Ikka briljantne ja roose ootame!

Mõnikord ma jään mõtlema, kas ma olen sama nõme nagu need teised naised? Need, keda näitab naistepäeva puhul saadetes nagu “Reporter”. Esmalt ütlen  ma muidugi, et pole üldse minu asi, mida inimesed oma vabal ajal teevad ja on täiesti okei, et inimesed käivad üritustel, et vürtsitada oma sekselu või lihtsalt korraldavadki mingeid üritusi, kus end vaid neetidesse ja nööridesse riietavad, aga millest ma aru ei saa on see, miks seda televisioonis presenteerima peab. Helikoptervanem ma ka ei ole, aga kell pool kaheksa last teleka eest ära ei aja ka ning natuke ikka häirib küll kui ma pean lapsele selgitama, miks naised paljalt piitsad käes ja maskid ees nappides riietes ringi õõtsuvad. Ja miks ei ole okei samasuguseid liigutusi järgi teha. Ei ole see teema, mida tahaks selgitada veel. Samas vist paratamatus kui mõtleme, et täiesti adekvaatne oli poest leida twerkiv laama, mida Ida endale jõuludeks soovis.

Muidugi jätan ma nüüd mulje nagu kibestunud keskeealine, kelle keha ei kannata nappe bikiine ja telekas twerkimist, aga rohkem kui see alasti igale poole pildile ronimise ja selle kajastamise trend, häirib mind naiste mõttemaailm. Hakkangi juurdlema, et kes nõme on. Need, kes siunavad “Jüri, kes toidupoest lilli ostab”, sest me ootame ju ikka suuri sülemeid roose ja briljante? Need, kes ei tea (selliste uudiste valguses), mida üks õige naine oma mehelt nõuab ja milline välja näeb, et olla naiselik ja erutav. Ja äkki on ekstra nõmedad need, kes sellest internetis ei räägi, mida  oma kodus teevad, et “mees ikka rahul oleks”?  Seda me teame juba kõik, et kui ei räägi, siis on suhe pekkis ja abielu karil. Blogijana on seda kindlasti minu suust veider kuulda, aga mõnikord ma mõtlen, kust inimeste julgus kõigest kirjutada. Lugesin siin hiljuti kommentaare, kus naised rääkisid, kuidas nad orgasme saavad/ei saa üsna detailselt. Ma ei ole nii vana, et sellised jutud mind imestama paneks, vastupidi, aga ma mõtlen, et kas ma tahaks, et keegi mu nime guugeldades leiaks üles ka selle info, kuidas ma orgasmi saan. Tundub natuke selline info, mida CV-sse ei pane ja mida peale koduseinte väga keegi teadma ei peaks. Ei? Mu mõttelõng kipub lappama minema, aga ühesõnaga mulle tundub nii vastuvõetamatu, et televisioon “promob” naisi, kelle jaoks naistepäev tähendab vaid kingitusi ja roose ning seksikas olemist. See tundub nii pinnapealne ja riskides jälle kõlada vanamoodselt konservatiivne, siis ma ei tahaks üldse, et selline suhtumine oleks noortele naistele eeskujuks või trend. Mulle meeldiks kui naised hindaksid end natukene kõrgemalt. See ei tähenda ka absoluutselt seda, et end peaks hidžaabi alla varjama.  Saab ka Napsie rätiku sisse varjata. *

Ma olen – nagu te eelnevast postitusest aru saite – naistepäeva austaja, aga mida aeg edasi, siis tundub mulle, et see päev  rikutakse ära. Esiteks häirib mind (jajaa, ma tean, et minu isiklik probleem), et naistepäeval on ajakirjanikud ja fotograafid nagu šaakalid lillepoodide juures “saaki ootamas”. Kas peab ilmtingimata näitama järjekorras lilli ostvaid mehi? Kui ma oleks häbelikum mees, siis ma ei julgekski minna lilli ostma. Ostad toidupoest, oled “nõme Jüri”, ostad Viru tänavalt, oled õhtuks lehes/telekas. Justkui selline tunne jääb, et mehi, kes naistepäeval lilli ostavad, tahetakse naeruvääristada. Milleks? Seda enam, et naised ju ise ootavad sülemeid roose ja kinke ja kui neid ei saa, siis on Facebook täis tobedaid meeme, et “tunnen juba rooside lõhna, mida ma ei saa”. Pekki, kui nii häda on, siis mine poodi ja osta need lilled ise – siis on vähemalt kindel, et on õiged lilled!

Teiseks häirib mind (nagu eestlaste puhul üldiselt) igast pidupäevast joomingu tegemine. Olgu see vabariigi aastapäev, valentinipäev, naistepäev, jaanipäev, paljude jaoks on ikka põhiline end umbe juua, linnas kakerdada. Ja nagu ikka on platsis kaamerad. Ma ei tea, miks ma täna “Reporterit” vaatasin, aga täpselt sellist asja seal näidati. Jah, on täiega nõme, et inimesed piiri ei pea, aga ekstranõme on seda filmida ja siis telekas näidata. Näoga. Nii, et kõik ära tunnevad. Võib-olla on tegu väga toreda/tööka naise või mehega, kes väga harva joob, aga just see üks kord läks õnnetul kombel käest ära? Teades meie oivalist omadust olla eelarvamuste küüsis, siis võib selline õnnetu kaader palju ära rikkuda. Muidugi võib öelda, et omad vitsad peksavad, aga ma lihtsalt ei mõista seda “filmime kõik üles ja jagame” – suhtumist.

Ma ei arva ka seda, et naistepäev peaks olema vaid kangelasemade ülistamine ja rääkida tuleks vaid tõsistel teemadel, muidugi võibki see olla vaid üks ilus päev ja põhjus elu nautimiseks ning tähistamiseks, aga olete minuga nõus, et see ei peaks keerlema vaid kallite kingituste ümber? “Noh, millega sind siis täna üllatati?” küsis üks mu tuttav kohe kui 8.märtsil olin Facebooki messengeri sisse lülitanud. Ma natuke isegi vihastasin. Mitte sellepärast, et keegi ei peaks mind meeles ja ma olen kibestunud, vaid sellepärast, et mulle jäi mulje, et peaksime üksteist justkui üle trumpama.

Mina näiteks olin sel naistepäeval (lisaks Mareki lilledele, igaks juhuks mainin ära) tänulik selle üle, et oli imeline päikeseline kevadilm ja Ida mind õue sundis tulema. Veeta selline päev koos perega – see on väärtus omaette. Minu jaoks. Ma loodan siiralt, et mul õnnestub oma lapsele ka edasi anda just pigem nende pehmete väärtuste hindamine. Ma annan endast parima, et tast tuleks enesekindel ja tark naine, kes ei väärtustaks end vaid läbi alasti keha.

Kas ma nüüd olen feminist valmis, et sellise teksti kirjutasin?

88311002_2838385409533318_7875593982061838336_o

* Tegelikult hakkasin ma Napsie spaapeost kirjutama, aga kuidagi tärkas minus nais…ma ei tea, kes. Keskealine viriseja võib olla lihtsalt? Ja enne spaapidu tuli oma kiun ära kirjutada

“Kui soovite teada, mida naine tegelikult mõtleb, vaadake teda, aga mitte ärge kuulake.” Oscar Wilde

Ma ilmselt olen seda juba 78 korda öelnud, et mulle meeldib naistepäev. Mitte selles mõttes, et ma arvaksin, et kõik mehed on kohustatud 8.märtsil naistele sületäite kaupa nelke tooma ning ilma sefiiritordita koju minna ei tohi, aga oma olemuselt mulle selline päev meeldib. Olgu ta siis punase minevikuga või mitte. Ma olen üles kasvanud ajal kui naistepäev oli ikka selline püha, mil ka kõige suurem lontrus võttis end korraks kokku ja viis naisele lilled, võimalik et kohmas suunurgast, et «päris hea naine oled» ka. Loomulikult viidi lilli naabrinaistele, töökaaslastele, võib olla isegi ämmale.

Mul on lapsepõlvest meeles üks seik seoses naistepäevaga ja ehk on see ka üks põhjus, miks see päev mulle kuidagi eriliselt südamelähedane on. Ühel sellisel ilusal naistepäeval tulid meile peresõbrad külla, lilledega kõikidele maja naistele – naabrinaistele, vanaemale, emmele ja mulle. Mulle! Ma võisin olla 6-7-aastane, aga mul on nii eredalt meeles, kuidas mullegi pihku (ilmselt punane) nelk pisteti ja head naistepäeva sooviti. Ma mäletan, kuidas ma jäin kohmetult puitrepile seisma, ei osanud midagi öelda, natuke piinlik oli ka, aga südames tundsin ma sellist rõõmu – mind ei peetud lapseks, vaid ka naiseks!

Eile kutsus Valio seltskonna vahvaid naisi Kadri Kruusi showroomi nahast käeehete töötuppa. Ka mina kuulusin nende kutsutud (ja ilmselt siis) vahvate naiste hulka. Kas saab olla paremat pidu kui toiduga pidu! Eriti kui oled terve päeva tööl olnud, unustanud süüa ning oled näljane kui hunt. 

Random fakt (mis sobib siia päris hästi). Ma ei olnud kunagi lugenud Viola karbil, st sel ärarebitaval läikival paberil, olevaid tekste, kuni üks suunamudija seda hiljuti oma story’s jagas. Seal oli midagi sellist, et “julge eristuda ja osta punase kaanega sulatatud juustu”.  Algul ei saanud ma aru, et mis mõttes ja siis taipasin – aa!  päris taibukas ning teate ma tõesti olen ühe teist värvi sulatatud juustu vahetanud (alateadlikult?) välja punase kaane vastu. Sellest on saanud mu lemmik. 

Kadri Kruusi juhendamisel käeehete tegemine oli muidugi ägedus omaette. Ma olen tema loomingu fänn päris pikalt olnud ning nüüdki seal olles armusin ma ühte käekotti ära. Sellesse siin. Te ei kujuta ette kui pehme ja mõnus see kott on. Jube kahju, et ma seda hetkel endale lubada ei saa, aga kes naistepäevaks endale kinki otsib, siis see kott on minu soe soovitus. 

Ma võin nüüd öelda, et mu uus käevõru on special edition by Kadri Kruus, sest kobakäpp nagu ma olen (ja mille tõestuseks on tekst  Ida käevõrul) lasin ma 99,9% Kadril ära teha. Miks ma käevõru just Idale tegin? Naljaga pooleks võib muidugi öelda selleks, et laps teaks, mis ta nimi on kui keegi küsib. Püüdke ise selline nimi meelde jätta, eksju:) Aga tegelikult saatsin ma naistepäeva üllatuspaki just talle, sest mulle tuligi see oma lapsepõlve emotsioon meelde. Veel 30+ aastat hiljem on meeles. Muidugi on nüüd teised ajad ja suuremad on majad, aga ma siiski usun, et ka ühele tänapäeva kuueaastasele võiks väike üllatuspakike emotsiooni pakkuda. 

Säästan “sõpru” kommenteerimast ja ütlen ise, et ma mitte ainult ei näe väsinud välja, vaid olengi. Uni  on küll nõrkadele ja magamine ülehinnatud, aga ma hetkel tunnen, et nädalavahetusel keeran ma oma “sleep mode” peale ja puhkan end välja. Töö ikka ei ole jänes, mis eest ära jookseb (kuigi on nii põnev, et tahadki 24/7 tegeleda sellega), puhata tuleb ka. 

Valiole ja Kadri Kruusile kniks ja kummardus ägeda naistepäeva pidude “hooaja” avamise eest! 

Naised on hullud, hullud ja uhked on nad

Kuues pulma-aastapäev.

Ma vaatan meie botaanikaaias tehtud pulmapilte, vaatan välja aknast. Õues on imeilus ilm, päike paistab ja ma mõtlen, et küll oleks tore sealsamas botaanikaaias tänast päeva piknikuga tähistada. Ma olen oma peas romantilise plaani välja mõelnud, kuid mingil kummalisel põhjusel ei loe Marek mu mõtteid, vaid küsib, mida ma teha tahaksin täna. Ma solvun. Kuidas ta ei tule selle peale, et mind botaanikaaeda viia, kuidas ta on nii ebaromantiline, kuidas ta ei suuda mind üllatada? Ma keeran end sisimas üles ja vastan ükskõikselt, et kodus tahan olla. Marek noogutab ja eemaldub. Kuidas ta ei saa aru, et ma ju tegelikult ei taha kodus olla, vihastan ma. Kuidas ta on nii ebaromantiline. Kuidas?

Ma jään magamistuppa nutma, alguses vaiksemalt, siis aga üha dramaatilisemalt, et ta ikka kuuleks. Kuulebki. Tuleb üles ja küsib, et miks ma nutan. Ma ei vasta midagi. Kui ta püüab mind lohutada, vastan, et mingu ära, ma tahan üksinda olla. Ta lähebki. Kuidas ta ei saa aru, et ma ei taha tegelikult üksi olla, kuidas ta ei saa aru, et ma tahan, et ta mind lohutaks.

Alustan uuesti nutmist, alguses ikka vaiksemalt, siis dramaatilisemalt. Marek tuleb uuesti mind lohutama. Ma  ei taha, et sa mind lohutaks, nuuksun ma, ma ju ütlesin, et ma tahan üksinda olla! Marek lahkub. Jobu, igavene jobu, mõtlen ma, kuidas ta ei saa aru, mida ma tegelikult tahan! Nuuksun edasi. Ikka kõvemini. Marek ei tule enam lohutama. Mis mõttes ta ei tule, vihastan ma ja keen juba sisemiselt. Kuidas ta saab mu pulma-aastapäeva ära rikkuda.

Kolm tundi hiljem ei jaksa ma enam nutta. Ma sain aru, et selle asemel, et mõista, et mees ei loe mu mõtteid, rikkusin ma ise pool meie pulma-päevast ära.

See on üks neid kordi, kus ma sain eredalt oma näitel aru, et naised, vähemalt mina, on tihtipeale ebaratsionaalsed. Kui te arvate, et ma sellest korrast õppisin, siis te eksite. Tuli veel teisigi pulma-aastapäevi.

Seitsmes.

Kaheksas.

Üheksas.

Iga kord olen ma eeldanud,  et mees võiks mu mõtteid lugeda, aga kuna ta aastatega ikka polnud seda ära õppinud, on see loomulikult erinevaid probleeme tekitanud. Mõnikord ma imetlen tema kannatlikkust, et tulnud on ka kümnes ja 11. pulma-aastapäev. Tundub, et neid on tulemas veelgi.

Argipäev.

Marek otsib kapist teed. Meil pole enam teed, konstateerib ta fakti. Vähemalt nii ta väidab. Mina kuulen ta häälest süüdistust, nagu oleks mina tee ära joonud ja unustanud varusid täiendada. Miks sa mind kogu aeg süüdistad, tõstan ma häält. Miks sa häält tõstad, kui ma lihtsalt midagi küsin, vastab tema. Sa ei küsi, vaid süüdistad, ärritun mina veelgi rohkem. Marek pööritab silmi ja lisab, et minult ei saa midagi küsida, sest ma ärritun kohe. See on nagu härjale punase rätiku näitamine. Ahah, et kogu aeg ärritun jah, karjun ma. Ma ei ärritu, kisendan ma, sa süüdistad mind hoopis kogu aeg, sa ei ole kunagi rahul mitte millegagi, mida ma teen. Nuttes jooksen ma vannituppa. Miks ta ise seda paganama teed ei osta! Miks ta arvab, et mina selle tee ära jõin? Ma isegi ei joo teed! Kõige hullem – Marek ka ei joo, miks ta seda üldse otsima hakkas. Miks ta mu tuju pidi ära rikkuma oma tobeda süüdistamisega.

Argipäev.

Otsin kapist suhkrut. Marek, meil pole suhkrut enam, miks sa mulle ei öelnud, et peaksin ka suhkrut ostma, konstateerin fakti. Ma ei teadnud, et meil seda pole, ma ei tarvita suhkrut. Issand jumal, pööritan ma silmi, aga võiks ju ometi teada, mis kapis otsas on. Kuidas sa kunagi midagi ei tea, pahandan ma. Mina pean alati teadma, kas ja mida meil kapis on.

Vestlused.

Tulen koju seminarilt, kus esines Lilli Jahilo. Ma olen vaimustunud ja hakkan kodus ka temast rääkima. Ja saad sa aru, peale seda, kui Isabella Löwengrip ta kleiti kandis, läks ta äri viraalseks. Täiesti uskumatu ja nii inspireeriv. Ma räägin veel ja veel, kui inspireerivad naised need on. Marek kuulab ja küsib lõpuks, et kellest üldse jutt on. Kes nad on? Appi, sa ei tea, kes Lilli Jahilo on, olen ma minestuse äärepeal. Appikene, no natukene võiks ikka teada ju asju. Marek vastab, et tal ei ole selle teadmisega, kes ja kuna kellegi kleiti kandis, midagi peale hakata. Mehed. Muud ei ole mul selle peale öelda.

Vestlused.

Marek saab sõnumi, et tema autol hakkab ülevaatus läbi saama. Kuidas nii, arutleb ta, mu auto viimane number on seitse, siis on ülevaatus aprillis või midagi sarnast ja arutleb edasi, et sinu autol on ju kuus viimane number ja ülevaatus märtsis. Ah, tõstan ma kulmu, millest sa räägid? Marek selgitab, et auto registrimärgi viimane number  näitab ära ülevaatuse. Või midagi. Ma ei süvene väga. Ebaoluline info. Küsin siiski, et kas see on mingi selline asi, mida igaüks autojuhiks saades teab või milleks ja kust selline info. Marek vastab, et võiks ju lihtsalt teada. Minul aga ei ole ju selle infoga midagi peale hakata. Mehed. Muud ei ole mul selle peale öelda.

Ma ei saa meestest aru. Kui raske neil on naisi mõista? Mossitav ei tähendab üldjuhul jaad, kui see just ei tähenda ei-d, ning „jah, olgu nii“ tähendab üldjuhul rahulolematust, kui see just ei tähenda „jah, hea küll“. Mõtete lugemine ei tohiks olla nii keeruline. Mel Gibson sai sellega ühes filmis hakkama. Vaadake ise, kui palju lihtsamaks tema elu läks. Mehed võiks õppust võtta. Õppige lihtsalt naiste mõtteid lugema!

Olgu, olgu, te ju saite aru, et tegelikult ei olnud see postitus etteheide meestele, vaid ma konstateerisin fakti, et võin vahepeal päris hull olla. Naine. Tujude ja kiiksudega. Aga ilmselt omamoodi veetlev.  Nii nagu ühe laulu sõnadki ütlevad. Hullud ning veetlevad naised, hullud ja upsakad nad, ometi neid ma armastan just nende hulluses. Kas teie olete ka vahel ebaratsionaalsed oma meestega? Või olen ma ainus? Jagage kommentaare oma kiiksudest või „hulludest hetkedest“! Või siis jätke endast lihtsalt märk maha, kui „naise tujud“ äratundmist tekitasid ja muigama panid. 😊 Üks kommenteerija saab preemiaks 50 € WildWoman Ehtepood kinkekaardi– milline kommentaar täpselt, selle valivad seekord välja WildWomani naised ise.

PS! Kas teadsid, et WildWomani autoriehete kollektsioon Crazy Woman ongi just pühendatud Päris Naistele, kes julgevad olla isikupärased, kiiksuga ja vahel tujukadki, aga samal ajal julgevad ka enda üle naerda ning on vabadust ja loovust täis? Vaata neid ainueksemplare siit. 

Kolm ühes: naistepäev, õhtusöök, sünnipäev//Adult mode off and childish mode on!

Ma ei tea isegi enam mitu aastat järjest me sõbrannadega iga kuu kokku saame, et koos midagi toredat teha. Viis-kuus aastat? Vahet ei olegi, see on lihtsalt selline tore traditsioon. Veebruaris oli minu kord sõbrannasid võõrustada või kuhugi välja kutsuda, aga mul ei olnud selleks aega. Kokku saime me alles sel laupäeval ehk juba otsapidi märtsis. Naistepäeva eel tekkis mul mõte, et miks mitte korraldada üks mõnus tüdrukute õhtu. Aga kus? Tartus ei ole mul sõbrannasid kuhugi kutsuda ja Ussipessa tundus nii igav.

Minu valikuks sai hotell London Tartu kesklinnas. Valik sai tehtud asukoha järgi – hotell asub Tartu vanalinnas. Raekoja plats, Ülikool ja Toomemägi  ning  ka söögikohad on kohe käe-jala juures, nii et ilusa ilma puhul on lausa  lust teha linnas väike jalutuskäik Toomemäele ning pärast leida einestamiseks just oma maitsele sobiv söögikoht. Muidugi ei saa etteruttavalt mainimata jätta ka hotell Londoni oma restorani Polpo, mis ka mitu aastat Eesti  parimate restoranide hulka kuulub. Hotell Londoniga on mul üldse eriline suhe. See oli üks esimesi hotelle, mida ma hotelle arvustades külastasin, mulle läks tookordne vastuvõtt nii südamesse, et olin natuke pahane, et mul pole põhjust Tartus rohkem hotellis ööbida. Elu tegi aga muudatused ja nii on mul aastate jooksul tulnud päris palju Tartus hotellides ööbida. Üheks minu valikuks on tihti olnud eelpooltoodud põhjustel just hotell London.

Te ju teate, et ma olen tegelikult Tartu tüdruk? Kui mulle nooremana ei sümpatiseerinud Tartu unisus, siis nüüd olen ma seda aina rohkem hindama hakanud. Laupäeval oli väljas imeilus päikeseline ilm ja enne sõbrannade saabumist oli ainuõige teha linna peal üks väikene jalutuskäik. Ma jalutasin üles Toomemäele, kõndisin Ingli- ja Kuradisillal, möödusin Tähetornist, Püssirohukeldrist, toomkiriku varemetest, Kristjan Jaagust, Musumäest ja meenutasin. Nagu vanainimene. Toomemäel on palju käidud – hea tujuga, paha tujuga, ajaviitmiseks, romantikaks jalutamas, enne klubisse minekut napsutamiseks (ikkagi vaene üliõpilane ka oldud) ja ühest loengust teise üle Toomemäe joostud. Toomemägi on minu arvates üldse üks kaunemaid paiku.

IMG_5619.JPG

Kui külm põski ja nälg kõhtu näpistama hakkas, oli aeg tagasi tuppa suunduda. Polpost olin ma endale tellinud mõnusa baklažaaniroa ja klaasi tummist punast veini, viskasin end muretult diivanile ja nautisin “Tuulepealse maa” kordust. Kodune tunne oli. Mõnus ja hubane. Kardinate vahelt piilus tuppa soe päike, laudadel olid värsked tulbid ja appi kui klišeeilikult see kõlab, aga mu südamesse tungis kevad. Ma tundsin, et kevad ei ole enam kaugel.

IMG_5690.JPGIMG_5677IMG_5624

Muide, kui te olete ka naistepäevausku nagu mina ja mõtlete, kuidas seda tähistada või milliseid vihjeid mehele anda, siis ma soovitan teil vaadata Londoni ja Polpo poole. Isegi kui te ei plaani seal ööbida, siis naistepäeva ajal on neil mitmeid häid pakkumisi. Kui teile meeldib šampanja, siis need pakkumised on teile. Mul on mõned lemmikšampanjad – Charles Heidsiecki pakkumistes ei olnud, aga Ruinart ja Veuve Cliquot ootavad teid Polpos igatahes. Ja kui sellest veel väheks jääb, siis 10.03 on Uku (ikka Suviste, muidugi) teid seal ootamas. Mmmmm….šampus. Mis teie siis arvasite?Uku Suviste peale mõmisemiseks olen ma liiga vana ja liiga abielus ja liiga ülekaaluline.

IMG_5662IMG_5658

Sõbrannasid oodates panin sauna ka sooja. Võib olla isegi mitte selle pärast, et mul kodus seda luksust ei ole või et külm natuke ikka näpistama hakkas, vaid sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib hotellitoas end mugavasse hommikumantlisse kerida. Ma oleks seda kohe teinud, aga viisakas oli sõbrannad ikka ära oodata korralikes riietes.

Ma ei olnud sõbrannadega nii ammu kohtunud, et üks neist oli vahepeal lausa lapse saanud. Okei, nali, ma muidugi teadsin, et ta lapse sai, ent tillukest Adeelet nägin ma siiski esimest korda. Kui presidendi vastuvõtule ehk vastsündinuga minna ei sobiks, siis tüdrukute õhtusööki ei saa üks pisike printsess küll kuidagi segada.

Kuna te viimati sõbrannadega midagi koos tegite? Kui sellest on pikka aega möödas, siis ma nii soovitan sellist natuke teistmoodi tüdrukute õhtut – hea toit, hea vein, hea seltskond ja nalja nabani. Me lõkerdasime nagu teismelised ja naersime täiesti tobedate asjade üle. Olime lapsikud. Täiskasvanu- mode off ja lapsik-mode on. Aegajalt kulub marjaks ära. Ahjaa, ma ei tea, mida koristajad tuba koristades pärast mõtlesid. Ei, me ei korraldanud mingit läbu, me lihtsalt sõime nii nagu oleks viimne päev tulemas. Asi oli nimelt selles, et kuigi Polpo kostitas meid suupistetega, läksid meie jutud ülikooli peale. Kuidas raha ei olnud ja siis sai Tsink Plekk Panges munariisi söömas käidud, sest rohkemaks polnud raha või priiskamise päevadel Tavernast pitsa tellitud. Nostalgialainel olles ja kuna kõik toidukohad olid ju käe-jala juures otsustasime me vanade aegade meenutuseks nostalgiatoite tellida. No sai natuke rohkem kui munariis ja väike pitsa;)

IMG_5701IMG_5710IMG_5713

Õde tõi mulle varajaseks sünnipäevakingiks Helen Valk-Varavin ehted. Kinkis enda omad edasi. See oli temast nii paganama armas, sest ma olin aastaid neid talt ära proovinud moosida. Nii ootamatult tuletatigi mulle meelde, et juba järgmisel nädalal saan ma 37-aastaseks ja vaikne laupäevaõhtu läks üle…tahaks nii öelda, et rajuks tähistamiseks, aga pean ütlema, et lihtsalt rahulikuks sünnipäeva tähistamiseks. Kell me juba põõnasime nagu kotid. Või vähemalt mina. Sõbranna oli isegi kontrollimas käinud, kas ma ikka elus olen, sest ta polevat kedagi näinud nii liikumatult magamas. Ma olin lihtsalt väsinud. Mu viimase aja unegraafik oli tiba peapeale läinud ja see oli päris kurnavaks muutunud.

IMG_5721.JPG

Hommikul ärkasime me teise sõbranna uksele koputuse peale. Ma pidin minestama. Kell oli üheksa. Ma ei mäleta, kuna mind viimati kell üheksa üles AJADA tuli. Ma lahkun hotellidest harilikult hiljemalt üheksa paiku. Seekord lahkusin ma toast 12 minuti enne kahtteist. Lihtsalt nautisin veel tuba, vaikust, puhkust, aega iseendaga. Tartust sõitsin ära soe tunne ja kevad südames. Jaah, topeltklišee, naerge- naerge, aga mõnikord lihtsalt on selline tunne, et mitte midagi ei ärrita ja kõik teeb rahulolevaks.

Pühapäevane Tartu oli traditsiooniliselt unine. Inimtühi. Aga päikeseline.

IMG_5617.JPG

I’ve lost count on how many years in a row I’ve meet up with my girlfriends every month to do something fun together. Five, maybe six years? It doesn’t even matter, it’s just one of those nice traditions. This February it was my turn to host the girls or ask them out somewhere but I didn’t have any time. We ended up meeting this Saturday which obviously was already March. In anticipation of International Women’s Day I had a thought of organising a lovely girls’ night out. But where? I don’t have anywhere in Tartu to invite the girls over to and inviting them to my home, Ussipesa seemed such a boring idea.

I ended up choosing Hotel London in the middle of Tartu. I made the choice based on its location: the hotel is in the old town of Tartu, town hall square, university and the Dome Church Hill as well as places to eat are all just around the corner. So in nice weather it’s perfect for a little walk around the the Dome Church Hill and then for finding a place to eat based on what we end up fancying. Also, I must mention the hotel restaurant Polpo, which has been among the best restaurants in Estonia for years. I have a very special relationship with Hotel London. It was one of the first hotels that I visited when I was reviewing hotels and I was so impressed by the reception that first time that I was almost a little bit upset that I did’t have more reasons to stay in the hotel when visiting Tartu. Life and circumstances, however, have changed and now over the years I’ve had many a reason to stay in hotels in Tartu. Hotel London has often been my place of choice for the aforementioned reasons.

You do know that I’m actually a girl from Tartu? When I was younger, I wasn’t keen on the sleepiness of Tartu but over the years I’ve come to appreciate it more and more. The weather on Saturday was gorgeously sunny and so the only right thing to do before the girls arrived was to go for a little stroll around the town. I walked up to Dome Church Hill, across the Bridge of Angel and the Bridge of Devil, past the Old Observatory, Gunpowder Cellar, ruins of the Dome Church, statue of Kristjan Jaak Peterson, Kissing Hill; I walked and reminisced like an old lady. I’ve walked across the Dome Church Hill many times – in good spirits and bad, in order to pass the time or be romantic, to have a drink before heading out clubbing (I’ve been a penniless student after all!) and ran over the hill to make it from one lecture to another. Dome Church Hill is one of the most beautiful places in the world in my option.

When the cold started biting my cheeks and my stomach started rumbling, I knew it was time to head back indoors. I had ordered a lovely aubergine dish and a glass of well-rounded wine from Polpo. So I threw myself on the couch and enjoyed the rerun of “Windward Land” on the TV. It felt nice and homely. Snug and cosy. The warm sunshine was pushing into the room through the curtains and there were fresh tulips on the table and I know this will sound awfully like a cliché but I felt how spring was making its way into my heart. I felt like it was no longer far away.

By the way, I don’t know if you believe in celebrating International Women’s Day the way I do and are wondering how to celebrate it and what hints to drop to your man. Either way, I suggest to have a glance at Polpo and and Hotel London. Even if you don’t plan on staying there for the night, then they have a number of good offers around International Women’s Day. I have a couple of favourite champagnes, they didn’t have Charles Heidsieck on their offer but Ruinart and Veuve Cliquot are waiting for you in Polpo. And if that’s not enough, then on 10th of March Uku (Suviste, obviously!) will also be there for you. Mmmm…. Champagne! What did you think? I am too old and too married to think about Uku Suviste:D

While I was waiting for the girls to arrive, I turned on the sauna. Not only because I don’t have that luxury in my own home or because I felt a bit cold but mainly because I just love wrapping myself into a comfy bathrobe when I’m in a hotel room. I would’ve done it sooner but I find it more polite to greet your friends in proper clothing.

It had been so long since I’d last seen my friends that one of them had even had a baby in the mean time! Okay, I’m joking, of course I knew she had had a baby but this was the first time that I had met tiny Adeele. Taking a newly born to the presidential reception is a bit against the rules of etiquette but the tiny princess cannot ruin any girly dinners in any way!

When’s the last time you did something together with your girlfriends? If it has been a while, let me recommend you a slightly different girly evening: good food, good wine, good company and laughing until you cry. We giggled like teenagers and laughed over silly stuff. We were completely childish. Adult mode off and childish mode on! Every now and again it hits the spot completely. I’ve no idea what the housekeepers must have thought when they were cleaning the room. No, we didn’t turn the room upside down, we just ate like it was our last meal ever. Although Polpo provided us with snacks, we started talking about our university days. How we didn’t have any money and how we went to eat egg-fried rice at Tsink Plekk Pang because that was all taht we could afford, or how when we splashed out, we ordered pizza from Taverna. Feeling nostalgic and with everything being so close by we decided to order all those student foods for sake of memories. And of course we ordered a bit more than some egg-fried rice and a small pizza.

My sister brought me an early birthday present – Helen Valk-Varavin designer jewellery. She re-gifted her ones. This was so damn sweet of her because I have tried for years to talk her into giving them to me. And so suddenly I was reminded that I turn 37 next week and our quiet Saturday night turned into… I’d like to say into a wild celebration but I must admit just into quiet celebrations. At ?? o’clock we were already asleep like babies. Or at least I was. One of my friends had even checked on me to make sure I was alive since she had never seen anyone sleeping without moving one bit. I was just so tired. Lately, my sleeping schedule has been turned upside down and it had become quite exhausting.

In the morning, we woke up to another friend knocking on the door. I nearly passed out. It was nice o’clock. I can’t remember the last time that I had to be WOKEN at nine o’clock in the morning. I usually check out of hotels around nine. This time I checked out twelve minutes to twelve. I just stayed to enjoy the room, the peace, the rest, the time for myself. I drove out of Tartu with spring in my step and a warm feeling in my heart. Yes, a double cliché; laugh away but sometimes it just feels like nothing can upset you and everything makes you feel good.

Sunday in Tartu was traditionally sleepy. Empty. But full of sunshine.