Ma tõmban endale alati lennukisõitude jaoks alla mõne Netflixi seriaali või filmi. Üldiselt väga ei süvene, mida alla laen, vaatan pealkirja ja soovituse järgi, sest üllatus-üllatus, teen seda viimasel hetkel pea alati ja siis ei viitsi hakata arvustusi lugema, vaid tahan, et midagi vähemalt vaadata oleks lennu ajal (ja Varssavi lennujaamas oodates).
Viimased mittesoovitused jääavd küll juba novembrisse, seega alustan siis värskemast mittesoovitusest.
Tegelikult jõudsin ma selle järelduseni juba mõnda aega tagasi, aga selliste asjadega on ikka nii, et ma ei kipu just kõva häälega hüüdma kui Marekil õigus on. Podisen omaette, et kuramus, jälle tal oli õigus, aga talle tunnistama ei kipu. Pole vaja tal teada. Viimane sõna ja õigus võiks siin majas ikkagi minul olla.
Paraku on see soovmõtlemine, sest suurema osa ajast on õigus tal. Ma küll vaidlen võiduka lõpuni ja kasvõi pisarate ja tülideni, aga tulemus on ikka sama. Marekil on õigus. Ka seekord.
Hakkasin “Netflixist” üht sarja vaatama – I Am a Killer, kus surmamõistetud või eluks ajaks vangi mõistetud räägivad oma loo toime pandud mõrvast. Öeldakse, et ameerika kultuur armastab mõrvasid – inimestele meeldib vaadata filmides, kuidas “bad guys” vahele jäävad, neile meeldivad dokumentaalid mõrvadest, need tõstavad alati vaatajate numbreid ja nii edasi. Mulle endale tundub, et asi ei ole vaid ameerika kultuuris, vaid inimloomuses või uudishimus.
Mulle meeldib ka selliseid dokumentaale vaadata. Nendes on midagi nii õõvastavat ja tülgastavat, midagi nii arusaamatut, et mis paneb teise inimese elu võtma; nendes on midagi kurba, mis paneb natuke kaasa tundma ja mõnes mõttes ehk isegi mõistma; nendes on midagi piinlikku, sest kuidas nad kõik saavad heaks inimeseks ja pöörduvad jumala poole peale mõrva sooritamist, justkui oleks neil oma elu mõtte leidmiseks olnud vaja sooritada mõrv.
Okei, okei, pealkiri on üledramatiseeritud. Keegi ei võtnud tegelikult mu Netflixi ära, küll aga kadus ära mu Skandinaavia Netflix, sest ma ei olnud piisavalt kaua aega nö kodumaalt (ehk siis maalt, kus ma endal konto tegin) sisse loginud ja nii muutus mu Netflix kohalikuks. Naeruväärsed probleemid, ma tean, aga ikkagi teeb pahuraks kui oled harjunud ühe filmi- ja keeltevalikuga ja siis seda ühel hetkel enam ei ole. Ja no samas ei ole mu probleem naeruväärsem kui Helen Adamsoni oma. Tema tahaks olla põrandal kägaras ja nutta seni, kuni ühtegi pisarat temas enam ei ole, sest ta on hakanud kell üheksa magama minema ja kell kuus ärkama. Igaühel oma probleemid.
Aga tagasi minu probleemi juurde. Netflix. Probleem on see ka selles mõttes, et ma ei saa üldse aru, kuidas elu ilma selleta võimalik oli. Mida ma telekast üldse vaatasin? Kõik sai alguse sellest, et hytta´s elades oli meil vaid vana telekas kolme kanaliga, kust 90% ajast tuli jama, nii et meil ei olnud telekaga pikalt üldse mingit pistmist. Aga Satul oli linnas Netflix ja korralik telekas. Me Idaga olime vaimustuses. Ei olnud midagi paremat kui visata end pikali tema mõnusale diivanile ja vaadata Totorot. Sellest sai meie kõigi lemmikfilm. Netflix (ja Totoro) tulid meie ellu, et jääda.
Kuigi ma olen pahur, et mul ei ole oma Netflixi, siis halval ajal käib see, mis on ka. Ma olen kolm päeva olnud surmhaige, 39 palavik, mis ei lähe ja ei lähe alla. Kõige pealt külmavärinad, siis keha ülekuumenemine ja higistamine (võehh, see viimane on vist haiguste juures see kõige hullem), nii et suuresti olen ma need kolm päeva vaid maganud. Omakorda tähendab see aga ka seda, et ma ei suuda ju 24/7 magada. Nii olengi ma öösiti oma (sõltuvalt olukorrast, kas külmast vappuva või kuumast higistava) kere allakorrusele teleka ette vedanud ja filme vaadanud. Ma olen sada korda Leonardo DiCaprio “The Revenant” üle klõpsutanud ja mõelnud, et tahaks vaadata, aga samas on midagi ikka pannud mind edasi klõpsima. Nüüd vaatasin ära. Kui öeldakse, et Eesti film on sünge, siis vaadake seda. See on sünge. Karm. Jõhker. Robustne. Aga aus. Ilmselt on seda filmi juba ammu näinud, nii et sisust ei hakka ma kirjutama, aga ma saan väga hästi aru, miks see filmi parima draamafilmi Oscari võitis. Ühe mehe võitlus ellujäämise nimel ning inimhinge erakordne jõud on see, mis kaasa elama paneb. Seda enam, et tegu on tõsielul põhineva looga. Umbes samasugune lugu nagu “Me sureme üksi“, kus David Howarth jutustab kaasahaarava, vaprust ja inimvaimu vastupanuvõimet kirjeldava loo ühe mehe uskumatust pääsemisest. Mõlemas on oluline looduse ja inimese suhe. Filmis tuleb kohe eriti hästi esile maailm, mis ei alistu, kuigi inimesed kujutavad end selle valitsejatena ette.
“Laundromat´i” ja “The Most Hated Woman in America” vaatasin samuti ära. Kumbki neist pole vist teab, mis head kriitikat saanud, aga mulle meeldisid mõlemad. Minu filmimaitse on niikuinii (vähemalt mõne mu tuttava jaoks) küsitav. Ma ei liialda absoluutselt kui ma ütlen, et “Hukkunud alpinisti hotell” on mu meelest geniaalne (Hinckuse “mina tulin minule peale”, Grünbergi muusika ja kogu see sürreaalsus!), samamoodi pean ma oma lemmikuteks nii “Melanhooliat” kui “Eyes Wide Shut”. Kõik need kolm panevad vähemalt veerandit mu tuttavatest õlgu võdistama. Maitsete erinevus, mis muud.
Seriaalidest olen ma teadlikult eemale hoidnud. Ma ei taha mõnda uut seriaali, mida ma kindlasti pean ära vaatama. “Mad men” oli üks neist, mille vaatamist ma lihtsalt ei suutnud lõpetada. Teine samasugune oli “The Modern Family”. Aga eile öösel poolpalavikus klõpsisin, mida vaadata ja kuna see juba kolmas kord mulle ette tuli, siis ma lõpuks ikkagi tegin selle vea ja vajutasin “vaata” nupule. Ma teadsin, et ma seda kahetsen, sest täpselt nii nagu kirjeldatakse, siis “Don’t Fuck With Cats: Hunting an Internet Killer is another one of those “this is so fucked but I can’t stop watching” style documentaries.” Esiteks kassipojad ja nende tapmisvideod, teiseks Facebooki massihüsteeria, mis viis vale inimese süüdistamise ja tolle enesetapuni ning Luka Magnotta nii haiglane kuulsusejanu, et läbikukkunud realitystari ja modellikarjääri asemel sobis ka mõrvari kuulsus. No vot ja siin ma nüüd siis olen, erinevate tööülesannete kätte mattumas tänu haigusele, aga mida ma kohe tegema hakkan? Mhm, arvasite õigesti. Ma ei saa enne tööd tegema hakata kui vähemalt üks osa on veel vaadatud. Õnneks on kell alles kaheksa. Üks kord elus saan ma äelda, et Mareki haiglaselt varajasel ärkamisel on eeliseid ka minu jaoks.
Üle pika aja tunnen ma, et ma olen väsinud. Ma ei teagi, kas selles saab nö süüdistada puhkuse lõppu, mis läks üle intensiivseks töötegemiseks või on mul lihtsalt unevõlg. Ma olen umbes nädal aega megalt väsinud olnud, sest hommikud on alanud liiga vara. Viimased kaks hommikut olen ma ärganud kell kuus hommikul kellahelina peale võpatades ja lootes, et see õudne helin on uni ning ma saan veel magada. Ei ole uni olnud. Ma ei mõista üldse hommikuinimesi. Selles mõttes jaa, on tore kui kella kaheks on pooled asjad tehtud, aga kuidas üle elada ülejäänud päev nii, et magama ei jääks. Eile hoidsin ma metroos vaevu silmi lahti. Mulle meeldiks hommikud ikka poole rohkem kui need algaksid hiljem. Klientidele seda ei ütle. Kui neil on sinu jaoks aega enne kukke ja koitu, siis sa lähed kohale enne kukke ja koitu. Ma pean alati veel natuke varuga minema, sest eranditult iga kord suudan ma ära eksida. Kasvõi korraks. Aga fakt on see, et minu suunatajus ei saa absoluutselt kindel olla. Täna istusin ma näiteks vale metrooliini peale, mõtlesin küll, et vist ei olnud õige, aga see ei takistanud mul sinna peale istumast, valele poole sõitmast, siis tagasi sõitmast, valel pool teed uut metrood ootamast ja niimoodi 19 minuti asemel 39 minutit kliendi kontorini jõudmiseks kulutada.
Samas ega ma ei kurda. Need kohtumised on olnud edukad ja meeleolukad, ma ei taha uhkustada, aga ma oskan inimestega suhteid luua. Ja tegelikult ei tahtnudki ma oma väsimusest rääkida, sest ilmselt on kõigil meil elus perioode, kus ollakse rohkem väsinud ning see pole midagi põrutavat ega erakordset. Ma tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas ma väsinuna pööran rohkem tähelepanu asjadele, mida ma muidu üldse tähele ei paneks, ja mis mind ärritavad. Mitte nii, et ma pead vastu seina peksaks, aga lihtsalt kuidagi ärritavad. Üks konkreetne olukord ärritas, või pigem solvas, mind eile niimoodi, et ma veetsin umbes kaks tundi hotellitoas nuttes. Nutsin nagu väike laps ja lõpuks pidin isegi Marekile helistama, sest ta on ainus, kes suudab mu maha rahustada enne kui ma suudan midagi rumalat emotsioonide ajel teha. See põhjus, miks ma nutsin, ei olegi oluline, oluline on ehk vaid see, et ma tundsin ebaõiglust ja jõuetut viha. Kui see ärritus oli põhjendatud, siis järgmised mitte niivõrd.
Kui ma peaksin vastama küsimusele, mis mu ema kõige veidram harjumus on, siis ilma kõhkluseta ütleks ma teile – teleka vaatamine kellaajast sõltumata. Ehk siis kui teised normaalsed inimesed lähevad magama, siis tema jääb ALATI mingit filmi vaatama, isegi kui on unine. Hommikul siis ärkab ja on esimese kaheksa tassi kohvini nagu zombie. Eile jõudsin ma lennujaamast koju natuke peale pool 12 õhtul. Normaalne inimene oleks magama läinud, sest järgmine päev on tööpäev. Mina aga kallasin endale klaasi veini ja hakkasin Netflixist filmi otsima. Mingil põhjusel ei saanud ma seda tööle ning sattusin vaatama Kanal2 pealt “Valgus ookeanide vahel”. Tiksusin pea üheni üleval ja taipasin magama minnes, et omg, ma olen nagu mu ema. Ma vaatan filme isegi siis kui olen väsinud, peaksin ammu magama jääma ja siis hommikul ei käivitu enne kaheksat kohvi. Ja nii pidevalt. Saadan Mareki ja Ida magama, et saaksin ise hakata filme vaatama. Lugesin kusagilt, et 40. eluaastaks muutuvad naised aina rohkem oma ema moodi. Ütleme nii, et ma näen juba liigset sarnasust enda ja oma ema vahel.
Kui juba filmi lainel, siis ma räägin natuke ka filmidest, mida selle nädala jooksul vaadanud olen. Kõige pealt see “Valgus ookeanide vahel”, mida ma eile kogemata sattusin vaatama. Romantiline draama on märksõna, mis alati mulle sobib. Siin filmis on kõike. Nii romantikat kui draamat. Viimast minu jaoks muidugi rohkem. Lugu keerles laias laastus (ja väga pinnapealselt kirjeldades) lapse ümber, kes õnnetul kombel läks oma ema juurest kaduma ja keda kasvatas umbes kuus aastat teine naine, kes lapsele emaks sai. Ühel hetkel aga jõudis bioloogiline ema lapseni ja otseloomulikult võeti laps teiselt emalt ära. See oli nii südantlõhestav mitmes mõttes. Lapse, kes ei saa aru, miks teda ema juurest ära viidi ja miks teda korraga teise nimega kutsuti, segadus, hirm, kurbus, ja meeleheide. Last kuus aastat kasvatanud ema meeleheide, kellelt laps ära võeti. Last kuus aastat otsinud ema meeleheide, kelle juurest laps ära tahab põgeneda. Ma püüdsin end panna mõlema naise kingadesse. Kummal on õigus? Ja mind ajas nii vihale, et inimesed on nii egoistlikud ega suutnud lapse seisukohast kokku leppida, et laps võiks elada mõlema perega koos. Milline egoism, või siis soov kedagi karistada oma mehe surma pärast, et panna teist inimest valima, kas oma mehe või lapse vahel. Kelle valiksid sina. Kas lapse, kelle oled valedel põhjustel endale jätnud, ent armastama hakanud? Või mehe, keda oled armastanud ja kes sinu nimel on nõus vangi minema? Ma ema ja abikaasana ei kujuta seda valikut ette, või õigemini öeldes ma kujutan ette sellise valiku raskust. Kurb film, minu arvates siiski väga hea, ma annaks rohkem kui 6,5 punkti kui see arvustus siin.
Teiseks filmiks muidugi “Sara võti”, millest ma juba rääkisin. Filmi vaadates (ja raamatut lugedes) tundsin ma kogu aeg jõuetut viha – jõuetut viha ajaloo ja inimeste vastu, jõuetut viha, et ei saa midagi muuta ning kirjeldamatut südamevalu. Ma pean ausalt tunnistama, et ma suudan täiskasvanute suhtes korda pandud kuriteod kuidagi lihtsamini alla neelata, aga laste väärkohtlemine jääb mulle nii hinge kriipima, et ma ei saa seda pikalt oma mõtetest ära. See film on suurepärane, aga olge valmis, et te nutate oma silmad peast.
Kolmas film oli selline, mille valisin lihtsalt, et midagi taustaks käiks. Ma olin hotellitoas voodis siruli, väga keskenduda ei viitsinud, aga komöödiate tuju ei olnud. No ja teadagi. Kui ma midagi valida ei oska, siis ma valin mõne thrilleri. Valisin “Roommate“ nimelise filmi. Selle võib kokku võtta ühe lausega – väga kehv, etteaimatav ja tunne, et sarnase süžeega filmi olen ma vähemalt 6575978 korda näinud. Mitte ühtegi üllatushetke. Mitte ühtegi ehmatavat hetke. Mitte midagi uut. Alles paar kuud tagasi vaatasin ma samasuguse sisuga filmi, ainult siis oli peategelane armunud klassivenda, siin filmis on toakaaslane obsessed teise naissoost toakaaslasesse. Igati iiiiiigaaaaaav film. Mis samas sugugi ei tähenda, et ma selliseid “so yesterday” sisuga filme uuesti ei vaataks. Mul on sellist tüüpi filmide jaoks mingi teatud tuju.
Selle eest “The perfection”, mis samuti thriller oli minu jaoks vastupidiselt eelmisele filmile täis ootamatusi ja keerdkäike. Lugesin arvustusi, et see ajas inimestel südame pahaks, sest seal näidatakse okset ja selle sees olevaid vaklu või putukaid. Ütleme nii, et ilus ei olnud, aga südant pahaks ka ei ajanud. Igasugu rõvedusi nendes filmides nähtud, väike okse ei ole just kõige hullem, mida ühel thrilleril pakkuda on. Hästi põnevalt ülesehitatud film, kus minu jaoks ei olnud kuni lõpuni aru saada, mis siis täpselt saama hakkab. Seda hakkasin ka üsna filisõhtul vaatama ja jällegi nagu mu ema, endal silmad juba väsinud ja tahaks magama jääda, aga ei saa. Film oli vaja lõpuni vaadata. Nagu ei saaks Netflixi filme pausile panna, eksju. Midagi selles filmis meenutas mulle väga “The Black Swani”. Ma ei oska selle filmi sisust rääkida ilma, et ma räägiks ära liiga palju, ma julgen vaid soovitada ja öelda, et see on vahelduseks natukene ebatraditsioonilise lähenemisega thriller. Vähemalt minu jaoks oli.
Täna ootab mind ees uus filmiõhtu. Kahtlustan, et venib pikale. Päisefoto: Valgus ookeanide vahel/Kino Artis leheltMa olen õudusfilmide fänn. Või pigem thrillerite. Tänu Netflixile olen ma nüüd oma õhtud veetnud õudukate seltsis. Marek ja Ida magavad ja mina vaatan allkorrusel õudukaid. Mõnikord muidugi pean vahepeal telefoni näppima, sest hirrrrmus hakkab. Ja mõnda kohta ma ei suuda lihtsalt vaadata. Teate küll neid kohti, kus muusika läheb intensiivseks ja on teada, et kusagilt nurga tagant hüppab keegi välja.
Viimasel ajal olen ma ära vaadanud Stepfather, Disturbia, The Glass house, Amityville Horror, I got you ja üks veel, mille nimi mulle meelde ei tule. Grupp noori lähevad salaja Pripjati, loomulikult ei saa nad sealt tulema ja avastavad siis, et linn polegi päris kummituslinn. Täitsa head filmid, etteaimatavad loomulikult, aga suur osa filme on etteaimatava stsenaariumiga.
Võtame need õudukad. Mul tekkis neid vaadates mitu korda küsimus, miks. Ma saan aru, et kõige jubedamad stseenid toimuvad öösel, sest ikka on ju hirmsam kui pime on, aga miks peab alati ka vihma sadama ja välku lööma? Eranditult igas vaadatud õudukas. No ja lisaks veel miljon muud miksi. Miks head alati pahade eest keldrisse või pööningule põgenevad. Okei, pööningult saad veel katusele ja sealt alla hüpata ja loota, et ehk jääd ellu, aga kui majas on kirvega mõrvar, siis miks peita end keldrisse, millel on puidust uks? Või miks lukustada end vannituppa? Miks nad kunagi majast välja ei jookse? Või kui jooksevad, siis kindlasti kas metsa või mõnda mahajäetud hoonesse, et jumala eest oleks võimalikult inimtühi? Miks ei helista inimesed kunagi politseisse vaid mõnele sõbrale (kes ka politseisse ei helista)? Miks alati minnakse mõrvarit üksinda püüdma? Ja ikka öösel? Miks politsei kunagi ei jõua kohale selleks ajaks kui põhimadin käib, vaid ikka on politseiauto sireene just sekund peale seda kui mõrvar on maha löödud?
Miks?