Norras sõltub kõik klienditeenindajast

February 21, 2019 / Eveliis / Leave a comment

Mul on Norra telefoninumber, mida ma kasutan klientidele helistamiseks. Tean, et see on kenasti alati õigel ajal makstud ja olin lihtsalt naernud nende meilide peale, mis tuletasid meelde, et oled meid unustanud. Kustutasin kenasti ära. Siis aga hakkas Norra postkasti tulema inkassoteateid. Ma olin segaduses. Võtsin chat´is ühendust telefonifirmaga, et uurida, milles asi on. Teil on maksmata arve. Vastasin, et ei ole ja saatsin maksekviitungi. Selge, vabandust, siis kõik korras, sain vastuseks.

Läks mööda mitu kuud kui sain sõnumi, et “väldi oma numbri kinnipanemist ja maksa arve ära”. Vaatasin jällegi, et arve tasutud ja rohkem ei muretsenud. Kuni läksin Norra ja avastasin terve posu inkassokirju sellelt samalt telefonifirmalt. Selle aja peale oli mu number ka suletud juba väljuvateks kõnedeks. Hakkasin siis jälle uurima, et milles asi. Sain vastuseks, et teil on VIIS KUUD arved maksmata, et nüüd ajage inkassoga enne asjad korda ja siis tulge tagasi meie jutule. Ma kaklesin ja vaidlesin klienditeenindajaga kindlalt pool tundi ja püüdsin talle puust ja punaseks teha, et arved makstud. Rääkisin ära, et ühe korra juba oli mingi jama, et kas nüüd sama. Tema ei leidnud chat´ist midagi ja ütles, et ma ei ole nendega kunagi varem arvete teemal suhelnud. Et olgu ma nüüd nii armas ja võtku ühendust inkassoga.

Olgu, logisin end sisse inkassolehele ja pidin pikali kukkuma. Te võite aimata, milline oli nõue viie kuu maksmata arvete kohta. Püüdsin inkassole selgeks teha, et need nõuded on mitte millegi eest, aga nemad ei saanud midagi teha. Suhelgu ma telefonifirmaga.

Alustasin uuesti. Ei teil on VIIS KUUD arved maksmata, sain ikka vastuseks. No ei ole, raiusin mina. Peale pikka jauramist, ütlesin ma võlusõna. Ma maksan Eesti kontolt. Aa jaa, muidugi, kui te maksate välismaalt, siis te peate iga kord saatma maksekviitungid. Seda ma ei teadnud. Okei, saatku ma siis maksekviitungid kontaktvormi kaudu. Kontaktvormi kaudu sai saata vaid ühe kviitungi, aga kuna ma oma mure ära kirjeldasin ja olin ju klienditeenindajaga suhelnud, arvasin ma, et saan kas telefonikõne või meili, et kuhu siis ülejäänud kviitungid saata. Vaikus. Kaks kuud. Vahepeal läks ka mul endal meelest sellega tegeleda ja meelde tuli see alles siis kui sain ootamatult teada, et minu “number ei ole kasutusel”.

Seda ei saanud ma endale lubada. Alustasin uuesti kadalippu. Mulle sattus chat´i harukordselt meeldiv ja abivalmis teenindaja, kes ütles, et suhtleb kohe raamatupidamisega ja andis mulle ka meiliaadressi, kuhu ma sain kõik kviitungid saata. Jäin siis põnevusega ootama, et huvitav kaua võtab aega, et nad midagi vastaksid. Täiesti hämmastaval kombel tuli vastus juba paari tunni pärast. Kõik on korras, number avatud ja inkassonõuded tagasi võetud. Ma sain jälle rahulikult hingata.

Hommikul kui meilboksi lahti tegin oli seal esimesena meil telefonifirmalt. “Ega sa meid unustanud pole?” Igaks juhuks suhtusin sellesse nüüd täie tõsidusega ja saatsin klienditeenindajale, kellega ma lõpuks sain ka meili teel, mitte läbi chat´i suhelda, et algab otsast peale see jama. Süsteemiviga, sain vastuseks, vabandust. Ma saatsin igaks juhuks veel kord makstud arvete kviitungid.

Mulle tundub et igasugu segaduste vältimiseks ja oma närvide säästmiseks on lihtsam kanda Norra kontole raha ja maksta telefoniarvet Norra kontolt.

“Aga teeme nii, et see on natuke meie kodu ka!”// One of the most wonderful places in the world

September 21, 2018September 24, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Istume Idaga hytta terrassil. “Emme, kas see on meie kodu?” küsib ta.

“Ei, see on Satu kodu, aga meie võime siin puhata,” vastan.

“Aga kunagi kui ma beebi olin, siis see oli minu kodu,” ütleb Ida ja vaatab mõtleva pilguga ringi.

“Jah,” noogutan ma, “kui sa beebi olid, siis me elasime siin, aga tegelikult see on ikka tädi Satu kodu.”

Ida noogutab. Ütleb “mhm” ja lisab siis: “Aga teeme nii, et see on natuke meie kodu ikka ka, et siis meil kõigil on kaks kodu!”

Naiivne jutuajamine, aga samas polegi otseselt nii vale.

Meil on au, uhkus ja õnn seda imelist kohta tõepoolest poole kohaga oma koduks nimetada. Muidugi on Ussipesa meile ülekõige armas, kuid iga kord kui me hytta´sse tuleme valdab mind nii meeletu tänutunne. Tänutunne, et keegi on meid niivõrd usaldanud, et oma kodu meile koduks andnud; tänutunne, et meil on võimalus siia alati puhkama tulla; tänutunne, et me paar aastat tagasi juhuslikult saime tuttavaks inimesega, kellest sai meie pereliige või kes meid võtab kui pereliikmeid; tänutunne, et selline paik olemas on.

Ma võin ausalt öelda, et pildid ja sõnad ei anna edasi pooltki, et kirjeldada seda kui maagiline ja muinasjutuline on see paik. Iga ilmaga. Paar päeva tagasi oli päikeseline hilisuvi. Imeilus. Täna on sügistormine varasügis. Imeilus. Järgmine kord kui me siia tuleme on võib olla juba talv…

Eelmisest postitusest ajendatuna siis ma usun vaat et parem kui lehma lellepoja poolt päranduseks saadav Balil asuv villa on see võimalus, mis meile siin on antud. Võimalus selles kohas elada ja puhata, teha siin oma mälestusi. Maailma üks imelisemaid paikasid!

We are sitting on hytta’s balcony. “Mummy, is this our home?” she asks.

“No, this is Satu’s home, but we can have a holiday here,” I reply.

“But when I was baby, this was my home,” says Ida and looks thoughtfully around.

“Yes,” I nod, “when you were a baby, we lived here, but it is still aunty Satu’s home.”

Ida nods. Says “mhm” and adds: “But let’s pretend that this is a bit our home too, so we all have two homes!”

Very naïve conversation, that is not so wrong after all.

We have the honor, privilege and luck to call this place our second home. Of course, Ussipesa is above everything our favorite place, but every time we come to hytta, I feel very grateful. I am so grateful that somebody trusts us that much to give her home for us to use as our home; grateful, that we can always come here for a holiday; grateful to have met this person couple of years ago by accident, who by now has become a part of our family and who sees us as her family; grateful that this place exists.

I can assure that the pictures and words will not be able to describe even half of HOW magical this place is. No matter what the weather is. Couple of days ago it was sunny and warm like late summer. Very beautiful. Today is stormy autumn. Very beautiful. Next time when we come, it might already be winter …

I believe that having the opportunity to call a place like this your second home is so much more valuable than inheriting a big villa from an uncle you never knew. The opportunity to live here and relax, make our memories. One of the most wonderful places in the world.

Teeme nii, et ma ühe korra võin nutta!

August 12, 2018August 13, 2018 / Eveliis / 5 Comments

Tegelikult on see lihtsalt üks random pildipostitus, mis paneb sõnadeta kirja selle, miks ma ei tüdine Norra ja Eesti vahel tilkumisest. Kes saaks tüdineda kui see pakub elu sellises paradiisis. Ausalt, mul ei ole isegi häbi uhkustada. Probleemid ja äng ja argipäev on üks asi, aga võimalus siin aias jõhvikaid korjata, saunas käia ja pärast järve ujuma hüpata, paduvihmas tühja kummiga rattal bussipeatusesse ja tagasi “sõita”, alpaka-pleedi all varbaid soojendada, kail hommikust süüa, naabri koeraga vees lustida, terrassil päikeseloojangut vaadates krevette süüa, lobiseda, seda paika teiseks koduks nimetada annab elule teise vaatenurga.

Ida on samuti olnud täiesti imeline. Juba KOLM PÄEVA ilma igasuguse jonnita.

“Ida, mis sinuga juhtunud on?” küsisin ma Idalt. “Sa oled nii hea laps!”

“Ma ei tea, ma ei taha enam jonnida,” vastas ta ja lisas loomulikult, et ma end natuke pahasti tunneks, et ta ei taha, et issi ja emme karjuks ta peale.

“Siis me ei karjugi.”

“Aga teeme nii, et ma ühe korra võin nutta,” katsetas Ida igaks juhuks piire. “Sellest ei ole midagi hullu, kui ma ühe korra nutan. Marian ütles, et ühe korra võib.”

“Ahah,” noogutasin mina.

“Aga ütle siis issile ka, et ühe korra võib nutta.”

“Teeme nii.”

Sellised mõtlemapanevad vestlused paradiisis.

(Ja “riidehull nagu ma olen, siis saabunud Marimekko pakk tegi rõõmu küll. Natuke kahju on vaid, et ma Idale kleidi juurde ka sama komplekti pükse ei tellinud. Oleks veel cool’im olnud)

Lõpetuseks tegime natuke nalja ka. “Käisime Idaga juuksuris”. Panin uuest soengust pildi ka üles Facebooki, provokatiivse pealkirjaga, et värvisin Idal juuksed ära. Loomulikult oli esimene kommentaar tänitav, kuidas lapsel ei ole vaja nii noorelt juukseid värvida. Ei tulnud inimene selle peale, et äkki on tegu parukaga. Oi ei. Aga peaasi, et sai öelda, et ma olen emana ikka puhta idioot. Vot täpselt nii need kõiketeadvad Perekooli postitused sünnivadki.

img_3244-1

Põhjamaade Pariis

May 23, 2018May 24, 2018 / Eveliis / 5 Comments

1998: Samal ajal kui meie Yukoga nautisime reisi Hurtigrutal, vuras Anton autoga meile Troms ø sse vastu. 1500 km. Tagasi sõitsime me kõik koos autoga. See oli üks äärmiselt meeleolukas reis. Tagasiteel käisime me vähemalt minu arvates läbi kõik põhjaranniku saarekesed. Ma ei suutnud aru saada, kuna me ühelt saarelt teisele jõudsime, kuna me mandri peal olime ja mis suunas me liikusime. Orienteerumises ei ole ma kunagi eriti tugev olnud. Tranøy’lt jäi mulle meelde Tranøy majakas, Tranast Petter Dassi kabel ja Hamarøy’st Knut Hamsun. Petter Dassist rääkis Anton terve tee erilise vaimustusega. Alstahaugis imetlesime me vähemalt veerand tundi Petter Dassi monumenti ja kuulasime ”Nordland trompet’ist”. Petter Dassi olulisus jäi tol hetkel mu jaoks sama tabamatuks nagu esimestel kuudel oli jäänud mulle tabamatuks Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisus. Ma arvan, et kui ma oleks selle välja öelnud, oleks ma ilmselt Antonilt kere peale saanud. Keegi ei kahtle Petter Dassi ja Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses. ”Dass” tähendab slängis muide ”käimlat“, nii piinlik kui see ka pole, jäi just see fakt mulle meelde. Knut Hamsuni elukohast Hamarøyl olin ma märksa suuremas vaimustuses. Lausa nii, et pärast reisi lõppu, ostsin ma endale nii romaanid „Nälg“ kui „Maa õnnistus“, norrakeelsed.

Mõni koht kohe poeb nii hinge, et pidevalt mõtled, et kuna uuesti ja siis täiesti ootamatult, just like that, see juhtubki.

2018: TagasiTromsøs. Seekordse reisi lõpp-punkt. Seekord lennukiga. Aga kes teab, kuna autoga. Tundub adekvaatne mõte? Nii et istuks autosse ja üldse ei planeeriks midagi muud peale reisi alguse ja sihtkoha. Ja üldsegi, miks lõpetada Tromsøs kui nii palju on veel edasi minna. Ikka Tervamägedeni välja. Ma ju pean sinna ka lõpuks saama!

Kuigi kraadiklaas näitas kõigest kuus kraadi ootas meid siin imeilus suveilm ja päiksepaiste. Nii ilus, et ma ei suutnud jällegi vastu panna kiusatusele teha linna peal üks jalutuskäik. Homne päev möödub niikuinii koosolekult koosolekule joostes. Aga Tromsø – Põhjamaade Pariis – oli veelgi kaunim kui ma mäletasin. Ma olen (mitteüllatuslikult) Põhja-Norrasse armunud!

Lennukiga üle lumiste mäetippude sõites tuli mulle meelde oma viimase aja üks parimaid lugemiskogemusi. “Me sureme üksi” – lugu Teise maailmasõja ajal sakslaste eest üle Põhja-Norra mägede põgenevast Janist. Ma vaatasin neid mägesid ja mõtlesin, kuidas pagan ta ellu jäi, milline elutahe pidi tal olema või lihtsalt saja asja kokkusattumus, et ta ära ei surnud. Kuidas ta peale külmakahjustusest liikumatuks jäädes nädalaid lume alla mattununa (!) kelgu külge aheldatuna lihtsalt ootas. Ootas, kas keegi leiab ta veel üles või sureb ta sinna külma kooriku alla. Ulme. Looduse jõud ja inimese tahe.

Ma olen haige inimene?

May 23, 2018May 23, 2018 / Eveliis / 3 Comments

Hehh, elu on ikka naljakas. Vist. Ma ei olnud päris-päris tööl käinud viis aastat ja nagu te aru saite, siis olin ma kahevahel kui mulle töökohta pakuti. Põhjuseid oli mitu. Esiteks hirm. Aga samas oli ka põhjuseid, miks töökoht vastu võtta. Ma kaalusin päris pikalt. Võib olla egoistlikult jah, aga ma tahtsin kindel olla, et ma ei torma kuhugi lihtsalt uisapäisa. Esmamuljed on äärmiselt positiivsed. Võib olla on nii nagu alguses ikka, et kõik on uus ja põnev, inimesed sõbralikud ja töö sobiv, aga vahet ei ole, ma kavatsen seda nautida. Teiste õhutusel panin ma end isegi SEB sügisjooksule kirja. Sportlikusse seltskonda olen sattunud, mis muud.

Eile kui me enne üht kohtumist veel viimasel hetkel üht hinnapakkumist kokku panime, tuli mulle meelde, miks mulle see töö varasemalt ka meeldis. Mulle meeldib selline maietteagikuidassedanimetada – sebimine? Protsess kui selline. Mulle tuli meelde üks kõige põnevam hinnapakkumise esitamine. Saime viimasel hetkel teada ühest miljoniprojektist, kuhu oma tooteid pakkuda tahtsime. Tegime poole ööni pakkumist, et see oleks täiuslik, kihutasime lennukiga kohale, jäime ühest lennukist maha, jõudsime kohtumisele, jõudsime tagasi koju surmväsinuna, projekti kätte me ei saanud, aga protsess kui selline oli p-õ-n-e-v!

Boonuseks kohad, kuhu töö viib. Eile näiteks jõudsime me Bodøsse. Alles ma õhkasin, et issand, kuidas tahaks jälle Põhja-Norrasse minna. Siin ma olen. Olgem soovidega ettevaatlikud eksju. Muidugi möödub suurem osa ajast tööd tehes või koosolekult koosolekule joostes, kuid eile enne magamaminekut ei saanud ma üle kiusatusest veel jalutama minna. Kuradi külm oli, aga kuradi ilus oli ikka ka. Täpselt selline tunne oli, et seal suure kalju taga on suvi.

Mulle tuli meelde, kuidas ma noore ja lollina siia suveriietega tulin. VAID suveriietega. Nagu seeliku ja plätudega! Kringliks pidin külmuma. Panin selga kõik, mis mul vähegi kaasas oli, kampsun kampsuni otsa. Nägin välja nagu mutsumoor, a vähemalt soe oli.

Eile õhtune +7 kraadi tundus täna hommikuse kolme soojakraadi juures Leknesis lausa suvi. Ma ikka tänasin jumalat, et mul oli nii palju aru, et viimasel hetkel ilmateadet vaadata ja mitte sama viga teha nagu 20 aastat tagasi. Kuigi…Leknesis oli siiski tunduvalt seom kui eilses Bodøs. Päike paistis ja ilm oli kevadsuviselt mõnus. Kohale jõudes oli kolmest kraadist saanud juba kümme. Kõik on vaatenurga ja suhtumise küsimus;)

Suveperioodil käib Lofoodi saarestikult läbi 1,6 miljonit turisti (kohalikke elanikke on 20 000), ma saan täielikult aru, miks nad siia tulevad. Ma ju isegi olen korduvalt ja korduvalt rääkinud, kuidas tahaks tagasi siia, sest ilma naljata…see on üks maailma ilusamaid kohti. Ilmselt mitte läbi minu kiiruga klõpsitud piltide (PS: ma suutsin viimasel reisil oma fotoka limonaadiga üle ujutada ja see andis otsad – kas on lootust seda veel parandada?), kuid no lööge sisse Lofoten guuglisse ja te saate aimu. Kuigi pilt ei anna ikkagi kogu seda ilu edasi.

Nii armas on vaadata neid Mariuse-mustriga kampsunitesse pakitud mudilasi, kes mööda tänavaid koos oma samamoodi kampsunitesse mässitud emade-isadega ringi jalutavad mööda linna. Nii armas on istuda väikeses kohvipoes, juua butterscotch-maitselist latte´t, vaadata aknast pilvedesse kõrguvaid pilvi, justkui siiasamasse linnakese tänavale maanudvaid propellerlennukeid. Nii armas on kuulata seda imelist murrakut, mida nad siin räägivad. Nii armas on vaadata inimesi, kes pleedi sees tänavakohvikus kohvi joovad ja päikesepaistet naudivad. Nii armas. Kõik on nii armas.

Palun, palun, palun… hoiame pöidlaid, et mul oleks vaja siia juba varsti uuesti tagasi tulla. Ja teate, ma vist olen natuke haige inimene ka. Ma armastan üle kõige sooja suve ja päikest, kuid ma täiega kujutaks ette, kuidas ma sellises kohas päriselt elaks. Ma lausa tahaks mingi aeg Lofootidel elada. Koos perega. Äge oleks!

Ja appikene kui ahvatlevalt need mäed kutsusid – Eveliiiiiiis, tule matkama! Tule roni! Tule!. Mul oli kohe kahju neile öelda, et beklager, aga ma tegelikult pean tööd tegema seekord. Kuid järgmine kord kindlasti. Ma tulen!

Järgmine peatus Tromsø.

Minu inimesed ja minust inimene

March 10, 2018March 10, 2018 / Eveliis / 1 Comment

Facebook tuletas täna üht vana postitust meelde. Mulle meeldib see FB meenutuste värk kui aus olla. Vanainimese värk vist. Tuleb aegajalt peale soov heietada. Või siis lihtsalt meeldib mulle vanu pilte vaadata. Need on nii naljakad. Kodus ka kipun ma aegajalt mingeid vanu albumeid sirvima. Minu kiiks vist, et mulle meeldivad vanad pildid ja lood. No ja kui Facebook seda meelde tuletas, siis tuligi soov nagu vana albumit vaadata. Vanad ja sadu kordi nähtud-vaadatud-näidatud pildid, aga mõni asi ja mõni inimene on nii oluliselt hinge pugenud, et nendest võibki heietama jääda. Nagu see sama postitus siin. Ei jaga ma seda enda pärast, et appike vaadake, ma olen keskkooli lõpetanud ja välismaal elanud – uuu, mis saavutus. Siin olid pildid inimestest, kelleta ma ei oleks täna see, kes ma olen. Nii nagu on erinevad arusaamad edukusest ja vedamisest ja “raskest” tööst ja vaevast, on erinev arusaam ka minust. Meeldin või ei meeldi. Aga mina ise julgen öelda, et need inimesed on minust Inimese teinud. Ja neid inimesi, keda enam ka meie seas ei ole, jään ma kogu aeg meenutama ja nendest lugusid rääkima.

****

Hakkasin otsima üht vana videot Norra Britt- Idast, tekkis selline tahtmine üks tänapäevasem filmijupike kokku panna oma Norrast. Ma leidsin nii palju huvitavaid videosid, nii umbes 15 aasta taguseid. Naljakad olid.

Esimene video oli keskkooli lõpetamisest. Ütleme siis nii, et see oli neist ehk kõige emotsionaalsem. Seal on koos kõik mulle kallid inimesed. Noh välja arvatud Marek, sest tema oli ilmselt sel ajal hoos pidutsemisega mõnes Tallinna lokaalis, ja Britt Ida, sest ilmselgelt tema peale ei osanud ma aastal 1999 kuidagi mõelda.

Ma peaks seda videot näitama oma anonüümsetele “sõpradele” – siin te alles näeksite vingumist. Ma mäletan küll, miks ma rahulolematu olin, aga las ta jääb.

Tillukesest Stenist, kes enam nii tilluke pole, on üsna palju huvitavaid kaadreid. Kui ta kunagi abiellub, siis ma panen nendest tema pulmapeoks ühe lõbusa loo kokku. Mul on ideegi juba olemas. Nüüd on vaid vaja Steni pulma ootama jääda.

Tädi Helju ütles alati, et tema tahab seda meest näha, kes minuga abiellub. Vihjates sellele, et ma ei oska korraliku naise kombel õmmelda, heegeldada ega kududa, siis ei osanud ma tegelikult ka süüa teha. Ta nägi Mareki ära. Aasta peale meie pulmi ta suri.

Tädi Thea, kes ka kaadrisse jäänud, oli kõige suurem proua, keda ma üldse teadsin. “Tema tunneb arste ja professoreid,” räägiti mulle. Tal oli ainukesena tädi majas telefon.

Kõikidel neil vanadel videotel rippus Marian mul kaelas. Ilmselgelt saab sellest teha vaid ühe järelduse – ma olen alati imeline suur õde olnud:)

Ja näete. Siin on tunnistus sellest, et ma kallistan. Juba aastal 1999. Seega see kallistamise värk ei ole mulle kunagi võõras olnud;)

On täitsa naljakas vaadata, kui väiksed mu õde ja onupoeg olnud on. Mina pole grammigi muutunud. Nemad aga küll.

Emme ja onu Tarmo tulid mulle Lillehammerisse järgi, sest ma ei oleks suutnud kõiki kokku ostetud asju lennukisse kaasa võtta. Terve aastajagu elu pidi mahtuma onu Tarmo tookord üliägedasse BMW-sse. Norrakad imestasid, kuidas ida-eurooplastel selline auto olla saab.

Minu riietumisstiil 15 aastat tagasi on täiesti müstika. Vaatasin pilte ja videosid ja ei saanud aru, kas keegi sundis mind relva ähvardusel neid riideid valima.

Weidemann on üks mu lemmikkunstnikke. Enne Norras elamist ei olnud ma temast muidugi midagi kuulnud. Pärast Norras elamist rääkisin ma temast nii nagu see oleks iseenesestmõistetav, et kõik teavad, kellega tegu. Norra-sündroom, ütlen ma:)

Päris Britt Idale jäi meelde kui väga ma nautisin esimesi Norra jõule. Ma ütlesin tookord, et tahaksin, et mu ema ja õde ka seda kogeda saaks. Nad saidki. Britt-Ida korraldas meile ehtsa Norra jõululaua kesest suvist juunikuud.

Kingitustega. Ma sain omale kranse-kake vormid. “Nüüd oled sa pärisnorrakas,” ütles Britt-Ida mulle vorme ulatades.

Just Norras elades hakkasin ma hindama ühise laua taga söömist. Britt õpetas mulle lauakatmist ja söögitegemist. Siit sai alguse minu armastus kokanduse vastu. Esimesel Norra aastal ei osanud ma kartuleidki keeta, teisel aastal oli minu ülesandeks leiva küpsetamine.

“Õpi hoolega, siis saad ka Norra õppima tulla nagu Lissü (nii nad Liisut hääldasid),” ütlesid Britt ja Arne Marianile kui me lahkusime.

Auto sai otsast lõpuni asju täis. Aga kõik mahtus ära. Midagi ei jäänud maha. Oli aeg mõneks ajaks koju tagasi tulla.

7. päev: masendus ja krabid

September 30, 2017 / Eveliis / 6 Comments

Hakkasin oma Taani reisi jaoks laevapileteid ostma, aga juhtus nii, et Taani jääb ilmselt seekord vahele. Rootsi ka. Korraks tekkis täielik masendus, et plaanid pea peale keeratud said, sest ma olin kuidagi nii tahtmist täis ja üldse ei meeldi kui mott maha tõmmatakse. Selline vastik masendus tuli peale, et õigus ongi neil, kes ütlevad, et olen 36-aastane ja pole elus midagi saavutanud. Mõttetu tühi koht, kes kellelegi korda ei lähe. Igasuguseid mõtteid oli pea täis.

Siis aga tulime me Idaga Satu juurde ja mu tuju muutus 100%. Kuidas ma saan öelda, et ma kellelegi korda ei lähe? Mul on ju siin lausa kaks perekonda, kes meid alati külla ootavad, kellele meie Lillehammerisse tulek rõõmu teeb. Muidugi võrdlen ma võrreldamatuid asju, sest külalislahkusega oma laene ei maksa, aga siiski… Ja kuidas saakski olla masenduses kui sul on õhtusöögiks krabid! Jumal kui head!

Kui ma Norra kooli sattusin

September 29, 2017September 29, 2017 / Eveliis / 2 Comments

See postitus on ilmselt 20 aastat ajast maha jäänud ning tõenäoliselt võrdlen ma võrdlematut, st et ma ei tea ju absoluutselt mitte midagi tänapäeva koolist, aga seoses erinevustega lasteaedade koha pealt tuli mulle meelde KUI erinev oli Lillehammeri keskkoolis veedetud aasta sellest, millega ma harjunud olin.

Muidugi täna, 36aastasena, näen ma asju tibake teisiti kui tookord 16aastasena, kuid siiski tuli mul tahtmine oma Norra kooli kogemus kirja panna. Absoluutne tõde see ei ole, lihtsalt minu kogemus kui 16aastaselt Norra 11. klassi sattusin.

Kõige esimene asi, mis mulle meelde tuleb on see, kuidas õpilastesse suhtuti kui täiskasvanutesse, kes võivad ise otsustada. Vähemalt jäeti selline mulje ja me kõik teame kui oluline see ühele teismelisele on. Teismeline teab kõige paremini ja on kõige targem. Õpetajad ja õpilased suhtlesid eesnimepidi ja kui võrdne võrdsega. Kui ma vahetunni ajal nägin õpetajaid ja õpilasi koos maja taga suitsetamas pidin ma hämmingust pikali kukkuma. Mis mõttes? Nüüd asi ei ole sugugi selles, et ma suitsetamist pooldaks, aga mulle meeldis see, et keegi ei käinud salaja nurga taga suitsu kimumas, mis on sada korda hullem variant. Ja mingil määral usun ma, et kui pole keelatud, siis pole ka nii põnev ehk siis ega neid suitsetavaid õpilasi väga palju olnudki. (PS: rõhutan siinkohal veelkord, et ei poolda suitsetamist ja point on hoopis selles, et mulle meeldis see suhtumine teismelisse kui täiskasvanusse).

Koolis oli olemas söökla – kantina – kuid suurem osa õpilastest sõid lõuna ajal kaasa võetud matpakke´sid. Kellelgi polnud häbi, et kodust toit kaasas oli. Eestis aga oli tol ajal hoopis teine suhtumine, kui vahetunni ajal poest või kohvikust saiakest ja krõpsu osta ei saanud, olid rott, kes vanematelt piisavalt taskuraha ei saanud. Taskuraha oli mu Norra klassikaaslastel tol ajal ilmselt rohkem kui mõned inimesed Eestis palka said, kuid kaasa tehtud võileivad oli lihtsalt elementaarne. Mulle iseenesest meeldib see toidu kaasa pakkimise idee. Norras koolis (hiljem ka høgskole`s ja ülikoolis) käies muutus see mu jaoks nii loomulikuks, et Eesti tagasi tulles oli mul lausa kahju, et kodus köögisahtlis ei olnud iseenesestmõistetavalt olemas mellomleggspapir (paber, mis pannakse kahe võileiva vahele, et võileivakate kokku ei kleepuks).

Paar päeva tagasi kui me Idaga metsas jalutamas käisime jooksis meile vastu klassitäis orienteeruvaid koolilapsi. Jällegi tuli mulle oma Norra keskkooli aasta meelde. Me jooksime samamoodi mööda metsa ringi ja kehalise kasvatuse tund oli megaäge. Mingil põhjusel tahtsin ma Eestis kehalisest kasvatusest ikka kõrvale hiilida (kuigi ma olen alati olnud sportlik ja pigem heade tulemustega kehalises kasvatuses). Võimalik, et see oli seotud kitsa riietusruumi, halbade pesemistingimuste ja lühikese vahetunniga? Norras aga nautisin ma kehalist kasvatust. Nii nagu ka kõik teised. Vähemalt Lillehammeris. Siin ei ole vist ühtegi inimest, kes sporti ei armastaks. Olenemata vanusest.

Koolitunnid olid Eesti kooliga võrreldes nagu puhkus. Ma ei mäleta, et ma oleks kodus midagi väga tuupinud, ma ei mäleta, et ma oleksin kartnud tundi minna, sest on õppimata, aga samas ei saa ma ka öelda, et me oleksime vähem õppinud. Näiteks geograafiat andis meile legendaarse Thor Heyerdahli poeg, kes oli oma ala täielik fänn ning suutis tunni äärmiselt huvitavaks teha. Kuna inglisekeelseid vahetusõpilasi oli klassis kaks, siis osa tunnist rääkis ta meie pärast lausa inglise keeles. Ühtegi kontrolltööd ma ei mäleta, aga teadmisi jäi mulle külge siiski sama palju või rohkem kui Eesti koolis. Inglise keeles analüüsisime me klassikat (nt Orwelli Loomade farm), mis lisaks sõnavarale arendas ka analüüsivõimet ning laiendas reaalselt silmaringi. Samal ajal Eestis õppisime me inglise keelt nõukaaegsest õpikust, kus räägiti rahvaste sõprusest. Ma ei liialda.

Tunniplaani sai iga õpilane vastavalt oma huvidele kokku panna. Otseloomulikult jätsin mina oma tunniplaanist välja matemaatika (mis Eestisse tagasi 12.klassi minnes mind valusalt tagumikust hammustas ja ma nägin kurja vaeva, et 12.klassi matemaatika läbi teha), aga kui ma oleksin Norras edasi koolis käinud, siis ei oleks matemaatikast loobumine minu edasist käekäiku kuidagi mõjutanud. Analüüsivõimet ja seoste nägemist õpetasid mulle ka teised ained.

Kuigi mulle on alati meeldinud koolis käia ja mul ei ole koolis probleeme olnud (kui välja arvata (armu)kade füüsikaõpetaja, kellele kuidagi pähe ei mahtunud, et mul koolist üks aasta vahele jäi ning ta kõik endast oleneva tegi, et ma kooli koos teistega ei lõpetaks), siis Norra keskkoolis veedetud aasta oli hoopis midagi teistsugust. Just otsustusvabaduse ja suhtumise tõttu. Ei mingit pinget ega tuupimist. Ja kuigi ma tõesti ei mäleta, et ma oleksin väga palju õppinud selle aasta jooksul, siis aasta lõpus tegin ma vajalikud eksamid ära pea sama hästi kui teised klassikaaslased. Hea soovituse sain ka kaasa. Aga seda pole mul kunagi kusagil vaja läinud ega pole sellest ka mingit kasu olnud. Kui siis vaid enesetunde jaoks ja hetkel siin eputamiseks:D

Ma usun, et Eesti koolisüsteem on 20 aastaga palju muutunud, aga tookord oli tõesti tunne nagu ma oleks teisele planeedile sattunud.

Kõige loogilisem puhkuse sihtkoht

August 17, 2017 / Eveliis / 8 Comments

Et siis Marekil on puhkus. Mida puhkuse ajal teha? Mis on kõige loogilisem sihtkoht puhkuseks? Otseloomulikult Norra. Mis sellest, et aegajalt tundub mulle, et ma käin siin tihedamini kui mõni inimene suvilas. Aga olgu. Kuna mul tegelikult olekski vaja olnud töö pärast sel ajal Norras olla ning jube tüütu oleks olnud nüüd hakata Marekile selgitama, et kuule mul tuli tegelikult üks tööasi vahele (kui ma ise olen kogu aeg kiununud, et tal mingi tööasi vahele tuleb), siis Norra meie puhkuse sihtkohaks saigi.

Töö ja vile koos. Jube hästi klappis tegelikult. Hotelliga läks ka hullult hästi. Minu tavapärased lemmikud (hinna ja kvaliteedi suhtes) olid juba välja müüdud ning hotellide hinnad olid ulmelised. Ma olin juba pigem seda meelt, et sõidan kaks päeva edasi-tagasi Lillehammeri ja Oslo vahet, aga siis sain imekombel mingi sooduspakkumise Booking.comist, nii et Soria Moria ~~lossis~~ hotellis (Norra muinasjutt on Soria Moria lossist, seepärast me saime Idale öelda, et magasime muinasjutulossis) me ööbisime. Kui olete Oslot külastamas, siis soovitan seda hotelli küll väga soojalt. Nii head hommikusöögi valikut ei ole Norra hotellid juba ammu pakkunud. Hästi hubane ja mõnus oli. Suure mängutoaga, mis oli eriline pluss, sest ma sain mitu tundi rahulikult seal tööd teha, samal ajal kui Ida mängis.

Kui töö tehtud, tegime me üle pika aja täielikku turisti. Kondasime Vigelandiparkis, Holmenkollenis, Aker Bryggel, Kon-Tiki muuseumis. Ilmaga on Norras alati 50-60 võimalus, aga meil täiega vedas seekord. Viimati kui me Marekiga Oslos turistitasime umbes viis aastat tagasi, sadas põhimõtteliselt kolm päeva pussnuge. Seekord oli ilm meie poolt!

Mingil veidral põhjusel lasin ma end jälle pehmeks rääkida ning ronisin kõrgustesse. Kuigi olin peale Globenit ja taevarestorani endale lubanud, et aitab kõrgustest. Eks need vaated ikka on, mille pärast ma korraks unustan, et kardan. Holmenkolleni suusahüppetornis ei olnud tegelikult imekombel üldse hirmus. Ise ka imestan! Suusamuuseum (sama pilet, mis hüppetorni – täiskasvanule 130NOK) on samuti külastamist ja uudistamist väärt. Ma käisin viimati selles muuseumis 20 aastat tagasi. Ei saa öelda, et ma oleks midagi mäletanud. Peab tunnistama, et ehk ei olnud tookord ka nii palju huvi.

See kostüüm kuulub ÜHEKSAKUUSELE lapsele. Kõrval oli pilt tema esimesest suusaretkest. ÜHEKSAKUUSELT. Ma ei ole kindel, kas ma sama vanalt üldse roomatagi oskasin.

Aker Bryggel on alati ilus, kuid eriti mõnus on seal ilusa ilmaga. Lihtsalt istud, naudid ilma, ümbrust, paate, inimesi. Kulged. Korraks. Mulle jäi Triinu blogist täna meelde midagi sellist, et mured saavad lõpuks kätte, aga unistused mitte kunagi. Puhas tõde iseenesest, aga Aker Bryggel kulgedes tundub korraks, et unistused on ka käes. Ma ei tea, miks, aga selline tunne on. Kuigi mu unistused ei ole tegelikkuses seda nägugi, et mulle käega katsutavasse lähedusse jõudma hakkaksid. Läks segaseks? Vist küll. Aga mõnus oli. Astrup Fearnley muuseumi põikasime ka korraks sisse. Või noh muuseumipoodi. Aga kultuursema mulje pärast ütleme muuseumi.

Edasi ootab meid vana hea Lillehammer. Tädi Klaudia sünnipäev. Ida on seda juba reisi algusest saati oodanud. Et saaks jälle peokleidi selga panna!

Puhata ja mängida

July 18, 2017 / Eveliis / 2 Comments

See on nüüd selline naljakas postitus. Ei ole hala ega hädapostitus. Ei ole enda saba liputamise postitus. Mis ta siis on? Ilmselt kuiv olukorra kirjeldus.

Kui ma eelmisel aastal psühholoogi juures käisin, jõudsime me tulemuseni, et ma olen seda tüüpi inimene, kes tahab, et tal oleks kogu aeg palju teha. See aasta on pakkunud mulle täiesti uskumatuid tööpakkumisi, mõnikord pean ma end näpistama, et veenduda, et see kõik ei ole siiski vaid uni. Ei ole uni. Reaalsus on. Mulle sobib kui on sada rauda korraga tules ja tähtajad koputavad uksele.

Samas olen ma ka inimene, kes on alati öelnud, et töö pole jänes ja et tuleb osata puhata. Alati! Ja nii olen ma osaliselt just nagu terve suvi vaid lulli löönud. Käinud ürituselt üritusele, reisinud riigist riiki. Ja tegelikult olekski nii, et ma saaks hakkama kenasti, et töö ja vile koos käiks, aga on mõned agad, mis mus natukene stressi tekitavad.

Esiteks see, et Ida ei käi lasteaias. Ma keeldusin teda suveks valverühma panemast, sest see on mu meelest täiesti ajuvaba ja arulage ning lapsevaenulik variant. Ida on kodus küll 76% ajast VÄGA hea laps ja ütleb juba ise, et “emme kirjutab ära, siis mängime”, mis tähendab aga seda, et mul on süümepiinad, et ma kodus muudkui arvutis istun. Nii läheb osa (töö)päevast Ida peale.

Teiseks hõlmab töö reisimist. See tähendab autosõitu, kus ma ei saa vastata ei meilidele ega sõnumitele. Kui ma lõpuks oma meilboksid lahti teen on need umbes sõnumitest ja kirjadest, aga teinekord kipub nendel reisidel olema kehv internet. Nii püüan ma kõigile vastata, aga paratamatult ei jõua. Nii et KUI te (ma olen paari blogilugeja kirja küll näinud ja mõelnud, et homme vastan, kuid ilmselgelt ei ole ma seda teinud) olete jäänud vastuseta mõnele olulisele küsimusele, siis kirjutage uuesti. Küll ma lõpuks vastan.

Kolmandaks hakkavad tööde tähtajad jooksma kokku samasse auku. Oslo Fashion Week ja kohvikutepäevad. Mõlemad kaks üritust, kuhu ma tahaksin endast anda parima, et tulemus oleks maksimaalne, aga ma ei ole kummagi tööga varem kokku puutunud ning hirm midagi valesti teha/kõrged ootused tekitavad grammikese stressi.

Neljandaks elu. Elu segab vahele. Kui olla perega puhkusel, siis nagu natuke tahaks visata nii telefoni kui arvuti kuhugi kaugusesse ja lihtsalt nautida hommikusööki/jõuda Lottemaale/minna normaalsel ajal magama/mitte mõelda, mis tegemata on, aga suvi on sel aastal see aeg kui mul jääb ööpäeva tunde väheks. Muidugi oleks variant ka mitte üldse rohkem kui töö nõuab kodust liikuda ja nina vaid arvutis passida, aga see ei oleks minu arvates aus ei Ida ega ka mu enda suhtes. Ida pole süüdi, et ema-isa peavad töötama ja lasteaedade süsteem sakib. Ja mina ei suuda päris nii ka tööd teha, et olen terve suvi 24/7 tööga hõivatud. Ma tahan elada oma pettekujutelmas, et ma tegelikult puhkan ka.

Näiteks nagu praegu. Meil on Mareki õe perega täiesti fantastiline suvereis. Ma lihtsalt tahaks natuke rohkem kohal olla. Aga vinguda ja rahulolematu ei saa ka olla. Paljudel meist on selline töö, et tee kuna ja kus tahad peaasi et tehtud on? Lisaks reisid ringi ja koged uusi asju iga päev? A samas jälle stressi ka. Mida ma Oslo Fashion Week´ile selga panen:D

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

minu Norra