Putin ja põlenud paber

January 2, 2019January 2, 2019 / Eveliis / 3 Comments

Kõige lahedam asi meie segase perekonna juures? Lisaks sellele, et me oleme nii moderne perekond, et ma saan öelda, et mul oli külas vend ja venna õde. Multikultuursus. Eesti traditsioonid, soome traditsioonid, vene traditsioonid. Aastavahetuse saatsime me sel aastal ära suuresti vene traditsioonide järgi. Miks? Mu vennanaise ema ja õde olid Venemaalt külas ja miks mitte siis uusi asju proovida. Kusjuures nad olid parimad külalised üldse. Hommikust saati valmistasid nad köögis salateid, minu asi oli vaid kana ahju panna. Millised imelised külalised! Pealegi tegid nad minu rõõmuks kasuka-salatit. Ma jumaldan kasukat, aga ise seda teha tundub liigne ettevõtmine. Ilmselgelt mitte vene naiste jaoks. Nende jaoks oli see sama loomulik ja lihtne kui…eem…ma ei tea, hammaste pesemine?

Enne Venemaa uut aastat vaatasime Putini kõnet (või noh kas just vaatasime, aga kui traditsioon, siis traditsioon) ja kirjutasime valmis oma soovid. Üks Vene traditsioon on, et soov tuleb sel ajal kui Kremli kell 12 korda lööb paberile kirja panna, see põlema süüdata, šampanja sisse uputada ja ära juua. Loomulikult pidime me seda proovima. Paberi olime natuke liiga paksu valinud, nii et lõppkokkuvõttes sõime me kõik lihtsalt natuke põlenud paberit. Ida soovis uuelt aastalt poni, aga keeldus ise paberit ära söömast. Hea emana sõin ma siis tema paberi ka ära ja läksin uude aastasse kõhus Ida poni ja oma uus aasta soov.

Head uut aastat kõigile!

Kõige ägedam viies sünnipäev

October 20, 2018August 21, 2025 / Eveliis / 4 Comments

Idal oli eile maailma kõige ägedam sünnipäev. Ma ei tee nalja, ma olen 37-aastane, aga ma ei ole nii vahval sünnipäeval oma elus käinud. Ma ei liialda ega taha ka otseselt uhkustada, sest tegelikkuses pean ma ausalt ütlema, et esimese hooga hirmutas mind kodune sünnipäev 10+ lapsega korraks ikka ära ka. Aga te ju teate, ma olen laisk lapsevanem, ma ei viitsi (eriti peale tööpäeva lõppu) kuhugi mängutuppa minna, ma ei viitsi kooki lõigata, et kõik lapsed saaks täpselt selle tüki, mida nad tahavad, ma ei oska lastega mängida ja kuigi mul on isepuhastuv kodu, ei taha ma liiga palju nõusid pesta. Ja see, mu kallid sõbrad, oligi ideaalse sünnipäeva valem nagu selgus. Okei, Pizzapro ja Ellin Glimmist ja Selveri köögi Sajajalgse tort mängisid ka suurt rolli. Elliniga sain ma tuttavaks Ida kolmandal sünnipäeval kui ta meile Pipit tegi ja käsi südamel, kui te tahate, et lapse sünnipäev oleks maksimaalselt lastepärane/lapsemeelne ja lõbus, kutsuge Ellin pidu kontrolli all hoidma, ta on super! Pizzapro on meie ammmmmmmmmmune lemmik juba ja Sajajalgse tort – ma luban teile, et nii kaua kuni Ida on “ma tahan SEDA koogitükki” vanuses koos oma sõpradega, jääb see tort meie sünnipäeva valikusse.

Aga mida ma patran. Pildid räägivad ju rohkem kui tuhat sõna. Ja pealgi mu uus Sony kaamera teeb imelisi pilte ka minusuguse fotograafia-võhiku käes.

Maksimaalne suvi

June 18, 2018 / Eveliis / Leave a comment

Suve nädalavahetused on ikka maksimaalselt mõnusad. Okei, kurb on see, et peab paljude ürituste vahel valima, aga veel kurvem oleks ju tegelikult see kui valima ei peaks. See tähendaks, et keegi ei ootaks ja kutsuks kuhugile:)

Laupäeval oli Liisa viies sünnipäev (ja kas tohiks paluda, et Liisa ja Liise kel ühel ajal sünnipäev on, aga eri linnades, annaksid meile järgmisel aastal võimaluse mõlemale sünnipäevale jõuda). Liisa sünnipäev on alati üks äärmiselt oodatud sündmus. Asi polegi võib olla nii väga sünnipäevas endas, vaid nendes inimestes, kes seda sünnipäeva korraldavad. See perekond! Ilma liialdamata on see perekond nagu Astrid Lindgreni raamatust välja astunud. Kui ma muidu ei usu väga, et midagi saab ideaalne olla, eriti siin viimaste postituste valguses, siis vot see perekond on küll täiuslik. Nääklevad ka, aga isegi see on armas.

“maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

May 18, 2018May 18, 2018 / Eveliis / 4 Comments

17. mai on mulle alati seostunud minu hostvanemate Britti ja Arnega – nemad tegid mulle kunagi kingituse ja kutsusid selleks päevaks Norra külla mu emme ja õe. Igatahes ei lähe mul kunagi meelest, kuidas me Oslosse emmele ja õele vastu läksime, hiljem Lillehammerisse sõitsime ja 17.maid tähistasime. See oli üks eriline päev. Mu 7-aastasel õel oli kaasas inglise keele sõnaraamat, sest ta kartis, et ma ei oska enam eesti keelt.

Järgmine mälestus 17.maist on seotud emme ja onu külaskäiguga. Mul oli just läbi saanud aastane kursus Lillehammer Högskoles ning nad tulid mulle järgi. Sellest külaskäigust on mul meeles eriliselt see, kuidas onu sattus vasikavaimustusse Arne Bang & Olufseni stereost, me imetlesime seda pooooool õhtut, Arne rääkis sellest suuuuurima hea meelega (sellest ajast olen ka mina B&O usku pööratud) ja mina olin vaimustuses A-Ha uuest plaadist. Terve tagasitee lõõritasime me “maiiiinooor öörth, meidzör skaaaaai…”

17. mai on minu jaoks üks eriliste mälestustega päev (seda enam, et Arnet, kes mulle nagu isaks muutus, enam meie hulgas pole). Sellest, KUI oluline on 17.mai norrakate jaoks, ei hakka ma isegi rääkima enam.

2015. aasta mais olime me Idaga kahekesi Norras. Ma nurusin Marekit, et ta Norra tuleks, et ta saaks osa suurest pidupäevast ja meie saaksime perena koos olla. Perena koos saime me olla, kuid tagantjärele mõtlen ma, et see oli üks paganama masendav päev. Meie tujud olid teatavatel põhjustel nulli lähedased, ilm oli masendavalt külm ja 17. mai polnud sugugi oma näoga. Või siis ilmselt oli ikka, sest ilm pole Norras kunagi takistuseks, kuid…no saate aru küll. Me istusime oma hallis ja külmas Lillehammeri kodus ja varjasime teineteise eest oma masendust. Kõik tundus nii tume ja lootusetu. Kas ma juba ütlesin, et õudselt külm oli?

2016. aasta oli hoopis kaunim. Esiteks oli imeilus ilm ja teiseks ei olnud me enam Lillehammeris üksinda. Me olime leidnud inimesed, kes meid külla kutsuvad ja aitavad koduigatsust peletada. Ja selle üle olin ma ülimalt tänulik. Selle aasta 17. maist sündisid uued mälestused.

17.mai 2018 oli jälle sarjast “modern family”. Marek kodus, Klaudia Poolas ja meie Ida, Jaagupi ja Satuga Lillehammeris. Õnneks vedas jällegi ilmaga, kuigi hommikul linna jalutades oli seitse kraadi ja varbad olid jääkülmad kui linna jõudsime, kuid lasterongkäiguks tuli päike välja ning lasteaiarongkäiguks oli ilm täpselt sama imeline nagu terve see nädal on olnud. Suvi Norras on midagi erakordselt ilusat. Kuna 17.mai tähendab, et lapsed võivad süüa nii palju jäätist kui tahavad, kasutas Ida seda kenasti ära. Tema limiidiks sai kuus. Siis ütles ta ise, et nüüd ei jaksa rohkem.

Sel aastal oli esimest korda ka lasteaialaste rongkäik ja võtab ikka härdaks küll kui vaatad neid mudilasi rahvariietes rongkäigus jalutamas.

Õhtul pidime me Kopenhaageni bussi peale minema. Pilet oli ka olemas. Juhtus aga nii, et Satu arvas, et see on üks hull mõte väsinud Idaga kõige pealt Kopenhaagenisse sõita, seal magamata peaga koosolekutele minna ja siis rongiga Stockholmi sõita. Eks ma pean nõustuma, et natuke hull oli see mõte küll, aga…mina ju;) Küll on hea, et on olemas moodsad sidevahendid nagu Skype. Koosolekud said hommikul peetud ja täna läheme me lennukiga otse Stockholmi. Slight change of plans käib asja juurde ju.

17th of May always reminds me of my hostparents Britt and Arne from Rotary exchange student times. They invited my mom and sister to celebrate 17th of May with us and I remember how thankful I was. I was 17 years old, away from home for the first time for so long time and well, coming to Norway may not seem like a big thing today, but 20 years ago it was a different story. Only plane tickets cost a fortune. At least for a middle class family. I remember how we picked them up in Oslo and later celebrated the day in Oslo. My 7 years old sister had brought with her an English-Estonian dictonary with her because she thought I cannot speak Estonian anymore. She could have us much ice cream as she wanted. It was a special day.

Next time I celebrated 17th of May was two years later. I had finished my studies at Lillehammer Högskole and my mom and uncle came to Norway to take me home. From this time I remember how my uncle and Arne talked for hours about Arne’s Bang and Olufsen stereo, and I was wearing a strange pink leather skirt, Where was the fashion police? Or was it the fashion then? Britt made fantastic dinner (thanks to her I love cooking (and art)).
Anyway… it was one cool day and trip back home. “Minor earth, major sky” we sang all the way to Stockholm, on the boat me and my uncle went dancing to the night club…sounds so weird now:) He was old then (34:D), I wonder what people thought seing a young girl in a night club with an OLD man.

But back to 17th of May. Three years ago me and Ida were alone in Norway. No families , no friends. I asked Marek to come to visit us, because I really didn’t want to be alone in that cold and dark apartment. It was a sad time and being alone made things even sadder. Marek came. I was happy that we could be toghether as a family, but we had no desire to celebrate anything. And it was FREEZING cold outside. We tried to enjoy the days, but you know quite frankly when you have lost almost everything, you don’t feel like celebrating. We sat in that cold apartment and did our best to enjoy. 17th of May last year had another face last year. Or was it us?

This year everything was totally different. Or actually like it is supposed to be. Like two years when we all lived in Norway. Yetserday was almost the same, only had a bit of “modern family” touch to it. Marek in Estonia, Klaudia in Poland and we celebrating together with “onu Jaabuk” and Satu. It was one AMAZING WARM SUNNY AND SWEET day, full of laughter and joy, celebration. the 17th of May had the face I remembered from old times (old times? what am I 98yrs old talking about “old times”?). And we have friend (who feel almost like family) here. People, who invite us to their homes, help to get rid of homesickness, make us feel welcome in Norway. I am so grateful for that.
Ida took total advantage of the fact that children can have us much ice cream as they want today. She had 6 icecreams. Six!

Kolmanda päeva emotsioonid

August 5, 2017 / Eveliis / 3 Comments

Noooh…Yr.no lubas tänaseks paduvihma. “Ah, raudselt eksib,” lohutasin ma end, ka veel siis kui vihma kallas nagu oavarrest ja avamiseni oli jäänud pool tundi. Vabrikuväljakul oli püsti seatud imekaunis lava, inimesed sebisid, et viimaseid detaile paika panna, aga vihma valas…ilma liialdamata oavarrest. Siis tuli välja päike. Kõik ohkasid kergendatult. “Suvaline kohvikukülastaja Lauri” hoiatas meid selle eest, mis võib kohvikupäevadel viltu minna (video üleval mu FB lehel. Geniaalne tekst Andri Luupi poolt!) Ja juhtuski see, mida kõik kartsid.

T-särk http://www.noart.ee. Homme veel soodushinnaga 39 eurot!

Vihm tuli tagasi. Oleme ausad, muidugi tõmbas see tuju alla, sest no on ikka vaks vahet, kas kulgeda mõnusas tempos kohvikust kohvikusse või lõdisedes kohvikud läbi joosta. Meie ei tahtnud läbi joosta. Meie tahtsime rahulikult aega maha võttes kulgeda. Sest olgugi, et esimesel päeval tundsin ma süümekaid, et Idat kaasas ei olnud, tundsin ma täna sellest vaid head meelt – mis sellest, et ahastuses ema helistas mulle õhtul, et teada saada, kuna me ometi lapsele järele tuleme. “Ma ei jaksa enam!” ohkas ta dramaatiliselt telefoni. Ma ei hakanud talle ütlema, et meil pole õrna aimugi, mis kell me homme siit ära saame. Autokohti nimelt enam pole kuni esmaspäeval kella 16ni.

Oih, aga ma läksin liiga kaugele. Ma tahtsin rääkida tänastest emotsioonidest seoses kohvikutega. Kui ma kaks päeva olen olnud täielikus kohvikute lummuses, siis täna olin ma esmalt tibakene pettunud. Ei, see ei olnud tingitud ilmast. Ma elan Eestis ja olen endale teadvustanud, et Eesti suvi ongi etteaimamatu ning vabalt võib juunikuu ilm meenutada ka jõululaupäeva. Ilm teeb kulgemise keerulisemaks, kuid midagi ei jää puhtalt ilma tõttu ka tegemata. Miks ma siis pettusin? Ilmselt on asi minus. Rahvas minu ümber, Kärdla tänavatel ja kohvikutes tundus täiega melu ja möllu nautivat, aga mina olin mõtetes eel-eel- ja eelkohvikutes. Mulle tundus, et väiksemad kohvikud olid natuke rohkem panustanud detalidele, mis lõid tervikmulje, samal ajal kui Kärdla kohvikud olid teadlikud massist ja panustasid teistele asjadele. Nad teadsid, et inimesed tulevad nautima rahvapidu (mis on iseenesest vaid õige lähenemine). Mina tundsin end natukene nagu vales kohas.

Õnneks läks see tunne mul mööda. Me sattusime paari aiakohvikusse täpselt õigel ajal ja ma sain kätte selle tunde, millest ma pool päeva olin puudust tundnud. Vihma sadas, aga mina ei pannud kana-klimbisuppi süües seda tähelegi. Olgu, me olime ka varjus ja heas seltskonnas, kuid hea toit täitis mu kõhu ning hea seltskond ajas laiali vihmapilved. Päriselt!

Noor Tehnik kohvikus sain ma lõpuks teada, milline näeb siduriketas päris elus välja ning mind nakatas seal nii mõnigi pisik. Mitte halb pisik. Mitte Sööbik ja Pisik tüüpi pisik. Hea pisik. Ma uurin natuke maad.

Ühes kohvikus võtsime me üles laulujoru (st mina jorutasin, teised ikka oskasid laulda) ja teise lubasime sisse kolida, sest seal pidavat õhtul põlvkondade järelpidu toimuma. Siia aga meenus mulle “suvalise kohvikukülastaja Lauri” jutt sellest, mis kõik võib valesti minna ja me loobusime mõttest võõrale peole tungida.

Lõpetuseks üks tõestus sellest, et ilm on tegelikult teisejärguline, kui sellest mõttest lahti lasta. Mina, natuke liialdades hipster-hing, leidsin sellise kohvikuhoovi nagu Muusad. Esimene kord kui me hommikul seda külastasime, sadas paduvihma. Ometi sõime me seal väga maitsvat seeneampsu. Päeva peale käisime me sealt läbi veel kaks korda. Isegi aru saamata, miks täpselt. Sest vihma sadas ja toit ei olnud ka midagi erilist. Mis te arvate, kus kaks vanainimest oma kohvikutepäeva lõpetasid? Ikka selles samas Hipsterville´is. Kui ma poleks olnud nii rumal ja viimasel hetkel meile ööbimiskohta otsima hakanud (leides selle lõpuks Kärdlast 14569 km kaugusel), oleksime me praegu ilmselt veel seal. Selles kohas oli midagi, mis kõnetas.

Jah, Kärdla kohvikutepäev on lahe. Kuid kui te tahate aru saada, mida tähendavad Hiiumaa kohvikutepäevad tervikuna, siis järgmisel aastal planeerige oma puhkused nii, et saate ka eel-eel ja eelkohvikutest osa võtta. Siis te saate alles aru, mida see kohvikute pidu sellel saarel tähendab. Kui eripalgeline see pidu on.

Aga teate, mis mulle isiklikult kõige rohkem meeldis? See, et Marek, kes hommikul virises (NB! kirjanduslik liialdus, sest ta ei virise kunagi), et tal hakkab raudselt igav, sest “kohv ja kook ja mokalaat” on rohkem ikka naiste teema, ütles. et kihvt oli.

****

Emme kommentaar ühe Kärdla kohvikupäevade postituse all Facebookis: “Tegin süüa, Ida siblis ringi, telekas käis. Äkki Ida hõiskab: “Beebi Bossi emme on telekas, Beebi Bossi emme!” Mulle võib ju mida iganes öelda – ei tea, ei tunne. Aga oligi. Nimi oli all: Ere ja sarnanes väga oma nimele.”

Armastada…see tähendab kedagi, kellega sa vanaduspäevi tahad veeta? Sellest ei tea ma midagi. Armastus tähendab kedagi, kelleta ei saa elada. (E.M. Remarque)

May 28, 2017May 29, 2017 / Eveliis / Leave a comment

Nädalavahetusel käisime me tuttavate 35. pulma-aastapäeva tähistamas. Meil Marekiga saab sel aastal kümme aastat abielu täis. Ma siiani arvasin, et see on ka juba saavutus, kuid sain siis nädalavahetusel aru, et see kümme aastat on alles lapsemäng. Enne kui ma Marekiga tuttavaks sain, rääkisin ma kogu aeg, et ei abiellu kunagi ja jahusin mingist vabadusest või ma ei mäleta isegi enam millest. Põhjus selleks oli tegelikult aga selles, et mul oli tunne, et abielu on midagi sellist, mis ei püsi, kõik vahetavad kedagi kogu aeg välja, aga minu arusaama järgi oli/on abielu midagi sellist, mis peaks püsima koos elu lõpuni. Aga kust leida keegi selline, kelleta elada ei saaks? Tundus mission impossible.

Noh igatahes. Siin me oleme. Kusjuures ma ei arva, et hambad ristis peaks koos elama, vaid sellepärast, et öelda, et oleme sada aastat koos elanud. Oluline on leida enda kõrvale keegi, kellega koos elamine elu lõpuni on loomulik. Kui ma vaatan neid tuttavaid, kelle pulma-aastapäeva me tähistamas käisime, siis vot nemad on just üks neid paare, kelle pilt võiks seletavas sõnaraamatus olla “abielu” juures. Nad on harmoonilised, kuid mitte imalad, nende sõnavõtud on sarkastilised ja hellema hingega lumehelbekesed solvuksid hingepõhjani, nad jätavad mulje nagu nad oleks “ahelatesse pandud” ja piinleksid abielus, kuid tegelikult on kogu selle sarkasmi ja tögamise taga kõige ehtsam armastus. See paistab kaugele. Mina tunnen neid kümme aastat ja pean ausalt ütlema, et nad on nii inspireerivad ja mulle suureks eeskujuks. Nad on sellised minu inimesed. Minu huumorisoonega. Lihtsalt nii ägedad. 35 aastat abielus. Kurat, see on juba saavutus.

Tänukingituseks said kõik külalised pruutpaari “teekonna” raamatu. Nii läbimõeldud ja muhe kingitus. Paari nägu.

Nii ta tuli. Piltides

January 1, 2017 / Eveliis / 6 Comments

Marek nõudis pidu ja kui mees tahab pidu, siis pidu peab tema saama. Meil oli sõbrannadega kokku lepitud, kes mida kaasa toob ja ainukesed reeglid olid, et laual peab olema 12 vaagnat (et sööki jaguks igasse kuusse) ja et laual ei oleks kana (et õnn ära ei lendaks), aga kogustest ei rääkinud me midagi. Nii juhtus, et meie laual oli ilma pingutamata 28 vaagnat ja põhimõtteliselt kui me oleks külmkapist toonud välja veel ülejäänud söögid, mis lihtsalt ei mahtunud lauale, oleks meil laual olnud kolme aasta jagu toitu. Ma ei tea, kes meist selle valearvestuse tegi, aga võite täna meile külla sööma tulla. Sööki on poole Harjumaa jagu. Alkoholiladu on ka selline nagu oleks me kõik Keila poed alkoholist tühjaks ostnud, miks see tarbimata jäi, on iseasi küsimus. Uut aastat alustasime me veega (st viisakam pool seltskonnast ehk naised). Mina muidugi peakski mõned kuud vaid vett jooma, sest no kui ikka juba ämm ütleb, et me oleme perekond paksukesed, siis on ikka kusagil mõni rasvavolt ülearu. Ahjaa, kui nii toidu kui alkoholiga sai ilmselge valearvestus tehtud, siis üks külalistest oli ka ilutulestikku varunud nii, et korraks jäi tunne nagu oleks sattunud vaatama Tallinna ilutulestikku.

Mõnikord on ikka hea kui mees pidu nõuab, sest nii vahva oli. Ja teate mis veel juhtus? Mina andsin alla kell kolm, mehed jäid veel istuma. Ei, mitte see ei ole erakordne, vaid see, et kui mul siiani oli olemas isepuhastuv köök, siis üleöö on mulle tekkinud ka isepuhastuv kodu. Vähe sellest, et laud oli korras, isegi lisalaud ja toolid olid nagu võluväel kadunud. Miski ei andnud märku sellest, et siin majas oleks eile pidu olnud. Müstiline isepuhastuv maja.

PS: Ida jõudis neli korda kostüüme vahetada ja mina suutsin tal isegi juuksed ära kammida. Pidupäeva puhul.