Hakkasin “Netflixist” üht sarja vaatama – I Am a Killer, kus surmamõistetud või eluks ajaks vangi mõistetud räägivad oma loo toime pandud mõrvast. Öeldakse, et ameerika kultuur armastab mõrvasid – inimestele meeldib vaadata filmides, kuidas “bad guys” vahele jäävad, neile meeldivad dokumentaalid mõrvadest, need tõstavad alati vaatajate numbreid ja nii edasi. Mulle endale tundub, et asi ei ole vaid ameerika kultuuris, vaid inimloomuses või uudishimus.

Mulle meeldib ka selliseid dokumentaale vaadata. Nendes on midagi nii õõvastavat ja tülgastavat, midagi nii arusaamatut, et mis paneb teise inimese elu võtma; nendes on midagi kurba, mis paneb natuke kaasa tundma ja mõnes mõttes ehk isegi mõistma; nendes on midagi piinlikku, sest kuidas nad kõik saavad heaks inimeseks ja pöörduvad jumala poole peale mõrva sooritamist, justkui oleks neil oma elu mõtte leidmiseks olnud vaja sooritada mõrv.