Sõbranna saatis mulle eile ühe blogipostituse, mis Chat GPT-l tõlkida lastes kõlakas umbes nii: “Teismelise motiveerimine on nagu kivi mäkke tõukamine, välja arvatud see, et kivil on telefon ja ta räägib kogu aeg, et ta veereb mõne aja pärast ise mäkke, anna talle ainult hetk aega. Nii et sa korrutad neile, et nad peavad tegema ära oma kodutööd või toimetused. See toob endaga kaasa teismelise ohkamise. See ei ole tavaline ohkamine. See on pikk, teatraalne väljahingamine, nii kaalukas, et seda võiks kasutada õhurõhu mõõtmiseks. See on hoolikalt kavandatud emotsionaalne ohe, mille eesmärk on panna sind tundma end kõige rumalama ja tüütuma inimesena, kes kunagi maamunal elanud on.”

Me saime eile selle teatraalse ohke osalisteks. Lisaks uste paugutamisele. Nutmisele. Jalgade trampimisele. Soovile kodust välja kolida. Ma tahaks öelda: “Picture this”, aga siis ma peaks lisama “Sicily.1912” ja see oleks hoopis teine lugu. Ma toon teie ette ühe stseeni meie rahulikust argiõhtust.