Melanhoolne nädal ja niisama loba

Viimased nädal olen ma olnud suhteliselt kurvas tujus. Mitte pahas tujus, mitte ärritunud, mitte depressioonis ega stressis, vaid kurvas. Osaliselt ma muidugi tean põhjust, aga, sry, sõbrad, ei kirjuta avalikult, hoian enda (ja Mareki) teada. Meil on lähiajal tulemas päris palju üritusi sõpradega ja tegelikult olen ma tundnud, et ma ei taha üldse inimesi näha. Okei, kuhugi üritusele veel vean end viisakusest kohale, aga külalisi ei taha üldse. Seda ütlen ma nüüd kui eile just ema ja õde külas käisid:D Ei, nende külaskäik oli tore, sest ega nad seda liiga tihti ei tee ja siis kui tulevad, siis on ekstrahea näha. Mitte et ma seda otseselt välja näitaks. Ma olen vajanud teatud määral oma aega, lihtsalt endaga olemiseks. Nii ma reedel tegingi kiiremad tööasjad ära, saatsin Ida vanaemaga loomaaeda ja läksin lihtsalt vanalinna jalutama. Ma ei tea, kuidagi oli vaja mõtteid korrastada ja lihtsalt olla. Käisin mööda kitsaid tänavaid, jõin kohvikutes kohvi ja vaatasin kaupluste aknaid. Natuke tegi kurvaks, et suurem osa müüdavatest suveniiridest on kas 1) üldse mitte Eestiga seotud või 2) igav, üksluine, ajast ja arust. Kuidagi jäi selline mulje, et kui me just ei ole merevaiguga end üle katnud, siis meeldib meile kanda vaid halli värvi kartulikotte. Minu Eesti on hoopis teistsugune kui need poekesed, mis meid vanalinnas esindavad. Raekoja platsil astusin sisse ühte poekesse, mis eristus, jäi kohe silma. Oli nunnu ja väike. Nagu hiljem teada sain, oligi poe nimi Linna kõige väiksem pood.  Vot see oli juba sellist Eestit täis, mida hea meelega turistidele tutvustad. Uue looduskosmeetika brändi avastasin sealt ka. Tundus põnev. Tahtsin kreemdeodoranti osta, kahjuks oli see otsas. Ostsin siis intensiivsalvi mõeldes eelseisvatele metsaskäikudele, rabakülastustele, niisama sügisestele istumistele õues kui sääsed tüütult liigset lähedust tahavad. Just nagu tellitult sain seda järgmisel päeval kasutada parmuhammustustest tuleva sügelemise leevendamiseks. Tegi imet. Ei liialda. Lõhnalt oli kamprine ja meenutas mingit lapsepõlve lõhna, mulle meeldis. Kui Ida Pranglisse läheb, annan talle kaasa. On teine kogu aeg sinikaid täis ja kriimuline. Usun, et aitab. Igatahes vahva leid ja vahva pood. Kui vanalinnas teinekord jalutate, astuge läbi.

Päev linnas kolistades läks nii kiiresti, et enne kui arugi sain, pidin Idale järgi minema. Vanaema juurde. Ma ei süvenenud sellesse kui kaua augustis lasteaed kinni on ja ütlesin, et Ida ei tule enne kui oma rühm uuesti tööle hakkab. Õudusega avastasin, et see juhtub alles 19. august. Nii on Ida pidanud minuga tööl kaasas tiksuma ja eks see on mõlemale väsitav olnud. Peab tunnistama, et selline lapsevaba päev vaid iseendale ja oma mõtetele andis energiat ja jõudu.

117774590_590520948297910_5756268703800899434_n

Nii palju energiat, et reedel ütlesin Idale vabatahtlikult, et davai, ajagu aga kark alla ja lähme poodidesse. Ehituspoodidesse (mida ma muidu külastan suht vastumeelselt). Mul oli lillekastidesse vaja sügislilli, võõrasemad elasid oma aja ära. Ütleme nii, et ei läinud lilledega nii hästi nagu tahtsin, sest ihnuskoi lõi minus välja ja reklaamitud hinnad ei olnud üldsegi sellised, mis mind ees ootasid Bauhofis. Lõpuks sain seal mingid kombinatsioonid kokku valitud ja avastasin kassas, et taimed, mille hinnaks mina arvasin 2,49, maksid siiski 4,99. Põhimõtteliselt ei ostnud, viisin tagasi. Nüüd on mul aiakastides nigelavõitu krüsanteemid (väikesed noh) ja üks poolik kast, kuhu hädasti midagi juurde vaja, sest nii näeb lihtsalt koomiline välja.

Tagasiteel avastasin, et Keilas on mingi kohvikutepäev. Ma ei ole enam suur selliste ürituste fänn ega külastaja, aga kuidagi nüüd mõtlesin, et lähme vaatame sinna Vaarikas vahukoorega maja hoovile, kus mulle tundub, et alati midagi põnevat toimus. Toimus seekord ka. Oli nii armas ja hubane ja ilus. Vaadake ometi seda kaunist keraamikat. Ma oleks kõik selle endale kaasa ostnud, aga…mul on eesmärk ja lubadus, mitte midagi uut osta enne kui üks oluline kohustus on täidetud.

117768376_297009198040220_8095209774117172983_n

Ida sai endale pähe roosad punupatsid. Mitte et ma aru saaks, miks neid vaja oli, aga samas andis see mulle võimaluse last kasvõi ühe korra korrektsete ja ilusate patsidega näha. Ma mäletan kui ta väiksemana lasi mul kogu aeg juukseid patsi punuda (no mitte nii uhketesse nagu need), aga mingist hetkest oli see selline võitlus, et andsin alla. Käigu siis lahtiste juuste või hobusesabaga. See on umbes sama raske nagu teha talle selgeks, et mõnikord on okei pükse kanda. Väga harv hetk kui ta on nõus püksid jalga panema. Kõik peab olema lilleline, värviline, soovitavalt mannavahuline ning minu viimase aja õuduseks on selgunud, et kõige popimad riided on üldsegi tiktok või likee logodega. Ehk siis glitter, glitter, glitter.  Okei, tegelikult ei ole nii hull, aga kohati ma tunnen küll, et tahaks tagasi seda last, kes lasi mul enda riideid valida ja vaielnud vastu (ning kohe siis meenub mulle see kohutav velvetseelik, mida mu ema mul lapsena sundis kandma, sest äge. Praegu jah vaatan, et äge, aga siis oli äge “hiina kleit”!, nii et ma püüan, päriselt püüan, mitte sekkuda).

Riietest rääkides, siis mul on üks lahe sõbranna, aga minust nii erinev, et mõnikord täiega põrkume oma mõttemaailmades. Tema ei mõista, kuidas keegi oleks nõus maksma summa X Lagerfeldi kleidi eest ja mina ei mõista, kuidas ta on nõus kulutama spordijalatsitele ja nüüd plaanib osta mootorratta.  Kui ta mulle varustusest rääkis, ohkasin sügavalt ja küsisin talt, kas ta teab palju Gucci sandaale selle raha eest saaks. Ta vastas, et ei tahagi teada, sest mootorrattaga naised on palju khuulimad kui Gucci sandaalidega naised. Jäime teise sõbrannaga eriarvamusele. Või noh ma ei tea, kas ta oleks minuga Lagerfeldi kleidi ja Gucci sandaalide klubis, aga ta arvas, et mootoratturitest naised on totaalselt ebaseksikad. Igaks juhuks ütlen, et see vestlus oli lihtsalt üks 56312780-st, me ei ole nii pinnapealsed ka, et vaid selliseid asju arutame. Mõnikord me vaidleme raseduse, laste, lemmikloomade, uuselamurajoonide, Kalamaja korterite, maja vs korter ja poliitika üle.

117795263_920570795100473_8004098363015566725_n

Koerateemad teevad jätkuvalt haiget, see tähendab ilkumine sel teemal, kuid tegin endaga rahu ja otsustasin üldse mitte enam reageerida, sest kes mõistab see mõistab, kes ei mõista, see jääbki kommenteerima. Aga uut koera ei hakka ka varjama, sest noh…pole tema süü, et ta nö valel hetkel meie teele sattus ja teiseks, teda väga ei varja ka. Pole selline väike koer, keda peita. Ja see siin pildil on alles kuuekuune kutsikas.

117785861_735529930619437_6950344735983620695_n

Laupäeval kui läksin muru niitma, vaatasin, et issand kui veider, et Orkut niimoodi trepiastmel magab, käpad püsti ja nii rahulikult. Et kuidas ta ometi koera ei karda? Mitte et see koer midagi teeks kellelegi (nägin eile, kuidas ta jack russeliga mängis), aga no ei ole meie kassid just sellised, eriti Orkut, et nii rahulikult kohe peesitaks seal, kuhu koer ligi pääseks. Järgmine hetk sain muidugi aru, et midagi on valesti ja nii oligi – Orkut oli läinud pilvepealseid hiiri püüdma. Natukene nagu välk selgest taevast, sest ta oli vaid 13-aastane, aga kui järele hakkan mõtlema, siis ta hakkas kuidagi imelikult käituma peale Hugo lahkumist. Muidugi ei saa me kunagi teada, kas see oli siis kurvastus, vanadus või sai ta kusagil metsas ussilt hammustada (näha ei olnud midagi), aga mul on hea meel, et ta kodus suri.

Orkut oli meie maja attitude’iga loom. Teda ei huvitanud, mida teised tahtsid või tegid. Kui ta tahtis koera kausist süüa, siis ta sõi. Kui ta tahtis sulle sülle pugeda, siis ta puges. Kui ta tahtis sealt ära minna, siis läks. Kui tahtis kellegagi kakelda, siis kakles. Kui ta tahtis laua pealt süüa varastada, siis ta varastas.  Kassibeebina oli ta hästi tilluke ja hädine, kuid puberteedina kõndis mööda õue ringi “oksad laiali” ja peeglist nägi ta end kindlasti vähemalt Hugo suurusena. Samas ta võis olla maailma kõige nunnum kass, pugeda kaissu ja vaadata otsa selliste silmadega nagu Shreki saabastega kass. Kuniks käpaga lõi, sest julgesid hingata/liigutada.

Orkut oli meie maja loomariigi Chuck Norris.

117796661_666833637255542_4836321026558381914_n

Pühapäeva hommikul käisin ma kontserdil, seda te juba teate. Ülejäänud päev kulges minul suhteliselt vegeteerides. Iga kord kui ma magama hakkasin jääma, oli Idal midagi vaja ja takkatippu tulid ju veel külalised ka. Ei lasknud magada. Nõudsid hoopis süüa. Õde nõudis vahuveini ka, et ometi ehk ajab see ta sünnitama. Ei ajanud. Marek tegi samal ajal tööd. Ebareaalne on vaadata, et see kole majaots on lõpuks ometi korras. Läks vaid 13 aastat, et tehtud saaks.

“Ma ei taha pulma-aastapäevaks ühtegi kingitust,” ütlesin Marekile.

“Miks?”

“Sest see paganama majaots on parim kingitus ever!”

(On ehk lootust, et 26. aastapäevaks teeb ta korda teise korruse korstnaümbruse?)

117774937_307721757109773_4459531692398033856_n

Õhtul kui taimi läksin kastma (ema luges sõnad peale, et peab!), avastasin, et mu astelpajupõõsal on esimesed marjad küljes. Mahla ja moosi on vara tegema hakata, aga selline väike rõõm sobis pühapäeva lõppu nii kenasti. Lubasin endale, et kurbus ja melanhoolia jääb eelmisesse nädalasse. Täna tundub muidugi, et valetasin endale, sest kurbus on ikka peal, kuid see on teistsugune kui eelmisel nädalal. Sõnadesse ei oska ma seda pannagi või pigem ehk ei taha hoopis. Püüan leida mooduse, et sellest üle saada. Mul on mingit wow-mõtet vaja. Aga ajus on natuke blokk. Ehk läheb üle?

117750246_347673656611720_4284883607970267348_n

VegMachine & lilled ehk tegin-käisin-olin-postitus

Ajasime nädalavahetuseks Mareki ära Pranglile, et saaksime veeta ühe laisa nädalavahetuse, nii et keegi ei teeks ja korrastaks ja koristaks kogu aeg midagi ega paneks niisama logelejaid süümekaid tundma.

Juhtus ka ajalooline hetk, et Ida ärkas laupäeval enne kukke ja koitu (st see osa on tavapärane!), kuid läks ise allakorrusele ning tegeles seal maeiteamillega, nii et ma sain veel kaks tundi magada. Milline õnn! See on õnn, sest siiani on Ida keeldunud üksinda ärkamast ja kui ma midagi vihkan, siis on need varajased nädalavahetuse ärkamised. Kui ma ütlen, et ma ei tea, millega ta tegeles, siis igaks juhuks ma ikka täpsustan, et nii vastutustundetu vanem ma pole (saate ise ju aru, miks;). Ja no ega ta siis haudvaikuses ka ei asjatanud seal: 1) YouTube´ist hakkasid “kiisud tantsu keerutama” nii kõvasti, et seda oli Keilasse ka kuulda ja 2) kui ta sai ise Netflixi tööle, siis ta tuli mulle rõõmsalt teatama, et sai Ladybug´i ja CatNoir´i tööle.

Meie telekas ei lähe internet hästi tööle, laupäeval Idal vedas, aga ma pidin natuke naerma kui pühapäeva hommikul kordus sama stsenaarium, et Ida lasi mul kauem magada ja püüdis jälle ise multikaid käima saada, ent kuna internet jälle ei toiminud, siis ta oli külmkapi pealt isegi wifi-koodid toonud ja püüdnud neid sisse panna. Võib olla isegi pani ja õigesti, aga kuna seda on ka mõnikord vaja teha 376420 korda, et Netflix tööle saada, siis võib olla takerdus ta vaid selle taha. Mu meelest see oli nii armas ja natuke naljakas ka, kui ta seletas mulle, et püüdis interneti tööle panna ja “panin ju kõik need tähed”. Kuidas lapsed nii andekad on nuti-netimaailma suhtes?

Nädalavahetust alustasime me Balti jaama Veg Machine külastusega. Kui te ei ole veel nende beyond meat burksi söönud, siis tõtake kohale. See on nii paganama hea, et ainult nüüd sellelel mõeldes hakkab mul suu vett jooksma. Ma võtsin (mõeldes Idale) lisaks veel ka laetud friikad (vaadake seda portsu!), aga kuna Ida salatit ei söö, siis läks mul nii hästi, et sain seda pakkuda küllatulnud sõbrannadele, kes mind pool tundi ukse taga pidid ootama.

54356007_322631468450022_5455042442300489728_n

Te olete kindlasti lugenud mu varasemaid postitusi veganluse kohta. Et ma ei saa aru ja mulle tundub, et veganid suruvad end peale ja et on kallis ja et kodus vegan söögitegemine nõuab rohkem läbimõtlemist ja teadmisi ja… Täna ütlen ma teile, et isegi kui minust ei pruugi saada ei veganit ega taimetoitlast, siis ma olen nii tänulik selle üle kui palju vegan pereliikmed ja tuttavad on minu silmaringi ja maitsemeelt ja söögilauda avardanud. Ma olen selle üle nii tänulik. Asjad, mille peale ma poleks varem tulnud, mida ma poleks kunagi ise osanud poes vaadatagi, on nüüd minu jaoks täiesti elementaarsed.  Äge on kui (veel nii vanana:D) saab targemaks. Ehk ei suregi ma täitsa lollina.

Sõbranna veel küsis eelmisel õhtul üle, et kas ma olen kindlasti sel ajal kodus, et minu puhul ei tea kunagi, vastasin, et oleme terve päeva kodus, et tulgu aga. Juhtus aga nii, et ma pidin minema ka oma venna õele laevale vastu ja ajaplaneerimine, vahemaade hindamine läks pooletunnise hilinemisega lappesse. Nii need vaesekesed mul seal ukse taga ootasidki lillede ja veiniga. Ma oleks nende asemel veini ära joonud,a aga nemad pole sellised nagu mina. Mul on korralikud sõbrannad.

Ah, valetan, et alustasime nädalavahetust Veg Machine´iga. Tegelikult alustasime me Idaga natuke varem. Õue kaunistamisega. Marek saab ilmselt jõuludeni neid confettisid koristada, aga lõbus oli. Nali on muidugi natuke minu kulul nüüd ka, sest ma ei arvestanud, et need jäävad talla alla ning me tassime neid jalanõudega ka tuppa. Elame üle. Täiega lõbus oli igatahes. Kas keegi teab, miks lapsed Itaalias neid laiali pilluvad? Mida sellega tähistatakse? Lihtsalt lõbu pärast või on see seotud kevade tuleku või millegi muuga?

DSC04624

53020131_2265702396980288_2922147275473944576_n.jpg

Ülejäänud nädalavahetuse tegime vegan-toite, vaatasime multikaid, vaatasime uuesti Queeni filmi, lobisesime poole ööni, käisime lastega kinos. tahtsime Ralphi vaatama minna , aga loomulikult ei taibanud ma enne pileteid osta ja nii saime me kohale jõudes teada, et vaid üks pilet oli. Milline pettumus. Ma ise tahtsin ka seda täiega näha. Et mitte koju tagasi minna niisama, läksime “Kuidas taltsutada lohet” vaatama. Pean ausalt ütlema, et see oli esimene multikas, mis mulle ei meeldinud või noh ei saa ka öelda, et otseselt ei meeldinud, aga see ei pakkunud mulle mitte mingit elamust. Ida õnneks jäi rahule. Koju tagasi jõudes tahtsin ma mõnda ilusat multikat. Vaatasime uuesti “Cocot” ja “Ferdinandi”. Viimase aja kaks lemmikut!

Ahh, ja tänu sünnipäevale (mida ma ei pidanudki) on mu kodu lilli täis. Vaadake neid iludusi!

DSC04648DSC04682DSC04635

Niisama lobapostitus + RETSEPT (ei pea isegi küsima)

Kuidas inimesed suudavad päevade kaupa lastega kodus olla ilma, et nad hulluks läheks? Respekt, kõik kodused naised! Esiteks hommikust õhtuni multikad. Nii palju olen ma suutnud läbi rääkida, et multifilmide vahepeal võivad käia ka perefilmid. Asi seegi. Kuigi…kui lemmikute valikus on kolmkümmend kaheksa korda vaadatud Garfield, Charlie šokolaadivabrik ja midagi veel, mille ma hetkel ajust olen ära blokkinud, siis ega seegi eriline vaheldus pole.

Püüan keskenduda, midagi teha, kui printsessil on sada erinevat häda, mille pärast nutma hakata. Küll ei ole mandariin liiga kiiresti ja sobivalt kooritud, küll ei ole võimalik ehitada rongiteed püstipidi, küll ei sobi üks ja teine. “Ida, kas sa seda tahad süüa?” küsin ma. Loomulikult tuleb sealt eitav vastus ükskõik, mida ma ei pakuks. Panen toidu ära. Nutt. “Nüüüüüüd maaaa ei saaaaagi süüüüüa!” Jumala eest lapsed, otsustage ära, mida te tahate!

Et “Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark!” mind hulluks ei ajaks, annan ma vahelduseks Idale lihtsalt kõrvaklapid. Olgu tänatud see inimene, kes kõrvaklapid välja mõtles. Ja põrgusse need põhimõtted, et lapsele ekraani ei anna kätte, et rahu saada. Palun, siin on sulle iPad, lase ainult elada!

Okei, loomulikult ei ole haige lapsega kodus olemine nii traagiline, pealegi paistab tunneli lõpus juba valgus, aga ma ausalt ei suuda mõelda, kuidas püsivad normaalsed need emad, kes hommikust õhtuni lastega kodus on. A võib olla nad ei olegi normaalsed? Vaatenurga küsimus.

DSC03498DSC03501

Muud loba ajades, siis meil käib kodus (jälle? ikka?) remont. Meil on tegelikult idee köögisaar suuremaks ehitada ja pliit saarelt ära kolida, kuid kuidagi ei ole ühtegi head asukohta, kuhu see paganama pliit siis istutada, nii et mulle tundub, et saar jääb laias laastus selline nagu ta on. Ma tahaks saart suuremaks, sest 99% ajast kui meil on külalised, istutakse köögis ja siis on see lihtsalt tibake väike. Aga võib olla lahendaks selle mure köögis olev söögilaud? Sobiks ju? See omakorda tähendab, et mul on vaja ümmargune söögilaud ja toolid leida. Alustame siis samm-sammult ja väikestest asjadest. Seinavärv, köögikappide nupud, garderoobiuks…Vaipasid on ka vaja. Leeda Otsa omasid tahan. Üks on hetkel 50% allahindlusega.

DSC03525

Lõpetuseks üks retsept. Ühe kommenteerija arvates on üleolev öelda, et mõtlemisoskus ja julgus katsetada on kaduvad oskused, et on okei küsida kõige elementaarsemate asjade retspeti. Andke andeks, aga kui elementaarsel tasemel söögitegemise oskus on olematu, siis ehk oleks aeg õppida ja katsetada? Ja mis see söögitegemine siis laias laastus muud on kui katsetamine. Alloleval pildil on tänase õhtusöögi 90% ulatuses valmistanud VIIE-AASTANE. Kahjuks ma valetasin natuke, et mul on ka retsept jagada, sest ta tegi seda ILMA RETSEPTITA ehk siis keeras kausis kokku erinevad külmkapis olevad ja kättesaadavad asjad. Mõnikord ma suunan teda, teinekord lasen täitsa hullu panna. Las katsetab. Äkki siis ei sure pliidi ja külmkapi kõrvale ära tulevikus?

Aa, ma võin siiski jagada bataadifriikate retsepti. Lõikad bataadi sobivateks viiludeks ja paned ahju.

DSC03534

Päisepilt: Loodusvägi. Ürituselt, kust ma päriselt mitmeid häid näpunäiteid ja ideid sain õhtusöökideks.

 

 

Sõbrad on koos, sõbrad on hoos

Ma ei saa aru, kuidas aeg nii kiiresti läheb? Meile tulid eile sõbrad külla ja õudusega avastasime me, et viimati nägime me jaanipäeval. Saate aru, see on kuus kuud tagasi! Kuidas aeg nii kiiresti läheb?

Sõbrad naersid, et see on minu süü, sest iga kord kui me tahame kokku saada, olen ma kusagil ära. Ega see väga vale ei olegi. Viimasel ajal olen ma tõepoolest rohkem ära olnud kui kodus olnud ja oli ikka hea küll lõpuks ometi üks TERVE nädalavahetus kodus olla laiseldes. Eelmisel nädalavahetusel olid meil ka külalised, aga siis läksime me pühapäeva õhtul Idaga juba Rootsi, ei saanud väga välja puhatagi. Nüüd aga olin ma täielikul puhkamise ja lebo režiimil. MÕNUS! Pole midagi mõnusamat kui olla oma kodus ja superheas seltskonnas. Boonuseks veel see, et kuna ma oma silmadega olin natuke invaliid, kokkasid sõbrad ise minu asemel.  Lapsed tegid isegi selle aasta esimesed piparkoogid. Ka praegu kui mina blogi-päriselu elan, kokkavad sõbrad-sugulased köögis. Tuppa on tunda imelist vegantoidu lõhna. La vita e belle!

DSC00977.JPGDSC00981DSC00987DSC01001

Suur osa reede õhtust ja laupäevast läks uute lauamängude mängimisele. Soggy Doggy tundus alguses suhteliselt arusaamatu, aga kui pihta saime, ei saanud enam lõpetatud. Nagu reis ümber maailma, aga natuke moodsam variant. Supervahva jõulukingi idee. Hetkel XS mänguasjapoes ka soodushinnaga – 9,99! Toolide virnaladumise mäng ajas hasarti suuremad külalised. Mõte selles, et tuleb laduda toolidest torn, nii et põrandat võivad puudutada vaid ühe tooli jalad. Täiega kihvt mäng!

DSC01052DSC01051DSC01054DSC01056DSC01066DSC01068

Ja vaadake neid imelisi Soome roose, mis mu venna õde Idale sünnipäevaks tõi! Kas ei ole mitte imeline värv? Ja õie kuju?

DSC01060

Hommikul vaatasin plaani, kuidas ja kuna me USAsse läheme tööasjus. See vist on minu hullumeelsete reisiplaanide next level. Me sõidame 17.12 läbi Amsterdami ja Reykjaviki Bostonisse, et olla ÜKS päev Chicagos ja sõita järgmisel päeval 11 (või 22) tundi tagasi Eestisse. Päris naljakas, kas pole?

Aa, muide mu silmad on juba peaaegu normaalsed. Paistetus hakkab alla minema ja aina enam hakkavad ESIMEST KORDA ELUS paistma mu silmalaud. Nii vähe on õnneks vaja!

Ora p…st välja ja koolilapselik kirjand “Minu nädal”

Kui on veel inimesi, kel on näiteks tantsimise suhtes ora p…s, siis andke mulle teada, sest mina olen selliste inimeste eesrääkija. Ma tean, et ma tegelikult ei vihka tantsimist, aga kuna ma päris tantsida ei oska, siis ma lähen alati megakrampi kui pean teiste nähes tantsima ja näen tantsides välja nagu karu, keda püütakse tsirkuses läbi põlema rõnga hüppama panna. Kohmetu ja vihane, sest mind pannakse tegema midagi, mida ma ei oska. Või no mida ma arvan, et ma ei oska.  Tänu Idale olen ma sellest hirmust natuke üle saanud, sest hallooo, lapsed ju tahavad tantsida ja ma ei saa talle öelda, et kuule, tead sihuke värk, et su ema sakib tantsimises ja kardab hukkamõistu. Mis eeskuju emana ma oleks eksju?

Tulime eile lasteaiast koju ja kuna meil telekat ei ole (see on erinevatel põhjustel, mis mind NII NÄRVI ajavad, remondis), nõudis Ida laule. Muide, ta on vist see 0,01% eestlastest, kellele Nublu ei sümpatiseeri. “Öölapse” käskis ta igatahes kohe välja vahetada ja seda ka teisel katsel. Lasin siis temal endal DJ olla ja kuulates tema valikut sain ma aru, et kui kümne aasta pärast mingi Weekend Festivali sarnane üritus toimub, siis ilmselgelt seab see piiga oma sammud sinna. Ma olin mõnevõrra üllatunud kui hästi ta tantsib, ma teadsin küll, et ta on hea rütmi tajuga, aga eile ta esitas mulle vaata et tantsukavasid (ilmselt tuleb see lasteaia tantsutrennist). “Emme, tule ka tantsima!” hüüdis ta. No ja ma siis eemaldasin selle armsa ora ning tantsisin koos lapsega. Tantsisime kohe nii, et ma, vanainimene, väsisin ära. Jube lõbus oli. Huvitav, kas ma julgeks seda uuesti teha, mõtlesin ma endamisi. Ilmselt mitte. Aga miks? Ma ei tea…

Kuigi mind ajab närvi, et meil telekat ei ole, siis tegelikult on elu ilma telekata poole parem. Muidu tulid töölt koju ja jäid teleka ette uimerdama. Klõpsisid kanaleid ja vandusid, et mitte midagi pole vaadata või läksid lihtsama vastupanuteed ja vaatasid Netflixist midagi. Sealt on alati midagi vaadata. Nüüd on nii palju vaba aega asjade jaoks, mille jaoks muidu aega ei olnud. Naljakas, kuidas me telekast sõltuvusse satume. Natuke teisel teemal, siis eile tööle sõites kuulasin intervjuud, kus lastele soovitati (vist oli) järgmisel laupäeval teha ekraanivaba päev. Ma jäin selle teema peale mõtlema. Idal ei ole sellise päevaga mingit probleemi. Ta ei istu päevad läbi youtube´is, ei vaata telekat ega luni väga ka telefoni. Üsna haruldane vist tänapäeva nutimaailmas? Mina seevastu panen end küll järgmisel laupäeval proovile. Kas MINA saan hakkama päeva ilma arvuti, telefoni ja telekata? See saab raske olema. Ma tean juba ette. Aga ma püüan. See on tegelikult hirmuäratav kui palju ma aega veedan telefonis scrollides. Käisin siin ka ühel sotsiaalmeedia koolitusel, mitte samal, kus Triin, aga seal räägiti sama, et statistika andmetel scrollime me päevas 100 meetrit erinevaid uudisvoogusid oma telefonis. ULME! Ma viimasel ajal scrollin vaat et veelgi rohkem, sest erinevad koolitustel saadud teadmised on nii huvitavad olnud, et ma tahan teooriat ka päriselt katsetada.

Koolitustest rääkides, siis ma olen igasugu inimestega kokku puutunud ja see on nii palju mulle selgemaks teinud. Ma olen blogis mitmeid kordi varem imestanud selle üle, et turundusinimesed tunduvad teinekord täitsa juhmid olema, nüüd ma tean, et paljud ka on. Kohe päriselt mind enam ei pane imestama turundusjuhtide valikud. Nad lihtsalt ei tea ja ei oskagi. Kuidas nad turundusjuhtideks saanud on beats me, aga see selleks. Las olla.

Ma olen kuulnud siin n+1 korda teooriat, et kui inimene on rahulolematu, siis ajavad asjad ja inimesed närvi. No ikka enda näitel eksju. Et ega ma muidu ei kritiseeriks ja kaagutaks siin blogis kui eluga rahul oleks. Ei pea paika. Ma ei ole eluga nii rahul olnud aastaid, aga asjad ja inimesed ajavad mind veel rohkem närvi. See kui lollid ja primitiivsed on inimesed. See kui võltsid on inimesed. See kui manipuleeritavad on inimesed. See… Uhh…Ma võiks kirjutada ja kritiseerida, aga mul ei ole aega. Ma pole koduski olnud ja siis kui kodus olen, siis on kuidagi juhtunud nii, et on olnud pereaeg. Ronime kõik koos Ida voodisse ja vaatame enne magamaminekut mõnda filmi. Üks päev valib Ida, siis mina, siis Marek. “Seltsimees last” oleme uuesti vaadanud ja püüdnud Idale selgitada, miks ema ära viidi ja milline elu vanasti oli. Ja me oleme pidanud talle vähemalt viis korda seletama, et “ei, tegelikult ei viidud ema ära selle pärast, et Leelo oleks halb laps olnud”. Kel film veel vaatamata, siis soovitan kindlasti vaadata. Selline hästi tehtud film süngest ajast, aga nii et see ei ole rõhuv ja “eestifilmilik”. Äng ja hirm on olemas, aga see on peidetud ridade vahele. Täpselt nii nagu elu oli.

Nädala keskel sain kokku ühe vana tuttava  töökaaslase sõbrannaga, ma ei tea, kuidas teda nimetada isegi. Saime hästi läbi, kaks sellist “kibestunud ja sarkastilist mutti”, täiega klikkisime, aga siis tuli elu vahele ja sajal erineval põhjusel jäime kaugeks. Ma olin ta peale küll ikka mõelnud, aga leppinud sellega, et inimesed tulevad ja lähevad, et ju siis tema pidi olema üks neist, kes läks.  Teisipäeval käisin Helsingis messil ja väga polnud aega oma telefoni näppida, aga mingi hetk nägin, et ta oli mulle meili saatnud. Ma pidin kaks korda vaatama, kas ma ikka näen õigesti. Ega sealt midagi head küll tulla ei saa, mõtlesin ma ja tegin meili lahti. Hästi ilus kiri oli. Jagama ma seda muidugi ei hakka, aga ühe väikse lause (et ikka eputada ja näidata, et mitte vaid ma ise ei arva endast hästi:D) jagan ikka. Seal oli kirjas “lihtsalt sa oled üks ägedamaid ja vastuolulisemaid ja julgemaid inimesi, keda ma kunagi olen kohanud ja kuradi kahju on, et niimoodi kaugenesime”. Mul oli nii hea meel, et ta mulle kirjutas. Mina ei oleks talle kunagi kirjutanud. Mitte selle pärast, et mu uhkus ei lubaks, vaid hoopis teistel põhjustel. Ja mul oli nii nii nii hea meel, et tema kirjutas. Ma küll korraks arvasin, et äkki ta hakkab surema, aga selle ta kirja lõpus õnneks välistas. Et ei ole mingi “enne surma pattude lunastamise” hetk. Saime temaga kokku. Kuigi ma salaja mõtlesin, et püha issand, pärast ta tegeleb mingi võrkturundusega ja tahab mind oma võrku sellise müügijutuga püüda. Ei tahtnud. Saime lihtsalt kokku ja nii äge oli. Nii minu inimene. Samasugune nagu aastaid tagasi. Krõbe ja kihvt. Loodetavasti sai meie sõbrasuhe uue alguse.

Vahepeal, väheste päevadega, on nii palju juhtunud ja ma võiksingi oma kirjandit kirjutama jääda, aga aega ei ole. Pidime täna minema Sibulatee puhvetite päevale, ent ma olen juba harjunud sellega, et iga kord kui ma teen plaane, siis need plaanid ei lähe nii. Täna on nimelt ka Kaunite Kunstide Kooli avaüritus ja jah, ma oleksin võinud Idale seda mitte öelda, sest ta ju ise ei oska lugeda ja ei teaks, et see täna on, aga jällegi no mis ema ma oleks kui lapse eest niimoodi varjaks asju ja Peipsi äärde põrutaks koos temaga, sest mina tahan. Muidugi oleks tal ka seal lõbus, aga ta nii ootab juba oma laulu-ja näiteringi algust, niigi saame me seal sel aastal käia nagu kuuvarjutus. Miks? Sellepärast:

41547323_1904775149561020_6794643824254648320_n

 

Täpselt sellepärast suvi nii kiiresti lähebki

Osake minust mõtleb, et ei tohiks suvel nii palju ringi rallitada, et peaks maja lõpuni värvima ja sada tuhat muud asja tegema, mis tegemist vajavad kodushoovis, aga teine osa minust mõtleb, et no kammoon, kuna siis veel…ja suve on meil niikuinii nii vähe, et seda tulebki nautida.

Nii me saatsimegi Mareki Pranglisse ja läksime ise Idaga Lõuna-Eestisse. Maiki ärasaatmispeole. Ärasaatmine kõlab muidugi iseenesest nagu kõike muud kui lõbusalt, aga tegelikult ei olnud asi sugugi nii traagiline. Kui siis natukene. Nimelt kolib ta ära Austraaliasse ja siis tuli ju nats õhtusöögilistega teda mälestada. Jah, nimelt kasutasime terve õhtu selliseid väljendeid. Must huumor.

Lasin isal end Vidrikele viia ja kui mina olen kaardilugeja siis võib ju kindel olla, et otse me ka sinna kohale ei jõudnud. Isa viis mu kenasti Vidrike puhkemajani, aga minna oli vaja ju Vidrike külamajja. Panin sealsamas puhkemaja parkimisplatsil oma gps-i sisse, selle asemel, et sisse minna ja uurida, kas olen õiges kohas, ning gps näitaski, et Vidrike külamaja on 4,7 km kaugusel. Sõitsime siis 4,7 km ja jõudsime ringiga tagasi samasse kohta. Poleks ju mina kui poleks väikest mööda sõitmist. Vidrike puhkemajast polnud ma kuulnudki, aga see restoran seal on nii külastamist väärt, et kohe on. Hea väike söögivalik, suussulavad spinatiravioolid ja jumali tiramisu.

Kusjuures, kui üks meie õhtusöögilistest poleks üle küsinud, et kus õhtusöök toimub, oleksin ma 100% sõitnud Sangastesse, Vidriku restorani.

Peale õhtusööki kolistasin end tädi juurde, hoidsin teda veini juues üleval kella kolmeni hommikul ja isegi ei tunne süümekaid. No olime järgmine päev natuke väsinud, aga nii vanad me nüüd ka veel ei ole, et ei suudaks üle elada viietunnilist iluund.

Enne Varnjasse sõitmist tegime Idaga ka väikese shoppingu. Ida sai vanaisalt taskuraha ja nii lubasin ma Idale, et lähme mänguasjapoodi ja ta võib ise valida, mida tahab. Ida ei saanud üldse aru, et mis mõttes. Ma luban tal väga vähe mänguasju osta. Isegi mitte selle pärast, et ma kooner olen, vaid mulle tundub, et mänguasju lihtsalt pole nii palju vaha. Nad ei oska neid hinnata kui kogu aeg saab poest valida, mida ise tahab. Nüüd aga sai. Reaalselt olin temaga KAKS TUNDI poes, sest ta ei suutnud otsustada. Ma olin juba hulluks minemas! Minu arusaam laupäevasest meelelahutusest on kõike muud kui ostukeskuses jalutamine.

Lõpuks sai preili ikka oma valikud tehtud. Ka riidepoes ei olnud temaga lihtne. Muudkui söötsin talle ette kleite, mis mulle meeldisid, aga vastuseks sain kogu aeg vaid “ei,”, “ei”, “ei”. Täitsa lõpp kui pretentsioonikas shoppaja. Aga tuleb tunnistada, et lõplikud valikud ei ole ju pahad? Jah, Ida ostsis mulle ka uue kleidi. Vot see on juba hea laps eksju. Ja kuigi ma pigem olen taaskasutus ja second hand riiete pooldaja, siis Reservedis olid hetkel küll sellised aled, et oleks võinud sada kleiti osta. Ida kleit maksin näiteks 9.99. Reserved on mu meelest üldse selline pood, kust võib täiega ägedaid asju skoorida ja kui neid teiste asjadega miksida, siis ei saa arugi, et odav kiirmood.

Õhtu lõpetasime onu ja tädi juures maal. Tõmbasime sulejoped selga ja grillisime. Ükski õige Eesti suvi ei möödu ilma sulejopeta.

Ida jäi Tartusse. Mina käin veel mõned päevad tööl ja siis algab meie suve teine osa. Väljamaareisid. Mult on palju küsitud, et miks me otse Tallinnast Pariisi ei lenda. Esiteks. Mina ju. Liiga mainstream oleks. Ja teiseks lennupilet Skavstast Varssavisse oli kõigest üheksa eurot inimesele. Miks siis tulla Rootsist tagasi 130-eurose laevapiletiga, et sõita 168eurose lennupiletiga Pariisi, kui saab üheksa euroga Varssavisse ja sealt edasi 24 euroga Pariisi? Elu olgu seiklus.

Koduteel käisin läbi tillukesest külapoest, et oma külalistele hommikusööki osta, mõtlesin veel, et viisakas oleks ju õhtusööki ka teha, aga ei viitsi. Kodus ootas mind ees suur potitäis ehtsat borši. Meil on hetkel majas turistid Moskvast ja täitsa loogiline, et söök juba hoopis meid ees ootas. Borši olen ma n+1 korda söönud, aga see borš oli küll kõikide boršide ema. Ulmehea! Airbnb boonused;)

Muideks, ma ei tea, mis värk on sel aastal, aga mulle tuleb reaalselt iga päev uusi päringuid ööbimiseks. Põhimõtteliselt ongi nii olnud, et ühed tulevad ja teised lähevad. Nii äge, kui palju saab teada, tundma erinevaid inimesi maailma eri paigust. Külalised on kõik nii erinevad. Mõni on vaikselt omaette, teised suhtlevad rohkem, aga kui huvitav on saada teada nende arvamust ja kogemust Eestist. Näiteks seekord on meil külas perekond Moskvast.  Ülikihvt kogemus. Vaadata vene rahvusest inimestega jalgpalli, kus vastamisi on Venemaa ja …Hispaania? Mitte et mind jalgpall huvitaks, aga nii teistmoodi kogemus on. Ja proovida vene keeles suhelda. Keelekool missugune.

Järgmiseks aastaks loodan ma väga, et me saame ikka tillukese saunamaja/külalistemaja püsti. Mulle muidugi meeldib kui majas on rahvast kogu aeg, aga ma usun, et meie külalised hindaksid ka rohkem privaatsust.

Nii “põnev” random lobapostitus saigi. Ma ise ka ei tea, miks sellist läksin-tegin-enne-pärast-siis-postitust vaja kirjutada oli. Ju oli vaja näidata kui palju ma ühe nädalavahetusega jõuan. Seepärast ka suvi nii kiiresti lähebki, et me ei püsi pudeliski kinni. Tarmo imestas mu julguse üle minu autoga Tartusse sõit ette võtta, aga…no mis seal ikka enam juhtuda saab, millega ma harjunud ei oleks?

Nüüd tööle! Trööstiplaastrid on jõudnud Apothekasse ja mul on pooleli intervjuu Shamaga, kes on Trööstiplaastrite looja. Intervjuu temaga saab loodetavasti olema põnev lugemine. Eriti neile, kes on olnud depressioonis ja olnud mustas augus.

 

Võileiva- ja turbalõhnaline Eesti//My Estonia – smelling of proper rye bread and peat

Meil oli Idaga vaja lavastada üks Eesti teemaline pilt. Mitte ühtegi ideed ei tulnud. Nädal aega oli mu peas täielik vaikus ja ma olin juba alla andmas, sest ei tulnud mitte ühtegi ideed. Täna hommikul istus Ida tugitoolis, seljas oma lemmikseelik ja mugis isukalt vorstivõileiba. Ja mulle sähvatas, et me ei peagi midagi erilist lavastama. See emotsioon, kuidas laps rahvariideseelikus sööb rukkileiba ongi piisavalt Eesti. Ei ole midagi paremat kui rukkileib. Eriti kui oled pikalt kodust ära olnud.

Minu fotode tegemise oskused on suhteliselt nullilähedased, kuid mu jaoks ei olegi see oluline – oluline on see, et emotsioon edasi saaks antud. Minu meelest sai.

IMG_5259.JPGIMG_5250.JPGIMG_5251.JPGIMG_5265.JPG

Kui me juba Eesti teemas olime, siis lubasin Idal koos endaga turbamaski teha. Eks ta paras mökerdamine on, aga lapsel oli lõbus ja noh ma hetkel püüan õppida mitte nii range ema olema. Ei pea kõik alati läikima ja korras olema, kuigi Mr. Poppins eelistaks ilmselt, et meie maja läigiks 24/7 nagu prillikivi. Maski juurde tagasi tulles, siis mina teen parasjagu kuuri, mis pidada  näonaha nooremaks tegema. Mitte et ma näeks, et ma juba 10 aastat noorem välja näeks, aga nahk on küll juba paari korraga nii palju pehmem ja siidisem. Võib olla ma kujutan ette, aga mulle tundub, et kuidagi rohkem trimmis on ka. Igatahes hästi värske tunne on alati peale maski tegemist. Täiega soovitan Turblissi kõigile endasugustele, kes “oma vanusest nii palju vanemad välja näevad” (teadjakägude vanasõna).

IMG_5277IMG_5278IMG_5279IMG_5285.JPGIMG_5303.JPG

Mr. Poppins tunneb ka end ilmselgelt palju paremini, sest terve tänase päeva on ta mööda maja ringi tuhisenud ja meid ahistanud oma koristamise jutuga. Küll on siin must ja seal must (hetkel näiteks peseb ta ahjuust). Et ta vaikima saada võtsime me Idaga ka mopi ja lapi kätte ja tegime siis elamise korda. Sai küll ilusam, aga kas see oli nüüd nii kiireloomuline asi, et meie nädalavahetuse idülli oli vaja lõhkuda oma argiliste asjadega. Pseudoprobleemidega.

Mu sõber sul on pseudoprobleem
Pseudoprobleem
Pseudoprobleem

Krt, miks Miljardid edasi ei saanud “Eesti Laulul”?

IMG_5313IMG_5318IMG_5326IMG_5321

//Me and Ida needed to stage a photo, that characterizes Estonia. I didn’t have any ideas for that. For a whole week all I could think of was empty silence and I was already about to give up. But this morning, Ida was sitting in an armchair, wearing her favorite skirt and munching on a sandwich. Bingo! I realized, that we didn’t have to do anything special. This emotion, how a child, wearing folk costume, is eats rye sandwich, is Estonia enough. There is nothing better than rye bread. Especially, if you have been away from home for far too long.

I am not the best in taking photos, but for me that is not important at all – it is important to forward the emotion. I think I did it pretty well.

Talking about Estonia, I allowed Ida to do peat facial together with me. Yes, the process was quite mucky, but she enjoyed it and well, I am trying to learn how NOT to be that strict mum at the minute. Everything does not have to be nice and shiny 24/7, though Mr. Poppins would probably love that. Going back to the facial, them I am in the middle of a cure, which is supposedly making your skin look younger. Not that I can see that I already look 10 years younger, but the skin itself is much softer and silkier after couple of times. I might be imagining here, but it also seems more trim. Anyway, I feel so much fresher after every facial. So I highly recommend Turbliss to my kind of people, who “look so much older from their age” (according to the internet know-it-alls).

Mr. Poppins is feeling much better as well, because he has been rushing around the house all day and pestering us with his cleaning blab. There is dirt here and dirt there (at the moment he is cleaning the over door). Just to make him quiet, me and Ida took a mop and a bucket and did the cleaning. Well yes, it looks nicer, but how urgent it was to ruin our idyllic weekend with every day matters, is another story. Pseudoproblem.

My friend has a pseudoproblem

Pseudoproblem

Pseudoproblem

 Damit, why didn’t Miljard qualify to the final in “Eesti Laul”?

Suvaline loba hotellidest ja muudest ööbimiskohtadest

Kui me eelmisel aastal käisime perega Jurmalas, siis sel aastal tuli meie seltskonnal plaan minna Prantsusmaale. Noh et lastel lõbus ja meile endale midagi ja kes siis Prantsusmaale ei tahaks, eksju. Ma olen Pariisis käinud vaid korra. Enelini moekooliga. Juba fakt, et ma käisin seal sellise kooliga, ütleb, et see oli sada tuhat aastat tagasi.

Sihtkoha leidmine on lihtne. Kõik sõltub võimalustest ja viitsimisest. Siin ei ole ka kokkuleppe saavutamine reisiseltskonnaga raske, küll aga tekivad erimeelsused ööbimispaikade valikul. Mitte halvas mõttes erimeelsused, lihtsalt erinevad soovid. Minu töö, nii blogija kui ärikonsultandina, hõlmab päris palju hotellides elamist. Viimati kui ma pidin ööbima ülehinnatud ja ebaisikupärases Thon hotellis, tundsin ma, et mul on kopp ees hotellidest (hotelli plussiks oli siiski väga hea Rootsi laud). Kõik on sama ja korduv. Ainsad plussid, et ei pea koristama ja hommikusöök on hinna sees.

Kuigi nüüd Kopenhaagenisse hotelli broneerides otsisin ma end vigaseks, et leida hotell, mis oleks okei asukohas, okei hinnaga ja sisaldaks hommikusööki. Ärireisidel on mulle oluline, et hotellis oleks hommikusöök, sest tihti ei ole mul aega süüa enne õhtut ja siis on hea kui vähemalt hommikut on korraliku toiduga alustatud. Lõpuks tegin järgiandmise selles, et tuba on jagatud vannitoaga. Muidu tundus igati okei. Hinna mõttes ka. Mul on selline kiiks, et ma ei taha hotellide eest liiga palju maksta.

12329168

Vähemalt tean ma, kus me Odenses ööbimine. Sai jälle üks armas koht avastatud, kuhu tagasi minemata jätmine oleks patt. Hästi lihtne, aga äärmiselt sümpaatne motell.

IMG_3061

Oslos ööbimiseks valisin ma jälle Gjedsjø Gårdi. Põhjuseid selleks on lisaks heale hinnale ja sobilikule asukohale (Oslost küll veidi kaugemal, kuid kuna mul on vaja olla ka Skis, siis Skiga võrreldes on asukoht imeline) ka suurepärane vastuvõtt ja imeline toit. Kui ma nüüd läbi Bookingi broneeringu tegin, sain ma nendelt eraldi kirja, et andku ma teada, kas nad saavad midagi ette valmistada, et ma end nende juures hästi tunneks. Võimalik, et nad kirjutavad nii kõigile, aga selline personaalne lähenemine annab nii palju juurde.

_file=Gjedsj_Gaard_stue_1803380655.jpg&dh=533&dw=800&cropX=0&cropY=79&cropH=640&cropW=960&t=4&

Kus aga ööbida Prantsusmaal? Et oleks Disneylandi lähedal ja mulle sobiva hinnaga. Muidugi oleks ma võinud broneerida hotellitoa nagu pool meie reisiseltskonnast tegi, aga siin oli mitu aga…1)ma ei taha olla vaid standard double hotellitoas kui ma olen puhkusel 2) ma ei taha  (loe: saa) maksta 1190 eurot, et saada hotellituba, millega ma oleks rahul. Hommikusöögi olemasolu puhkusereiside ajal ei ole mulle üldse oluline. Pigem mulle (erinevalt argipäevast) meeldib hommikusöögi ja lauakatmisega päeva alustada. Mina oleks muidugi võinud vabalt otsida sobiva hinnaga airbnb ka Pariisis ja seigelda busside või metroodega, aga laste peale mõeldes tundus siiski mõistlik, et oleksime Disneylandile lähedal ja piisavalt koos.

Jurmalas ööbisime me erinevates hotellides ja siis oli kogu aeg vaja Idale selgitada, miks Rihannat ei ole ka seal. Ma guugeldasin üks õhtu vist kõik võimalikud variandid läbi, nii et vaatasin ka vahemaid sellest hotellist, kus teised elavad. Mida kaugemale sellest konkreetsest piirkonnast, seda soodsamad ja põnevamad olid ööbimiskohad (4 ööd neljale oli võimalik saada juba 300 euroga), aga kui ikka piirkondi ei tea, siis oli raske valida, milline neist “very close to Disneyland” on. Meie kodu on ka “close to Tallinn”, aga oleks ikka nadi küll kui osa seltskonda ööbib Tallinna vanalinnas ja teine osa Ussipesas. Et ma ikka rahule ei jäänud, hakkasin ma airbnb host´idele kirjutama. Neljas väljavalitud kohtadest oli (piltide ja arvustuste järgi) jackpot. 22 meetrit hotellist, kahetoaline korter hea hinnaga.

Mulle meeldib täiega ööbimiskohti otsida ja mitte valida esimest soovitatud hotelli. Olgu, võib olla kuhugi kaugemale ja tundmatumasse kohta reisides valiks ma esimese hooga safe choice hotelli, ei viitsiks ju teadmatusest kuhugi slumi või narkodiilerite naabrusse sattuda, aga igal võimalusel püüan ma leida midagi, mis lisaks valgetele linadele ja toateeninduse ka hingele pai teeks, mingi emotsiooni tekitaks juba läbi pildi.

183811442974765494243

Ka Hotelliveebi blogijana ei arvusta ma ammu enam pelgalt tube, vaid hoopis teisi asju, isegi pisiasju. Pean siinkohas tunnistama, et Eesti hotellid üllatavad mind siiski 99% ajast positiivselt, ka need hotellid, mille kohta ma esimese hooga mõtlen, et “ah, vaid üks suur hotell, mis siin ikka nii erilist olla saab.” Aga teinekord saab. Näiteks Dorpat ja Meriton on olnud ootamatud üllatused.