Ma olen nüüd aru saanud küll, et üks hea ema ei veaks oma last igale poole ja hoiaks teda pigem kodus nelja seina vahel ning tegeleks oma asjadega, aga minus on seda halva ema geeni vist ikka nii palju, et kui ma kuulen, et kusagil on mõni (minu arvates) tore lasteüritus, siis vean ma end Idaga platsi. Kogemata saime me eile teada, et Maihaugenis on täna laste talvepäev ja mis te siis arvate, kas me olime platsis? Muidugi olime.
Ida on hetkel vist mingis järjekordses faasis, kus ta ei ole mitte millegagi rahul, tahab kõike ise teha ja suurt sõna ka ei taha kuulata, nii et tegelikult mõtleb osa minust tihti, et appppppppi, selle lapsega ei taha ma küll kuhugi minna, aga siis annan ma endale aru, et ilmselt ei ole kuigi kerge olla kolmene, kus sa justkui tunned end suure lapsena, aga vanemad ei saa sinust aru ja püüan sellest jonnist üle olla. Ja samas oleks ikka jube kurb nende tobedate tujude pärast nii ägedates kohtades käimata jätta. Kas teie olete näiteks koerarakendiga sõitnud? Mina ei ole. Aga Ida nüüd on. Nii vahva on vaadata laste elevust kui nad mingeid tegevusi esimest korda elus kogevad.
Ja lumine talv on ikka lumine talv. Hoopis teine tera.
Lumine talv on lumine talv. Jube äge kui ikka on kelgumäed ja suusarajad olemas.
Pølse ja lompe aeg on vaieldamatult meie lemmikaeg.
Lõunasöök Norra moodi.
Kui laps tahab poniga sõita, siis sa ootad temaga 40 minutit järjekorras. Koerarakendi sõiduga läks meil paremini, me olime avamise ajal seal kohal ja saime esimeste seas sõidu tehtud. Instasse panin video ka üles.
Iga talvise Lillehammeri ürituse juurde kuulub saanisõit.
Hobused mulle ei meeldi. Aga ponidega on teine lugu. Need on kuidagi nunnud.
Ida arvas, et talle oleks nüüd oma poni vaja. Et issi ostku.
Kalapüük
Kalad vist magavad, arvas Ida, sest no ei hüpanud sealt august kalad lups ja lups välja nagu ta ootas.
Polnud meie saak, aga äge oli ikka näha, et keegi tõesti ka kala kätte sai.
Kõige rohkem meeldivad mulle Norra talvede juures need talvised lõkked ja grillimine.
Puhkepaus.
Muinasjututund. Vist oli 1890-aasta majas.
Ja killuke imelist Weidemanni päeva lõppu.
fint at dere kom til maihaugen. Vi må skaffe oss bålgrill til hytta til påsken. Det er mulig å isfiske der. Jeg har isbor. Det er masse abbor i Næra. Dere må skaffe ponni til Ida!
Det var det Ida sa etter ponniridning, at nå vil hun ha egen ponni, men kanskje hun blir fornøyd med isfisking i påsken også. Jeg har lyst til å prøve dette.
Det hadde vært moro å ha bålgrill til påsken – først fanger vi egen middag og så koser oss rundt bålet og lager mat. Gleder meg som barn!
Det var jo egentlig litt synd at Hunderfossen var stengt i dag, men det var nydelig dag å være ute i Maihaugen også. Takk at du sa at det er barnas vinterdag i dag.
Ma usun et see ongi point kuhu see inimene (kes kirjutas et lastega ei peaks igal vabal päeval midagi ette võtma) tahtis jõuda ongi see et kui liialt tihti lastega ringi rännata seda vähem nad hindavad neid toredaid päevi.Minu kogemus on kahe lapsega .Tütar 10 ,poeg 8 . Tütrega tuli juba sündises peale see muster-emme elustiil.Ma olin harva kodus vabadel hetkedel ja igal jumala lasteüritusel olin platsis.Tulemus oligi see ,kui laps kuskil 3-6 oli kohutavalt aktiivne ,ei käitunud hästi kui külastatav paik ei olnud tema jaoks huvitav ,ei hindanud vähem huvitavaid päevi , pidev rahulolematus ,peaaegu puuduv oskus ise ona asjadega mängiga ( kui ekraan välja jätta) jne .Just see käitumine andis mulle mõista et ma annan talle liga palju omast ajast.Tulemus oli see et laps suunas ja planeeris meie elu mitte vastupidi. Siis tuli poeg ja temaga tahtsin teisiti ja saigi olema teisiti. Me siiani käime ja teeme palju asju aga me ei roni igale lasteüritusele ega oota kino ukse ees esimesena ,kui kinno on tulnud uus film.Meil on siiani kohte ka rootsis palju kuhu me pole jõudnud ja mida me niiöelda ootame .Lisaks ei saa nad kindlasti kohe kõike mida soovivad. Mõlemad lapsed on rahulikud ja toredad ,ei ole pidevat vingumist et igav on jne .Vaadates nende vanust siis võiks ju tegelikult kodus hetkel sõda lahti olla aga ma usun et ma selle rahuliku elustiiliga olen neid mingilmääral tänulikumaks kasvatanud . Nende jaoks on oma hoovis mängimine sama huvitav kui mõni teine tegevus ja pidevalt ei pea nuputama ja planeerima et homme teeme seda ja ülehomme seda ja siis seda jne … Ma olen juba aastaid aru saanud ka sellest et plaane tehakse koos mitte ei arvestata ainult laste tagtmistega ja see on üllatav kui vähe on seda “mina mina mina” juttu siis .Ma arvam et lastel on vaja vanemaid kes juhiks ja planeeriks elu ,mitte tunnet et mina otsustan ja näed ,mu vanemad veavad mind igalepoole ,nad teevad kõik selleks et mul huvitav oleks .Lapsed võiksid kasvada teadmisega et kõikide pereliikmete soovid on sama tähtsad ja kui emme ja issi on tööst väsinud ja tahavad nädalavahetusel lihtsalt oma hoovis istuda ja toimetada siis nii ka vahel peab olema .Lastel on pikk elu ees ,kõike jõuab ! 🙂
Sellega olen ma loomulikult nõus, et lapsed ei pea dikteerima elu ja neid ei pea igale poole vedama (ma päris nii sõnasõnalt ka ei mõelnud, et olen igal pool platsis), aga mulle meeldib, et on nii palju võimalusi kogu perele koos aja viitmiseks. Ja muidugi peavad lapsed oskama ka omaette mängida ja ilma igasugu vanematepoolse organiseeritud lõbuta. Mulle tundub, et Ida praegu vähemalt oskab ka. Mõnikord ta unustab end lausa tunniks külalisi, sünnipäevi, rongisõitu, reisile minekut mängima. Viimase aja lemmikumänguks ongi kujunenud sünnipäevade pidamine.
Parandan,poeg mitte 8 vaid 4
Väga lahe, selline koht ja üritus. Natuke õhkan ja ohkan kadedusest,
Ma arvan, et mul on kõige iseteadlikum kohe kolmene masuurikas kodus. Horoskoope ma ei usu, aga see tegelane on sõnn, jäär ja pühapõikpäisus ühes. Kui sind lohutab. Ma vahel hakkan juba õhtul stressama kui hommikul kuskile minek on. Kas tal on riidesse panemise ja kuskile tulemise tuju või on maas aelemise ja jonnimise tuju. Ma ka mõistusega saan aru, aga mõistus tahab sellise jama peale ka mind juba maha jätta. Esimene laps ei teinud sellist tralli. Ma siis vaatasin neid poes röökivaid lapsi ja natukene vaatasin nendele vanematele sellise pilguga, et …..no kuidas te siis ei oska? Ahhaaa – karma is a bitch indeed!
Mina vaatasin ka neid jonnivate laste vanemaid ja mõtlesin, et no kuidas…et tehke ometi midagi…nüüd vaatan ma neid hoopis sellise pilguga, et ahah, minu oma pole ainuke “hulluke” ja naeratan, sest nii hea on teada, et ka teiste vanemate lapsed teevad aegajalt tralli.
Aga sellised üritused nagu see Maihaugeni talvepäev on minu arvates lausa fantastilised. Kogu perele.