudkui söötsin talle ette kleite, mis mulle meeldisid, aga vastuseks sain kogu aeg vaid “ei,”, “ei”, “ei”. Täitsa lõpp kui pretentsioonikas shoppaja. Aga tuleb tunnistada, et lõplikud valikud ei ole ju pahad? Jah, Ida ostsis mulle ka uue kleidi. Vot see on juba hea laps eksju. Ja kuigi ma pigem olen taaskasutus ja second hand riiete pooldaja, siis Reservedis olid hetkel küll sellised aled, et oleks võinud sada kleiti osta. Ida kleit maksin näiteks 9.99. Reserved on mu meelest üldse selline pood, kust võib täiega ägedaid asju skoorida ja kui neid teiste asjadega miksida, siis ei saa arugi, et odav kiirmood.

Õhtu lõpetasime onu ja tädi juures maal. Tõmbasime sulejoped selga ja grillisime. Ükski õige Eesti suvi ei möödu ilma sulejopeta.

Ida jäi Tartusse. Mina käin veel mõned päevad tööl ja siis algab meie suve teine osa. Väljamaareisid. Mult on palju küsitud, et miks me otse Tallinnast Pariisi ei lenda. Esiteks. Mina ju. Liiga mainstream oleks. Ja teiseks lennupilet Skavstast Varssavisse oli kõigest üheksa eurot inimesele. Miks siis tulla Rootsist tagasi 130-eurose laevapiletiga, et sõita 168eurose lennupiletiga Pariisi, kui saab üheksa euroga Varssavisse ja sealt edasi 24 euroga Pariisi? Elu olgu seiklus.

Koduteel käisin läbi tillukesest külapoest, et oma külalistele hommikusööki osta, mõtlesin veel, et viisakas oleks ju õhtusööki ka teha, aga ei viitsi. Kodus ootas mind ees suur potitäis ehtsat borši. Meil on hetkel majas turistid Moskvast ja täitsa loogiline, et söök juba hoopis meid ees ootas. Borši olen ma n+1 korda söönud, aga see borš oli küll kõikide boršide ema. Ulmehea! Airbnb boonused;)

Muideks, ma ei tea, mis värk on sel aastal, aga mulle tuleb reaalselt iga päev uusi päringuid ööbimiseks. Põhimõtteliselt ongi nii olnud, et ühed tulevad ja teised lähevad. Nii äge, kui palju saab teada, tundma erinevaid inimesi maailma eri paigust. Külalised on kõik nii erinevad. Mõni on vaikselt omaette, teised suhtlevad rohkem, aga kui huvitav on saada teada nende arvamust ja kogemust Eestist. Näiteks seekord on meil külas perekond Moskvast. Ülikihvt kogemus. Vaadata vene rahvusest inimestega jalgpalli, kus vastamisi on Venemaa ja …Hispaania? Mitte et mind jalgpall huvitaks, aga nii teistmoodi kogemus on. Ja proovida vene keeles suhelda. Keelekool missugune.

Järgmiseks aastaks loodan ma väga, et me saame ikka tillukese saunamaja/külalistemaja püsti. Mulle muidugi meeldib kui majas on rahvast kogu aeg, aga ma usun, et meie külalised hindaksid ka rohkem privaatsust.

Nii “põnev” random lobapostitus saigi. Ma ise ka ei tea, miks sellist läksin-tegin-enne-pärast-siis-postitust vaja kirjutada oli. Ju oli vaja näidata kui palju ma ühe nädalavahetusega jõuan. Seepärast ka suvi nii kiiresti lähebki, et me ei püsi pudeliski kinni. Tarmo imestas mu julguse üle minu autoga Tartusse sõit ette võtta, aga…no mis seal ikka enam juhtuda saab, millega ma harjunud ei oleks?

Nüüd tööle! Trööstiplaastrid on jõudnud Apothekasse ja mul on pooleli intervjuu Shamaga, kes on Trööstiplaastrite looja. Intervjuu temaga saab loodetavasti olema põnev lugemine. Eriti neile, kes on olnud depressioonis ja olnud mustas augus.

Aus vastus Heilyle

June 28, 2018June 28, 2018 / Eveliis / 6 Comments

Mina hommikul kui otsustasin rattaga tööle ja tagasi ja lasteaeda ja koju sõita:

Mina avastades, et pean ekstra kaheksa kilomeetrit sõitma:

Mina 1,5 kilomeetrit enne kodu:

Mina peale 22 kilomeetrit rattasõitu kodus diivanil istudes:

Ja see, armas Heily, on põhjus, miks ma 3647828 aastat Roheliste Rattaretkest kõrvale vingerdan. Minu maksimum on 6 kilomeetrit rattasõitu päevas. Mitte 600. Mu pepu valutab ja mingi valemiga ei sunniks te mind uuesti homme ratta selga istuma. Ehk ülehomme. Aga kui selle tempoga rattaretke läbi sõita, siis ma saaks vist jõuludeks sõidetud.

Kui aga naljad, ja ebamugav rattapaigutus võimalus rongis, kõrvale jätta, siis see rattasõit on päris lahe. Mulle tuli täiega meelde lapsepõlv kui Andu ratta pakikal sai Vasula poodi sõidetud ja heal päeval juhtus seal ka jäätist olema. Saba oli nii pikk, et enne kassasse jõudmist oli jäätis juba sulanud, aga isssssand kui hästi see sulanud jäätis maitses.

36373764_1792329897472213_272648312111235072_n

36311544_1792329884138881_3670950887678803968_n

36311177_1792329960805540_6950523443150323712_n

36284665_1792329990805537_5765993929887449088_n

36373793_1792330057472197_3096408224820101120_n

Maksimaalne suvi

June 18, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Suve nädalavahetused on ikka maksimaalselt mõnusad. Okei, kurb on see, et peab paljude ürituste vahel valima, aga veel kurvem oleks ju tegelikult see kui valima ei peaks. See tähendaks, et keegi ei ootaks ja kutsuks kuhugile:)

Laupäeval oli Liisa viies sünnipäev (ja kas tohiks paluda, et Liisa ja Liise kel ühel ajal sünnipäev on, aga eri linnades, annaksid meile järgmisel aastal võimaluse mõlemale sünnipäevale jõuda). Liisa sünnipäev on alati üks äärmiselt oodatud sündmus. Asi polegi võib olla nii väga sünnipäevas endas, vaid nendes inimestes, kes seda sünnipäeva korraldavad. See perekond! Ilma liialdamata on see perekond nagu Astrid Lindgreni raamatust välja astunud. Kui ma muidu ei usu väga, et midagi saab ideaalne olla, eriti siin viimaste postituste valguses, siis vot see perekond on küll täiuslik. Nääklevad ka, aga isegi see on armas.

Kuidas te suvega toime tulete?

June 14, 2018June 14, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Ma ei saa öelda, et ma muidu ka väga rahulikku elu elan – ikka on siin ja seal käimist, aga kohe kui tulevad suvekuud läheb asi õige hulluks kätte. Maikuu on üdljuhul veel selline soojenduskuu, kuid juunist augustini on reaalselt võimatu leida nädalavahetust, päevagi, kui midagi ei toimu. Kes tuleb külla, kes kustub külla, kus on kontsert, kus on etendus, kus on midagi… Olen Facebookis pannud järjest “huvitatud” erinevatele üritustele ja järjest muudkui võtan seda linnukest sealt maha. Mitte et ei oleks huvitatud, aga lihtsalt ei jõua igale poole. Näiteks see nädalavahetus. Liisa 5. sünnipäev Tallinnas ja Liise 5. sünnipäev Tartus, EBA, Voronja galerii avamine koos Mari Kalkuni kontserdiga Peipsi ääres ja Viis isamaalist laulu Tartus. Kuidas ja kuhu jõuda? Meil oli plaan, et Marek ja Ida sõidavad peale Liisa sünnipäeva Liise sünnipäevale, mina lähen EBAle ja sõidan järgi, pühapäeva päeval lähen mina Voronjasse ja õhtul läheme lauluväljakule ning sõidame öösel tagasi Tallinnasse. Hommikul tööle. Tegelikult täiesti teostatav. Aga siis vaatasime kalendrit ja avastasime, et see on SELLE SUVE ÜKS VÄHESEID nädalavahetusi kui me saaksime ühe päeva lihtsalt kodus olla.Saate aru TERVE SUVI on juba erinevaid üritusi täis. Ja mõte lihtsalt kodus olla tundus liiga ahvatlev. Jätsime Tartu oma plaanidest välja.

See nädalavahetus ei ole erand. Kõik nädalavahetused on sellised. Dilemma, dilemma, dilemma! Mäletate, Triin kirjutas, et ma olen see mutt, kes alati leiab aega kokkusaamiseks? Hahh, suvel ei leia. Me oleme püüdnud maeiteakuikaua kokku saada. Ei ole aega. Midagi tuleb vahele. Midagi on meelest läinud. Midagi on samale päevale sattunud. Õnneks ei ole vaid mina süüdi;) Tundub, et ka teiste suvi on kaootiline.

Üks tuttav on mind pikalt kutsunud ratsutama. Päevasel ajal. Aga ma käin PÄRIStööl. Täna pidin olema kodukontoris, sest paar saadetist oli vaja vastu võtta. Ma olin niigi neid juba nädala jagu edasi lükanud. Kuna ratsutamine on praktiliselt meie maja taga, okei kümne kilomeetri kaugusel, sättisin kodukontori seal üles. Lapsed ratsutasid. Ma olen alati hobuseid kartnud, Ida pole selles suhtes üldse minu laps. “Kuule, kui ma hobust kinni hoian, kas me siis võime üle nende asjade hüpata?” küsis ta ja näitas mulle mingeid tõkkeid, mis olid kõrgemad kui mu auto. Ja ta ei kartnud tõesti üldse. Nii tore oli vaadata, kuidas lapsed hobuste ja ponidega suhtlesid, ühtäkki ei olnud hobused ka minu jaoks enam hirmuäratavad, vaid ma sain aru, miks inimesed ratsutamas käivad. See tundus nii rahustav ja vabastav. Imeilus koht ja toredad inimesed olid ka. Mul on tunne, et meie külastus sinna ei jää viimaseks.

“Kuna uuesti läheme?” küsis mu tuttav. Vaatasin kalendrisse. Ma ei tea, ma tõesti ei tea… Sest no suvi. Aga ma ei kurda. Mulle nii meeldib Eestimaa suvi. Ja see kaootiline plaanide tegemine.

Kuidas teie suvega hakkama saate? Kui palju te jõuate? Kas töö kõrvalt või kodukontorist?

The hardest thing to accept as a parent is that you cannot apply the bandage before the bruise

May 28, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Suvel on väikesed kriipsud ja kraapsud kerged tulema ja kuigi lapsevanemana tahaks, et oskaks igasuguseid kukkumisi, komistamisi ja muid haiget saamisi ennetada, siis kahjuks õnnestub see harva. Igati mõistlik on hoida mõned trööstijad igaks sajaks juhuks käekotis või taskus;) Uskuge mind, need päästavad teinekord päeva, kohe-kohe viieseks saava “röövlitütar Ronja” emana ma tean, millest räägin.

Ole vunts, jaga infot Trööstiplaastrite kohta ka oma sõpradega, kutsu nemadki trööstijate lehel silma peal hoidma! Lastekaitsepäeval loositakse kõikide uute ja vanade sõprade vahel välja ka üks vahva Trööstiplaastrite kinkepaki.

Trööstiplaastrid.jpg

Üsna pea on tooted saadaval ka Apotheka apteekides üle Eesti.

Mis saab siis kui ema läheb tööle?

May 9, 2018May 9, 2018 / Eveliis / 20 Comments

Lühidalt kokku võttes võiks öelda, et taevas kukub alla, aga pikemalt arutledes ei saa ma ikka aru, kuidas on võimalik oma elu ilma stressita korraldada siis kui mõlemad vanemad käivad tööl ja EI puhka suvel neli nädalast järjest. Või kui üks neist on alles tööle läinud ja teoorias üldse puhkust ei saa.

Eelmisel aastal ma juba olin hämmingus, et Eestis on lasteaiad (minu mõistes ikkagi terve) suvel kinni. Ma tegin kodukontorist tööd ja kuigi Idale oli raske selgeks teha, et ma ei saa iga sekund temaga mängida, teda aidata, talle tähelepanu pöörata, siis me saime siiski hakkama. Ma sain selgitusi, et lasteaed peab suvel sundkorras kinni olema, sest osad vanemad ei annaks muidu lastele üldse puhkust. Kõlab minu mõistuse jaoks nii arusaamatult, kuid õpetajate lugusid kuuldes, ma muidugi mõistsin seda. Sellegi poolest ma ei saa olla nõus, et selline lasteaia korraldus ei tekitaks probleeme. “Suguvõsa peale saab ikka hoitud,” sain ma eelmisel aastal vastuseks. Jah, okei – mingi aeg hoiab üks ja mingi aeg teine vanavanem, aga mis siis kui vanavanemad elavad kaugel, käivad tööl või ei hoia põhimõtteliselt lapselapsi? Tädid-onud-õed-vennad? Aga palun selgitage mulle, miks peaks üks tädi-onu oma puhkuse ajal minu last hoidma? Vanavanavanemad? Jah, kui te saite lapse noorena ja teie vanaema on ma ei tea…50? Minu vanaema on 86 ja ta on muidugi nii kange mutt et hoiaks ära ka, aga hallooo…ta on siiski 86 ja tema peale panustada ei ole lihtsalt isegi aus.

Niisiis, tuleb ikka ise hakkama saada. Aga mina läksin alles tööle ja mu abikaasa ei saa elu sees üle nädala puhkust. Isegi kolm päeva on tema töömaailmas liiast. “Pidid sa üldse tööle minema,” heitis Marek mulle NALJAGA ette, aga samas ei ole seal ju midagi naljakat. Kui ma eelmisel aastal vingusin, et mul on natuke raske terve suvi Idaga koos olla, siis oli see selline taustamüra. Sest noh ikkagi kodune ju. PÄRIStööl ei käi.

PÄRIStööl käimine on mind üldse pannud veel rohkem halva emana tundma. Esiteks jääme me Ida laulutundi kogu aeg hiljaks, sest ma püüan töölt viimasel hetkel ära minna, aga ummikud ja igasugu muud ootamatud takistused mõjuvad nii, et ükskõik kuidas ma ka ei kiirustaks jääme me hiljaks. Ja teiseks…Ida on oma lasteaia etendust, kuhu emad ja isad on ka oodatud, nii pikalt oodanud, muudkui vadistab et reedel on jänkude pidu. Ma pean talle homme ütlema, et kahjuks me ei jõua keegi jänkude peole, sest me lähme Norrasse. Töö. Ja lennupiletite hinnavahe reedeste ja laupäevaste piletite vahel oli 150 eurot. Üks õige ema valiks ilmselt lasteaiaetenduse, aga mina vean meid lennujaama. Ülejärgmisel nädalal on Idal Kaunite Kunstide etendus. Me oleme selleks isegi õppinud ja ma olen seda oodanud sama palju kui Ida. Aga…Töö. Ma olen Norras. Toon Ida koju ära, pakin uuesti kohvri ja lähen tagasi. Kirjutasin Marekile seinale, et “24.05 Ida etendus. kl 17. NB Eveliisi pole!”. Täna siis Marek luges seda ja küsis, et aga mis siis saab, et kas ta peab Idaga etendusele minema. “Vähe sellest,” vastasin ma, “sa pead Ida ENNE etendust lasteaiast ära tooma ja piisavalt enne etendust ka proovis olema.”

“Ütle uuesti, miks sa tööle läksid?” küsis ta. Ja nii tegelikult ongi, et kui ema ei ole kogu aeg enam kodus, siis kukub taevas alla. Elukorraldus on peapeale keeratud. Kõik on üks suur segapuder. Keegi ei saa aru, kuidas ja mismoodi elu nüüd välja hakkab nägema. Kui ma teisipäeval töö juurest Ida laulutundi jooksin, küsisin ma kolleegidelt, et aga miks on nii, et isad ei pea mööda trenne ja etendusi jooksma, miks see on emade kohustus. Mu kolleegid naersid ja ütlesid, et isad võivad seda teha, aga see on emade RÕÕM.

Hea on, et ma olen sattunud sellisesse seltskonda, kus p…etunde ei loeta ja oluline on see, et töö saaks tehtud, vahet pole kus ja millal, aga kui ma olekski nüüd ootamatult klassikalisele 9-17 tööle läinud, siis…Ma ei oska isegi kaugemale mäelda. Juba praegu tundub mulle lasteaia suvepuhkuse ajal lapse hoidmise organiseerimine kõrgem matemaatika.

Ja nii ta siis läkski…

August 9, 2017August 9, 2017 / Eveliis / 4 Comments

…et lõpetad ühed kohvikutepäevad ja liigud edasi järgmistele. Ehk siis nädalavahetusel muutub Tartu toidu-ja veinifestivali raames ühel päeval suureks kohvikuks. Pühapäeval avavad Ihastes, Karlovas ja Tammelinnas oma uksed üle viiekümne õuekohviku.

Mul oli plaanis üht kindlat kohvikut külastada, sest ma tean, millised hõrgutised tolle maja köögis valmivad, aga ma teadsin, et oleme Norras ja nii ma selle mõtte maha matsingi. Aga võta sa näpust! Me hakkame Norra poole liikuma alles esmaspäeval, mis annab mulle ja Idale ideaalse võimaluse pühapäeval korraks Tartus käia. Lisaks on meid kutsutud ka Emajõe Suveteatri suvelavastust “Üle linna Vinski” vaatama. See on lapsepõlvest üks mu lemmiketendusi!

Kõik kukkus nii hästi välja. Laupäeval on mul sõbrannad külas, pühapäeval lustime me Tartus ja esmaspäeval sõidame Norra.

Aga mis on see kohvik, mida mina kindlasti külastan ja külastada soovitan? Villa Liise (LINK) on selline koht, kus toit kipub restoranidele silmad ette tegema, kust lapsed ei taha lahkuda, sest tegevust ja avastamist on selles aiakeses rohkem kui küll ning pererahvas on hea huumorisoonega ja muhedad tartlased. Minu inimesed noh. Natuke nagu sugulased ka.

Aga ma ei kiida ja ei soovita seda väikest kohvikut mitte sellepärast. Kõige pealt ma ausalt ütlema, et ma tean, et menüüs leiduvad road viivad keele alla. Ma ausalt tean, mida ma räägin. Ja toit on minu teine kirg. Peale…kirjutamise. Te arvasite, et ma ütlen vein, jah? Vot teile eelarvamust:)

Menüü on Villa Liises seekord selline:

SOOLANE AMPS

ROSOLJE

MAKARONI-SINGISALAT

KUSKUSS SALAT TOMATI,KURGI JA FETAJUUSTUGA

MAMMA MOODI CAESARI SALAT

KREEMJAS KALAPIRUKAS

KUKESEENE SUVIKÕRVITSA PIRUKAS

MAGUS SUUSTÄIS

MARMORJAS JUUSTUKOOK

KÜPSETATUD JUUSTUKOOK MAASIKATEGA

SHOKOLAADI-MAASIKA JUUSTUKOOK

KREEMJAS KOHUPIIMAKOOK

MAASIKA TOORMOOSIGA POHLA-KAERAKOOK

MUSTRIKA JOGURTIKOOK

TIRAMISU

SOE LEEMEKE

HAPUKAPSA BORš

KIKERHERNESUPP SUVIKÕRVITSAGA

Ja siis on veel üks põhjus, miks ma Villa Liiset soovitan külastada. Pereisa oskab meisterdada imelisi asju. Üks tema valmistatud laualamp läheb ka loosi. Selleks tuleb perenaise Tootsi peenrasse kiigata, panna paberile kirja, mis maitsetaimed sealt üles leiate ning jätta paber koos oma nime ja telefoninumbriga kohvikus loosikasti. Nii lihtne ongi!

Kohtumiseni siis pühapäeval Tartus. Meie oleme Idaga Villa Liise ukse taga kell 12. Kes kaasa tule? Ja siis teatrisse? Ja siis peale teatrit teisi kodukohvikuid kaema? Kõik kohvikud leiate siit.

Kolmanda päeva emotsioonid

August 5, 2017 / Eveliis / 3 Comments

Noooh…Yr.no lubas tänaseks paduvihma. “Ah, raudselt eksib,” lohutasin ma end, ka veel siis kui vihma kallas nagu oavarrest ja avamiseni oli jäänud pool tundi. Vabrikuväljakul oli püsti seatud imekaunis lava, inimesed sebisid, et viimaseid detaile paika panna, aga vihma valas…ilma liialdamata oavarrest. Siis tuli välja päike. Kõik ohkasid kergendatult. “Suvaline kohvikukülastaja Lauri” hoiatas meid selle eest, mis võib kohvikupäevadel viltu minna (video üleval mu FB lehel. Geniaalne tekst Andri Luupi poolt!) Ja juhtuski see, mida kõik kartsid.

T-särk http://www.noart.ee. Homme veel soodushinnaga 39 eurot!

Vihm tuli tagasi. Oleme ausad, muidugi tõmbas see tuju alla, sest no on ikka vaks vahet, kas kulgeda mõnusas tempos kohvikust kohvikusse või lõdisedes kohvikud läbi joosta. Meie ei tahtnud läbi joosta. Meie tahtsime rahulikult aega maha võttes kulgeda. Sest olgugi, et esimesel päeval tundsin ma süümekaid, et Idat kaasas ei olnud, tundsin ma täna sellest vaid head meelt – mis sellest, et ahastuses ema helistas mulle õhtul, et teada saada, kuna me ometi lapsele järele tuleme. “Ma ei jaksa enam!” ohkas ta dramaatiliselt telefoni. Ma ei hakanud talle ütlema, et meil pole õrna aimugi, mis kell me homme siit ära saame. Autokohti nimelt enam pole kuni esmaspäeval kella 16ni.

Oih, aga ma läksin liiga kaugele. Ma tahtsin rääkida tänastest emotsioonidest seoses kohvikutega. Kui ma kaks päeva olen olnud täielikus kohvikute lummuses, siis täna olin ma esmalt tibakene pettunud. Ei, see ei olnud tingitud ilmast. Ma elan Eestis ja olen endale teadvustanud, et Eesti suvi ongi etteaimamatu ning vabalt võib juunikuu ilm meenutada ka jõululaupäeva. Ilm teeb kulgemise keerulisemaks, kuid midagi ei jää puhtalt ilma tõttu ka tegemata. Miks ma siis pettusin? Ilmselt on asi minus. Rahvas minu ümber, Kärdla tänavatel ja kohvikutes tundus täiega melu ja möllu nautivat, aga mina olin mõtetes eel-eel- ja eelkohvikutes. Mulle tundus, et väiksemad kohvikud olid natuke rohkem panustanud detalidele, mis lõid tervikmulje, samal ajal kui Kärdla kohvikud olid teadlikud massist ja panustasid teistele asjadele. Nad teadsid, et inimesed tulevad nautima rahvapidu (mis on iseenesest vaid õige lähenemine). Mina tundsin end natukene nagu vales kohas.

Õnneks läks see tunne mul mööda. Me sattusime paari aiakohvikusse täpselt õigel ajal ja ma sain kätte selle tunde, millest ma pool päeva olin puudust tundnud. Vihma sadas, aga mina ei pannud kana-klimbisuppi süües seda tähelegi. Olgu, me olime ka varjus ja heas seltskonnas, kuid hea toit täitis mu kõhu ning hea seltskond ajas laiali vihmapilved. Päriselt!

Noor Tehnik kohvikus sain ma lõpuks teada, milline näeb siduriketas päris elus välja ning mind nakatas seal nii mõnigi pisik. Mitte halb pisik. Mitte Sööbik ja Pisik tüüpi pisik. Hea pisik. Ma uurin natuke maad.

Ühes kohvikus võtsime me üles laulujoru (st mina jorutasin, teised ikka oskasid laulda) ja teise lubasime sisse kolida, sest seal pidavat õhtul põlvkondade järelpidu toimuma. Siia aga meenus mulle “suvalise kohvikukülastaja Lauri” jutt sellest, mis kõik võib valesti minna ja me loobusime mõttest võõrale peole tungida.

Lõpetuseks üks tõestus sellest, et ilm on tegelikult teisejärguline, kui sellest mõttest lahti lasta. Mina, natuke liialdades hipster-hing, leidsin sellise kohvikuhoovi nagu Muusad. Esimene kord kui me hommikul seda külastasime, sadas paduvihma. Ometi sõime me seal väga maitsvat seeneampsu. Päeva peale käisime me sealt läbi veel kaks korda. Isegi aru saamata, miks täpselt. Sest vihma sadas ja toit ei olnud ka midagi erilist. Mis te arvate, kus kaks vanainimest oma kohvikutepäeva lõpetasid? Ikka selles samas Hipsterville´is. Kui ma poleks olnud nii rumal ja viimasel hetkel meile ööbimiskohta otsima hakanud (leides selle lõpuks Kärdlast 14569 km kaugusel), oleksime me praegu ilmselt veel seal. Selles kohas oli midagi, mis kõnetas.

Jah, Kärdla kohvikutepäev on lahe. Kuid kui te tahate aru saada, mida tähendavad Hiiumaa kohvikutepäevad tervikuna, siis järgmisel aastal planeerige oma puhkused nii, et saate ka eel-eel ja eelkohvikutest osa võtta. Siis te saate alles aru, mida see kohvikute pidu sellel saarel tähendab. Kui eripalgeline see pidu on.

Aga teate, mis mulle isiklikult kõige rohkem meeldis? See, et Marek, kes hommikul virises (NB! kirjanduslik liialdus, sest ta ei virise kunagi), et tal hakkab raudselt igav, sest “kohv ja kook ja mokalaat” on rohkem ikka naiste teema, ütles. et kihvt oli.

****

Emme kommentaar ühe Kärdla kohvikupäevade postituse all Facebookis: “Tegin süüa, Ida siblis ringi, telekas käis. Äkki Ida hõiskab: “Beebi Bossi emme on telekas, Beebi Bossi emme!” Mulle võib ju mida iganes öelda – ei tea, ei tunne. Aga oligi. Nimi oli all: Ere ja sarnanes väga oma nimele.”

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

suvi