“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Nojaa. Selles mõttes, et ma olen nüüd näinud küll, mis saab kui kokku saab seltskond naisi, kes joovad suurtes kogustes proseccot ja eks ma pean ausalt tunnistama, et täitsa kohe kardan seda detsembri alguses toimuvat suvelõpu pidu. Jap, lugesite õigesti – suvelõpupidu, mis toimub detsembris. Lihtsalt varem ei olnud kellelgi vaba aega ja muudkui nihutasime seda pidu edasi. Kuni jäigi detsember.
Mitte et ma teaks, mis see suvelõpupidu tegelikult on, sest see on meie perele esimene kord. Kuidagi lihtsalt juhtus nii, et esmalt nihverdasime me end perekond Mesidele sõbraks, siis nihverdasime end nende sõpruskonda ja nii me muudkui nende ja nende sõprade üritustest osa võtamegi.
Mõned asjad vist ei käi enam kokku kui vanemaks saad. Varahommikused lennud, pikad päevad ja alkohol. Ehk siis see siin on ehe lugu sellest, kuidas mu aju täna hommikuks täiesti erroris oli. Aga alustada võib ju teisipäevast kui ma surmkindlalt arvasin, et jään Varssavi-Oslo lennust maha.
Samas ei ole see otseselt vaid minu süü. Minu süü on muidugi see, et ma jätkuvalt valin Oslosse lendamiseks 5.40 lennu läbi Poola, mis tähendab ebainimlikult varajast ärkamist. Aga mis sa teed kui lennupiletite hinnavahe oli 300 eurot ja tahtsin ühte päeva mahutada 430 kilomeetrit autsõitu ja mitu klienti. Siis ärkad vara ja lendad läbi Poola.
Täna töölt koju tulles oli mu peas vaid üks mõte – diivan ja Netflix. Järgmine lause võib teile jätta vale mulje, aga mul oli siiralt hea meel, et Dexteril on siin mõningad tervisehädad ja ma ei saanud koos teistega Saaremaale minna ja jäin Dexteriga koju. Jajaa, kuidas saab siiralt head meelt tunda kui lemmikloomal on tervisehädad ja veel vähem mõistetav, et mis mõttes ei taha perega kaasa minna, kuid teate… päris ausalt ma olen eelmisest reedest saati välja puhkamata ning tempo on olnud hullumeelne.
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama Ida sünnipäevast. See algas juba reedel. Laulasmaa spaas. Muidugi on mul siiralt kahju, et kuupäevad ei mänginud välja ja me ei saanud nö perekonna sünnipäeva pidada Tartus (kus mingil veidral põhjusel kogu minu suguvõsa elab), aga samas oli äge spaas olla ka sellise väikese seltskonnaga. Naised ja üks beebimees.
*Et te keegi ei ütleks, et miks ma pidin terve loo läbi lugema ja saama alles lõpus teada, et tegelikult sa koera ei söönud, siis ma ütlen juba ette ära, et ei söönudki.
Käisin lihtsalt peale messi ühes hiina restoranis, kus mulle tundus, et pean valima roa, mille kirjelduses seisis: “Üks kuulsamaid roogasid Sichuani köögis. Umbes kaheksakümmend aastat tagasi hakkasid Guo Chaohua ja tema naine Zhan Tianzheng tootma ja müüma vürtsikaid veiseliha-, südame-, keele-, mao- ja kopsulõike. Paaril õnnestus jõuda ustele koputamisest ja tänavaturgudel müümisest oma kaupluseni nimega “Fu qi fei pian”, tõlkes “Paari kopsulõigud” (täpsustus: ma eeldan, et see tõlge on õige, sest see tuli google translate´ist) Lisaks sellele, et paari signature-roog on fantastiliselt hea, ollakse kadedad ka nende tugeva armusuhte pärast, mida kutsutakse ka “igavesti sulle järgnev”. NB! Tänane roog ei sisalda kopsu.“
Ma sain reisi jooksul päris palju küsimusi. Alustades piletite hinnast, lõpetades sellega, kas soovitan ühsitranspordiga liikuda või rendiautot. Muidugi pean ma ülema, et ma ei ole absoluutselt Itaalia asjatundja ning oma reisigi panin kokku tänu sellele, mida sõbrad ja jälgijad soovitasid. Minu esimene plaan oli vaid Napoliga piirduda. Läks aga nii, et kokku tegime Idaga sellise tiiru: Napoli – Salerno- Amalfi – Positano-Sorrento – Napoli. Ilmselt mitte midagi ekstraordinaarset, sest samal marsruudil näen läbi Facebooki hetkel paljusid tuttavaid reisimas, aga see on ka täiesti mõistetav. Soodsad lennupiletid ja imeilusad kohad.
Küll me Pompeisse ja Caprile ja mujale ka satume. Näiteks Marekiga käisime me paar aastat tagasi Milaanos ja spontaanselt sattusime ka Parmasse. Milanos sadas vihma, vaatasime lähiümbruskonnas, kus oleks parem ilm ja kuhu saaks rongiga ning mõeldud-tehtud. Tundub, et spontaansus on meie reiside märksõna.
Nagu öeldud on täpselt meie villa ees bussipeatused – nii Amalfi kui ka Positano ja Sorrento suunas. Minu esimene mõte on võimalikut kuivalt tagasi Napolisse saada ning kaldun Amalfi-Salerno-Napoli suunda, aga kuna Ida on ikkagi mu laps ja olen talle välja pakkunud ka teise variandi Amalfi-Positano-Sorrento-Napoli, valib tema pikema teekonna. Olen temaga nõus, sest igal pool näitab vihma ja mida varem me Napolisse tagasi saame, seda kauem me lihtsalt hotelli toas passime, vaevalt me hakkaksime vihmaga kusagil ringi seiklema. Hahh, kuidas see lause mind veel tagumikust hammustab.
Sõidame bussiga Positano-Sorrento suunas ja tänan uuesti jumalat, et rendiauto peale ei mõelnud. Jah, mugavam ehk on, aga ma ei kujutaks end ette seal kitsastel käänulistel teedel koos busside, matkaautode, kihutavate kohalike ja vihmaga. Küll on vaja tagurdada, küll satuvad bussid udu tõttu vaata et kokku sõitma, üsna ekstreemne. Aga nemad on vilunud, nad on harjunud, ma oleks autoroolis juba ammu käed üles tõstnud kui oleks pidanud udus ja kitsal teel taguradama, et kui tahate edasi, siis tagurdage mind ise siit kuhu soovite. Autokooli eksami edasijõudnute tase. Isegi Paldiski laevale tagurdamine tundub nende teede kõrval lapsemäng. Udu on täiega intense. Ma ei tea, miks mulle selle reisiga kangastuvad silme ette nii paljud filmid, isegi need, mis pole absoluutselt Itaaliaga seotud. Need udused vaated toovad mulle silme ette “The others” filmi. Kohe kohe tulevad kusagilt välja Nicole Kidman ja “teised”. Kas te olete seda filmi näinud? Mu üks järjekordseid lemmikuid. Peakski täna vaatama.
Ma olin esialgu planeerinud, et oleme Amalfis kaks ööd, välja sai valitud see B&B, aga nagu te aru saite, siis oli mul kaardidega mingi jama, sain teate, et ööbimiskoht ei saanud kaardilt raha broneerida ja enne kui jõudsin midagi muuta, sain teate, et broneering on tühistatud. Tol hetkel olin ma maruvihane, sest olin enda arvates leidnud hea hinnaga ja hea asukohaga sobiva ööbimiskoha, aga täna on mul selle üle hea meel, sest vastasel juhul ei oleks me Idaga ette võtnud seda road tripi ning poleks ka sattunud Villa Alba d´Orosse.
Ööbimiste eelarveks olin ma meile reisi jaoks pannud 300 eurot. Kuna Salerno ööbimine läks maksma 45 eurot ning Napolis otsustasin ma viimase öö hotelli vahetada ümber samaks hotelliks, kust me reisi alustasime, jäi mul vaba raha, millega mängida 150 eurot. Üldjuhul ma nii kalleid hotelle ei vaata, mulle nagu tundub, et see pole seda väärt ja oleksin kindlasti leidnud ka Amalfis 60-70eurose ööbimiskoha, aga te vaadake neid pilte. Kas teil ei tekiks samamoodi kiusatust? Minul tekkis.
Amalfi võtab meid vastu vihmaga. Väikeses nunnus vanalinnas sagivad vihmamantlites ja vihmavarjudega üksikud turistigrupid. Vaatame ilmateatest, et 11 peaks vihm järgi jääma ning otsustame seniks leida mõne toidukoha. Hommikusöök on niikuinii söömata. Seame sammud esimese ristorante juurde ja enne kui saame midagi küsida, vastatakse meile “toilet up”. Jääme rumalalt vaatama, sest me ju ei küsinud, kus wc asub. Kõnnime edasi, sest saame aru, et pole siin oodatud. Astume sisse järgmisesse kohta. Küsin, kas tohime. Saan vastuseks “no”, millele järgneb selgitus, et see on ristorante, pizzeria. Vastan, et seda me tahamegi. “Avame alles 11,” saan vastuseks. Okei, seepärast ehk meid esimesestki kohast ära aeti, et polnud veel avatud? Igatahes olen natuke hämmingus justkui lapsega turist ei tahakski süüa, vaid ainult ajab taga wc-d. Vihmavarju saame kohvikus, mille ma esimesena kohe välistasin. Nägi välja turistilõks, esimene, mis silma torkab ja seega ka raudselt kallimad hinnad. Ma ei eksi. Pitsa on siiski imeline. Ida 6eurone CocaCola paremini ei maitse kui poest ostetud.
Meie ööbimiskoht asub keskusest kolme kilomeetri kaugusel. Ilm on kahtlane ja nii otsustan, et uudistame veidike linna ja liigume siis hotelli. Linnake on armas, kitsad tänavad, pisikesed poekesed, kohvikutes espressot joovad prouad, limoncello siin ja limoncello seal, sidrunid riietel, bikiinidel, ehetel, külmkapimagnetitel, trepid, palju treppe…Nii Itaalia kui veel saab olla.
Ärkame kell seitse. Hommikusöögini on veel aega ning otsustame minna linnamaksu jaoks sularaha tooma. Hommikune Napoli on hoopis teistsugune. Igal pool on sigin ja sagin, poekestesse tuuakse kaupa, turul sätivad müüjad kaupa välja, päike tôuseb majade vahelt aina kõrgemale. Ilus on. Omamoodi.
Peale hommikusööki otsustan, et hakkame Salerno poole liikuma. Pôhjus osaliseks kiirustamiseks on see, et mul on vaja teha üks esitlus Zoomis. Olen küll kôik vajalikud asjad alla laadinud ja üle kontrollinud – töötavad. Internet seevastu on heitlik. Rongisôit Salernosse kestab 45 minutit. Oleksime kohal kell 10 ja mul oleks aega, et jôuda hotelli ning loota, et seal on parem internet.
Esmamuljed Napolist on mitmekülgsed. Lennukiaknast näen mina kaunit rannikut, saari, villasid. Ida kommenteerib kõrvalt, et nii palju lagunenud maju on. Üksjagu neid tõesti paistab. Jõuan oma mõtetes Elena Ferrante romaanideni. Piltideni, mis tema romaanid on mulle silme ette, maalinud. Juba enne maandumist on meil kaks erinevat Napolit.
Lennujaamast väljudes satume ehtitaalialikku siginasse-saginasse. Kus algab autotee ja kus lõpeb kõnnitee? Kas siin üldse see kedagi huvitab. Mina hakkan loomulikult vales suunas kõndima, Ida suunab mu õigele poole. “Vaata kaarti!” ütleb ta enesekindla uhkusetundega, et on orienteerumises minus sada korda targem.
