“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Meie seiklusrikas merereis on otsa saanud ja teate, mille üle mul kõige rohkem hea meel on? Selle üle, et see üldse toimus. Ses mõttes minu jaoks. Nagu ta aru olete saanud, siis ma tibakene olen siin tervisenalja (okei, tegelikult ei ole ju üldse nali ja ma võtan asju ikka tõsiselt) teinud ja veel eelmisel nädalal polnud üldse kindel, kas minu jaoks see reis toimub. Ah, mis eelmisel nädalal. Tegelikult veel lausa samal päeval reisiga ei olnud ma kindel.
Seda ma muidugi Herlingule ei öelnud. Sest selle reisi broneerisime me pool aastat tagasi ja me olime selle reisini ikka kuid, nädalaid, päevi lugenud. Pikk jutt lühikeseks, kõik läks kenasti ja ma sain reisile. Kas te oleksite kujutanud ette, milline oleks mu stress siis olnud kui seda poleks toimunud. Pool aastat traditsioonilise (kui kaks korda on toimunud ja kolmas planeerimisel, siis see ON traditsioon) momcationi ootamist vastu taevast. Non!
Üks neist kohtadest, mida me otsustasime külastada, oli Dubai Miracle Garden, sest lihtsalt sürreaalne oli mõelda, et kusagil on 72 000m2-suurune aed, kus õitseb üle 150 miljoni lilleõie. Seda pidi oma silmaga nägema.
Kohale sai mugavalt metroo ja bussiga. See tähendab, et sinna minna oli mugav, sest kuigi bussipeatuses oli turiste peale meie omajagu, siis kõik olid kenasti järjekorras ja ainus küsimus oli, kas saame esimese bussi peale või peame järgmist ootama. Tagasi tulla bussiga oli täielik piin. Absoluutselt 100% tuleks tagasi taksoga järgmine kord, sest inimesed olid nagu loomad. Nii et me lõpuks pidime ise ka nagu loomad olema.
Suure tõenäosusega te minu “reisiblogist”, midagi kasulikku ja asjalikku teada ei saa, aga kirja panen ma seekordse Dubai reisi loba koos suvaliste piltidega ikkagi. Mis mõte sel veebipäevikulaadsel asjal siis üldse on. No ja hea võrrelda hiljem. Näiteks kui ma nüüd vaatan oma kuus aastat tagasi tehtud reisi, siis need kaks kogemust on juba nagu öö ja päev. Võimalik, et põhjus oli ka selles, et eelmine kord käisin ma tööreisil. Nüüd puhkusereisil.
Üks, mida ma tean, et ma kindlasti teisiti teen järgmine kord, on reisi algus Tallinnast. Kui just ei ole üüratult suur hinnavahe, sest kui panna juurde kütus ja parkimine ja aeg, mis kulub sõidu peale (sinnasõit läheb libedalt, aga tagasi tulles tee venib ja kui arvestada nt et reisid ajal, mil meil on niikuinii hall ja trööstitu veel, siis hall Riia mõjub eriti rõhuvalt), siis see “kokkuhoid” ei ole seda väärt. Ja kui juba kaks kogemust Riia lennujaama passikontrolliga on kehvapoolsed, ega see kolmas parem olema ei saa. Õnneks saab sügisest Dubaisse lennata otse ka Tallinnast, nii et mulle tundub, et Lätita saab läbi küll.
Kui ikka veel natuke Istanbuli lainel olla, siis üks ägedamaid kogemusi tegelikult on see, et linna jaguneb kahe maailmajao vahel. Ärkad üles Euroopa poolel, jood hommikukohvi, vaatad üürikorteri aknast välja, kust paistab Aasia pool ja mõtled, et aga läheks käiks siis Aasias ära väikese tiiru.
Nagu Valga-Valka.
Euroopa poolel kihab minu meelest kogu aeg nagu sipelgapesa. Lähed Aasiasse ja täielik vaikus. Vähemalt pühapäeva hommikul ja selles piirkonnas, kuhu me esimese hooga läksime. Kui järgmisel päeval ikka Kadiköy kripeldama jäi ja paduvihm enne lennukile minekut soosiski uut laevasõitu, siis seal muidugi käis ka vilgas elu, aga Üsküdar oli pühapäeva hommikul küll uniselt vaikne nagu mõni Eesti väikelinn. Huvitav kontrast Euroopa poolega. Mõnus vaheldus näha ka Istanbuli teist poolt. Eriti kui olime natuke püüdnud ka shopata, aga shopping polnud kummagi tugevaim külg, pigem ostutänav oma rahvamasside ja üsna ühenäolise kaubaga väsitas. Naersime, et Aasia poolel nägime rohkem kasse kui inimesi.
Kusjuures mulle nii meeldis, kuidas kasside (ja koerte) eest hoolitseti. Igal pool võis näha neile tehtud majakesi, pesasid, joogikausse, toidupoolist. Kuidagi nii sümpaatne mulje jäi.
Peale inimtühja Üsküdari ja luhtunud katset shoppata, otsustasime uuesti minna mošeesid külastama. Parim otsus. Sa ikka ei ole Istanbulis käinud kui sa ei ole Hagia Sophiat ja sinist mošeed seest näinud. Loomulikult ei anna ükski pilt edasi seda, mida seal koha peal koged ja tunned, aga no vähemalt mu biker-pearätt võiks teile meeldida. Onju.
Hagia Sophia on arhitektuuriajaloo lummavamaid saavutusi. Selles pole kahtlustki.
Kingsepalt ja eunuhhilt ostetud maatükile ehitatud pühakoja töödel osales ühtekokku 10 000 töölist ja 100 meisterlikku kiviraidurit, kes teostasid keisri ideed ja Anthemiose Trallesest ja Isidorose Mileetosest suurprojekti. Keiser ise olevat selga tõmmanud lihtsa rüü ja iga päev käinud ehitusel tööde kulgu jälgimas. Kogu Bütsantsi maailmast saabus siia suurepäraseid materjale ja ehitusdetaile. Ateenast, Efesosest, Roomast toodi siia antiiktemplite sambad, kaunimad marmorid, väärismetallid, Baalbeki kuulsa päikesetempli porfüürsambad ja Efesose Artemise templi marmor. Kuplialuse viimistlemiseks kasutati erilist segu: sulakulla massi segati oonüksit, ametüste, pärleid ja safiire – kõik ikka kõige kallim.
Topkapi paleest jooksime läbi. Tund aega oli sulgemiseni aega ja mõtlesime, et noh tunniga midagi ju ikka näeb. Hahh! Kui paleel on juba kolm siseõue, siis võite ise aimata palju me näha jõudsime. Ma mõistan, miks öeldakse, et Topkapi palee annab aimdust Ottomani impeeriumi valitsejate jõukusest, see on lihtsalt sõnaseletamatult VÕIMAS. See on kindlasti koht, mida ma tahan uuesti küöastada, et saada rohkem aimu sajanditetagustest intriigidest ja kirgedest.
See kompleks on otsekui ajalugu arhitektuuris, mis jutustab meile ühe impeeriumi ajaloost, jutustab intiimselt ja säilitab ikka veel kiivalt salapära, mis jäi võimsate müüride varju. Siit valitses impeeriumi 25 sultanit, see oli nii kindlus ja varjupaik kui ka palee ja pühamu. Siin sündisid sultanid, siin asusid nad troonile, siin kukutati valitsejad. Siia koguti tohutud varandused ja reliikviad, siin asunud haaremis elas tuhandeid naisi kogu impeeriumist.
Topkapi palee külastus tekitas mus ka soovi vaadata “Sajandi armastust” või mis selle seebika nimi oli. Kuidagi tundus, et see polegi lihtsalt seebikas, vaid oleks sissejuhatus sellesse osasse ajaloost, milles mu teadmised on rohkem kui nõrgad.
Reisi lõpuks sain ma ka teada, kes on see mees, kelle pilte kõik kohad täis on. Mustafa Kemal Atatürk! Kõigi türklaste isa (Atatürgi otsene tõlge ongi türklaste isa). Türgi esimene president. Nii palju kui ma aru sain, siis tegu on nii püha mehega, et kuigi juba mõnda aega surnud, siis pole ta türklaste jaoks surnud, vaid elab neist kõikides edasi (seepärast ei tooda kusagil otseselt välja ka tema surma-aastapäeva). Avastasime tema kohta guugledades Vikerraadiost ka tema kohta saate, väga väärt kuulamine on: Vikerraadiol: Hommikumaa vägevad. Kõigi türklaste isa. Soovitan kuulata. Kas enne/pärast Istanbuli reisi, või lihtsalt silmaringi harimiseks.
Reisi lõpetasime veini asemel Ayraniga. Täitsa üllatav, et lisaks veinile on maailmas veel jooke, mis positiivselt üllatavad. See üllatas.
Järgnes kolmetunnine kojulend. JA seitse tundi autosõitu koju. Väsitav oli. Aga reisielamused olid niivõrd positiivsed, et ma oleks iga kell nõus samamoodi läbi Riia reisile minema. Natuke juba peaaegu, et olimegi perekond Mesidega koos Reykjaviki minemas (neil on piletid juba olemas), aga kahtlustan, et nii kaua kuni Marek otsustab, kas talle sobib või mitte (kuupäevad siis, mitte seltskond), on soodsad piletid juba otsas. Noh, siis on nii.
Istanbuli reisikulud on mul ka kokku veel löömata.
Kui üks turistikas kohas ootamatu 100eurone lõuna (arve moodustas suuremas osas kehv vein, mille hind oli naaaatukene arusaamatu menüüs) välja arvata, siis mulle tundub, et nii võib rohkem reisida. Ostad soodsad lennupiletid, leiad ägeda Airbnb korteri, jagad kulud kütusele jm ning voila! Kulud saab päris madalad hoida ja ei ole mingi säästureis.
Nojaa. Selles mõttes, et ma olen nüüd näinud küll, mis saab kui kokku saab seltskond naisi, kes joovad suurtes kogustes proseccot ja eks ma pean ausalt tunnistama, et täitsa kohe kardan seda detsembri alguses toimuvat suvelõpu pidu. Jap, lugesite õigesti – suvelõpupidu, mis toimub detsembris. Lihtsalt varem ei olnud kellelgi vaba aega ja muudkui nihutasime seda pidu edasi. Kuni jäigi detsember.
Mitte et ma teaks, mis see suvelõpupidu tegelikult on, sest see on meie perele esimene kord. Kuidagi lihtsalt juhtus nii, et esmalt nihverdasime me end perekond Mesidele sõbraks, siis nihverdasime end nende sõpruskonda ja nii me muudkui nende ja nende sõprade üritustest osa võtamegi.
Mõned asjad vist ei käi enam kokku kui vanemaks saad. Varahommikused lennud, pikad päevad ja alkohol. Ehk siis see siin on ehe lugu sellest, kuidas mu aju täna hommikuks täiesti erroris oli. Aga alustada võib ju teisipäevast kui ma surmkindlalt arvasin, et jään Varssavi-Oslo lennust maha.
Samas ei ole see otseselt vaid minu süü. Minu süü on muidugi see, et ma jätkuvalt valin Oslosse lendamiseks 5.40 lennu läbi Poola, mis tähendab ebainimlikult varajast ärkamist. Aga mis sa teed kui lennupiletite hinnavahe oli 300 eurot ja tahtsin ühte päeva mahutada 430 kilomeetrit autsõitu ja mitu klienti. Siis ärkad vara ja lendad läbi Poola.
Täna töölt koju tulles oli mu peas vaid üks mõte – diivan ja Netflix. Järgmine lause võib teile jätta vale mulje, aga mul oli siiralt hea meel, et Dexteril on siin mõningad tervisehädad ja ma ei saanud koos teistega Saaremaale minna ja jäin Dexteriga koju. Jajaa, kuidas saab siiralt head meelt tunda kui lemmikloomal on tervisehädad ja veel vähem mõistetav, et mis mõttes ei taha perega kaasa minna, kuid teate… päris ausalt ma olen eelmisest reedest saati välja puhkamata ning tempo on olnud hullumeelne.
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama Ida sünnipäevast. See algas juba reedel. Laulasmaa spaas. Muidugi on mul siiralt kahju, et kuupäevad ei mänginud välja ja me ei saanud nö perekonna sünnipäeva pidada Tartus (kus mingil veidral põhjusel kogu minu suguvõsa elab), aga samas oli äge spaas olla ka sellise väikese seltskonnaga. Naised ja üks beebimees.
*Et te keegi ei ütleks, et miks ma pidin terve loo läbi lugema ja saama alles lõpus teada, et tegelikult sa koera ei söönud, siis ma ütlen juba ette ära, et ei söönudki.
Käisin lihtsalt peale messi ühes hiina restoranis, kus mulle tundus, et pean valima roa, mille kirjelduses seisis: “Üks kuulsamaid roogasid Sichuani köögis. Umbes kaheksakümmend aastat tagasi hakkasid Guo Chaohua ja tema naine Zhan Tianzheng tootma ja müüma vürtsikaid veiseliha-, südame-, keele-, mao- ja kopsulõike. Paaril õnnestus jõuda ustele koputamisest ja tänavaturgudel müümisest oma kaupluseni nimega “Fu qi fei pian”, tõlkes “Paari kopsulõigud” (täpsustus: ma eeldan, et see tõlge on õige, sest see tuli google translate´ist) Lisaks sellele, et paari signature-roog on fantastiliselt hea, ollakse kadedad ka nende tugeva armusuhte pärast, mida kutsutakse ka “igavesti sulle järgnev”. NB! Tänane roog ei sisalda kopsu.“
Ma sain reisi jooksul päris palju küsimusi. Alustades piletite hinnast, lõpetades sellega, kas soovitan ühsitranspordiga liikuda või rendiautot. Muidugi pean ma ülema, et ma ei ole absoluutselt Itaalia asjatundja ning oma reisigi panin kokku tänu sellele, mida sõbrad ja jälgijad soovitasid. Minu esimene plaan oli vaid Napoliga piirduda. Läks aga nii, et kokku tegime Idaga sellise tiiru: Napoli – Salerno- Amalfi – Positano-Sorrento – Napoli. Ilmselt mitte midagi ekstraordinaarset, sest samal marsruudil näen läbi Facebooki hetkel paljusid tuttavaid reisimas, aga see on ka täiesti mõistetav. Soodsad lennupiletid ja imeilusad kohad.
Küll me Pompeisse ja Caprile ja mujale ka satume. Näiteks Marekiga käisime me paar aastat tagasi Milaanos ja spontaanselt sattusime ka Parmasse. Milanos sadas vihma, vaatasime lähiümbruskonnas, kus oleks parem ilm ja kuhu saaks rongiga ning mõeldud-tehtud. Tundub, et spontaansus on meie reiside märksõna.
Nagu öeldud on täpselt meie villa ees bussipeatused – nii Amalfi kui ka Positano ja Sorrento suunas. Minu esimene mõte on võimalikut kuivalt tagasi Napolisse saada ning kaldun Amalfi-Salerno-Napoli suunda, aga kuna Ida on ikkagi mu laps ja olen talle välja pakkunud ka teise variandi Amalfi-Positano-Sorrento-Napoli, valib tema pikema teekonna. Olen temaga nõus, sest igal pool näitab vihma ja mida varem me Napolisse tagasi saame, seda kauem me lihtsalt hotelli toas passime, vaevalt me hakkaksime vihmaga kusagil ringi seiklema. Hahh, kuidas see lause mind veel tagumikust hammustab.
Sõidame bussiga Positano-Sorrento suunas ja tänan uuesti jumalat, et rendiauto peale ei mõelnud. Jah, mugavam ehk on, aga ma ei kujutaks end ette seal kitsastel käänulistel teedel koos busside, matkaautode, kihutavate kohalike ja vihmaga. Küll on vaja tagurdada, küll satuvad bussid udu tõttu vaata et kokku sõitma, üsna ekstreemne. Aga nemad on vilunud, nad on harjunud, ma oleks autoroolis juba ammu käed üles tõstnud kui oleks pidanud udus ja kitsal teel taguradama, et kui tahate edasi, siis tagurdage mind ise siit kuhu soovite. Autokooli eksami edasijõudnute tase. Isegi Paldiski laevale tagurdamine tundub nende teede kõrval lapsemäng. Udu on täiega intense. Ma ei tea, miks mulle selle reisiga kangastuvad silme ette nii paljud filmid, isegi need, mis pole absoluutselt Itaaliaga seotud. Need udused vaated toovad mulle silme ette “The others” filmi. Kohe kohe tulevad kusagilt välja Nicole Kidman ja “teised”. Kas te olete seda filmi näinud? Mu üks järjekordseid lemmikuid. Peakski täna vaatama.
