Me tahame kõik alati kõhnemad olla. Me näeme end alati paksemana kui me oleme. Me peame pidevalt dieeti. Me võrdleme end teistega. Me mõtleme ja räägime kehadest. Eriti viimasel ajal. Fakt. Te juba teate, mida ma arvan kehapositiivsusest. Ma ei poolda ülekaalulisuse propageerimist. Mulle ei meeldi need “ehedad” lödisevad kehad sotsiaalmeedias. Mu meelest pole see ei esteetiline aga ka midagi sellist, mille üle peaks uhkust tundma.

Üks fotograafist blogija ütles selle kohta hästi, et tema fotograafina küll pigem püüab rõhutada inimese ilu, mitte tuua välja iluvigu, sest see oleks “ehe”. Ma arvan sama. Mulle meeldib kui fotograaf ütleb mulle, et tõsta lõuga veidi üles, sest muidu on lott, või tõmba selg sirgu, sest muidu on kõht punnis või no mida iganes. Ma ei näe põhjust uhkustada oma lõualoti või kõhupekiga, sest siis olen ma ehe. Ma olen oma botox´i, juuksepikenduste, geellakitud varba-ja sõrmeküüntega ning kapedega nii ehe kui ma olla saan.