Ma võiks öelda, et kevade ilmingud on esimesed õues grillimised, aga siis tuleb mulle meelde, et ma olen grillinud IGA ilmaga ja IGAL aastaajal. Ma võiks öelda, et lumehanged on madalamad kui talvel, aga samas kukkusin ma aia taga just kõhuni lumme. Ma isegi ei liialda. Ma võiks öelda, et kevade ilmingud on….Hmmm…siin maal polegi kevade ilminguid. On talv ja on natuke vähem talv.
Ajasime nädalavahetuseks Mareki ära Pranglile, et saaksime veeta ühe laisa nädalavahetuse, nii et keegi ei teeks ja korrastaks ja koristaks kogu aeg midagi ega paneks niisama logelejaid süümekaid tundma.
Juhtus ka ajalooline hetk, et Ida ärkas laupäeval enne kukke ja koitu (st see osa on tavapärane!), kuid läks ise allakorrusele ning tegeles seal maeiteamillega, nii et ma sain veel kaks tundi magada. Milline õnn! See on õnn, sest siiani on Ida keeldunud üksinda ärkamast ja kui ma midagi vihkan, siis on need varajased nädalavahetuse ärkamised. Kui ma ütlen, et ma ei tea, millega ta tegeles, siis igaks juhuks ma ikka täpsustan, et nii vastutustundetu vanem ma pole (saate ise ju aru, miks;). Ja no ega ta siis haudvaikuses ka ei asjatanud seal: 1) YouTube´ist hakkasid “kiisud tantsu keerutama” nii kõvasti, et seda oli Keilasse ka kuulda ja 2) kui ta sai ise Netflixi tööle, siis ta tuli mulle rõõmsalt teatama, et sai Ladybug´i ja CatNoir´i tööle.
Meie telekas ei lähe internet hästi tööle, laupäeval Idal vedas, aga ma pidin natuke naerma kui pühapäeva hommikul kordus sama stsenaarium, et Ida lasi mul kauem magada ja püüdis jälle ise multikaid käima saada, ent kuna internet jälle ei toiminud, siis ta oli külmkapi pealt isegi wifi-koodid toonud ja püüdnud neid sisse panna. Võib olla isegi pani ja õigesti, aga kuna seda on ka mõnikord vaja teha 376420 korda, et Netflix tööle saada, siis võib olla takerdus ta vaid selle taha. Mu meelest see oli nii armas ja natuke naljakas ka, kui ta seletas mulle, et püüdis interneti tööle panna ja “panin ju kõik need tähed”. Kuidas lapsed nii andekad on nuti-netimaailma suhtes?
Nädalavahetust alustasime me Balti jaama Veg Machine külastusega. Kui te ei ole veel nende beyond meat burksi söönud, siis tõtake kohale. See on nii paganama hea, et ainult nüüd sellelel mõeldes hakkab mul suu vett jooksma. Ma võtsin (mõeldes Idale) lisaks veel ka laetud friikad (vaadake seda portsu!), aga kuna Ida salatit ei söö, siis läks mul nii hästi, et sain seda pakkuda küllatulnud sõbrannadele, kes mind pool tundi ukse taga pidid ootama.
Te olete kindlasti lugenud mu varasemaid postitusi veganluse kohta. Et ma ei saa aru ja mulle tundub, et veganid suruvad end peale ja et on kallis ja et kodus vegan söögitegemine nõuab rohkem läbimõtlemist ja teadmisi ja… Täna ütlen ma teile, et isegi kui minust ei pruugi saada ei veganit ega taimetoitlast, siis ma olen nii tänulik selle üle kui palju vegan pereliikmed ja tuttavad on minu silmaringi ja maitsemeelt ja söögilauda avardanud. Ma olen selle üle nii tänulik. Asjad, mille peale ma poleks varem tulnud, mida ma poleks kunagi ise osanud poes vaadatagi, on nüüd minu jaoks täiesti elementaarsed. Äge on kui (veel nii vanana:D) saab targemaks. Ehk ei suregi ma täitsa lollina.
Sõbranna veel küsis eelmisel õhtul üle, et kas ma olen kindlasti sel ajal kodus, et minu puhul ei tea kunagi, vastasin, et oleme terve päeva kodus, et tulgu aga. Juhtus aga nii, et ma pidin minema ka oma venna õele laevale vastu ja ajaplaneerimine, vahemaade hindamine läks pooletunnise hilinemisega lappesse. Nii need vaesekesed mul seal ukse taga ootasidki lillede ja veiniga. Ma oleks nende asemel veini ära joonud,a aga nemad pole sellised nagu mina. Mul on korralikud sõbrannad.
Ah, valetan, et alustasime nädalavahetust Veg Machine´iga. Tegelikult alustasime me Idaga natuke varem. Õue kaunistamisega. Marek saab ilmselt jõuludeni neid confettisid koristada, aga lõbus oli. Nali on muidugi natuke minu kulul nüüd ka, sest ma ei arvestanud, et need jäävad talla alla ning me tassime neid jalanõudega ka tuppa. Elame üle. Täiega lõbus oli igatahes. Kas keegi teab, miks lapsed Itaalias neid laiali pilluvad? Mida sellega tähistatakse? Lihtsalt lõbu pärast või on see seotud kevade tuleku või millegi muuga?
Ülejäänud nädalavahetuse tegime vegan-toite, vaatasime multikaid, vaatasime uuesti Queeni filmi, lobisesime poole ööni, käisime lastega kinos. tahtsime Ralphi vaatama minna , aga loomulikult ei taibanud ma enne pileteid osta ja nii saime me kohale jõudes teada, et vaid üks pilet oli. Milline pettumus. Ma ise tahtsin ka seda täiega näha. Et mitte koju tagasi minna niisama, läksime “Kuidas taltsutada lohet” vaatama. Pean ausalt ütlema, et see oli esimene multikas, mis mulle ei meeldinud või noh ei saa ka öelda, et otseselt ei meeldinud, aga see ei pakkunud mulle mitte mingit elamust. Ida õnneks jäi rahule. Koju tagasi jõudes tahtsin ma mõnda ilusat multikat. Vaatasime uuesti “Cocot” ja “Ferdinandi”. Viimase aja kaks lemmikut!
Ahh, ja tänu sünnipäevale (mida ma ei pidanudki) on mu kodu lilli täis. Vaadake neid iludusi!
Reede.
Minu plaan oli Idaga Norra minna. Seepärast olin ma vastanud ka, et Napsie peole ei lähe. Ilmselgelt ei ole mul mõtet plaane teha, sest iga kord kui ma midagi plaanin, läheb teisiti. Norra jäi ära ja kuna ootamatult, ent meeldivalt tuli meile külla “Ida Merle”, kes sundis meid Marekiga vahelduseks välja minema, vedasin ma Mareki tollele samale Napsie peole.
Alguses lubas Marek, et see läheb mulle kalliks maksma, et ma ta mingile tüdrukute peole vedasin, aga kui ta peo lõpu poole koristama sai hakata, leebus ta veidi. Kuigi laupäeva õhtul kiusas ta nö kättemaksuks mind “oma aja muusikaga” ja ma pidin kuulama Bad Boys Blue´d, Modern Talkingut ja Blue Systemi.
Napsie peo fotod: Martin Dremljuga
Laupäev.
Laupäeva sobiks kõige paremini kirjeldama Chalice´i laulusõnad: Täna on nii selline trussikute väel mööda kodu ringi kondamise päev, Miksin toidujääke, väldin väljaminemist, asotsiaalne nagu viis Illi see linn.
Ma ei teinud reaalselt mitte midagi. Okei, põranda pesin puhtaks, aga ülejäänud päeva veetsin ma 90% diivanil Netflixi vahtides. Jube mõnus oli vahelduseks. Marek oli suuremeelne ja lubas Idal OMA mängurongiga mängida. Eile õhtul panime selle siiski karpi ära, sest Mareki närvid ei pidanud vastu kui TEMA mängurongiga valesti mängiti. Poisid jäävad poisteks.
Mulle on viimasel ajal jäänud erinevates poodides silma ZinuZ küünlad. Huvitavate lõhnadega ja taskukohase hinnaga. Ütleme nii, et minu lemmikutega (jah, ikka Costany omad!) ei anna võrrelda, aga halvad ka ei ole. Ja Eesti lipuvärvides küünlad on nunnud. neid peaks nüüd soetama!
Õhtul elasime Victorile, Ingerile ja Ingale kaasa. Üle pika aja võin ma öelda, et jumala hea finaal ja esikolmik oli. Kõik kutid olid head ja oleks Eurovisioonile sobinud. Victori võidu üle oli mul muidugi ääretult hea meel! Hea lugu ja hea esitaja! Naljakas ja tiba piinlik oli pärast lugeda kommentaare, et oh seda häbi otsa, et Eestit ei esinda eestlane, Armeenia kutt ei oska eesti keelt ja midagi oli selle Uku kohta ka öelda. Kusjuures mind üllatas Uku Suviste esimest korda positiivselt. Ta stiil ja kõik muu ei ole absoluutselt minu teetassike, aga see laul ja esitus oli ülikõva. Armeenia kutt on lihtsalt äärmiselt sümpaatne, loodetavasti avas see (esi)kolmas koht talle nii mõnedki uksed.
Pühapäev.
Plaanisin matkale minna, aga Paunküla tundus liiga kaugel. Ma lihtsalt ei viitsinud kaks tundi autoga sõita. Selle asemel tulid Marimellid külla. Oma toiduga ja valmistasid mõnusa brunch´i. Parimat sorti külalised on need, kes oma toiduga külla tulevad ja siis veel süüa ka teevad. Ülimõnus laisk pühapäev otsa laisale laupäevale. Nagu allolevalt pildilt ka näha on, siis ma isegi viitsinud juukseid kammida. Aga emad võivadki ju kodus “kasimata ja dressides” olla, kas pole nii? Ma vähemalt mäletan, et olen sel teemal palju kirjutanud ja saanud kriitikat, et no kuule, ei pea end ju sättima. Oled nagu oled. Ma siis ka olin.
Pühapäeva pildid: Marimell.eu
Ma ei saa aru, kuidas aeg nii kiiresti läheb? Meile tulid eile sõbrad külla ja õudusega avastasime me, et viimati nägime me jaanipäeval. Saate aru, see on kuus kuud tagasi! Kuidas aeg nii kiiresti läheb?
Sõbrad naersid, et see on minu süü, sest iga kord kui me tahame kokku saada, olen ma kusagil ära. Ega see väga vale ei olegi. Viimasel ajal olen ma tõepoolest rohkem ära olnud kui kodus olnud ja oli ikka hea küll lõpuks ometi üks TERVE nädalavahetus kodus olla laiseldes. Eelmisel nädalavahetusel olid meil ka külalised, aga siis läksime me pühapäeva õhtul Idaga juba Rootsi, ei saanud väga välja puhatagi. Nüüd aga olin ma täielikul puhkamise ja lebo režiimil. MÕNUS! Pole midagi mõnusamat kui olla oma kodus ja superheas seltskonnas. Boonuseks veel see, et kuna ma oma silmadega olin natuke invaliid, kokkasid sõbrad ise minu asemel. Lapsed tegid isegi selle aasta esimesed piparkoogid. Ka praegu kui mina blogi-päriselu elan, kokkavad sõbrad-sugulased köögis. Tuppa on tunda imelist vegantoidu lõhna. La vita e belle!
Suur osa reede õhtust ja laupäevast läks uute lauamängude mängimisele. Soggy Doggy tundus alguses suhteliselt arusaamatu, aga kui pihta saime, ei saanud enam lõpetatud. Nagu reis ümber maailma, aga natuke moodsam variant. Supervahva jõulukingi idee. Hetkel XS mänguasjapoes ka soodushinnaga – 9,99! Toolide virnaladumise mäng ajas hasarti suuremad külalised. Mõte selles, et tuleb laduda toolidest torn, nii et põrandat võivad puudutada vaid ühe tooli jalad. Täiega kihvt mäng!
Ja vaadake neid imelisi Soome roose, mis mu venna õde Idale sünnipäevaks tõi! Kas ei ole mitte imeline värv? Ja õie kuju?
Hommikul vaatasin plaani, kuidas ja kuna me USAsse läheme tööasjus. See vist on minu hullumeelsete reisiplaanide next level. Me sõidame 17.12 läbi Amsterdami ja Reykjaviki Bostonisse, et olla ÜKS päev Chicagos ja sõita järgmisel päeval 11 (või 22) tundi tagasi Eestisse. Päris naljakas, kas pole?
Aa, muide mu silmad on juba peaaegu normaalsed. Paistetus hakkab alla minema ja aina enam hakkavad ESIMEST KORDA ELUS paistma mu silmalaud. Nii vähe on õnneks vaja!
Mul oli nii hea meel reede öösel koju jõuda. Maailma parim tunne? Oma koju jõudmine peale reisi. Siis ei tundu kõik need poolikud asjad, mis muidu kodus häirivad, poolikud, vaid kodu tundub nii ilus ja armas ja mõnus.
Üks osa minust oleks terve nädalavahetuse lihtsalt laiselnud, aga teine osa minust teadis, et pole ammu sõbrannadega kokku saanud ja mul oli nii hea meel, et me leidsime võimaluse kokku tulla Ussipessa. Tegelikult pidi see olema tüdrukute tripp Riiga, aga ajad ei klappinud ja mina ei oleks saanud kuidagi osaleda, nii Riiast sai Laulasmaa spaa. Kuna aga meil on ju ka nüüd saun, siis mugavalt sai Laulasmaast Ussipesa saunaõhtu. Mis me ikka sinna spaasse lähme, mõtlesime me, niikuinii enamuse ajast istuks me hotellirestos või toas, lobiseks, vahiks telekat, sööks ja jooks veini. Ussipesa sobis mulle veel kõige paremini. Ei pidanud kodustki välja minema!
Ma olen hetkel natukene tervisliku toitumise ja taimetoidu lainel, nii et Loodusväe kokkamisüritusele (millest ma pikemalt eraldi kirjutan varsti) olen ma igavesti tänulik. Sain nii palju inspiratsiooni ja retsepte, millega katsetada. Ma olen ka varem rääkinud, et ma ei ole väga mängija-tüüpi ema, mulle ei meeldi meisterdada ja ma ei ole väga osav lapsega koos mängimises, küll aga meeldib mulle lapsega koos asju teha. Minu suureks rõõmuks armastab Ida kokkamist ja igal vähimalgi võimalusel on ta mul köögis abiks. Mõnikord ei saa seda muidugi abiks nimetada, aga vahet ei ole, et võtab kauem aega ja on rohkem koristamist, oluline on see, et ta saab katsetada ja proovida.
Külaliste saabudes muutus meie kodu mõnusaks segasumma suvilaks. Ma olin sellest natuke puudust tundnud. Ma ei ole kõige parem võõrustaja, ma olen piisavalt laisk ega viitsi kunagi liiga palju ettevalmistusi teha ja maja koristada/kaunistada, aga mulle jubedalt meeldivad külalised. Mõnikord ma mõtlen küll, et tahaks olla selline ideaalne koduperenaine, et üllataks külalisi uhke pidulaua ja kaunistatud koduga, aga siiani on see vaid mõtteks jäänud. Ei ole vist seda soolikat, aga ma ikka kadestan neid inimesi, kes viitsivad ja oskavad. Noh igatahes kui keegi oleks mulle viis aastat tagasi öelnud, et ma valin tüdrukutega spaapuhkuse asemel koduse nädalavahetuse, kus jooksevad ringi kuus last, siis ma oleks teile öelnud, et te olete hulluks läinud. Lastekisa ei ole ju mingi puhkus! Puhkus võib olla mitte, aga tore siiski. Lapsed tegelesid oma asjadega ülemisel korrusel, meie oma asjadega alumisel korrusel. Kui lärm liiga tugevaks läks, käisime kordamööda korda majja löömas.
Marek oli seekord naiste seltskonnas ainus mees (täiskasvanud mees siis) ja otsustas sauna ära kaduda, et omaette lõõgastuda. Omaette lõõgastumine tuli tal välja täpselt nii:
Isadepäev pidi ju olema see päev kui puhkuse asemel antakse isadele võimalus lastega koos midagi teha. Me andsime Marekile selle võimaluse. Boonuseks ühe lapse asemel sai ta endale neli last kantseldamiseks. Igati aus isadepäevakink! Ja kuna tema isadepäeva kingiks oligi saun, siis tundus loogiline, et tema kantseldab lapsi saunas. Okei, nali, ega need lapsed seal kaua ei püsinud ja nii sai Marek ikkagi lõpuks ka oma ärateenitud puhkusehetke. Ta on siin viimasel ajal vaesekene nagu üksikvanem. Mina vaid tulen korraks, pakin kohvri lahti/kokku ja kaon. Ma võin siin ta kallal küll vinguda ja viriseda, aga pole tal tegelikult häda kedagi. Pott ja kaas said kokku!
Külaliste lahkudes koristasime kiirelt kodu ja nüüd läheb pühapäev edasi puhtalt laiseldes. Hommikul (öösel?) on vaja juba 3:30 ärgata. Pagan see esimene lend nii varajane on. Hommikused lennud on ebainimlikud.
Keegi kunagi küsis mu maaliseina kohta, et kas ma sellest ei tahaks pikemalt rääkida. Tegelikult ei ole siin midagi rohkem rääkida, kui et ma olen piltide armastuse saanud kodust ja Norra vahetusperedest kaasa. Norras elasin ma pere juures, kes olid kunstikollektsionäärid, nende kodus olid kõik seinad maale täis. Ma käisin aegajalt seal kodus ringi nagu kunstimuuseumis ja lihtsalt imetlesin maale. Minu “maalikogu” on muidugi äärmiselt lahja, aga kõik need on mulle/meile armsad ja olulised. Navitrolla pilte hakkasin ma kunagi oma peikaga koguma. Tundub kummaline vana peikaga soetatud pilte seinal aukohal hoida? Võib olla, aga minu jaoks on see viis teda mälestada, Marek teab seda ja ei tee sellest probleemi, on selge, et noores eas surmaga nii ligidalt kokku puutumine on mind inimesena palju muutnud. Need pildid meenutavad mulle üht olulist eluetappi. Teine kõige olulisem pilt on kootud pilt blondist naisest. See on Mareki vanaema tehtud ja Mareki ema kinkis selle mulle sünnipäevaks. Mareki ema arvates meenutas see pilt mind. Ka teised on arvanud, et pilt on minust. Mareki vanaemaga ei ole ma kunagi kohtunud. Looduspildid (v.a kootud männipilt, mis ka Mareki vanaema tehtud) on emme kinkinud – Rootsi second hand leiud – ja Astrid Lindgreni raamatute illustratsioone meenutavad pildid ostsin mina Sõbralt Sõbrale poest, vaieldamatult ühed minu lemmikud. Kuldses raamis oleva pildikese ostsin ma vanalinnast Marekile sõbrapäevaks kunagi ammu. Kaks majakatusel istuvat kassi, kes vanalinna torne vaatavad, meenutab mulle meie pulmavalssi. Käime katuseid mööda, Tule lähme turnime tornides, Lähme, katsume pilvi, Lähme värvime taeva siniseks, Ühed tahavad palju, teised rohkem veel
Mõned tahavad kõike, Nad ei kõnni katustel. Me ei näe teisi kihutamas ringi, Meil on silmad ainult teineteise jaoks, Meil on aega hoida teineteisest kinni, Maailm kuhugi ei kao….maailm kuhugi ei kao.
Igasugu pilte on mul veel. Osad on ülemisel korrusel seintel. Osa ootavad ikka evel igavese remondi lõppu.
Meil oli reedel pulma-aastapäev. Kuna see oli meil nö ette ära tähistatud Mesi Tare saunapaadis ööbides, siis suuri plaane ja pidustusi me ette ei näinud ega planeerinud. Tegelikult pidi ju olema lausa nii, et Marek on sõpradega Pranglis ja mina sõbrannadega Peipsi ääres. Läks aga teisiti. Peipsi asemel läksime kõik Pranglisse.
Kui aus olla, siis korraks mõtlesin küll et võiks ju Idale hoidja leida, et kahekesi minna vahelduseks, aga samas tundus see nii mõttetu ja vale. Selles mõttes, et Prangli on nii lapsesõbralik saar ja Ida ei vaja seal ka erilist hoidmist. Seal on kanad, kuked, jänesed, kassid, koerad, kes talle piisavalt tegevust pakuvad. Lisaks veel teised lapsed, kellega aias (tahtsin kirjutada mööda saart, aga mõtlesin, et ei saa ju, pärast arvatakse, et ei hoiagi lapsel silma üldse peal) ringi joosta. Lapsele puhas paradiis. Minu plaan oli laias laastus ka lihtsalt puhata ja püüda ühe teise saare elust pajatav raamat läbi lugeda kui Ida magab ja mees veel pole magama tulnud.
Läks aga teisiti.
Ida jäi koos lapsehoidjatega koju ja meie läksime nädalavahetusele vastu kahekesi. Või noh suuremas seltskonnas, aga ilma lapseta. Kaasavõetud arvutit ei võtnud ma kordagi kätte, raamatust sai ka vaid 53 lehekülge loetud. Aga ei, see pole jumala eest etteheide. See on algus sellele, et öelda, et ootamatult sai sellest nädalavahetusest üks parimaid pulma-aastapäeva tähistamisi. Lõõpimist tuli palju taluda, juba lapsehoidjate poolt, olin ma ju just kirjutanud “spaasse seksimise” loo ja nii pidid kõik ära mainima, et olgu meil siis tore “puhkus”. Tegelikult pean ma tunnistama, et me oleme lausa nii igavad, et spaa-puhkus kui last pole kaasas, tähendab meie jaoks enamikust kordadest “magameendvälja”- puhkust, aga see selleks.
Hommikul käisime nagu traditsiooniks saanud saare tuuril. Aastaid ja aastaid on seda tiiru käidud, aga ikka on tore. Marek, juba poolkohalikuna, teab vist juba iga nurka ja nurgatagust, aga kui on vaja giid olla, siis teeb ta seda suurima hea meelega ikka. Mina teisiti isegi ei oska. Ma ei käi saarel nii palju tihedalt, et mul võiks sellest rannas ja metsas uitamisest kõrini saada. Sõltuvalt aastaajast korjad kas lilli, mustikaid, seeni, joonistad liivale, laod kivist torni, kastad kasvõi varbad vette kui rohkem ei julge või oled trikoo maha unustanud. Iga kord haarab see muinasjutuline idüll mind enda lummusesse.
Marek oli mind köögitoimkonda ka kirja pannud, ent ootamatult läks veel ka nii, et seljankapõhja hakkimise asemel õnnestus mul hoopiski minna vaatama etendust, kuhu enam pileteid ei müüdud. Lugu rääkis kohalikust elust ja “Eestiranna” hukust – tegemist oli tagasivaatega II maailmasõja aega, mil sundmobiliseeritud Eesti mehed, keda ootas ees ränk saatus surra Siberi tööpatareis või märg haud Hara lahe miiniväljal, pääsesid tänu rannarahva kangelaslikkusele Prangli saarele… Mulle jubedalt meeldis. Lihtne aga mitte labane, nagu teinekord sellised lihtsad suvelavastused kipuvad olema. No et saaks maksimaalselt igasugu publikut kohale meelitada ja naerutada. Ega ka mitte liiga diip, et jääks rõhuma. Samas kujutan ma ette, et kohalikele võivad saare elust rääkivad etendused, kus naljad nende kohta kipuvad korduma, juba tüütuks muutuda. Ikka see sama, et tulevad noored, kes tahavad pidu ja kes ei saa aru, kuhu nad on sattunud, et levi ei ole ja pood on juba kell kaheksa kinni. Turistile aga pakkus see etendus küll kindlasti positiivse emotsiooni. Väga kiidan noori näitlejaid ka.
Päeval olime me kõik suhteliselt kindlad, et läheme sadamakuuri peole. Mina mitte nii väga kindel, sest esiteks ei ole ma väga suur pidutseja enam, teiseks ei fänna ma sellist muusikat, mis ma eeldasin, et seal ees ootab, kolmandaks olin ma väsinud ja neljandaks hommikul oli vaja köögitoimkonna pärast vara tõusta. Suurem osa meie seltskonnast oli samuti peo mõtte maha laitnud ja puges igaüks vaikselt ära oma tuppa, vaid käputäis oli peole minemas. Mina olin samuti tuppa magama minemas, lihtsalt ei viitsinud vihmas jalgsi enam sadamasse kõmpida, aga kui kohalik takso järele tuli, mõtlesin ma ootamatult ümber ja liitusin peoseltskonnaga.
Parim otsus üldse!
Me oleme Marekiga küll eraldi peol käinud, me oleme sel suvel perena koos palju käinud ja teinud, me oleme Marekiga kahekesi käinud ikka aegajalt spaatamas või niisama hotellis puhkamas, aga peol käisime me koos viimati umbes kolm aastat tagasi. Pole otseselt puudust ega vajadust ka tundnud, aga teate, ma ei mäletanudki enam kui tore on ka vahelduseks lihtsalt pidutseda. Tantsida, nii et ei ole ora tagumikus nagu mul tavaliselt kipub olema, sest ma ei oska tantsida. Laulda, nii et vahet pole kas kõvasti ja valesti. Olla oma mehega koos heas seltskonnas ja lasta end lihtsalt vabaks. Ma sain korraga isegi aru, miks inimesed vabatahtlikult tantsimas käivad. See võib nii vabastav olla. Elad lava ees kaasa bändile ja unustad tolle alati kaasaskäiva ora. Ma peaks püüdma seda ora tihedamini eemaldada! Ma tundsin, kuidas ma olen täis uut energiat ning valmis nüüd kogu selle messitralli Helsinkist Kölni ja Dubaini ära tegema nagu naksti.
Ja muide see bänd, mis ma arvasin, et ei kõlba kuke saba allagi, oli vaimustav. Ansambel Onud on täiesti suurepärane! Väga soovitan minna kui nad mõnes sellises romantilises sadamakuuris esinevad.
Kell neli varahommikul saatis Marek mind kambrisse magama. Ise tahtis veel teistega edasi peole minna. Või tagasi, kuidas võtta. Sättis end maja ette kivile istuma ja nö kohalikku taksot ootama. Pool tundi ootas, aga kui hommikul hülgejahile minevad kohalikud teda merele kaasa kutsusid, otsustas nii jahi kui peo asemel naise kõrvale kambrisse kobida.
Kell kaheksa tirises äratuskell. Marek lasi mul edasi põõnata ja toimkonnast ära vingerdada, ise läks kohusetundlikult appi. Ajas mind üles alles siis kui vaja oli praami peale minna. Vot see on armastus! Talu perenaine tõi mulle kiiruga veel värske siiaga röstsaia ja tassi kohvi, et ma tühja kõhuga Eestisse mandrile ei peaks minema. Ma saan ühe enam aru, mis Marekit selle pisikese saare juures köidab ja miks ta nagu omamoodi Nipernaadi kohe kevade saabudes saarele tikub igal võimalusel ning ei taha tagasi tulla enne kui Katariina Jee järele tuleb.
Jah, see oli ilma kahtluseta üks parimaid pulma-aastapäeva kinke. Ilma imeliste lapsehoidjateta poleks see võimalik olnud, ma ei oska neid isegi vääriliselt tänada. Vähe sellest, et laps oli hoitud, oli meie maja ümbrus (ja see ei ole väga väike!) filigraanselt ära niidetud, maja oli koristatud, isegi meie pesu oli pestud. Laual ootasid värskelt korjatud metsalilled. Täiesti uskumatu nädalavahetus oli.
Meil olid reedel ettevõtte suvepäevad. Suvepäevad nagu suvepäevad ikka. Läksime ühel õhtul saarele, tehti nalja ja järgmisel hommikul tuldi tagasi. Kuna suvepäevad toimusid Pranglis, kus minu Nipernaadi suurema osa oma suvedest veedakski ja me pole perega just väga palju koos teinud, siis otsustasime me, et Marek ja Ida tulevad ka saarde ja mina liitun nendega laupäeval kui töökaaslased tagasi mandrile lähevad.
Pranglis oleme me käinud n+1 korda, et tahaks ju öelda, et mis seal ikka enam erilist on, millest isegi blogipostitust kirjutada, aga sellel saarel on mingi oma vaib olemas. Selline pisike saar, kust ei ole veel euroremont otseselt üle käinud ja elu on ehe, selline nagu ta väikesaarel olla võikski. Natuke lipp lipi ja lapp lapi peal, aga nunnu, puutumatu loodus ja muhedad kohalikud. Aastatega on küll lärmakamaks läinud ja kapitalismi kohalolu on ikkagi arusaadavalt aina rohkem tunda, kuid asjad on ikka veel tasakaalus. Ehk ikka jääb ka nii.
Meil ei ole Pranglis oma suvilat, kuigi mõnikord jääb mulle tunne, et Marek on end sinna saarele nii sisse söönud, et ta nagu osaliselt elakski seal. “Oot, sa oled seal Taavi juures või?” küsis ta minult kui ma seletasin, kust ma nende juurde “koju” tulema hakkan. No kust mina tean, kas ma olen Taavi juures. Lasin end Mareki ja Ida juurde ära visata, selgitasin, et mul mees ja laps ootavad ja juba teadsid kõik, et “aa, see on ju see halli peaga mees, kes Iivariga koos kalal käib”. Nojah. Samal ajal kui mina olen rohkem nagu turist, on Marek nagu kohalik. Ja hoopis teine inimene. Muidu peab kõik olema viimase vindi peal puhas ja korras, aga saarel toob mulle veini pesemata klaasist. “Ei mina viitsi,” vastas ta kui ma nina kirtsutasin. “Ja vaata mu jalgu,” näitas ta oma mudaseid tallaaluseid. Minu pedantlik mees ja selline? Laps samasugune. Must nagu murjam, küünealused ei kannatanud kriitikat, juuksed sassis ja riided katki, aga nii rahulolevat last ei ole ma pikka aega näinud. Ajas taga kanasid ja kukkesid, jooksis koos kohalike lastega siia ja sinna, ei mingit kära, uudistas, kuidas kalavõrke puhastatakse. “Ma jään ikka issiga veel siia,” ütles ta mulle kui ma hommikuse paadiga ära linna tulin. “Aga sa ole hea ja osta mulle kommi kui sa Eestisse tagasi jõuad!” andis ta mulle instruktsioonid kätte.
Me naersime küll, et Prangli on ka Eesti, aga samas see on nii teistmoodi Eesti, et seda võikski välismaaks nimetada. Selline teine dimesioon. Ma ei oskagi seletada, aga kes on käinud, see teab. Kes ei ole käinud, minge veel praegu, enne kui eurorahad kiviaiad maha lammutavad ja asfaltteed teevad.
Kui kohalik restoran hakkaks ka veel ülehinnatud toidu asemel pakkuma kohalikust toorainest maitseelamusi, oleks üliäge. Ma ei ole ju ainus, kes saarerestos ei taha keskpärast Caesari salatit, vaid pigem värskelt suitsutatud lesta, varajast kartulit, kukeseenekastet, karulauguvõiet?
Samal ajal kui mina töökaaslastega mööda saart ringi trippisin , käisid Ida ja Marek raamatuesitlusel. Armas raamat on. – räägib õigete ja valede otsuste tegemisest, millest saavad alguse kassipoegade seiklused. Lugu on õnneliku lõpuga ning pakub lugejale mõtlemisainet.
https://kultuur.err.ee/838421/prangli-koolitudruk-avaldas-raamatu-ja-tootab-illustraatorina
Ja teate, nendel suvepäevadel pandi ka minusugune tantsuvihkaja tantsima, läksin vooluga kaasa, mis sa teed kui seltskonnas ikka tantsutüdrukud ka on, eksju. Kuna sellise trikiga (mind tantsima panna) ei ole lihtne hakkama saada, siis toetasin nende projekti ka Hooandjas. Toetage teie ka: https://www.hooandja.ee/projekt/ttu-tantsutudrukud-ja-saltopoisid
Koju jõudes tahtsin ma esimese asjana duši alla minna. Saarel olin ma lihtsalt liiga laisk, et sauna minna. Hea, et hambad said pestud ja juuksed kammitud. Aga kodus ei olnud vett. Veepump uhas kahtlustäratavalt. Helistasin Marekile, aga teda Pranglil telefoniga kätte saada on suht võimatu missioon. Sain lõpuks ta kätte ja instruktsioonid, mida teha. Jumala eest, sellistest hetkedest saaks reality.
“Mine võta elektriposti küljes kilbist elekter välja!” juhendab Marek.
Kõnnin elektrikapini. Võti ei ole seal, kus ma harjunud olen. “Kus võti on?” küsin ma.
“Issand jumal, võti on aastaid juba koridoris. Mäletad, ma ostsin võtme, et sa ei peaks seda kilpi tangidega lahti kangutama,” selgitab Marek. Ahjaa, tuleb meelde. Saan kilbi lahti ja lükkan elektri välja.
“Nüüd mine võta tagant ruumist drell,” juhendab Marek edasi.
“Püha jeesus, kust ma selle drelli siin pimedas leian,” ohkan ma.
“Pane ometi tuli põlema!” ütleb tema ja taipab siis, et ilma elektrita pole see võimalik. Leian drelli.
“Nüüd mine puuri kruvi ära pumbamaja ukse eest!”
“KUIDAS? Kuidas ma tean, et kruvi VÄLJA tuleb?” olen ma ahastuses.
“KUIDAS? KUIDAS SA EI TEA?” on Marek ahastuses.
“Kallis mees, ma põhimõtteliselt hoian drelli esimest korda elus käes. See et ma oskan autot massilülitist käima panna ja õlitaset kontrollida, ei tähenda, et ma kõiki maailma asju vaikimisi või loomulikust intelligentsist oskan,” vastan mina.
Marek juhendab mulle, kuidas drelli käsitleda. Peale mõningast pusimist saan ukse lahti ja tõmban pumba seinast välja.
“No vot korras. Nüüd mine pane elekter tagasi sisse, siis muud asjad toimivad, vaid vett pole,” ütleb ta muretult. Aga ainult vett ma ju tahtsingi. Olen laisk, ei viitsi elektrit tagasi sisse panna ja viskan end diivanile pikali. Blogima. Dämn, aga nii ei tööta ju wifi. Pean end ikka püsti ajama ja elektri sisse panema. Muidu ei saa blogida ja inimese kombel sõbrannadega messengeris chattida.
Mandrimured on teistsugused kui saaremured.
Kui eelmisel nädalavahetusel veetsin ma aega oma venna õega, siis sel nädalavahetusel tutvusime me vennaga oma tuttuute vendade ja õdedega, kes loomulikult meile ju päriselt vennad ja õed ei ole ehk siis käisime isa abielu tähistamas. Nojah, eks ma pean tunnistama, et salaja abiellumine pahandas mind natuke, aga lõppkokkuvõttes mõtlen ma, et mis see minu asi on. Ja eile oli meil väga meeleolukas tähistamine/tutvumisõhtu. Hästi palju toredaid inimesi, huumorit ja õnnelik noorpaar.
Õhtusöögil käisime me sellises Hiina restoranis nagu Hot Pot. Kui ma veel noor ja kena olin, oli seal Tartu kõige popim restoran Tsink Plekk Pang, nüüd oli nimi vahetunud, aga toit oli ikka väga hea. Kui armastate hiina toitu, siis julgen väga soovitada. Ja mõnusalt avar oli ka, ideaalne väikeseks koosviibimiseks. Mis mind muidugi imestama pani, oli natuke ükskõikne teenindus. Tund aega ootasime me vahuveini ja kui isa siis seda meelde läks tuletama, selgus, et neil polegi vahuveini. Kui mul oleks restoran, kuhu tuleb üsna suur seltskond, siis ma eeldaks, et nad tulevad tähistama midagi ja vaataks igaks juhuks varud üle. Või jookseks kõrvalolevasse poodi. Või jumala eest, lihtsalt tuleks ütleks, et meil pole vahuveini. Kui see natuke aeglane ja tuim teenindus välja arvata, siis restorani enda kohta ei ole mul ühtegi kehva sõna öelda. Lähen teinekordki. Vahelduseks täitsa vahva külastada ka mõnd Tartu toidukohta, mis Joelile ei kuulu:D
Hommikul hakkasime võimalikult ruttu kodu poole liikuma. sest peale reisi ja enne hullumeelset töönädalat ei ole midagi mõnusamat kui lihtsalt kodus olla. Läks see asi muidugi nii, et meie Idaga jäime koju toimetama ja Marek läks tööle miskit tulekahju kustutama. Mina ei suutnud vastu panna kiusatusele lahti korkida vein, mille Marek mulle Saksamaalt tõi ja isegi kui te nüüd peate mind alkohoolikuks, sest, kes see ikka pühapäeval veini joob, siis ma ei saa seda enda teada hoida, kuna tegu on ÜLIhea veiniga, mida ma lihtsalt tahan soovitada veinisõpradele. Nii puuviljane ja pehme.
Facebookist te juba nägite mu uusi serveerimisaluseid, mis pidada hoopis kulbihoidjad olema. Ma selle peale poleks tulnudki, et neid kulbihoidjateks pidada, aga täiega kujutasin neid nähes ette, kuidas sealt saab mõne mõnusa eelroa serveerida. Mulle tulid silme ette kohe metsaannid või kreemjas pasteet kaunistatud jõhvikate või mõne maitseaineoksaga. No täiesti hakkas silme ees jooksma, kuidas neid laua katmisel ära saaks kasutada. Mitte et ma väga suur lauakatja oleks, aga mõnikord ikka tuleb tahtmine.
Ida on täiesti hull kokandushuviline ja iga kord kui ma süüa teen pean ma välja mõtlema, mida talle teha anda, sest ta nõuab, et mida ta teha saab. Seekord usaldasin natuke kartlikult talle seente hakkimise. Ta on oma ema moodi plähmerdis ja terav nuga tema käes ei tundunud kõige õigem otsus, aga jummel, kus ma olen oma last alahinnanud. Nii osavat ja pühendunud seenehakkijat andis leida. Boonuseks muidugi see, et ta oli vähemalt 20 minutit tasa. Ta on natuke oma isasse, kes kogu aeg rääkima peab. Ja kui ma ütlen kogu aeg, siis ma mõtlen KOGU AEG.
Õhtu lõpetuseks avastas Ida kapist ühe oma sünnipäevakingi. Ma olin selle ära peitnud, sest ei olnud viitsinud nende klaasivärvidega mässata. Nüüd mõtlesin, et no hea küll…värvime siis. Kui te otsite kingitust umbes nelja-aastasele lapsele, siis see on üks pagana äge kingitus. Mitte et ma teaks, kust neid osta saab ja mis nad maksavad, aga me mõlemad sattusime vaimustusse. Üliäge asi! Ma ostaks kohe ise ka veel paar komplekti, saab ka vahvaid kingitusi teha teistel. No nii isadepäevaks ja emadepäevaks;)
Aa, no puhtalt nime pärast ostsin Marekile lennujaamast väikese kingituse ka. Ida poolt. Oma isale kinkisin ma isadepäevaks nagu lubatud pohmaka. Võta heaks, isa!
Ida omalt poolt tegi Marekile veel ühe väikese kingituse. Tai bohh, Marek, kui sa ei arva, et see maailma kõige ilusam lillepott on.
See nädalavahetus on mõnevõrra harjumatu, sest meil on nii eile kui täna lapsehoidjad ja linnaluba. Eile tuli Idat hoidma Mareki õde oma perega ja uskuge mind, Ida oli nii rõõmus, et me ära läheme, sest “nemad on palju vahvamad”. No loomulikult on, kui nad juba toovad kaasa kolm maailma kõige suuremat pitsat, millest oleks vist pool Keilat söönuks saanud. (Ühe panin hommikul neile vägisi kaasa, sest muidu oleks me vist veel terve nädala pitsat söönud. Mina ei teadnud sellisest kohast nagu Pizzapro midagi, enne kui mõnda aega tagasi üks teine sõbranna sealsed pitsad meile kaasa tõi. Kui te armastate pitsat, siis te armastate seda pitsat. Täiesti ulmeliselt head.
Igatahes jätsime me lapsehoidjad ja lapsed pitsadega koju ja läksime üle kolme aasta legendaarsel sõbranna sünnipäeval. Meil on oma sõpruskond, kellega me läbi käime ja vanasti oli meil aastas üks pidu, mis kestis varaste hommikutundideni. See sama sõbranna sünnipäev. Siis aga tulid lapsed ja välismaa ja sada muud asja ja nii see traditsioon korraks nagu soiku jäi. Nii äge oli. Kõik oli nii nagu vanasti. Kui välja arvata see, et mina lahkusin peolt kell 12 nagu Tuhkatriinu ja jätsin oma mehe kolme naisega linna. “See on kas usaldus või tüdimus,” ütlesin ma, “tule kuna tuled, varem või hiljem ikka tuled koju.” Tuli hiljem. Täna hommikul. Ja ma hakkasin mõtlema, et ma isegi ei mäleta, kuna Marek viimati väljas käis. Nii veider kui palju lapse saamine muudab.
Hommikul läksin ma oma venna õele (mulle meeldib seda rõhutada, sest see lihtsalt kõlab nii coolilt) ja ta tütrele laevale vastu. Me pidime minema Lastehommikule ja Veganmessile, noh ütleme nii, et mu plaanid läksid natuke vastu taevast erineval põhjustel (suurimaks põhjuseks kiired tööasjad, mis on kindlasti vaja ära teha enne kui me esmaspäeval Idaga Norra läheme), aga pole hullu. Õhtul ootab meid veel etendus. Ja ma olen nii elevil. Mulle lihtsalt hullult meeldib Ivo Uukkivi ning kui etendus on talle kirjutatud, siis see ei saa olla muud kui vaid ülihea.
Mis aga veel mu väljamaa veerandõesse puutub siis ta on vegan ja lillede entusiast. Ma olen sojahakkliha pikka aega taga ajanud (okei, olgem ausad, ma ei ole viitsinud trajektoorilt välja jäävatesse poodidesse minna), aga pole leidnud. Sellise kuivatud sojahakkliha olemasolust olin ma üldse vaid Kaisa käest kuulnud. Homme ootab mind ees Helene kokatund. Ma olen Vegan toitude valmistamises väääääääääga algaja/kehv. Aga tahaks rohkem osata.
Isver, kus mulle meeldivad sellised rahvast-maja-täis-käin-siin-seal-nädalavahetused. Eile oli Ida olnud oma lapsehoidjatele superlaps, loodame, et täna läheb sama hästi. Sest teate, rohkem polegi õnneks vaja, kui natuke lapsehoidjaid;)
Meie nädalavahetus möödus Tartumaal. Samal ajal kui Tallinnas toimus blogipidu, olime meie Tartumaa loodust ning sõprade-sugulaste seltsi nautimas. Ma saan aru, et “popid ilublogijad” on otsustanud blogipidu boikoteerida, sest nii on “popp” ja olgugi, et ka mina olin sel aastal otsustanud võib olla just isiklikel põhjustel mitte kohale minna, leian ma, et selline avalik boikoteerimine on ka nats lapsik. Eks ikka ma pean ausalt tunnistama, et ma lootsin oma kategoorias kolmandaks tulla, Ebapärlikarbi ja Vegani päevaraamatu järel ning kuigi õhtujuht tegi mingi haleda nalja/eksimuse ja mind seal ära mainis ning nii natuke segadust tekitada (vist), siis mul on väga hea meel, et vähemalt arvamusblogide kategoorias võitsid vinged tegijad. Aga palun palun, ärge järgmisel aastal enam Zenja Fokinit tellige – ta on nii oma aja ära elanud. Ilumessil ja Buduaari turul käies mul ka käib luust ja lihast läbi kui ta “nalja” teeb. Ei ole naljakas. Fokin oli khuul selles muutumissaates, kust ta kuulsaks sai, nüüd ta on lihtsalt keigar. Sry, minu aus arvamus. See, kas üritus oli labane ja kelle mõõdupuu järgi ning kes selle labaseks muutis/muudab/muuta võib, see on ilmselt selline koht, kus inimesed jäävad eriarvamusele. Las ta olla.
Lugesin just, et Lipsuke kirjutas, et ei viitsi mu blogi väga lugeda, sest ma kirjutan liiga palju. Noh, sellisel juhul peaks see postitus olema just nende teetassike, keda suvalised pildipostitused huvitavad. Sest just see see siin on.
Ülikihvt nädalavahetus oli. Ja vedas, et suvi sattus ka olema.
Mu tädipoeg oma mehega on Austraaliast Eestis sel suvel ja nii käisime me kõige pealt neile tere ütlemas. Käisime paadiga sõitmas ja ajasime loba maast ja ilmast. Need nö välismaa inimesed on ikka hoopis teistsugused kui me, nad on rõõmsameelsed ja energilised, nendega koos veedetud aeg oli totaalne positiivse energia laeng.
Edasi liikusime me mu sõbranna lapse sünnipäevale. Veab ikka neil, kel suvel sünna. Mitte midagi rohkem ei ole vaja kui head ilma ja aeda ning ongi juba edukas sünnipäev. Okei, batuut võiks ka olla, sest mu meelest oli see küll parim lapsehoidja. Ka meestele. Mingi hetk olid kõik seltskonnas olevad isad batuudil kilkamas. Lapsemeelsus on igati teretulnud nähtus!
Täna käisime me läbi mu tädi juurest ja kas te kujutate ette, et ta on endale suutnud organiseerida täpselt sellise “peenramaa” nagu mina juba kaks aastat endale tahan. Nii ilus oli ja kui ma muidu ikka raiun siin, et ma ei ole kade, siis täna hommikul seda peenramaad nähes olin ma kadedusest sinine. Maaaaaaarrreeeeeeek, ma tahan kaaaaaaaaaaa!
Ma ei tea, kas te mäletate kui ma kirjutasin lasteriietest ühe artikli “Pere ja kodusse”, et noh ikka nats imelik on kui laps Batmanina vanaema sünnipäevale läheb ning et kuidas mõned vanemad ei vaata, mis lapsel seljas on, kui nad kodust välja lähevad. Kaks aastat on mööda läinud ja minust on saanud ema, kes lubab lapsel ka tekikott seljas poodi minna.
Me ei olnud pikka aega surnuaias käinud ja nüüd oli kohe selline tunne, et peame läbi minema ja üle vaatama, kuidas kadunud sugulaste “käsi käib”. Ma olen üks neist inimestest, kellele tegelikult surnuaiad väga meeldivad. Mu meelest on seal mingi müstiline rahu. Ja kuidas siis veel meie seast lahkunud perekonnaliikmeid meeles pidada kui mitte neile hauale lilli viies. Minu jaoks on perekond väga oluline ning mu jaoks on ka oluline, et Ida teaks, kes on tädi Helju ja onu Endel ja Andu.
Vanaema juurest maalt hüppasime ka läbi. Ma kohe pidin ka vanaemast (jälle) siia pildi lisama, sest iga kord kui keegi räägib mu kehvadest geenidest, aga mina mõtlen näiteks oma vanaema peale, siis ma väga loodan, et mul on sama “kehvad geenid”. Nii sisemiselt kui välimiselt:)
Elistvere loomapargist pidime ka läbi käima, sest no see jäi peaaegu tee peale ja ilusat suveilma tuleb ju ära kasutada. Patt oleks lihtsalt niisama kodus vegeteerida. Elistvere on mu meelest ka igati külastamist väärt. Nii armas väike loomapark, kus on nii tore näiteks piknikku pidada. Järgmine kord võtame me piknikukorvi kindlasti kaasa.
Tagasi Tallinnasse on meil komme läbi Kehtna-Rapla-Kohila sõita. Ma olen ammu mõelnud, et tahaks proovida, mida sellises toidukohas nagu “Eastern Outback” pakutakse. Seekord õnnestus meil seal lõpuks söögipaus teha. Lihtne ja lühikese menüüga kohake Kehtnas, kuid IGATI väärt külastamist. Menüü ei paku midagi üllatavat – menüüs on kana-seenepasta, Caesari salat, kitsejuustusalat jms – kuid 1) toit oli äärmiselt maitsev ja 2) teenindus oli veel meeldivam. Me Ida suutis natukene läbustada ja natuke piinlik oli, kuid keegi ei vaadanud meid imelikult, et issand, tulid siia lapsega ja kukkusid kohe läbustama, vaid meisse suhtuti nagu me oleks seal vanad tuttavad. Mind mõnes kohas häirib teeninduses liigne familiaarsus, aga siin oli seda täpselt õiges koguses. Mina tahan kindlasti tagasi minna. Vahva toidukoht. Julgen kindlasti soovitada ise järele proovida. Hästi lihtne ja nunnu! Ja üllatuslik (minu jaoks), et natuke sellises suvalises kohas nagu Kehtna midagi nii okeid leiab. Tartusse minnes proovisime me Põltsamaal todukohta leida, kuid pubi, kus kell 11 juba pead parandati, ei tundunud väga kutsuv. Kohvik O-d vist enam ei ole?
Saigi nädalavahetus läbi. Algab uus ja põnev töönädal, mis viib mind muuhulgas ka Hiiumaale ja Peipsi äärde.