Ma olen siin ikka naljaga rääkinud, et peaks oma lood, eriti viimaste aastate lood, mõnele teleproduktsioonifirmale maha müüma, sest sellist seebiooperit nagu on minu elu, ma ei tea, et kellelgi veel oleks ja kui oleks, siis olekski inimestel ehk egoistlik äratundmisrõõm, et oh näe, kellelgi on veel nii pekkis. Nüüd ma aga mõtlen, et vähemalt eelmine hooaeg oleks olnud nii kass, et kui seda oleks reaalselt keegi vaadanud, siis ma usun, et psühholoogide ja psühhiaatrite järjekorrad oleks korraga nii kasvanud, sest inimesed oleks reaalselt nähtust depressiooni langenud.
Mina ise olin kusagil reaalsuse ja hullumeelsuse vahepeal. Ma olin mingi hetk kindel, et keegi jälitab mind ja igakord kui ma koduteel üht meest nägin tegin ma kummalisi kõrvalepõikeid tema “maharaputamiseks”. Võib-olla on ta ka imelik, ma ei tea, kuid tänaseks ma arvan, et ta on lihtsalt üksik inimene, kes mööda tühje hommikusi tänavaid kondas, nii nagu mina. Ma sain sõimu-ja ähvarduskirju, millega ma ei osanud toime tulla paremini kui et saatsin oma mehele väga hirmutava sisuga sõnumeid. Ühel korral postitasin ma sotsiaalmeediasse laulu “jää hüvasti, kollane koer” ja lülitasin oma telefoni 24h välja. Tänaseks on mul oma sõbrannaga kokkulepe, et kui ma tunnen, et kõik on nii peapeal ja sassis, aga ma ei oska ega julge rääkida, siis ma postitan kuhugi sotsiaalmeediasse meie salakoodi “kollane koer” ja ta teab,et vajan abi. Õnneks mulle tundub, et tänaseks olen ma tänu ravile ja sõpradele ning täiesti võõrastele inimestele kõige hullemast mülkast väljas. Eile lugesime me emmega mingit nõmedat “mis on sinu elumoto” tsitaati ja see kõlas midagi säärast, et “õnnelik, ei ole see, kes on tänulik, vaid tänulik on see, kes on õnnelik”. Aru me sellest ei saanud, kuid need kaks sõna jäid mind kummitama. Ma ei ole end pikalt õnnelikuna tundnud, ka tänulik ei ole ma osanud olla, sest ma olen vaevelnud häbi käes, kuid täna mõtlen ma, et pagan kui õnnelik/tänulik ma pean olema selle eest, et kõige hullemas mülkas mulle täiesti võõras inimene lisaks tuttavatele appi tuli. Ähvarduste ja kohtukutsete keskel oli see minu ainus valgus tunneli lõpus.
Ma tegin Idale süüa nii, et keeva vee saamiseks lasin vee läbi kohvimasina ja segasin sinna sisse pudruhelbed, kuna soola ma osta ei raatsinud, siis püüdsin ma selle maitsestada võiga. Ma vaatasin vahepeal meie toidulauda ja mõtlesin, et ahah, see siis ongi see vaesus. Samal ajal süüdistati mind luksuslikus elus ja pillamises. Ma lasin selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest mu ainus mõte oli, et saaks lapsele süüa. Muidugi oleks minust õige olnud Norra kus kurat jätta, kuid ega ka Eestis ei oleks meid tol hetkel ootamas muud kui oma kodu. Miks su mees ei tööta, heideti mulle ette. Mu mees töötaski. Meist ja kodust eemal. Me olime mööda maailma laiali pillutud, mingis mõttes kodutud. Peakohal veel kogu aeg hirm ,et kas kodu jääb alles või mitte. Suhtedraamadest ma ei viitsi isegi rääkima hakata.
Muidugi oleks ma võinud rohkem abi paluda või tunnistada, mis seisus ma hetkel olen, kuid teate, see ei ole nii lihtne. Palju lihtsam on endale valetada, et kõik on tegelikult hästi. Teeselda, sest kellelegi ei meeldi eluheidikud ja veel vähem tahab keegi ise ühel hetkel see heidik olla.
Täna mõtlen ma sellele ajale tagasi ja ei suuda isegi uskuda, et selle üle elasime, ilma suuremate “vigastusteta” – ilkuvad endised tuttavad, õelad kommentaarid, suvaline “pask” on kõige selle kõrval nohu. Teate kui palju mulle öeldi, et mis ei tapa teeb tugevaks ja ma nutsin, sest ma ei tahtnud tugev olla, ma ei jaksanud tugev olla.
Täna küsivad mu sugulased ja tuttavad mult, et kuidas ma kannatan ära igasugu kriitika, mis tuleb näiteks Delfis artiklite avaldamisega, 90% ajast ei pane ma neid isegi tähele, aga ma loen küll kriitikat, sest igas kriitikas võib olla ka kübeke tõtt. Kuigi kriitika mõistesse olen ma peale Mihkel Raua raamatut hakanud teisiti mõtlema.
Täna olengi ma tugevam, kuid kindlasti ikka haavatav ja kui ma varem häbenesin seda, siis täna ma seda ei häbene.
Ja kõik jama, mis ühel hetkel igast nurgast sind lämmatab, lähebki ühel hetkel üle. Aga asendub suurema jamaga. Circle of life.
Mis ma selle postitusega siis nüüd öelda tahtsin? Mõte läks poolel teel kaduma. Ahjaa. See reality oleks ikka eriti masendav reality olnud.Praegu saab meie elus ikka juba rohkem pulli.
Huvitav, kuhu me oleme jõudnud 16 kuuga? Aga viie aastaga.
