Aegajalt ikka käib kusagilt läbi, et ma olen tohutult empaatiavõimetu. See on üks selline kommentaar, mis mulle alati haiget teeb, sest olgugi, et ma tundun ülbe ja üleolev, olen paljude jaoks isegi ebameeldiv, siis vot selle empaatiaga on nii, et ma tegelikult võtan hästi palju hinge seda, mis teistega juhtub. Mis otseselt kuidagi isegi ei puuduta mind. Näiteks hetkel Kristi Ojasaare surm, siiani ei suuda selle uudisega hakkama saada ja mõtlen, mida tema pere tunda võib. Kohutavalt valus hakkab. Estcoy-8 dokumentaali vaatasin. Pidin vahepeal pausi tegema, sest see valu hakkas rõhuma. Nälginud, hüljatud ja piinatud loomad – ma tahaks neid kõiki aidata. Tean, et minu panus nende aitamisse on minimaalne ja tahaks veelgi rohkem teha, aga ma ei oska. Vägivalla käes kannatavatest naistest ja lastest ma isegi ei suuda rääkida. See on teema, kus ma ausõna vägivallatsejatele ise peksa annaks kui oskaks ja tohiks.

Pühapäeval hakkasin “Netflixist” üht filmi vaatama, “Time to kill” oli vist nimi. Kaks meest vägistasid kümne-aastase mustanahalise tüdruku. Vaatasin kümme minutit ning tundsin ka, et ei suuda. Liiga palju mõtteid tuli pähe ja mulle tundus, et need ei sobi rahulikku pühapäeva. Ometigi pean ma tunnistama, et kohati on inimestel minu suhtes õigus, ma ei suuda empaatiavõimeline olla, on inimesi ja tegusid, mis mind (vabandage otsekohese väljenduse pärast) oksendama ajavad. Muidugi ei tähenda see seda, et ma tunneks kahjurõõmu, vaid pigem seda, et kohati saavad liiga palju tähelepanu Münchauseni sündroomi all kannatavad inimsed, kes pisendavad ja naeruvääristavad päriselt probleemide käes kannatavaid inimesi. Üks selliseid (jätkuvalt?) paare on kuulsad Lõvid.