“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Vaatasin täna, mis postitused mul mustandites on ja leidsin ka pikema jauramise teemal, kuidas ma kardan uuesti kaalus juurde võtta ja kuidas see on pannud mind muretsema, mida ma suhu panen ja ei pane. Kuidas ma peaksin trenni tegema, aga pole aega. Jaa nii edasi. Lugesin selle postituse diagonaalis läbi ja kustutasin kogu teksti ära, sest see oli kõige jaburam jaur, mida ma kirjutanud olen.
Selles mõttes, et miks sellele keskenduda? Kehakaalule. Kas see ongi ainus, mis nüüd minu juures loeb? Kuidagi tundus piinlik, et elus polekski midagi muud peale kaalu ja sellele keskendumise. Olengi nüüd elukutseline kaalu ja välimuse jälgija?
Ma tahaksin alustada sellest, et ma oleks üdini tänulik kui lõpeksid ära need peened vihjed Ozempicu kasutamise kohta. Kuidagi ei suuda neid torkeid mõista. Pole ma kusagil kunagi varjanud, et sellega oma kaalulangetust alustasin, selle kohta saab lugeda siit blogist (piisab vaid panna otsingusse “Ozempic”), pole kusagil rääkinud imelistest dieetidest, aga ikka on selline mulje, et ma olen ainus inimene terves Eestis, kelle pärast rohul tarneraskused on. Ma ei ole midagi teinud salaja ja siis ikka mõtlen neid torkeid lugedes, et miks just mina jalgu jään.
Mult küsiti hiljuti, kui palju on okei iluprotseduuride peale kulutada ja kui palju mul endal aastas erinevatele protseduuridele kulub. Pean ausalt ütlema, et ma ei ole selle peale kunagi mõelnud, aga kui kiiruga püüda kokku arvutada enda näitel, siis julgesin öelda, et ehk 1000-2000 eurot aastas.
Alustan seda lugu ühe tuttava Facebooki postitusega (ma usun, et ta ei pahanda!), sest laias laastus võtab see kogu selle postituse ja ka tolle telesaate kokku.
Ma mäletan nii hästi kommentaare kui ma otsustasin erinevate vahenditega hakata kaalu langetama. Kõige rohkem neist kommentaaridest kordusid kolm: mis tal nii viga on ja miks ta ei lepi endaga sellisena nagu on, tehku ometi trenni ja minu isiklik lemmik – no vaatame, kuidas see kaal uuesti tõusma hakkab.
Täna käisin ma Spartas uuesti oma keha koostise analüüsi tegemas ja tulemusi nähes mõtlesin, et kas sa näe, oligi õigus neil, kes ütlesid, et küll see kaal uuesti tõusma hakkab kui enam süste teha ei saa. Täitsa mõru tunne oli. Isegi selline feilija tunne kui aus olla. Ma olen jätkuvalt ülekaaluline.
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et ma tunnen justkui tehakse mulle liiga. Mitte et see just liiga oluline oleks, aga kuidagi jääb selline tunne, et kogu Eestimaa on täidetud kas 1)inimestega, kes on terve elu kaalunud 50 kilo ja saa üldse aru, kuidas on võimalik kaalus juurde võtta, 2) inimestega, kes liiguvad iga päev kilomeetreid, käivad korralikult trennis, söövad tervislikult ning loomulikult näevad imelised välja ja 3) inimestega, kes kunagi ei olegi soovinud kaalust alla saada, sest teatud vanuses tulevad lisakilod kasuks.
Vaid mina olen see üks ja ainus laisk inimene, kes julges kaalu langetamiseks kasutada ka nn imerohtu ehk Ozempicut. Mina, kes ma tegelikult ei olnud ju üldse ülekaalus, mina, kes ma saaksin kaalu alla kui vaataks, mida ma söön, mina, kes ei viitsi trenni teha lihtsalt, mian, kes ma ei viitsi oma keskeakriisiga muul moel tegeleda, mina, kes ma ei oska väärikalt vananeda ja loomulikult mina, kelle pärast kõik diabeetikud oma rohust ilma jäävad.
Ei, ma ei räägi sellest, et kohe kui panin täna Instagrami üles oma kõhupekipildid, oli kohal keegi, kes arvas, et ma püüan näidata paremat tulemust kui tegelikkus on. See tundus nii tobe, et pidin kellelegi tõestama, et tegin pildi samade pükstega, sest oleme nüüd ausad, kui ma oleks tahtnud tulemust feikida või paremaks teha, siis oleks piisanud juba sellest kui ma oleks kõhu sisse tõmmanud ja püksid veidike kõrgemale tõmmanud.
Aga keda ja miks ma petma peaks? Kas ma kaotan kaalu enda või teiste jaoks?
Aus vastus sellele küsimusele? Ei ole veel kõhna. Aga kas ma tunnen end kergemana/kergemini? Oo jaa. Ja kui juba Marek, kes vapsee muutusi ei näe mu juures, ütles, et päris palju on muutunud, siis teda saab uskuda küll. Ida muidugi oli see, kes saunas käies sellele kõigele vee peale tõmbas ja ütles, et midagi pole muutunud.
Lapsesuu ei pidanud valetama, aga vot seekord valetab küll.
Mis te arvate, mis on kõige populaarsem küsimus alates sellest ajast kui me kaks nädalat tagasi Mari Laasma ilukliinikus mu kehakaalu ja lõualotiga tegelema hakkasime?
Muidugi on teil õigus.
See on vaieldamatult “kas kaal on ka langenud”? Seda küsiti juba esimesel päeval peale süsti. Ei, esimese päevaga kaal ei langenud. Küll aga vähenes söögiisu. Mitte nii nagu Mari kirjeldas, et toit käib suus ringi ja üldse kohe ei taha, vaid lihtsalt isu oli väiksem. Pärast teist süsti aga toimus tõesti selline muutus, et toit – ükskõik kui ahvatlev – ei pannud mind suud avama. Ühtepidi õnn ja teistpidi õnnetus. Miks õnnetus?
Me olime nädalavahetusel ühel juubelipeol ja aitasime enne pidu ka toite valmis teha. Üht-teist panid ikka toiduvalmistamise käigus suhu, kasvõi selleks, et vaadata, kuidas mädarõigas ja jõhvikas röstbiifi suupiste palju elavamaks muutsid ja noh eks uudishimu ikka ka, et mis siis lauale läheb. Kui siis paar tundi hiljem pidulauda istusime vaatasin ma nukralt kõiki neid hõrgutisi ja tundsin, et mu kõht on jätkuvalt nii täis, et sinna ei mahu ka parima tahtmise juures midagi. Laual olid vähid, paella, juustud, sada tuhat erinevat suupistet ja ma suutsin oma taldrikule tõsta ühe õnnetu vähipoisi, ühe tükikese siiga ja ühe hiidkrevetiga suupiste. Vaadake Instastorysse, ma panen pildi üles oma õhtusöögist.
See muidugi ei tähenda, et ma igapäevaselt niimoodi elaks. Ma sunnin end sööma hommikul ja käin ka lõunal. Õhtul püüan ka midagi hamba alla pista. Ma ei kavatse end kõhnaks nälgida, vaid nagu mitu korda öeldud, ma võtan seda teekonda tõsiselt. Toitumisharjumusi on raske muuta. Ma olen suurema osa oma elust elanud nii, et ei söö ei hommikul ega lõunal, vaid alles õhtul peale kooli/tööd. Nüüd ma püüan end ümber harjutada. Hommikusöök kipub ikka ununema, aga küll ma õpin. Vanale koerale ei pidanud uusi trikke saama õpetada, aga ma annan endast parima.
Jalutamas olen käinud korralikult ja ujumas samuti. Kuna ma töökohas on igakuine sporditoetus, siis seniks kuni ma saan hakata eratreeneriga end voolima, pean ma välja mõtlema, mis oleks logistiliselt kõige parem koht, kus käia. Idal on kaks korda nädalas Kaunite kunstide kool, seda aega saaks ju ära kasutada. Muidu istun niisama kaks tundi ukse taga. Kui teil on Kalamaja, Pelgulinna kandis soovitusi, siis all ears. Ma ise kaaluks HAF klubi EMS treeningut, aga ma ei tea, kuidas ummikutega on, et jõuaks õigeks ajaks Narva maanteele ja tagasi Auna tänavale. Peab tiba mõtlema.
Oot, aga mis see vastus populaarsele küsimusele kehakaalu kohta. Kahe nädalaga olen ma kaotanud 2,9 kilo. Ma ei tea, kas see teiste jaoks on vähe või palju, minu jaoks on seda hämmastavalt palju. Ümbermõõtu ei ole ma ise mõõtnud, las see jääda selleks korraks kui järgmine kord Tight Sculpti lähen. Esimene kord on tehtud – kuidas see välja näeb ja mida teeb – saate vaadata mu Instagramist. Muidugi saate selle kohta lugeda ka Mari Laasma ilukliiniku kodulehelt siin
Tegin ka eraldi highlights´id kaalulangetusteekonnast. Kuna küsimusi on palju tulnud, siis ma teen lähipäevadel ka Q&A Instagramis. Ilmselt anonüümse versioonina, siis saab küsida, kommenteerida nii nagu “torust” tuleb.
Ja kuna hämmastavalt palju oli inimesi, kes ütlesid, et mul ei oleks vaja midagi enda juures muuta, et pole ju ülekaaluline ja pole ju NII vormist väljas, siis siin on teile esimese mõõtmise ajal tehtud fotod. Alasti tõde. Sõbranna ütles, et kammoon sa ju pole selline. Muidugi ma ei pildista end sellise nurga alt ega jaga selliseid fotosid, aga see ei tähenda, et neid nurki olemas ei oleks. On. Ma ei taha, et oleks.
Võib olla see pealkiri on natuke ebaaus, sest päris nii ei saa ma ka öelda, mul oli isegi veel ühe protseduuri jaoks sinna veel aeg kinni pandud, aga siis juhtus “sigaseid väljaminekuid” ja ausalt igasugu ilusüstid tundusid absoluutselt mitte olulised ning aeg sai tühistatud.
Natuke kahju on, sest oleks tahtnud ju näha, kas see ka veel midagi oluliselt muudab, st et kas keegi saab erinevusest aru ilma, et ütleksin midagi, aga teisalt ei ole ka kahju, sest ega ma viimase protseduuriga seal päris rahule ei jäänud. Pole nagu päriselt midagi viga, aga kuna kogemus on ka kahe teise kliinikuga ja väga positiivne, siis julgen öelda, et viimane kogemus oli kõige kehvem.
