Kuigi see lugu saab alguse sellest, kuidas meid uhkesse pidusse kutsuti, siis tegelikult algab see lugu hoopis kaugemalt. Sealt kui Herling mulle kirjutas ja minu kui kuulsa blogija (jap, jap, minu) endale külla kutsus. Juba siis tundsin ma, et olin võrgutatud, kuid see kõik oli alles algus. Juhtus nii, et mina võrgutasin lisaks ära ka Mareki ja Ida ning nii ongi juhtunud, et Sibulatee ja sealsed inimesed ning ettevõtmised on meid kõiki nii ära võrgutanud, et enam ilma ei saa. Muudkui kisub tagasi. Igal võimalusel. Isegi vahemaa Tallinnast Peipsi äärde tundub nagu kiviga visata.  Ja mõelda vaid, Tartus elades tundus Peipsiäärne kant nii kaugel ja sinna päevitama-ujuma-puhkama sõitmine tundus nagu välismaale sõit.

Paar aastat olen ma Sibulatee tegemistel silma peal hoidnud, neile kaasa elanud ja neid heas mõttes kadestanud. Millised võrratult soojad ja lihtsad inimesed, ehedad ja positiivsed ja pühaissandjumal kui palju ideid neil kogu aeg on. Vaadake kasvõi Voronja galeriid! Kui tundub, et nüüd küll enam millegagi üllatada ei saa, siis saab ikka. Hetkel koguvad nad näiteks hoogu skulptuuride aia jaoks. Kui keegi on mulle eeskujuks, siis nende aastatega on  sibulateelised mulle suureks eeskujuks saanud. Oma ellusuhtumiselt ja elamiselusti poolest. Need on inimesed, kes oskavad elada, nautida ja näha neid pisiasju, mis loevad, aga kipuvad tihti müra sisse ära kaduma ning olla olemas, hetkes, siin ja praegu. Ma tean ise ka kui klišeelikult see kõlab, aga Peipsi ääres paistab tänu sellistele inimestele alati päike. Ma olen rohkem tänulik kui sõnadesse panna oskan, et need inimesed on mind kaasanud oma tegemistesse. Kas pole uskumatu, et mina, kes ma ei ole kunagi elus sibulapirukat söönud, aitasin sel aastal välja valida parimat pirukameistrit? Ja aina uskumatuks läheb. Eelmisel kuul leidsin ma oma postkastist kutse – Sel suvel sai Sibulatee kümme. Jah, juba kümme aastat oleme toimetanud liites kokku ühte võrgustikku Kesk-Peipsimaa ettevõtjad ning vähemalt Eesti sihtturul on Sibulatee tuntud turismisihtkoht. Selliseid asju tuleb ikka tähistada! Oleme koos võrgustiku liikmetega plaanimas üht toredat pidu:) Meil on hea meel Sind kui Sibulatee head toetajat kutsuda meie sünnipäevapeole Alatskivi lossis.  Ma olin kutsest pahviks löödud. Milline au!

Ja oli see alles pidu. Õnneks on Herling minu eest suure töö ära teinud ja peomuljed kenasti kirja pannud, nii et mina võtan endale õiguse siin seda kirjatükki jagada. Mul ei ole tükk aega nii lõbus olnud ja asi ei ole sugugi kohalikus napsus, mis meid ka natuke purjakile tegi, vaid ikka nendes imelistes inimestes. Kuigi suur osa nendest ei ole mulle isiklikult tuttavad, siis ikkagi pani nii üks või teine kõne silmanurgast pisarat pühkima. Milline jõud, soov ja tahe koos midagi teha. Tihti otse rahalist tasu selle eest saamata. Samal ajal kui mina kirjutan oma CV-sse palgasoovi alla mille ma “isegi voodist ei viitsiks püsti tõusta, on Liis – Sibulatee võrgustiku eesvedaja,  asutaja, pihiema, toetaja, reisikorraldaja – juba 10 aastat ja täiesti vabatahtlikult, palgatasu saamata, oma tööd teinud. Ta on üks neist inimestest, kes on mulle (ja võiks/peaks olema kõigile!) eeskujuks sellega, kuidas säde silmis on edasiviiv jõud, tänu millele saab nii palju tehtud ja mis paneb inimesi pingutama ühise eesmärgi nimel. Täiesti imeline! Pole siis ime, et ta Sibulatee haldjaks sai nimetatud ja kroonitud.

Hommikul kui ma oma kontsakingad kotti panin, mugavad tossud jalga lükkasin ning oma tuikava pea ja ära tantsitud jalad autosse vedasin, tundsin ma, et enam ei ole ma sibulateeliste peale kade. Ma olin neile hoopis tänulik.  Ma sain aru, et nemad ongi mind kahe viimase aasta jooksul voolinud olema parem inimene, keskenduma sellele, mis tegelikult on oluline ning märkama pisiasju meie ümber, nemad on õpetanud mulle, kuidas peaks elama ja kuidas alati on kusagil paistmas tuluke ning saama aru, et iga pingutus toob endaga kaasa midagi head, tuleb lihtsalt mõõnad ka üle elada. Neid mõõnasid on lihtsam üle elada kui sul on olemas tugivõrgustik nagu sibulateelised on üksteisele. Seda kõike siin kirjutades saan ma aru, et iga asi, mis juhtub on millegi jaoks hea. Nüüd on minu kord olla kannatlik ja see ära oodata. Tugivõrgustik on ka minul ju abikaasa ja lapse näol olemas.