Kassidest, koristamisest ja kaltsuvaipadest

Ilmselt olete te aru saanud, et meil on mõnda aega kassid katseajaga toas elanud. Miks nad majast “välja visati” üldse? Ei, me ei ole loomavihkajad ja ma absoluutselt olen tundnud puudust sellest, et Orkut mulle sülle poeb ja Skype graatsiliselt mööda tuba ringi jookseb, kuid nad said välja visatud, et nad pissisid tuppa nii, et nüüd remondi käigus tuleb päevavalgele, et isegi metallraamid on kassipissist läbi roostetatud nende lemmikpissimiskohtades. Me proovisime n+1 varianti ja jah, me käisime ka arstil nendega, aga midagi ei muutunud, meie maja lõhnas aina enam kassipissi järele ning kõik me ju teame, et see ei ole kõige meeldivam lõhn. Nii läksid kassid õue elama. Ma ei teagi, kus Marek oli ja kuidas meil Idaga tuli mõte kassidele katseaeg uuesti anda, aga igatahes ostsime liiva ja uued liivakastid ja mõtlesime proovida. Marek ei olnud küll vaimustuses, aga lubas ka, et esimese pissimiseni.

Tänaseks oleme me kolm kuud kasutanud üht kassiliiva ja tundub, et see ongi imerohi, mis meil puudu oli. Meie kassid on olnud pirtsakad liivade suhtes ja nüüd saan ma aru, et neile ei ole teatud liivad sobinud. Sellest ka pissimiseprobleemid. Kuigi ma siis kahtlustasin ka kättemaksu, sest iga kord kui me kauem kodust ära olime, oli teada, et Skype on meile “meeldiva” üllatuse jätnud.  Asi läks lausa nii “meeldivaks”, et hiljem hakkas ka Orkut meile lausa voodi peale paksemaid üllatusi jätma. Muide ka nüüd sai meil korraks Biosand otsa ja pidin panema liivakasti suvalist kristall-liiva ning otseloomulikult oli kohe ka loik nurgas. Seda me siiski katseaja reeglite vastu eksimiseks ei nimetanud. Asendasime liiva Biosandiga ja kassid käivad kenasti liivakastis. Ptüi, ptüi, ptüi, aga kolm kuud on kassid korralikud olnud. Mul on hea meel, et ma tookord otsustasin Keila loomapoest läbi minna ja müüja mulle seda liiva soovitas.

Ma olen avastanud, et nad on ka söögi suhtes pirtsakad. Viimati ostsin ma neile Desigual Disugual kassitoitu, sest müüja ütles, et see pidi kassikarva panema mõnusalt läikima. Mul on hea meel, et ma väikese karbi ostsin, sest neile vapsee ei meeldinud. Pika hambaga sõid ära, aga näha oli, et see ei olnud nende lemmiktoit. Võib olla ei maitse neile muidugi vaid lõhe ja kanaga oleks teine lugu olnud.

Issand, ma olen nüüd jahunud liivast ja toidust, kui tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis Idast ja kassidest. Ma ütlen ausalt, et ma ootan natuke, et kassid jälle õue koliksid. Mul on lihtsalt nii kõrini, kuidas Ida neid väntsutab ja kuidas me peame ILMA LIIALDAMATA Idat päevas viis-kuus-kaheksa-kümme korda keelama. Skype on lepliku loomuga ja ei kakle, aga Orkut annab peksa Hugolegi, nii pole ime, et Ida on mitu korda Orkutilt saanud hammustada, kriimustada ja küünistada. Valus on ja nutt on, aga ikka läheb ta uuesti neid kallistama ja musitama. Asi pole selles, et ta teeks neile tahtlikult liiga, ta tegelikult tahab neid hellitada, kallistada, musitada ja süles hoida, aga ei taha lihtsalt kuulata, et kassid ei taha sellist hellust. Sama mure on ka Hugoga. Ida kipub teda minema kallistama ja musitama kui Ida magab, magab oma pesas või läheb talle selja tagant kalli tegema. Ka Hugo on hästi sõbralik loom, aga talle (nagu kõikidele koertele?) ei meeldi kui talle liiga selga ronitakse. Päevas paar korda peame me Idale ütlema, et ta ei paneks oma nägu koera näo vastu ja ei hoiaks teda kõvasti kaelast kinni, isegi kui ta tahab vaid head.

Jummel, see lapsed + loomad combo on väsitav. Eriti kuna Ida tahab neile liiga palju hellust pakkuda.

DSC03639

Me oleme sel nädalal olnud laisad, nii et meie kodu oli viie päevaga muutunud korralikuks seapesaks. Ida tuba oli nagu teismelise tuba ja meie garedroob oli selline, et asju sealt enam üles ei leidnud. Ma lihtsalt viskasin asjad üle ukse garderoobi silma alt ära. Kuidagi ei olnud motivatsiooni korralik olla, sest Marek teeb ikka köögis remonti ja maja on niikuinii poolsegamini. Ta pidi sel nädalavahetusel kõik tööd enne puhkust ära lõpetama, aga selle asemel suutis ta haigeks jääda ja magab 38-kraadise palavikuga nädalavahetust maha.

See omakorda tähendab ju ka, et isepuhastuva kodu süsteem on häiritud ja kuigi mina olen mugav, siis ei suuda ka mina seapesas elada ja koristamine tuli mul endal ette võtta. Ausalt meie elutuba oli nagu lastemängumaa ja mul on allergia selle vastu kui elamine näeb välja nagu lasteaed. Ida tuba olgu nagu ta on, ma ei saa nõuda, et seal asjad kenasti rivis oleks, aga elutoa eelistan ma hoida mänguasjavabalt nii palju kui võimalik.

Sünnipäevaks sai Marek Marimellidelt ideaalse (ja natuke naljaka) sünnipäevakingituse. Meie majas kulub igasugu koristusvahendeid nagu…ma ei teagi mida…Neid kulub palju, sest Marek küürib midagi kogu aeg. Irooniline, et nüüd sain mina temale mõeldud puhastusvahendeid esimesena kasutada. Ju see pidi nii minema, sest muidu ma ei oskaks teile neid soovitada. Põrandapesuvahend eemaldas ilma nühkimata terve nädala sodi ja kodu lõhnab mõnusalt (väga õrnalt, ent aimatavalt) männimetsa järele.

DSC03648

Kuna Hugo ei suuda enam parketil väga kõndida, siis oli meil koju juurde vaja vaipu. Ma olin nibin-nabin Jyskist ostmas suvalisi vaipu juurde, aga mingi sisetunne ütles, et see ei oleks õige. Järgmisel päeval jagas üks Pranglist pärit tuttav oma lehel kaltsuvaipa, mis oli nii kaunilt sinimustvalgetes toonides nagu meri, Prangli ja Eesti Vabariik. Meil on kodus üks Prangli fänn (Marek) ja Eesti vabariigi fänn (Ida), nii et õigemat vaipa ei oleks meie koju saanud tulla. Ma tellisin lausa ühe veel, sest mu meelest on see nii ilus. Mu tuttav ütles kaltsuvaipade kohta nii kenasti – nendega on nagu loomadega, need peavad õige kodu leidma ja inimesed jagunevad kolmeks. On inimesed, kes jälestavad kaltsuvaipu, on inimesed, kes panevad need põrandale, aga ei oska neid hinnata, ja on neid, kes jäävad nende ilu imetlema. Ma seda konkreetset vaipa imetlesin pikalt. Mu meelest on see niiiiiiiiiiiiiiiii ilus. Sama ilus nagu Ida toa Leeda Otsa vaip.

DSC03650

Kaks tundi hiljem on meil Idaga kodu koristatud. Tegime klassikalist Eveliisi koristust. Asjad kokku ära, suurem tolm ära, põrandad puhtaks ja kui pildilt vaadata, siis tundub, et on korras küll. Marekile jäävad (kui ta ikka enne reisi kuidagi terveks saab, tai boh kui ta kavatseb nii haige olla, et minuga Itaaliasse ei tule!) diivanialused, wc-pott ja muud sellised kohad, mida ma ei viitsi küürida. Ja nii nagu keegi juba Facebookis kommenteeris, minust oleks väga inetu ta eest kõik koristus ära teha. Isepuhastuva kodu süsteem ei pruugiks seda üle elada ja ma ei taha tõsisemate riketega riskida.

DSC03658DSC03664

Kuidas ma enam kunagi üllatussünnipäeva ei korralda. Vist. Või siiski.

Marekil oli jaanuari alguses juubel ja mul oli tegelikult juba ammu peast läbi käinud mõte, et võiks talle üllatuspeo korraldada,  Marek ise hakkas ka mingi hetk rääkima, et ta nii tahaks oma sünnipäeva Pranglis pidada. Jahus sel teemal ikka päris pikka aega, aga hakkas siis kartma, et äkki inimesed ei tule ja ma ei tea mida veel ning andis kõikidele teada, et kahjuks toimub pidu ikkagi kodus Ussipesas. Mulle oli ka jäänud pähe kummitama see sõna “kahjuks”. Pekki küll! Teeme ära, mõtlesin ma ja kirjutasin mõttest Mareki Prangli sõpradele. Piisavalt hullumeelne idee, keset talve saarele pidu korraldama minna, aga kõik olid kohe käpad.  Organiseerimine läks ladusalt. Kuupäev oli paigas juba eelmisel nädalavahetusel ja sõbrad leidsid väga loogilise põhjuse, kuidas  Marek ka saarde meelitada. Sajal erineval põhjusel, muu hulgas ka see, et 19.01 sobis rohkematele, pidime me sünnipäeva lükkama edasi sellele nädalavahetusele.

See oli juba keerulisem, sest Marek tahtis välja saata oma kodus toimuva sünnipäeva kutsed ja ei tahtnud kuuldagi midagi sellest, et ta peaks sünnipäeva veel nädal edasi lükkama. Suurimaks mureks sai, kuidas ta Pranglisse kupatada laupäeval kui ta teab, et tal on kodus õhtul sünnipäev. Lisaks organiseeris ta ise kogu aeg midagi oma sünnipäeva jaoks, mida toimuma ei pidanudki. Ainult tema ei teadnud seda. Ütleme nii, et tänu temapoolsele oragniseerimisele hakkasid kõik juba kahtlema, et kus see pidu siis lõpuks ikka toimub. Ja isegi kui keegi oleks tundnud kiusatust kogemata midagi välja rääkida, siis see oleks suhteliselt võimatu olnud. Keegi ei saanud valede ja kuupäevade rägastikus enam midagi ise ka aru.

Tänu sõpradele sai Marek siiski reede õhtul Pranglisse saadetud. Ka see ei läinud niisama lihtsalt, sest paar päeva varem hakkas Marek “jonnima”, et ta on ikka nii väsinud ja tahaks lihtsalt kodus olla. Ma ei saanud ju hakata sundima ka, et sa pead minema, see oleks kahtlane olnud. Mitte et ma tal väga keelaks minna, aga minul Mareki asemel oleks kahtlus tekkinud, et miks ma ei taha et ta mulle koju appi jääks koristama ja süüa tegema. Viimane ja kõige keerulisem asi oli aga Mareki saarel hoidmine meie saabumiseni. Ma olin valesti aru saanud paadi väljumisest. Arvasin, et mandrilt läheb paat välja 15.30 ja siis 16.30 saarelt ehk et kui Marek hakkab paadile minema tuleme meie paadist talle vastu. Tegelikult tuli aga paat Pranglist välja 14.00, nii et Marek oleks igatepidi enne meid paadile läinud. Kuidas teda nüüd saarel kinni hoida nii et üllatus ka säiliks?Ainsa mõttena tuli mulle pähe, et helistan talle ja ütlen, et mina ka täpselt ei tea, miks, aga ta ei tohi minna 14.00 paadile, et olgu 16.30 sadamas ja mingu mänguga kaasa. Muidugi hakkas Marek muretsema, aga rahustasin teda, et kui sõbrad on lubanud, et ta jõuab õigel ajal oma sünnipäevale Ussipessa, siis ta ka jõuab.

Meie istusime paati ja lootsime, et paat väga ei loksutaks. Meil oli ikka veel viimane Rootsi reisi surmahirm meeles. Ütleme nii, et ikka loksutas küll ja korralikult. Kelle tobe idee see oli pidu saarel pidada?

Lõpuks jõudsime me saarele ja nägime Marekit sadamas ootamas. Kui ta Idat nägi oli sõpradelt küsinud, et kas see on minu laps ja muudkui lihtsalt vaadanud, et no kuidas. Alles siis kui sõbrad ütlesid, et mine siis ometi lapsele vastu, sai Marek aru, et olime talle sünnipäeva saarele toonud. Üllatus oleks kindlasti veelgi suurem olnud kui meid oleks rohkem olnud, aga erinevatel põhjustel jäid viimasel hetkel mõned külalised tulemata. Kahju ikka, aga samas ei muutnud see üllatust. Marek on muidu üsna terav pliiats, aga ta ei olnud viimase hetkeni tulnud selle peale, et me ise saarele tuleme.

Tulime! Väljas puhus kohutav tuul ja talvine Prangli on ikkagi hoooopis midagi muud kui suvine Prangli, aga vahet ei ole – me oleme ju sees soojas. Soe on suhteline mõiste. Mul on natuke hea meel, et Heilyle ka kuupäev ei sobinud, ta oleks külmuks surnud – tal on isegi meie juures, kus meil on toas üle 20 kraadi alati külm – ja see oleks mulle kalliks maksma läinud.

Sünnipäev toimus remonti ootavas sadamakohvikus, mille Mareki sõbrad olid hubaseks muutnud. Toas sees oli tõesti soe, aga millega ma ei olnud arvestanud oli tuul ja torm ning väli-wc. Välivetsus käimine  keset tormi ja pilkases pimeduses on omaette kogemus. Õde lubas mu maha lüüa, et ma sellise pisiasja talle mainida unustasin. Lõppkokkuvõttes jäi ta ellu, isegi nautis seda metsikut saareelu ja järgmisel päeval toimunud lumesafarit.  Mis tal viga oli nautida, ta oli korralik ja käis kogu aeg peo ajal vaatamas, et tema toas ahjus ikka tuli oleks. Nii sai tema magada soojas toas. Meie sõbrannaga unustasime sellisele pisiasjale mõtlemast, sest kui me toast ära läksime oli ahi ja tuba jumalast soe, tuul ja torm aga keerutasid toa nii külmaks, et hommikul ärgates olime me nagu jääkambris. Samas kui äkki Heily oleks ka meiega olnud, siis ta oleks ehk meie toal ka silma peal hoidnud ja me oleks ka ikkagi soojas magada saanud.

Minul ei olnud külm magada, sest Ida oli mul kaisus ja me soojendasime üksteist, sõbranna pidi aga öösel isegi Marekile kingitud koeravillased sokid jalga tõmbama. Oma lollusest magasime me parajalt ekstreemsetes oludes. Mulle tuli meelde raamat, mida ma hiljuti lugesin, kus  üks mees pidi sakslaste eest põgenedes nädalaid ja kuid külmas, lume alla maetuna, magama. Mulle tundus, et me magasime sama ekstreemsetes oludes. Mul oli terve eilse õhtuni sellised külmavärinad, et ma lubasin, et ei korralda enam kunagi ühtegi üllatuspidu. Vähemalt talvel. Vist.

Sest tegelikult kui aus olla ei olnud see olukord nii ekstreemne ka ja kui teile jääb mulje, et ma virisen, siis sugugi mitte, pigem oli see naljakas. Rääkimata vahvatest emotsioonidest, meeleoludest ja naljadest, millest veel pikalt pikalt röökida ja mille üle nalja visata. Nii et kui küsida, kas ma läheksin uuesti sellisele talvisele Prangli sünnipäevale, siis miks ka mitte. Põhiline on soojad riided ja mitte unustada ahju kütta.

dsc03055dsc03058dsc03063dsc03066dsc03099

Pidu oli vägev. Tublimad lõpetasid varajastel hommikutundidel. Oli tantsu, karaoket ja romantikat. Romantikat suure algustähega. Saate aru, mu mehes tärkas selline romantik, et muudkui ajas mind taga ja tahtis musutada. Pole teine selline olnud ka siis kui me alles kurameerima hakkasime. Naersime sõbrannaga, et hea et meist teises majas magas, et muidu oleks veel Idale väikese õe või venna hakkama pannud. Vot mis moodi võib üks üllatussünnipäev mõjuda. Jube värk eksju!

Peo tagajärjeks – ma olin niigi nohune ja külmetunud ning kindlasti ei tulnud kasuks see, et mul mingi hetk oli vaja tuisus ja tormis ilma jopeta Idale järgi minna – on see, et ma istun täna kodus. Totaalselt haigena. Läksin hommikul kenasti tööle, aga seal arvati, et ma võiksin oma asjad võtta ja ära minna. Nüüd ma siis istun kodus saja teki all ja joon kuuma kanapuljongit. Aga ikkagi oli kõik see seda väärt!

Nii tore oli näha kui palju see sünnipäev teda rõõmustas.

 

11

Meil oli reedel pulma-aastapäev. Kuna see oli meil nö ette ära tähistatud Mesi Tare saunapaadis ööbides, siis suuri plaane ja pidustusi me ette ei näinud ega planeerinud. Tegelikult pidi ju olema lausa nii, et Marek on sõpradega Pranglis ja mina sõbrannadega Peipsi ääres. Läks aga teisiti. Peipsi asemel läksime kõik Pranglisse.

Kui aus olla, siis korraks mõtlesin küll et võiks ju Idale hoidja leida, et kahekesi minna vahelduseks, aga samas tundus see nii mõttetu ja vale. Selles mõttes, et Prangli on nii lapsesõbralik saar ja Ida ei vaja seal ka erilist hoidmist. Seal on kanad, kuked, jänesed, kassid, koerad, kes talle piisavalt tegevust pakuvad. Lisaks veel teised lapsed, kellega aias (tahtsin kirjutada mööda saart, aga mõtlesin, et ei saa ju, pärast arvatakse, et ei hoiagi lapsel silma üldse peal) ringi joosta. Lapsele puhas paradiis. Minu plaan oli laias laastus  ka lihtsalt puhata ja püüda ühe teise saare elust pajatav raamat läbi lugeda kui Ida magab ja mees veel pole magama tulnud.

Läks aga teisiti.

Ida jäi koos lapsehoidjatega koju ja meie läksime nädalavahetusele vastu kahekesi. Või noh suuremas seltskonnas, aga ilma lapseta. Kaasavõetud arvutit ei võtnud ma kordagi kätte, raamatust sai ka vaid 53 lehekülge loetud. Aga ei, see pole jumala eest etteheide. See on algus sellele, et öelda, et ootamatult sai sellest nädalavahetusest üks parimaid pulma-aastapäeva tähistamisi. Lõõpimist tuli palju taluda, juba lapsehoidjate poolt, olin ma ju just kirjutanud “spaasse seksimise” loo ja nii pidid kõik ära mainima, et olgu meil siis tore “puhkus”. Tegelikult pean ma tunnistama, et me oleme lausa nii igavad, et spaa-puhkus kui last pole kaasas, tähendab meie jaoks enamikust kordadest “magameendvälja”- puhkust, aga see selleks.

Hommikul käisime nagu traditsiooniks saanud saare tuuril. Aastaid ja aastaid on seda tiiru käidud, aga ikka on tore. Marek, juba poolkohalikuna, teab vist juba iga nurka ja nurgatagust, aga kui on vaja giid olla, siis teeb ta seda suurima hea meelega ikka. Mina teisiti isegi ei oska. Ma ei käi saarel nii palju tihedalt, et mul võiks sellest rannas ja metsas uitamisest kõrini saada. Sõltuvalt aastaajast korjad kas lilli, mustikaid, seeni, joonistad liivale, laod kivist torni, kastad kasvõi varbad vette kui rohkem ei julge või oled trikoo maha unustanud. Iga kord haarab see muinasjutuline idüll mind enda lummusesse.

40051360_1885582091480326_1416886840249548800_n

Marek oli mind köögitoimkonda ka kirja pannud, ent ootamatult läks veel ka nii, et seljankapõhja hakkimise asemel õnnestus mul hoopiski minna vaatama etendust, kuhu enam pileteid ei müüdud. Lugu rääkis kohalikust elust ja “Eestiranna” hukust – tegemist oli tagasivaatega II maailmasõja aega, mil sundmobiliseeritud Eesti mehed, keda ootas ees ränk saatus surra Siberi tööpatareis või märg haud Hara lahe miiniväljal, pääsesid tänu rannarahva kangelaslikkusele Prangli saarele… Mulle jubedalt meeldis. Lihtne aga mitte labane, nagu teinekord sellised lihtsad suvelavastused kipuvad olema. No et saaks maksimaalselt igasugu publikut kohale meelitada ja naerutada. Ega ka mitte liiga diip, et jääks rõhuma. Samas kujutan ma ette, et kohalikele võivad saare elust rääkivad etendused, kus naljad nende kohta kipuvad korduma, juba tüütuks muutuda.  Ikka see sama, et tulevad noored, kes tahavad pidu ja kes ei saa aru, kuhu nad on sattunud, et levi ei ole ja pood on juba kell kaheksa kinni. Turistile aga pakkus see etendus küll kindlasti positiivse emotsiooni. Väga kiidan noori näitlejaid ka.

40222269_1885582008147001_7751853152470564864_n

Päeval olime me kõik suhteliselt kindlad, et läheme sadamakuuri peole. Mina mitte nii väga kindel, sest esiteks ei ole ma väga suur pidutseja enam, teiseks ei fänna ma sellist muusikat, mis ma eeldasin, et seal ees ootab, kolmandaks olin ma väsinud ja neljandaks hommikul oli vaja köögitoimkonna pärast vara tõusta. Suurem osa meie seltskonnast oli samuti peo mõtte maha laitnud ja puges igaüks vaikselt ära oma tuppa, vaid käputäis oli peole minemas. Mina olin samuti tuppa magama minemas, lihtsalt ei viitsinud vihmas jalgsi enam sadamasse kõmpida, aga kui kohalik takso järele tuli, mõtlesin ma ootamatult ümber ja liitusin peoseltskonnaga.

Parim otsus üldse!

Me oleme Marekiga küll eraldi peol käinud, me oleme sel suvel perena koos palju käinud ja teinud, me oleme Marekiga kahekesi käinud ikka aegajalt spaatamas või niisama hotellis puhkamas, aga peol käisime me koos viimati umbes kolm aastat tagasi. Pole otseselt puudust ega vajadust ka tundnud, aga teate, ma ei mäletanudki enam kui tore on ka vahelduseks lihtsalt pidutseda. Tantsida, nii et ei ole ora tagumikus nagu mul tavaliselt kipub olema, sest ma ei oska tantsida. Laulda, nii et vahet pole kas kõvasti ja valesti. Olla oma mehega koos heas seltskonnas ja lasta end lihtsalt vabaks. Ma sain korraga isegi aru, miks inimesed vabatahtlikult tantsimas käivad. See võib nii vabastav olla. Elad lava ees kaasa bändile ja unustad tolle alati kaasaskäiva ora. Ma peaks püüdma seda ora tihedamini eemaldada! Ma tundsin, kuidas ma olen täis uut energiat ning valmis nüüd kogu selle messitralli Helsinkist Kölni ja Dubaini ära tegema nagu naksti.

Ja muide see bänd, mis ma arvasin, et ei kõlba kuke saba allagi, oli vaimustav. Ansambel Onud on täiesti suurepärane! Väga soovitan minna kui nad mõnes sellises romantilises sadamakuuris esinevad.

40058935_453857258457074_6488167615280709632_n

Kell neli varahommikul saatis Marek mind kambrisse magama. Ise tahtis veel teistega edasi peole minna. Või tagasi, kuidas võtta. Sättis end maja ette kivile istuma ja nö kohalikku taksot ootama. Pool tundi ootas, aga kui hommikul hülgejahile minevad kohalikud teda merele kaasa kutsusid, otsustas nii jahi kui peo asemel naise kõrvale kambrisse kobida.

Kell kaheksa tirises äratuskell. Marek lasi mul edasi põõnata ja toimkonnast ära vingerdada, ise läks kohusetundlikult appi. Ajas mind üles alles siis kui vaja oli praami peale minna. Vot see on armastus! Talu perenaine tõi mulle kiiruga veel värske siiaga röstsaia ja tassi kohvi, et ma tühja kõhuga Eestisse mandrile ei peaks minema. Ma saan ühe enam aru, mis Marekit selle pisikese saare juures köidab ja miks ta nagu omamoodi Nipernaadi kohe kevade saabudes saarele tikub igal võimalusel ning ei taha tagasi tulla enne kui Katariina Jee järele tuleb.

40291910_1885582118146990_1429836948331036672_n

Jah, see oli ilma kahtluseta üks parimaid pulma-aastapäeva kinke. Ilma imeliste lapsehoidjateta poleks see võimalik olnud, ma ei oska neid isegi vääriliselt tänada. Vähe sellest, et laps oli hoitud, oli meie maja ümbrus (ja see ei ole väga väike!) filigraanselt ära niidetud, maja oli koristatud, isegi meie pesu oli pestud. Laual ootasid värskelt korjatud metsalilled. Täiesti uskumatu nädalavahetus oli.

Kiri kurjale naisele

Ma sattusin poolkogemata ühe ettevõtte suvepäevadele. Meeste seltskond, aga naised-lapsed tohtis ka kaasa võtta ja nii oli seltskonnas ka paar perekonda. Toredad inimesed. Väga meeldiv seltskond oli. Päeval. Õhtul  digimuutus üks tore ja seltskondlik naine kurjaks naiseks. Uskuge mind, kui ma ütlen kurjaks, siis ma ei mõtle enda moodi kurjaks, vaid nii kurjaks, et isegi mul tuli hirm peale. Mis mõttes, ei läinud mees koos perega magama, vaid otsustas koos töökaaslastega peole minna? Milline jultumus! Pilk, mis naise silmist paistis, oleks võinud tappa. “Tule ka kaasa!” ütles mees ja sai sõimata, et kuhu ma siis sinu arvates lapsed jätan. Njah, eks ma ka ei jätaks lapsi üksinda ja eks ta natuke ehk on ebaaus, et naine peab lastega jääma, aga kui on mehe töökoha suvepäevad, siis tundub mulle, et on okei, et mees on see, kes peole edasi läheb.

Kiiruga (see lihtsalt nõuab eraldi postitust) ütlen ma, et mul ei ole nii lõbusat pidu koos oma mehega olnud ilmselt Malluka pulmast alates ja see pulm oli ikka väga pikka aega tagasi. Meie seltskond läks peoruumi, tantsis end ribadeks ja jõi gin’i kokteile nagu puberteedid. Välja arvatud üks mees. See, kelle kuri naine koju jäi. Ta oli väljas, rääkis inimestega juttu, ei joonud nii nagu teised, vaid lürpis ühte kokteili terve õhtu. Oli ilmselt kogu saare peal kõige adekvaatsem inimene üldse. Ontlik ja korralik. Kui ma küsisin, miks ta naine nii kuri on, rääkis ta naisest vaid head, kuigi ma lõõpisin ja norisin, ikka ei tulnud sealt naise kohta ühtegi halba sõna. Samas oli näha, et mehel oli hea meel, et ta sai korraks lõõgastuda. Ma panin seda õhtul/öösel tähele, aga sain sellest paremini aru alles hommikul. Põhjustest ka.

Kell neli varahommikul jõudsime me ööbimiskohta tagasi. Pugesime igaüks oma urgu ja ärkasime hommikul alles siis kui oli vaja paadi peale jõuda. Kõigil oli lõbus tuju. Välja arvatud kurjal naisel ja ta mehel. Naine oli veel kurjem. Kuri nagu herilane. Sest mis mõttes mees ikkagi keelust üle astus ja peole läks. Koju jõudes pakkigu asjad ja koligu välja.

Kallis kuri naine, ma pean sulle nüüd midagi ütlema. Esiteks ütlen ma sulle, et see on ebanormaalne, et oma ebakindluses seod sa mehe enda külge kinni ja keelad teda nagu väikest last. See on piinlik. Ma saan aru, et võib olla on minevikus mees su usaldust kuritarvitanud, aga elu lõpuni ei saa vihaseks ja kahtlustavaks jääda. See ei tee midagi paremaks. Kui ei suuda lahti lasta ja andeks anda, siis tuleb lahku minna. Kui lahku minna ei taha, tuleb elada ja lasta elada. Inimestel ON vaja oma aega, hingamisruumi. Oma sõpru. Võimalust sõpradega koos käia ilma, et keegi kogu aeg kontrolliks ja keelaks ja käsiks.

Teiseks ütlen ma sulle, et ma tean küll, mis mängu sa mängid. “Paki asjad ja koli välja!” mängu. Sa tead, et su mees ei lähe kuhugi, sa ootad et ta anuks ja paluks, põlvili andeks paluks, et ta on valesti käitunud (jap, jap,sest see oli ju vale käitumine?!) ja sulle haiget teinud, sinu tunnetest mitte hoolinud. Sa oled sellega harjunud. Sa tead! Kui ma saaks su mehele nõu anda, siis ma ütleks talle, et ole mees ja pakigi oma asjad. Seda sa ju ei ootaks? Sa kardad temast nii ilma jääda, et sa püüad teda nii maha trampida, et tal ei oleks endasse ei usku ega ka jugust. Ära pillu selliseid sõnu, kui sa neid ei mõtle. Ühel hetkel saabki su mehel kopp ette või ühel hetkel ta kuulabki minusuguse kohutava inimese nõu ja astubki minema. Siis oled sina üksi ja kibestunud. Ära alanda oma meest. Hinda teda hoopiski kui head meest, isa ja töötajat. Veelkord, lase vabaks, ela ja lase elada!

Kolmandaks on mul sulle üks lihtne nõuanne: Sa ei ole oma mehele ema. Ole talle naine! Tee proovi. Ja kui ta läheb töökaaslastega välja, siis ära istu öö otsa üleval taignarull käes, vaid küsi hommikul oma mehelt, kas tal oli tore. Kuna sa viimati oma mehe ja tema soovide peale mõtlesid?

Ma tean, et ei ole ilus niimoodi kellestki blogida, aga ma ei saanud vaiki olla. Ma olen küllalt neid kurja naise nalju kuulnud, kuid ma arvasin, et SELLISE kurja naise olemasolu on müüt, linnalegend. Ma ei ole ideaalne naine, kaugel sellest, aga pagan noh, ma ikka tunnen kaasa kõikidele meestele, kel sellised naised, kes oma meest lõa otsas hoiavad, kodus on. Mis elu see on? 

Emporio Armani ja kokaiin

Paljudele võib tulla üllatusena, et ma ei ole terve elu keskealine olnud. Mis omakorda tähendab, et ma tean nooruse lollustest üsna palju. Lausa nii palju, et kui ma sel jaanipäeval Prangli saart lammutavaid noori vaatasin, hakkas mul piinlik, sest ma mingil määral tundsin end ära. Ma ise ei ole küll mitte kunagi lammutanud, kakelnud ja otseselt lällanud, vaid pigem olen püüdnud olla “see nohik”, kes ütleb, et palun peitke autovõtmed ära, aga sellises seltskonnas olen ma olnud küll.

Ma mõtlesin, et ei peatu pikemalt rohkem sel teemal, sest Facebookis sai peaaegu kõik, peale mu ülima vastikustunde selliste inimeste vastu, juba ära öelnud, kuid kripeldama jäi.

Mulle meeldib jaanipäevaga seostuv romantika – sõnajalaõied, armunud paarid, lillepärjad, jaaniussid, süüdatud lõkked. “Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi” ümisevad ja heas tujus inimesed. Eriliselt romantilsena kõlab mu jaoks jaanipäev mere ääres, mõnel Eesti väikesaarel. Ma ei ole ilmselt ainus, saared on jaanipäeval turistidest paksult täis.

Meie olime sel aastal turistid Pranglis. Tegime 16km jalutuskäigu mööda mereäärt, korjasime lilli, tegime kimpe, grillisime, käisime külapeol, laulsime, tantsisime, nautisime loodust ja puhkust.
“Näe, mingid viielised!” kommenteerisid meid meiega samas puhkemajas ööbinud pidulised, tõmbasid viinapudelil korgi maha, keerasid makil muusika põhja ja rõõmustasid meid kõiki narkomuusikaga. “T…ra”, “p…tsi” olid sidesõnad, mida me kuulsime terve õhtu. Meie naabriteks olid kõige ehtsamad ossid. EA7 dressipluuside ja Nike dressidega. Tüdrukud nägid välja nagu Barbied, aga olid koos voorimehena ropendavate mitte-Kenidega.

Tund peale nende saabumist oli pilbasteks lõhutud puhkemaja keldriuks, vaid loetud hetked hiljem katki sõidetud kellegi võrr, veoautovõtmed ära varastatud, et saaks pärast salaja sõitma minna, puhkemaja omaniku auto endale sobivasse kohta pargitud, lihtsalt naljaviluks. Mis te arvate, mida pakuti lõhutud võrri omanikule? Kokaiini! “Me maksame kokas, pole probleemi, meil tuleb täna kokalast peale,” kiitlesid nad. “Me oleme Tallinnast, me maksame” suhtumine oli kuulda üle saare. Hommikuks oli puruks tantsitud suur puidust laud ja pingid, maas olid klaasikillud lõhutud lambist. Kõikjal olid nende liivased ja märjad riided. Idioodid, käisid purjus ja kokase peaga ujumas, mõtlesin ma. Kuulsin neid veel mingist paadist rääkimas ja jõudsin veel mõelda, et kas nad tõesti rääkisid kellegi pehmeks ja said veel öösel endale paadi, aga rohkem sellesse vestlusesse ei süvenenud.

Jalutama minnes nägime, et meres on tagurpidi mitu paati. Tea, kas mingi kohalik komme,mõtlesin ma veel. Ilus instapilt. Aga ei, see ei olnud kohalik komme. Narkoturistid olid kõik paadid lahti harutanud, tangidega ketid lahti muukinud ja paadid merele jätnud. Hea, et seal ees oli pilliroog ja tuul teiselt poolt, muidu oleks paadid kõik kadunud. Õhtuks olid narkoturistid sisse murdnud lauta ja võtsid kaasa lambatalle, kelle nad siis nööri otsa sidusid ja laua peale kepsutama panid. Sest naljakas ju.

Kas värdjad on selliste turistide kohta palju öeldud?

Pole siis ime, et paljud mu tuttavad ei tähista enam jaanipäeva. See on eestlase jaoks vaid võimalus läbustada. Ja ma ei pea silmas veidi švipsis peaga süldibändi saatel jala keerutamist. Vaid võimalus juua, lammutada, “kui keegi midagi ütleb, taome ära”. Lähed saarele külla ja jätad maha läbu, sest on ju ometi jaanipäev ja kord aastas ju võib rihma lõdvaks lasta ning tra, rahas pole probleem. Ärge vinguge, et natuke mõni asi katki läks. 
Vastik on vaadata selliseid inimesi. Häbi on. Aga miks on häbi minul ja mitte neil?

 

Tuleme tagasi alguse juurde. Ma olen noor olnud, lollusi teinud ja mingil määral ma saan aru noortest. Oot, aga saarel lammutav seltskond EI OLNUD enam noored – nad olid minuvanused. Ja see teeb juhtunu  rõvedaks. Kui meie olime 20aastased ja kasvasime aastatega pidutsemisest välja, siis need narkoturistid on täpselt sellised, kes on kuhugi aega kinni jäänud. Kes 10-15aastat tagasi on olnud coolid, kõvad kutid, kuid kes ei saa aru, et vahepeal on aeg edasi läinud – Emporio Armani dressipluus ja kokaiin ei avalda enam muljet. Et neil aga muid saavutusi elus ei ole ja nad tavaelus on ilmselt kas kalevipojad või lihtsalt mõne rikka issi ebaõnnestunud võsukesed, siis nende ainus võimalus pea 40aastasena ongi end kusagil maakohas välja elada.

Seal on neil karistamatuse tunne, nad tunnevad end jumalana, sest iga vähegi mõtlev inimene hoiab neist lihtsalt eemale, eii tee neist pilti, et nad sotsiaalmeediasse üles riputada, ei sõnele nendega, ei vaidle nendega, sest keegi ei taha oma pidu/nädalavahetust/puhkust ära rikkuda. Täpselt nagu see  seltskond. Kuigi ma pean ütlema, et kui ma Idaga jaanipäeval peolt tagasi tuli, suhtus kogu see seltskond minusse väga sõbralikult, küsisid, et ega muusika ei sega ja tulgu ma ütlema kui laps magada ei saa ehk siis mul isiklikult ei oleks ühtegi pretensiooni (niimoodi jätsid nad mulle mulje kui lihtsalt tavaline pidutsev seltskond).

Kui narkoturistid lahkuma hakkasid, selgus, et majast on ühtteist kadunud. Mis te arvate, mis juhtus siis kui seltskonnalt küsima hakati, kas nemad on asjad ära kaotanud? Muidugi lubati neile pasunasse anda, lausa maha lüüa, alusetute süüdistuste pärast. “Tulge vaid mandrile ja lööme teid maha!” ähvardas seltskond isegi siis kui kadunud asjad nende kottidest leiti.

Facebookis kirjutasid mõned teist kommentaari, et sellised inimesed tuleks avalikku häbiposti panna ja neilt trahvi nõuda, sest muidu nad jäävadki niimoodi lammutama, aga kui keegi lubab sind maha lüüa, mida te siis teeksite. Ma küsin kohe päris ausalt, kuidas teie sellise olukorra lahendaksite? Saarel oleks jaanipäeval nagu kaks erinevat dimensiooni olnud. Üks imeilus romantiline lilleline jaanipäeva-Prangli ja teine osside poolt lõhutud ja lammutatud Prangli.

 

 

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, rinnust saadik kõrgub kastehein…

Negatiivsed emotsioonid jaanipäevast on Facebookis välja elatud ja saab keskenduda vaid positiivsele. Ehk siis kui saart rüüstanud ossid kõrvale jätta, siis oli selle aasta jaanipäev täpselt selline nagu jaanipäev minu jaoks olema peab.

Ilus ilm, kaunis koht*, hea seltskond, maitsev toit, mõnus muusika, väikene pidu, jalutuskäigud metsas, rannas ja lilled, lilled, lilled. Prangli on selles mõttes minu jaoks täielik paradiis, sest no nii palju ilusaid metsalilli. Ja kui su venna õde on florist, kes neist ka imelise kimbu kokku teeb, siis võib juhtuda, et oled nii kade ja vead kimbu mandrile kaasa. Lihtsalt ei raatsinud sinna jätta.

Kuna meie seltskonnas oli ka üks puhtatõuline vegan, oli meie jaanilaud väheke teistsugusem. Käisin veel reedel Ülemiste parklas Vapper Uba šašlõki järjekorras seismas ja pean tunnistama, et üldse ei kahetse, et seal vihmas seisin. Need sojašašlõkid olid niiiiii head. Nagu niiii head. Ma ei oleks ise ka uskunud, aga kuna mu lihašašlõki soolikas on niigi aastatega üsna kokku kuivanud, siis see oli kindlasti üks selline uus toode, mida teinekordki grillipeol vardasse panna. “Gilu” oli täitsa kilumaitsega ja kuigi baklažaanitekstuur päris kalameest ära ei peta, siis vähe võhikuma suudab täitsa ära petta. Lapsed küpsetasid kaasa muffineid ja leiba (see Ida imeleib, kuhu ta KÕIKE sisse pani ja mis täiesti imehea välja kukkus!) ning nii oli ka magustoit olemas. Tegime küll Kaisa üle nalja ja pakkusime talle hommikusöögiks värsket muruvarrast, kuid tõde on tegelikult see, et vegan jaanipäev ei ole mitte üleelatav, vaid täiesti nauditav. Mõnus vaheldus.

Hülgeliha sõime ka. Ei saa öelda, et otseselt ei maitsenud, aga uuesti ka maitsma ei kipu. Nagu keegi kommenteeris, siis hülgega peab samastuma, et see maitseks. Ma jätan selle samastumise teistele. Proovisin hanelihaga samastuda, aga ka see oli minu maitsemeelte jaoks liiga ekstreemne. Hommikul lugesin rannarahva toiduraamatust, et Pranglil söödi vanasti ka keedetud hüljest ja kui küsisin, et kuidas see maitseb, sain vastuseks, et ekstreemsuse mõttes ehk korra sööd, aga rohkem küll ei taha. Pagan kui hea, et ma vanal ajal ei elanud.

Ühtlasi on jaanipäev ainus kord üldse, kus ma täiesti vabatahtlikult olen nõus kuulama “umtsaumtsa muusikat ja selle saatel isegi jalga keerutama. Mulle tundub, et selline süldimuusika on osake jaanipäevast ja kui see pole otseselt läbu, siis on jaanipäeva külapidu pigem mõnus vaheldus argipäevale. Samal ajal kui me olime Pranglis, olid meie kodus külalised Prantsusmaalt, kes soovisidki Eesti külajaanipäeva kogeda. Jäid väga rahule. Ilus oli olnud.

Jaanipäev ongi tegelikult ilus. Romantiline ja nunnu.

*Juba vist kaheksa aastat puhkame me vähemalt korra aastas Pranglil (Marek muidugi veedab poole oma suvest seal) ja ühes puhketalus. Praaga talus. See on täpselt selline koht nagu oleks maal vanaemal külas. Kuked, kanad, kassid, koerad…Äärmiselt mõnus pererahvas – nii et jääb mulje nagu teaksid neid juba ammusest ajast ja külastakski vanu tuttavaid. Kaheksa aastaga muidugi muutuvadki inimesed tuttavaks, aga ka Kaisa, kes oli Pranglis esimest korda, tundis sama. Seda, et oled oodatud. Nagu pereliige. Mitte lihtsalt üks turist. Minu arvates on Praaga ehe Prangli. Kui tahate kogeda, minge neile ise külla ja veenduge, et ma räägin tõtt!

** Õllepudelit ei peitnud nimelt päisepildilt ära. Natuke sümboliseerib jaanipäeva. Aga heas mõttes. Ma ei kavatse hakata sõrme viibutama ja ütlema, et alkohol paha, ei ole alkohol paha, alkohol ongi lihtsalt sõna otseses mõttes tarkade inimeste jook.

Same same but different

Meil olid reedel ettevõtte suvepäevad. Suvepäevad nagu suvepäevad ikka. Läksime ühel õhtul saarele, tehti nalja ja järgmisel hommikul tuldi tagasi. Kuna suvepäevad toimusid Pranglis, kus minu Nipernaadi suurema osa oma suvedest veedakski ja me pole perega just väga palju koos teinud, siis otsustasime me, et Marek ja Ida tulevad ka saarde ja mina liitun nendega laupäeval kui töökaaslased tagasi mandrile lähevad.

Pranglis oleme me käinud n+1 korda, et tahaks ju öelda, et mis seal ikka enam erilist on, millest isegi blogipostitust kirjutada, aga sellel saarel on mingi oma vaib olemas. Selline pisike saar, kust ei ole veel euroremont otseselt üle käinud ja elu on ehe, selline nagu ta väikesaarel olla võikski. Natuke lipp lipi ja lapp lapi peal, aga nunnu, puutumatu loodus ja muhedad kohalikud. Aastatega on küll lärmakamaks läinud ja kapitalismi kohalolu on ikkagi arusaadavalt aina rohkem tunda, kuid asjad on ikka veel tasakaalus. Ehk ikka jääb ka nii.

Meil ei ole Pranglis oma suvilat, kuigi mõnikord jääb mulle tunne, et Marek on end sinna saarele nii sisse söönud, et ta nagu osaliselt elakski seal. “Oot, sa oled seal Taavi juures või?” küsis ta minult kui ma seletasin, kust ma nende juurde “koju” tulema hakkan. No kust mina tean, kas ma olen Taavi juures. Lasin end Mareki ja Ida juurde ära visata, selgitasin, et mul mees ja laps ootavad ja juba teadsid kõik, et “aa, see on ju see halli peaga mees, kes Iivariga koos kalal käib”. Nojah. Samal ajal kui mina olen rohkem nagu turist, on Marek nagu kohalik. Ja hoopis teine inimene. Muidu peab kõik olema viimase vindi peal puhas ja korras, aga saarel toob mulle veini pesemata klaasist. “Ei mina viitsi,” vastas ta kui ma nina kirtsutasin. “Ja vaata mu jalgu,” näitas ta oma mudaseid tallaaluseid. Minu pedantlik mees ja selline? Laps samasugune. Must nagu murjam, küünealused ei kannatanud kriitikat, juuksed sassis ja riided katki, aga nii rahulolevat last ei ole ma pikka aega näinud. Ajas taga kanasid ja kukkesid, jooksis koos kohalike lastega siia ja sinna, ei mingit kära, uudistas, kuidas kalavõrke puhastatakse. “Ma jään ikka issiga veel siia,” ütles ta mulle kui ma hommikuse paadiga ära linna tulin. “Aga sa ole hea ja osta mulle kommi kui sa Eestisse tagasi jõuad!” andis ta mulle instruktsioonid kätte.

Me naersime küll, et Prangli on ka Eesti, aga samas see on nii teistmoodi Eesti, et seda võikski välismaaks nimetada. Selline teine dimesioon. Ma ei oskagi seletada, aga kes on käinud, see teab. Kes ei ole käinud, minge veel praegu, enne kui eurorahad kiviaiad maha lammutavad ja asfaltteed teevad.

Kui kohalik restoran hakkaks ka veel ülehinnatud toidu asemel pakkuma kohalikust toorainest maitseelamusi, oleks üliäge. Ma ei ole ju ainus, kes saarerestos ei taha keskpärast Caesari salatit, vaid pigem värskelt suitsutatud lesta, varajast kartulit, kukeseenekastet, karulauguvõiet?

IMG_0078IMG_0007IMG_0018IMG_0022IMG_0035IMG_0053IMG_0054IMG_0055IMG_0056IMG_0057IMG_0058IMG_0061IMG_0081IMG_0082IMG_0083IMG_9973IMG_9977IMG_9971

Samal ajal kui mina töökaaslastega mööda saart ringi trippisin , käisid Ida ja Marek raamatuesitlusel. Armas raamat on. – räägib õigete ja valede otsuste tegemisest, millest saavad alguse kassipoegade seiklused. Lugu on õnneliku lõpuga ning pakub lugejale mõtlemisainet.

https://kultuur.err.ee/838421/prangli-koolitudruk-avaldas-raamatu-ja-tootab-illustraatorina

Ja teate, nendel suvepäevadel pandi ka minusugune tantsuvihkaja tantsima, läksin vooluga kaasa, mis sa teed kui seltskonnas ikka tantsutüdrukud ka on, eksju. Kuna sellise trikiga (mind tantsima panna) ei ole lihtne hakkama saada, siis toetasin nende projekti ka Hooandjas. Toetage teie ka: https://www.hooandja.ee/projekt/ttu-tantsutudrukud-ja-saltopoisid

Koju jõudes tahtsin ma esimese asjana duši alla minna. Saarel olin ma lihtsalt liiga laisk, et sauna minna. Hea, et hambad said pestud ja juuksed kammitud. Aga kodus ei olnud vett. Veepump uhas kahtlustäratavalt. Helistasin Marekile, aga teda Pranglil telefoniga kätte saada on suht võimatu missioon. Sain lõpuks ta kätte ja instruktsioonid, mida teha. Jumala eest, sellistest hetkedest saaks reality.

“Mine võta elektriposti küljes kilbist elekter välja!” juhendab Marek.

Kõnnin elektrikapini. Võti ei ole seal, kus ma harjunud olen. “Kus võti on?” küsin ma.

“Issand jumal, võti on aastaid juba koridoris. Mäletad, ma ostsin võtme, et sa ei peaks seda kilpi tangidega lahti kangutama,” selgitab Marek. Ahjaa, tuleb meelde. Saan kilbi lahti ja lükkan elektri välja.

“Nüüd mine võta tagant ruumist drell,” juhendab Marek edasi.

“Püha jeesus, kust ma selle drelli siin pimedas leian,” ohkan ma.

“Pane ometi tuli põlema!” ütleb tema ja taipab siis, et ilma elektrita pole see võimalik. Leian drelli.

“Nüüd mine puuri kruvi ära pumbamaja ukse eest!”

“KUIDAS? Kuidas ma tean, et kruvi VÄLJA tuleb?” olen ma ahastuses.

“KUIDAS? KUIDAS SA EI TEA?” on Marek ahastuses.

“Kallis mees, ma põhimõtteliselt hoian drelli esimest korda elus käes. See et ma oskan autot massilülitist käima panna ja õlitaset kontrollida, ei tähenda, et ma kõiki maailma asju vaikimisi või loomulikust intelligentsist oskan,” vastan mina.

Marek juhendab mulle, kuidas drelli käsitleda. Peale mõningast pusimist saan ukse lahti ja tõmban pumba seinast välja.

“No vot korras. Nüüd mine pane elekter tagasi sisse, siis muud asjad toimivad, vaid vett pole,” ütleb ta muretult.  Aga ainult vett ma ju tahtsingi. Olen laisk, ei viitsi elektrit tagasi sisse panna ja viskan end diivanile pikali. Blogima. Dämn, aga nii ei tööta ju wifi. Pean end ikka püsti ajama ja elektri sisse panema. Muidu ei saa blogida ja inimese kombel sõbrannadega messengeris chattida.

Mandrimured on teistsugused kui saaremured.

Ma räägin nüüd tõsiselt. Meil on unistus

Ma olen nüüd mitmelt poolt lugenud selliseid kommentaare:

“Nagu mis valu on inimestel ohkida, et on tont, küsib raha, et maja ehitada. Keegi ei käsi sul oma rahakotiraudu avada ja kontot nulli kanda. Kui sa arvad, et see on sitt mõte, okei, ole vait ja ela edasi.”

“Kui näiteks Eveliis päriselt küsiks abi sauna ehituseks, siis no ma ei tea… asi oleks siis inimest veits aidata?”

“Aga no mul ei saaks olla rohkem ükskõik, kas ta ema tolle palve tegi või mitte. Võib-olla saan mina tema loogikast lihtsalt liiga hästi aru – ta vaatas, et fänne nagu on, tunduvad ju kaasa elavat, miks siis küsida ei võiks. Loogiline oleks eeldada, et kes tahab, see annab, kes ei taha see ei anna.”

Seega ongi mul suur palve- kui sa ei soovi annetada, siis ära tee seda! Aga miks kritiseerida inimest, kes annab võimaluse? Ühe paljudest. Vaata siis mööda, kui tahad, aga kas sul on ikka õigust teise inimese teguviisi kritiseerida? Kes ütleb, kuidas on õige aidata ja kuidas mitte? Keda peaks aitama ja keda mitte?”

Ma kannan nt hea meelega sauna ehituseks raha. Sest ma tean, kui väga te seda tahate. Ja mul tai pohh kas teil on endal selle jaoks raha v ei. Järelikult on prioriteedid olnud siiani teised, nüüd tahad sauna, kohe raha pole, milles küss.

Meil on ka üks unistus. Me tahame Pranglisse oma maja. Vaja ei ole, aga Mareki juured on natuke nagu sealt ja niikuinii tolgendab ta poole suvest seal. Ma vahepeal lausa naeran, et nagu mu oma Nipernaadi, kes kevadel Pranglisse kaob ja sügisel habetuna tagasi tuleb oma Katariina Jee juurde. Täna saatis sõbranna mulle lingi, et seal üks maja müüa. Nunnu, täiega nunnu. 130 000 maksab. Saatsin Marekile edasi ja Marek küsis, et kust see raha siis võetakse nüüd?

Lugedes ülalpool toodud kommentaare, siis…KÕIGE LOOGILISEM oleks ju nüüd öelda, et MA EI TEE NALJA, palun aidake meid, sest see on meie UNISTUS. Mis see 130 000 siis kokku koguda on, onju? Aitate? Sest antakse sellele, kes küsib ja miks mitte kui unistus on. Ja kui te leiate, et see on nahhaalne, siis ära anneta, aga ärge kritiseerige mind, sest ma annan teile võimaluse. Kommentaaridest lasen läbi vaid positiivse energiaga kommentaarid, good vibes only, peksame poole vähem ja ootan kommenteerima vaid neid, kes tõesti soovivad meie unistusel lasta täituda. Luban, et te olete sellisel juhul ka sinna majakesse alati oodatud, sest mul on üks unistus veel.  Kes teab, see teab;)

 

 

Kontonumber: EE762200221006116764 /Swedbank Eveliis Kund-Zujev

Prangli puhkus 2014

Meil on traditsiooniks igal aastal Prangli saarel käia. Esiteks on Mareki juured poolenisti sealt pärit ja teiseks on see selline koht, kus aeg seisab. Hommikul pesed hambad ära ja heal juhul kammid juuksed ära ning lihtsalt kulged. Absoluutselt kõik muremõtted kaovad. Aju justkui lülituks välja ja hakkab uuesti toimima alles pühapäeval kui mandrile tagasi jõuad.

Kuna me Marekiga eelmisel aastal Harjumaa retke võitsime, millega kaasnes ka kohustus järgmisel aastal samale seltskonnale uus reis korraldada, ja meil niikuinii oli plaan Pranglisse minna, tirisime me sel korral endaga saarde kaasa Heily perekonna. Ja paar minu chilli sõbrannat.
Kui te teada tahate, siis noorte seas on hetkel kõige olulisem olla chill. Minu 14-aastase ristitütre arvates olid Ene ja Siiri täiega chillid. “Kas Eveliis on ka chill?” küsis Heily. Laureen kogeles ja vastas lõpuks, et nii ja naa. “Aga Marek?” uuris Heily edasi. “Ei,” tuli sealt kiire vastus. Mis osadest chilli ja osadest mitte-chilli teeb, selle saladuse jälile me ei saanudki. Hea on, et Siiri ja Ene kaasas olid, nii oli vähemalt pool meie seltskonnast chill...
Kuigi ma täpselt ei tea, mida noorte chill tähendab, võtakski ma meie minipuhkuse kokku sõnaga chill. Kui ma hakkaksin pikemalt seletama, peaksin ma romaani kirjutama. Osad hullud käisid paadiga Keri saarel, samal ajal kui teised (sh mina) püüdsime meeleheitlikult kartuleid keema saada. Hommikul olime me maja köögis üritanud pool tundi peekonit ja muna praadida, kuid üsna tulutult – vool oli liiga nõrk. Oli selge, et me peame ajas tagasi minema ja kasutama puudega köetavat pliiti. See oli minu jaoks uus kogemus. 34-kraadise palavusega pliiti kütta oli samuti kogemus. Esimesel õhtul läks veidike pikemalt aega, aga teise päeva lõunasöögi suutsime me samal pliidil lausa kolmekäiguliseks ajada. Vähe sellest – pannkookide kõrvale oli meil pakkuda isetehtud jäätis.  Mis saaks veel rohkem suve moodi maitsta kui isetehtud jäätis! Kukeseenekastmest, küpsetatud suvikõrvitsast ja värskest kartulist koos sibulasalatiga ei hakka ma rääkimagi. Ja värskelt suitsutatud lestast.
Marek oli suurema osa laupäevasest päevast merel. Tal kohe on selline mere ja Prangli pisik sees. Juba hommikul kell kuus kuulsin ma, kuidas ta kolistas, et saaks kell kaheksa paadiga merele minna. See on meie suurim erinevus. Ma armastan merd, aga ma kardan paadisõitu. Marek seevastu võiks ilmselt kas kaluri või laevakaptenina tööd teha ja oleks kõige õnnelikum inimene maailmas. Kui ta lõpuks tagasi jõudis, ohkas ta: “Isver, kuidas ma tahaks siia pikemaks jääda!”
Kunagi, esimene kord kui me koos Pranglil käisime, hakkas see koht meile mõlemile nii meeldima, et me võiks vabalt saarele kolida. Kui meil oleks seal midagi teha, mis ka raha sisse tooks, sest paratamatult ei ole võimalik vaid õhust ja armastusest elada. Sel korral kerkis see mõte jälle päevakorda. Ja päris tõsiselt. Mulle tundub, et tõenäosus, et me elame järgmise aasta suvel (suvest?) päriselt ka seal saarel, on üsna suur. Suurem kui kunagi varem.
See on ka aeg, kui mu emapalk hakkab läbi saama ja ma peaks hakkama mõtlema tagasi tööle minemise peale, sest üüratu suur 45-eurone lastetoetus jääb mulle siiski väheks. Vana laristaja nagu ma olen! Endine töö mind justkui ei tõmba, ma tahaks elus teha kannapöörde. Mulle tundub, et see on õige aeg. Marek on Pranglile kolimise mõttest alati vaimustuses olnud. Niisiis…
Mina puhkasin end täielikult välja. Laisa inimesena julgen ma ju ikka öelda, et magamatus väsitab ja ma mõtlen väga palju lihtsalt magamisest. Ma magasingi. Nagu kott. Ärkasin hommikul kell üheksa ja oleks veelgi maganud, aga kahju oli päeva raisku lasta. Vaja oli ka ära teha iga-aastane ümber-saare jalgsimatk. Me arvutasime kokku, et see võis olla umbes kümme kilomeetrit. Saare kohta käivate küsimustega viktoriini võitsid Ene ja Siiri. Neil on nüüd (minu arvates tore) kohustus meile järgmise aasta reis korraldada (oma ööbimise jms maksab muidugi igaüks ise, muidu oleks see mitte just kõige vahvam auhind). Kahju, et nad Pranglit valida ei saa. Kuigi sel pole vahet, me elame ju järgmisel aastal juba seal. See kõlab ju hästi? Ja Tallinn on ka piisavalt lähedal, et kui ikka tuleb tahtmine kontsakingad jalga panna ja daam olla või kui tekib vastupandamatu soov ostukärudega mööda poode rallitada, siis ei pea kaugele minema. Sama pikk sõit kui Ussipesast, vaid teise sõiduvahendiga. Kuidas ma selle paadisõiduga küll ära harjun?
Hoolimata sellest, et kapitalismus on ka saarele jõudnud ning natuke mu jaoks ära rikkunud saare idülli, on seal veel piisavalt palju metsikut ja rikkumata saareilu. Seal, kuhu Gin´i-purk näpus, nokamütse kandvad, Power Hit raadiot kuulavad ja klaasistunud pilguga autojuhid veel ei ole jõunud…

Prangli puhkus 2013

GtQwiUQeUlHwtaNQ0gD_p9x4x-_abFij9TmX4GqGgMw

Viimased neli aastat oleme me igal suvel Prangli saarel käinud. Seltskond on aegade jooksul pisut muutunud, algse kaheksa inimese asemel oli meid näiteks sel aastal 22 (!), aga koht on jäänud ikka samaks.
Mulle on ikka Prangli saare juures meeldinud see, kuidas seal aeg seisab ja kõik käib oma rada, lihtsalt kulgeb vaikses tempos kuhugi kiirustamata.
Sel aastal tundsin ma esimest korda, et see muutumatus segas mind korraks. Nelja aastaga ei olnud muutunud midagi. Vaid Musta Luugi juures ei põlenud enam valgusfoor, mustad luugid olid kaetud ämblikuvõrguga. Kõik muu oli aga sama. Niitmata muru, kriuksuvad uksed, sama vakstu laual, isegi uks oli katki täpselt nii nagu ta oli seda olnud ka aastaid varem. Mingil veidral põhjusel kõik see ärritas mind.

Ja mind ärritas kontrollimatuse tunne, mis meid kõiki ühtäkki valdas. Mind ärritas, et me ei oska lõõgastuda ilma alkoholiga üle piiri minemata. Seda viimast ei saa panna mu raseduse-kiiksude (et ise ei saa juua ja siis on lihtsalt kade) arvele, ma olen seda ka eelnevatel aastatel täheldanud. Mulle tundus, et me kõik muutusime tsiviliseeritud inimestest metslasteks. Sellisteks, kelle üle naerdakse “Suvereporteri” ja “Võsareporteri” saatelõikudes. Meil kadus kontroll enda üle. Ja ma muutusin kurvaks.  Ma tundsin, et oleme saare enda jaoks ära rikkunud. Ise. Täiesti vabatahtlikult ja kontrollimatult. Me ei arvestanud teineteisega. Ma tahtsin koju.

Järgmisel päeval paistis päike. Hooletult lendu lastud sõnade eest vabandati, kriuksuvad uksed said õlitatud, tublimad meist läksid traditsioonilisele matkale, veelgi tublimad hoolitsesid hommiku- ja lõunasöögi eest, teised vedelesid päikese käes ja  nautisid rahu ja vaikust. Just nii nagu igal aastal.  Me olime saarega üheks muutunud. Enam ei tahtnud ma koju tagasi.

Mul oli hea meel, et meie inimlik ja tsiviliseeritum pool oli tagasi tulnud. Enam ei meenutanud me “10 väikest neegrit”, kes tühjalt saarelt minema ei saa enne kui…

Ja kassipreili Mia sai endale uue hingamise. Juba pühapäeva hommikul sõitis ta esimese laevaga Tallinna, et seal ravitud saada ja heade inimeste juures uut elu alustada.

Pühapäevaks oli mul juba kurb ära minna. Katkine uks ja väsinud vakstu ei häirinud mind enam. Nii väga. Ma sain aru, et kuigi saar ei ole selle aja jooksul grammivõrdki muutunud, oleme muutunud meie. Me oleme muutunud egoistlikumaks ja närvilisemaks. Mugavamaks ja pirtsakamaks. Me ei oska enam lihtsalt olla.

Järgmisel aastal võtame me ise kaasa uue vakstu. Sellise, mis meile sobib. Janek lubas katkise ukse ära parandada kui see peaks ikka veel katki olema. Me mängime küünlavalgel reisi ümber maailma. Mitte ei maura nagu metslased. Ja hindame seda, et oleme üksteise jaoks olemas. Üks napakas aga kokkuhoidev punt. Seda ei olegi nii vähe. Inimsuhted on haprad, neid tuleb hoida. Mitte tahtlikult või tahtmatult haiget teha.